Tallinna muldkindlustusvöönd

Tallinna muldkindlustusvöönd on keskaegse Tallinna kaitserajatiste osa, kuhu kuulusid looduslikud ja kaitse-eesmärgil rajatud rajatised: linnamüür, kaitsetornid ja kaitstavad väravad ning erinevad pinnasemoodustised.

Kindlustusvööndi loomine

Tallinna muldkindlustused enne 1710. aastat

Pärast tulirelvade kasutuselevõttu täiendati varasemaid Tallinna linnamüüri kaitserajatiste süsteemi nende ees olevate muldkindlustuste täiendamisega. Mingil määral võib muldkindlustuste eelkäijaiks pidada aga ka juba 14. sajandil ida- ja lõunapoolsete müüride ette rajatud vallikraavi.

Muldkindlustuste rajamine algas Tallinnas 16. sajandi keskel, kui seni kehtinud vertikaalkaitse põhimõtetelt mindi üle horisontaalkaitse põhimõtetele. Esimese suurema tööna rajati Tallinnas 16. sajandi alguses linna edelaküljele, Kiek in de Köki ette 15–18 meetri kõrgune Kõrge Rondeel, mis ümbritseti vallikraaviga. 1538. aastal jätkati valli pikendamist ida suunas, millega seoses rajati Karja vallivärav koos selle juurde kuulunud Lurenburgi suurtükitorniga (valmis 1554, lammutati 1767). Harju värav suleti, Viru värava ette püstitati Uus Rondeel ning Viru värava ja Väikese Rannavärava vahele rajati uus muldvall. Muldvall (nn Nunnavall) rajati ka läänepoolse müüri ette, täiendades seda kahe vana-itaalia süsteemis bastioniga.

Tõsisemad muldkindlustustööd võeti Tallinnas ette 17. sajandi alguses, kui rajati Nunnavärava ja Suure Rannavärava valliväravad ning sellega koos ka vahimajad. Rootsi valitsuse ülesandel 1634. aastal koostati Tallinna kindlustusvööndi projekt. Tallinna gümnaasiumi matemaatika professori, linnaarsti ja apteekri ja 1647. aastast linnainseneri ja kindlustustööde juhataja Gebhard Himseliuse järelevalve all alustati bastionitevööndi ehitamist 1630ndatel alustati Toompea lõunaküljel vana Wismari raveliini ehitamist. 1640ndatel rajati Paksu Margareeta kirdeküljele, Roosiaia kohale Hornbastion, millega seoses rekonstrueeriti eesvall Viru värava rondeeli ja bastioni vahel. Himseliuse koostatud projekte korrigeeris ja kinnitas Tallinnas 1652. aastal Rootsi fortifikatsiooniasjanduse ülem Johan Wärnschiöld. Seejärel ehitati Väikese Rannavärava ja Viru värava vahele kaks uut nn hollandi süsteemi bastioni. Eesvallile rajati kaks hollandi süsteemis bastioni, nn Himseliuse bastionid (neist põhjapoolse, Väikese Rannavärava bastioni kohale ehitati 1980ndatel bastionilaadne ehitis). Valli ja Tallinna linnamüüri vahele jäi sellega seoses vaba ala, mis kasutati ära uuteks ehituskruntideks. Sinna tekkis 1652. aastal Uus tänav.

Toompead ja vanalinna ümbritsevad bastionid, reduudid ja eelkindlustised

Erik Dahlberg (1625–1703) David Klöcker Ehrenstrahli maalil

Vaade Harjumäele (endisele Ingeri bastionile) Vabaduse väljakult

Väikese-Rannavärava bastion

17. sajandi lõpul alustati Venemaalt lähtuva sõjaohu kartuses uute ja senisest hoopiski võimsamate muldkindlustiste planeerimist. 1686. aastal kinnitati Rootsi riigi kõigi kindlustuste ülema Erik Dahlbergi ja Tallinna komandandi Paul von Esseni projekt, mis nägi ette bastionaalsüsteemi 11 võimsa bastioni (mis pidid olema ristitud Rootsi riigi provintside või linnade nimedega) ja 6 raveliini ehitamist, millega oleks muldkindlustusvööndiga ümbritsetud kogu tollane linn. Erik Dahlbergi jooniste järgi ehitati bastione Tallinnas, Narvas, Tartus, Pärnus, Kuressaares jm.

