Venestusaeg

Venestusaeg (ka venestamisaeg) oli 19. sajandi teisel poolel riiklikult toetatud Venemaa Keisririigi sisepoliitline suund, mille eesmärk oli Venemaa Keisririigi etniliste vähemuste (kes moodustasid üle poole elanikkonnast) enesemääramisõiguste nõudmiste mahasurumine. 19. sajandi teisel poolel oli vene suurrahvusluse esindajate ja valitseva eliidi soov luua moodne unitaarne rahvusriik. Riigi lääneosa ääremaade järjekindel venestamine algas Poolas ja Leedus 19. sajandi esimesel poolel ja hoogustus 1860. aastail pärast järjekordset Poola ülestõusu. Eestis ja Lätis langes venestamise raskuspunkt 1880.–1890. aastaile, Soome autonoomiat hakati kitsendama 19. sajandi lõpuaastail.

Üheks ettekäändeks Venemaa keisririigi eri piirkondade haldus- ja elukorralduse ühtlustamiseks oli keisririigi eri piirkondades kehtinud erinevad elukorraldust sedastanud seadused: Varssavi kindralkubermangus – Napoleoni koodeks, Poltava ja Tšernigivi kubermangus – Leedu statuut, Balti kubermangudes – Balti erikord ja Soome suurvürstiriigis oma konstitutsioon. Keisririigi elanikkonna elukorralduse ühtlustamise eesmärgiks oli ka vastuseis teisele tõusvale rahvusele, sakslastele, kes olid 1871. aastal moodustanud ühise Saksa keisririigi. Venemaa keisririigi sisepoliitikaga kaasnes ka slavofiilide ja panslavismiliikumised.

Balti kubermangud

Saksa mõju küsimuse Balti kubermangudes võttis vene ajakirjandus üles juba 1860. aastail. Slavofiilid nõudsid Balti provintside autonoomia kaotamist ja nende halduskorra ühtlustamist Venemaa põhiosa omaga. Saksamaa ühendamine (1871) ja kujunemine suurvõimuks keiser Wilhelm II valitsemisajal (1888–1918) suurendas järsult Eesti ja Läti alade sõjalis-strateegilist tähtsust Läänemere kontrollijana väga ulatusliku autonoomiaga Soome ja mässulise Poola-Leedu vahel: Venemaa Keisririigi jaoks kerkis päevakorda pealinna Peterburi julgeolek. Venemaa Keisririigi valitsusringkonnis kardeti baltisakslaste võimalikku orienteerumist Saksamaale; Vene võime muutis eriti murelikuks võimalus, et sakslastel õnnestub eestlasi ja lätlasi ümber rahvastades muutuda Baltikumis enamusrahvuseks.

Esimesed otsustavamad sammud baltisakslaste mõjuvõimu vähendamiseks astuti Narodnaja Volja terroristide poolt tapetud Aleksander II valitsusaja lõpus. 1877. aastal kehtestati Balti kubermangudes Vene linnaseadus, mis kaotas seisusliku saksa linnavalitsuse, kehtestas maksutsensusele tugineva valimissüsteemi ja mittesakslastele võimaluse valimistest osa võtta. Eriti sõjakaks muutus aga Vene keskvõim Aleksander III (valitses 1881–1894) troonile saamise järel: saksavaenuliku suhtumise kinnitusena jättis keiser kinnitamata kohaliku autonoomia aluseks olnud balti aadli eesõigused.

Edasiste sammude kavandamiseks viidi Vene senaatori Nikolai Manasseini juhtimisel 1882.–1883. aastal Balti kubermangudes läbi Manasseini revisjon, mille aruanne rõhutas baltisakslaste jagamatut mõjuvõimu nii administratiiv-, majandus- kui ka kultuurisfääris. Samal aastal alustasid keskvõimud kavakindlat venestamispoliitikat, mis saavutas haripunkti 19. sajandi viimasel kümnendil.

1888. aastal ühtlustati Balti kubermangude politseikorraldus ülevenemaalisega: senine saksa seisulik politseiorganisatsiooni asendati riiklikuga. 1889. aastal kehtestati Vene kohtusüsteem, kaotati seisuslikud kohtud ja maksvusele pääses kodanike õigusliku võrdsuse põhimõte; kohtuprotsessid muudeti avalikuks, loodi advokatuur. Uue talurahvaasutuste korraldusega seadis keskvõim järelevalveks talupoegade omavalitsuse üle ametisse talurahvaasjade komissarid. Haldusreformi tulemusena loodi senisest enam kui tuhandest vallast vähem kui nelisada elujõulist ja maksuvõimelist valda; kujunenud halduskorraldus jäi põhijoontes püsima kuni Vene keisririigi kokkuvarisemiseni 1917. aastal.

Baltimaade halduskorra ühtlustamine Venemaal kehtivaga lõhkus keskaegset seisuslikku elukorraldust ning soodustas ühiskonna moderniseerumist, ent põlisrahvaste õigused sellega oluliselt ei laienenud – baltisaksa mõisnike võimu alt sattusid eestlased Vene bürokraatliku kroonurežiimi otsese surve alla. Kõrgematele ametikohtadele hakati määrama sakslaste asemele venelasi, kes ei osanud kohalikke keeli ega tundnud olusid. Siiski ei läinud tsaarivalitsus Balti provintside poliitilis-õigusliku korra reformimisel lõpuni. Maaomavalitsusreform jäi teostamata ja baltisaksa autonoomia üks nurgakive, aadli seisuslike korporatsioonide – rüütelkondade – ainuvõim kubermanguomavalitsuses püsima kuni 1917. aastani. Rüütelkondade juhtida ja valitseda jäi ka kohalik luteriusu kirik.

