Rahumäe kalmistu

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib kalmistust Tallinnas; kalmistu kohta Tartus vaata artiklit Rahumäe kalmistu (Tartu); kalmistu kohta Karksis vaata artiklit Rahumäe kalmistu (Karksi)

Kaart
Rahumäe kalmistu
Rahumäe kalmistu väravad
Kaarli koguduse kabel
Püha Vaimu koguduse kabel

Rahumäe kalmistu on kalmistu Tallinnas Nõmme linnaosas aadressil Rahumäe tee 8a.

Maa-ala Mustamäe (tollal Siniste mägede) liivikule eraldati Tallinna Linnavolikogu poolt 1899. aastal. Rahumäe kalmistu avati 1903. aastal mitmele kogudusele: Tallinna Kaarli, Jaani, Pauluse, Püha Vaimu, Peeteli, Immaanueli, Karmeli, läti, rootsi, baptisti- ja vennastekogudusele.

Algsest kalmistust eraldi rajati 1910. aastatel uus juudi kalmistu. 1926. aastal rajati kalmistu põhja poole tuletõrjujate matmispaik.

Kalmistu lähedal tegutseb hauakivitöökoda.

Hooneid on viis: Tallinna uue juudi kalmistu valvurimaja, Kaarli ja Püha Vaimu koguduse kabel ning Kaarli ja Jaani kogudusemaja. Viimasel oli 20. sajandi algul puust kellatorn, mis on nüüdseks lammutatud.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond Pedusaare hauamonument. Autor skulptor Juhan Raudsepp
Sepistara perekond Reimelti matmispaigas

Rahumäe kalmistu rajati 19. sajandi lõpus Nõmmega külgneva Mustamäe liivaluidetele (Vana-Pärnu maantee äärde vastu Jälgimäe mõisa piiri (hilisem Nõmme)), kus Sinised mäed (Blaue Gebirge) madalduvad Järve tasandikuks). Tallinna linna volikogu poolt eraldatud maad jagunesid järgmiselt: Jaani kogudusele 17 200, Kaarli kogudusele 12 400 ning Püha Vaimu ja baptistikogudusele kummalegi 2400 ruutsülda maad.

7. septembril 1903 pühitseti uus Kaarli koguduse kalmistu, mis sai nimeks Rahumäe. Rahumäe nimi kandus Tallinna "surnute linnalt" üle kalmistu lähedusse tekkinud Nõmme eeslinnale.

Kalmistu piire on pidevalt laiendatud. 16 aastat pärast kalmistu kasutuselevõttu toimus laienemine lääne suunas (praeguse Ehitajate tee poole). 25. juunil 1928 taotles linnavalitsus siseministrilt kinnitust kavale ehitada uued kalmistud ida poole Rahumäe teed, mis ulatuvad kuni raudteeni. Sündmust on jäänud märkima ka vastav tähistuskivi.

Aja jooksul on matmispaiku ümbritsenud raudtarad kadumas (alates 1978. aastast on sepistähiste omavoliline kõrvaldamine keelatud), suuremat rõhku on hakatud panema haljastusele.

1940. aastaist anti kalmistute juhtimine linnavalitsuse ehitusosakonnale. 1941. aasta veebruarist määras Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu kalmistu Tallinna linna kommunaalmajanduse asutuste alluvusse.[1][2]

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Planeering[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu kalmistu jaotus vähemalt 25 tükiks.[1] Kalmistut lõikab Rahumäe tee, millest lääne pool paikneb vana kalmistu ja tuletõrjujate kalmistu ning ida pool uus ja juudi kalmistu.

Vana kalmistut piirab kolmest küljest müür, mujale istutati piirdehekid. Nõukogude korra kehtestamiseni matmispaiku osteti. Hinna järgi kujunesid välja esinduslikumad ja tagasihoidlikumad kalmistuosad, mille kujundusliku külje ja korrashoiu eest on hoolitsenud matuseplatside valdajad.[1]

Juudi kalmistu kabel[muuda | muuda lähteteksti]

Kalmistu puust kabel on valminud 1910. ja 1920. aasta vahel.[3][4]

Kaarli koguduse kabel[muuda | muuda lähteteksti]

Paekivist historitsistlik kabel valmis 1913 insener Anton Uessoni projekti järgi Voldemar Lenderi ehitusbüroos. Kabel imiteerib oma kahe torniga Tallinna Kaarli kirikut.

Kabelisse telliti Saksamaalt kaks kella, millest üks mõranes. Katkine kell annetati 1937. aastal vanametalli kogumise raames Allveelaevastiku Sihtkapitalile, selle eest saadi mälestusplaat kiriku seinale paigutamiseks. Alates 1970. aastatest kasutatakse kabelit kalmistu üldise panipaigana.[2]

Püha Vaimu koguduse kabel[muuda | muuda lähteteksti]

Kabel valmis arhitekt Elmar Lohu projekti järgi 1932. aastal. 24. juulil 1932 paigaldati vastvalminud kabelile mälestustahvel Vabadussõjas langenud koguduse liikmetele. Plaati olid raiutud 16 mehe nimed. Mälestusmärk on taastamata.[5]

Kabel toimib käesoleval ajal kalmistu üldise (v a juudi kalmistu) matusekabelina.[6]

Mälestusmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Kalmistul on 16. oktoobril 1905 Tallinnas Uuel turul mõrvatute ühishaud (hukkus vähemalt 94 inimest). 1959 toodi kalmule Juhan Raudsepa skulptuur, mis oli valmistatud 1931 ja seisis algselt Estonia teatrimaja juures. 1969. kevadel purustasid Tallinna garnisoni mereväelased kalmude tähistuseks olnud ristid. 1974. kujundati matmispaik ümber.[7][8][9]

Kalmistule on maetud kaheksa 1924. aasta kommunistide mässu ohvrit – neist on politseinike ühishauda maetud kordnikud Heinrich Lossmann, Mihkel Nutt, Jaan Holts ja Johannes Kumel, konstaabel Herman Ubin, reamees Jaan Bergson ja piirivalvur Johan Kruusmann. Kadett Arnold Allebras on maetud oma perekonnaplatsile.[10][11]

31. mail 1931 avati spordiseltsi Kalev 30. aastapäeva puhul mälestussammas Vabadussõjas langenud kalevlastele. Katte eemaldas ja pikema kõne pidas riigivanem Konstantin Päts.[12] Mälestussammas avati taas 1997. aastal.[13]

Kultuurimälestisi[muuda | muuda lähteteksti]

Kuno Veeberi hauamonument
Jakob Westholmi hauamonument. Autor skulptor Juhan Raudsepp
Perekond Jaigi hauasammas
Perekond Aule hauamonument
Eduard Taska haud
Perekond Vinnali hauamonument
H. Namsingi hauamonument
Perekond Maureri hauasammas

Tulevik[muuda | muuda lähteteksti]

Tulevikus kaalutakse kolumbaariumi (urnimüüri) ehitamist.[6]

Silmapaistvate ühiskonna- ja kultuuritegelaste kalmud[muuda | muuda lähteteksti]

Usutegelased[muuda | muuda lähteteksti]

Teadlased[muuda | muuda lähteteksti]

Kultuuritegelased[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaväelased[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vladimir Hirt, ka Vladimir Hirv (VR II/3, kapten. Pärast Vabadussõda oli Valga ja Irboska jaama komandant, hiljem teenis pioneeripataljonis)
  • Ao Kaiv (Spetsnazi väeosa luuraja, jefreitor. Hukkus Afganistanis 1986) Maetud siiski Tartu Rahumäe Kalmistule
  • Roman Sidorenko (Spetsnazi jaoülem, nooremseersant. Hukkus Afganistanis 1987)

Ühiskonnategelased[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gustav Jallajas (postitöötaja, Postivalitsuse direktor, Riikliku Ringhäälingu raadionõukogu liige)
  • Vilhelmine Klementi (revolutsioonitegelane)
  • Jaan Kreuks (revolutsioonitegelane)
  • Julius Seljamaa (VR III/2, välisminister ja diplomaat, Eesti Ajutise Maanõukogu sekretär ja abiesimees ning I Riigikogu liige, ajakirjanik)
  • Indrek Toome (ENSV ministrite nõukogu esimees 1988–1990, viimase Ülemnõukogu saadik ning ettevõtja)
  • Alma Vaarman (revolutsioonitegelane)
  • Eduard Virgo (VR III/2, diplomaat)
  • Jakob Westholm (pedagoog, Asutava Kogu liige (1919–1920 abiesimees) ning I, II, III ja IV Riigikogu liige)

Sporditegelased[muuda | muuda lähteteksti]

1905. aasta terroriohvrite matusepaik[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis 1905. aasta terroriohvrite matusepaik

Matusepaiga monumendi autor on skulptor Juhan Raudsepp.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Rahumäe kalmistu koduleht
  2. 2,0 2,1 Vootele Hansen. Rahumäe kalmistu sada aastat. // Sulane nr 3/33 Viinakuu 2003
  3. Leho Lõhmus "Jalutaja teejuht". Solnessi Arhitektuurikirjastus 2007
  4. Robert Nerman, "Juhkentali linnaosa sai nime suurkaupmehe suvemõisa järgi"[alaline kõdulink], Postimees, 3. detsember 2007
  5. Leho Lõhmus, "Nõmme läbi aegade". Nõmme (Tallinn) : Inreko Press, 2001. lk. 130
  6. 6,0 6,1 Tallinna Kalmistute arengusuunad aastani 2012. Tallinna Linnavolikogu 20. detsembri 2004. a määrus nr 59
  7. Laane, Karl, "Tallinna kalmistud". Tallinn : Maalehe Raamat, 2002. lk. 129
  8. "Rahumäe/Rahumäe kalmistu". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. mai 2009. Vaadatud 2. novembril 2008.
  9. Pekka Erelt: "Verine pühapäev Tallinnas" Eesti Ekspress, 6. oktoober 2005
  10. Leho Lõhmus: "Hauakivi Jaan Laanuse kalmule" Nõmme Sõnumid, 16. detsember 2005, nr 24 (264). lk 2
  11. "Politsei mälestas langenud kolleege" epl.ee, 1. detsember 2007
  12. Lõhmus, 2007
  13. Urmas Seaver: "Mälestussammas äratati varjusurmast automaadilaskudega" Õhtuleht, 21. juuni 1997
  14. Kultuurimälestiste riiklik register

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Karl Laane, "Tallinna kalmistud" (Maalehe Raamat, Tallinn 2002).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]