Enne Tallinna kapituleerumist Vene vägedele 1710. aastal ehitada valmis Ingeri ja Rootsi bastion linna edelaküljel (kõrgusega kuni 22 m) ja uus Wismari raveliin nende ees. Nende kahe bastioni vahele rajati barokne Toompea vallivärav (lammutati 19. sajandil), mis sarnanes Pärnus säilinud Tallinna väravaga.

Linna loodeküljele rajati ka eeltoodud kahe bastioniga sarnane Skoone bastion, bastionide muldkehade sisse ja alla rajati mitmesuguseid kaitseotstarbelisi maa-aluseid ruume ja käike. Ülejäänud bastionide asendamiseks rajati rida väiksemaid kindlustisi. Ehitati ka Toompea uus vallikraav koos kahe pika puusillaga, mis kulgesid üle Wismari raveliini. Uued sillad rajati ka Karjavärava, Uue Viru värava, Väikese ja Suure Rannavärava ette, kusjuures üks lülidest oli neil tõstetav.

Kavandatud kaitserajatiste loetelu

Kavandatud bastionidest jõuti valmis ehitada: Ingeri, Rootsi ja Skoone bastion.

 Pikemalt artiklis Suure Rannavärava bastion

 Pikemalt artiklis Väikese Rannavärava bastion

Bastionid Skoone bastion (Rannamägi) Ingeri bastion (Harjumägi) Rootsi bastion (Lindamägi) Vendide bastion Soomemaa bastion Eestimaa bastion Liivimaa bastion Karjala bastion Breemeni bastion Pommeri bastion, Karjavärava ees

Reduudid De la Gardie reduut, Wismari raveliini ees (tänapäeva Tallinna Kaarli kiriku põhjaosas) Gootide reduut, Toompea lääneküljel, Toompuiestee ääres Patkuli reduut, Toompea lääneküljel vallikraavi ees. Reduut oli oma nime saanud viimase Rootsiaegse asekuberneri Dietrich Friedrich von Patkuli järgi Palmqvisti reduut, linna lääneküljel Stuarti reduut, asetseb Tallinna elektri- ja gaasijaama vahel Schlippenbachi reduut, Viru väravas Strömbergi reduut

Raveliinid Wismari raveliin Svantepolgi raveliin Beyerni raveliin Jülichi raveliin Kleve raveliin Berghi raveliin

Avatud kaitsepositsioonid

Tänapäeva Suur-Patarei tänava majade 17 ja 19 vahel asunud Wachteni ja Köismäe Ükssarvepatarei.

Ingeri bastioni kaitsekäik

Muldkindlustusvööndi kaitserajatised pärast 1710. aastat

Tallinna muldkindlustused 1780. aastal

Pärast linna alistumist Vene vägedele 1710 täiendati bastione ning uuendati vallikraave veel ligi sajandi jooksul. 1777 rajati uus Väikese Rannavärava vallivärav ja 1781 Viru värava vallivärav. 1760–1770 kaevati uus veega täidetav vallikraav Toompea lääneküljele, mis oli seni püsinud igasuguste muldkindlustusteta. See vallikraavi osa on tänaseni säilinud, kandes Schnelli tiigi nime.

Krimmi sõja ajal rajati 1853. aastal Tallinna sõjasadama kaitseks Baranovi patarei, mis asetses sadamamuuli ja Stuarti reduudi vahel. Patarei ehitati kivivooderdisega muldvallist, millel paiknesid 8 suurtükki ning selle taga asetses püssirohuhoidla. Patarei lammutati 1854. aastal.