Kõige valusamalt riivasid eestlaste huve kultuuri – keelekasutust, hariduselu, religiooni ja kirikut, ajakirjandust ja seltsielu – puudutavad venestamiskatsed. 19. sajandi lõpuks viidi kogu kooliharidus, alates algkoolidest ja lõpetades Tartu ülikooliga, saksa ja eesti keelelt üle vene õppekeelele. Sealjuures vallandati puudulikule vene keele oskusele viidates enamik eestlastest kooliõpetajatest, kellel oli kandev osa rahvuslikus ärkamises. Kooliõpetuse muukeelseks muutmine andis tagasilöögi eestlaste haridustasemele: kui 1886. aastal oskas Eestist võetud nekrutitest lugeda 98%, siis 1901. aastal vaid 80%.

Vene keel muudeti asjaajamiskeeleks ka riigi- ja omavalitsusasutustes ning kohtutes – pea kõik sakslastest ja eestlastest ametnikud asendati enamasti umbkeelsete venelastega. Mittevenelaste jaoks muudeti ametiasutustesse tööle pääsemine väga raskeks ning paljud haritud eestlased olid sunnitud siirduma tööd otsima Venemaale: 20. sajandi alguseks oli Venemaa linnades kujunenud mitmeid eesti kolooniaid, neist suurim asus pealinnas Peterburis. Keskvalitsuse tsensuurisurve ja järelevalve nii saksa kui ka eesti rahvuslike organisatsioonide üle tugevnes, osa seltse ja ajalehti suleti. Peale uusi töömeetodeid ja maaharimistehnikat propageerivate põllumeeste seltside lubas riigivõim asutada vaid karskus-, haridus- ja tuletõrjeseltse.

Baltimaade rahvaste venestamise eesmärk oli kõrvaldada saksa domineeriv mõju selles piirkonnas, hoida ära põlisrahvaste separatism ja nende eliidi saksastumine ning asendada kohapealne Lääne tsivilisatsioon ja saksaeeskujuline kultuur slaavi-õigeusu tsivilisatsiooni ja vene kultuuriga. Seda suunda ei muutnud ka Nikolai II keisriks saamine 1894. aastal.

Vaatamata ligi kaks sajandit kestnud Vene ülemvõimule oli 19. sajandi lõpus domineeriv usutunnistus Eesti- ja Liivimaal endiselt luterlus. Keisrivõimule äärmiselt lojaalse õigeusu riigikiriku mõju laiendamises nägid venestamise ideoloogid üht põhilist vahendit äärealade kultuuriliseks tasalülitamiseks. Venestamisprogrammi fanaatilisemaid eestvedajaid, Eestimaa kuberner vürst Sergei Šahhovskoi pidas eriti tähtsaks just kohaliku põlisrahva õigeusustamist ning soodustas igati talupoegade siirdumist luterlusest õigeusku. Õigeusust luterlusse pöördumine oli keelatud. Sarnaselt varasemate keskvõimude poolt soositud usuvahetuskampaaniatega jäid Eesti talupoegade motiivid õigeusku siirdumiseks valdavalt majanduslikeks: peamine oli lootus saada "tsaari usu" vastuvõtmisel "hingemaad" ja pääseda sõltuvusest mõisa ees.

Eestlaste venestamiskatsed andsid vähe tulemusi: põlisele omakultuurile tuginev eesti etniline identiteet oli ärkamisliikumise käigus sedavõrd tugevnenud, et massiline ümberrahvastamine polnud enam võimalik. Samuti ei suutnud lühiajaline venestamiskampaania lõhkuda regiooni sajanditepikkust saksa kultuuritraditsiooni ning Venemaa Balti provintside saksapärane ilme jäi püsima edaspidigi. Brutaalse venestamispoliitikaga kaotas tsaarivalitsus aga eesti rahvusliku liikumise poolehoiu. Eesti ühiskonnas hakkasid levima nii läänest kui ka idast pärinevad monarhiavastased liberaalsed ja sotsialistlikud ideed. Algas töölisliikumine ja toimus esimene streik Narva Kreenholmi tehastes (1870). Venekeelseks muudetud Tartu ülikooli kogu keisririigist õppima saabunud poliitiliselt radikaalsete üliõpilaste eestvõttel tekkisid 1880. aastail esimesed marksistlikud organisatsioonid.

Järgmine venestamine oli 1970.–1980. aastatel, NSV Liidu okupatsiooni ajal Eestis kui venestati riigiasutused ja asjaajamise, peamiselt propageeriti siis kakskeelsust.

Kirjandus

Toomas Karjahärm. Vene impeerium ja rahvuslus, ISBN 9789949466474, 2012, 383 lk, Kirjastus Argo
Vene Impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. 2. kd. Toimetanud Tõnu Tannberg, Bradley D. Woodworth. (Eesti Ajalooarhiivi Toimetised, nr 18 [25]). Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2010