Skoone bastion, u 1890–1897

Oma lõplikul kujul, enne Tallinna kindluslinnade nimekirjast väljaarvamist 1857. aastal, hõlmasid vallkindlustused 77.8 ha. Tänini on sellest säilinud Ingeri, Rootsi ja Skoone bastionid (praegu tuntud kui Harjumägi, Lindamägi ja Rannavärava mägi) koos pooltasandatud vallikraaviga, samuti Toompea läänekülje vallikraav ehk Schnelli tiik koos Gootide ja Patkuli reduudiga.

1930ndatel eraldati Skoone bastion seoses Rannamäe tee ehitamisega linnamüürist, rikkudes sellega bastioni algset konfiguratsiooni ja lammutades ka osa bastionist. Osaliselt on säilinud ka Viru värava ja Suure Rannavärava bastionid ning teisi väiksemaid ehitisi, ülejäänud muldkindlustused on 19. sajandi lõpul tasandatud. Ingeri (Harjumägi) ja Rootsi (Lindamägi) bastionide all on kokku neid omavahel ühendavad maa-alused käigud, mille üldpikkus on ligi 2 kilomeetrit.

Enamikul endisest bastionidevööndist paikneb tänapäeval park, see eraldab vanalinna uusasumitest. Ainult vanalinna kaguküljel asunud muldkindlustuste asemele tekkis 20. sajandi esimesel poolel hoonestus ning sealt on vanalinn uute asumitega ka kokku kasvanud.

Tallinna muldkindlustuste maa-alused ühenduskäigud

Tallinna muldkindlustuste arvukad maa-alused ühenduskäigud ehitati koos Tallinna muldkindlustuste bastionidega 17.–18. sajandi jooksul. Kõige varasemad ühenduskäigud rajati alates 1630. aastaist seoses Tõnismäe küljele püstitatud muldkindlustuste, esmajärjekorras vana Wismari raveliini ehitamisega. Teine etapp ühenduskäikude rajamisel oli alates 1672. aastast, kui rajati Rootsi bastion ja Ingeri poolbastion, mis valmisid 1710. aastaks koos Wismari raveliini ja raveliini ees oleva De la Gardie reduudiga.

Maa-aluste ühenduskäikude eesmärgiks oli muuta sõdurite, laskemoona ja muu varustuse ümberpaigutamised vaenlase eest peidetuks ning tema tule eest kaitstuks. Varjatud käikudel oli ka luureülesanne – neid kasutati vaenlase maa-aluse mineerimistöö jälgimiseks.

Maa-alused käigutunnelid on kujundatud paekivist, reeglina 1,5 m laiad ja 2,5–3 m kõrged, kaetud silindervõlvidega, seinte paksus ulatub u nelja meetrini. Piki eskarbimüüri kulgevates käikudes on kuni 2,5 m laiad kambrid – kasematid. Käikude lagedes on ventilatsiooniavad, eri tasandeid ühendavad trepid, tunnelite kogupikkus ulatub sadade meetriteni. Maa-alused käigud ühendavad linna kaitserajatisteks olnud Ingeri ja Rootsi bastione ja Wismari raveliini ning järgivad maapõues nende kunagisi piirjooni.

Eesti Vabariigi lõpuaastatel, alates 1936. aastast, kohandati bastionide maa-alused käigud õhukaitse varjenditeks. Eesti NSV ajal said need iseseisva elektri- ja ventilatsioonisüsteemi, ehitati välja veevarustus ja telefonside. Tegemist oli maa-aluse linnakesega koos magamis- ja tualettruumidega. Pärast Eesti NSV Tsiviilkaitseorganisatsiooni likvideerimist objekti rohkem ei kasutatud ning 2005. aastal rüüstati käigud.

25. veebruaril 2007 avati tutvumiseks käigud Rootsi ja Ingeri bastionide all ning Kiek in de Köki Tallinna Linnamuuseumi külastajatel on võimalus osaleda sealsetes ekskursioonides, eksponaadiks olevate käikude pikkus on 380 m.

Vaata ka

• Tallinna linnamüür
• Tallinna kindlus
• Tallinna reduudid
• Tartu muldkindlustusvöönd

Välislingid

• Tallinna muldkindlustused täielikult väljaehitatud kujul 18.–19. sajandi vahetuse paiku. Horisont nr 5, september 2020