Tallinna sadam

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on Tallinna ajaloolisest sadamakohast; militaarsadama kohta vaata artiklit Tallinna sõjasadam; ettevõtte kohta AS Tallinna Sadam

Tallinna sadam on ajalooline sadamakoht, osa praegusest Vanasadamast.

Tallinna sadama Vanasadam

Keskaeg Vana-Liivimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna sadam on varem olnud Tallinna vanalinnale lähemal, keskaegsetel gravüüridel võib näha laevu peaaegu Suure Rannavärava ees ning 13. sajandi alguses ulatus Tallinna lahe rannajoon praeguse Viru väljakuni, kuid 14. sajandi alguseks oli meri sealt taandunud. Viru väljaku piirkond oli toona savivõtukoht ning selle järgi nimetati praegust väljaku idaküljel asuvat Viru tänavat veel 17. sajandi keskel saksa keeles lemstrate, leystrate ehk Savi tänavaks.

Peamised kaubateed
14.–15. sajandi hansalaevad
Kogemuuseum Rootsis Malmös

Tallinna sadamakohal oli suur tähtsus Tallinna linnale (all-linnale), mis oli Hansa Liidu idapoolseim sadamalinn. Hansa Liidu liikmed olid kõik Põhja-Saksa linnad, mis otseselt või kaudselt osalesid väliskaubanduses Lääne- ja Põhjamerel. Välismaal olid liidu tugipunktideks kaubakontorid, millest olulisemad asusid Novgorodis (Hansa Liidu Novgorodi kaubakontor)[1], Londonis, Brugges ja Bergenis. Samal ajal polnud ükski neist linnadest ise Hansa Liidu liige. Hulganisti oli ka väiksemaid kontoreid, nt Hansa Liidu Pihkva kaubakontor Pihkvas, Kaunases, Kopenhaagenis, Oslos ja koguni Veneetsias.

Ülekaalus oli merekaubandus hansakogedega. Tähtsaim kaubatee kulges liinil Novgorod–Tallinn–VisbyLübeckHamburgBruggeLondon. Idast veeti läände karusnahku, vaha, mett, teravilja, lina, kanepit, puitu ja loomanahku. Läänest veeti itta kalevit, soola, heeringat, vürtse, veini ja metalle.

1346. aastal sai Tallinn laokohaõiguse, mis tähendas, et Tallinna sadamast ei saanud kaupu läbi vedada kohalike kaupmeeste vahendust kasutamata. Seega koondus Tallinna linna kaupmeeste kätte oluline osa Lääne-Euroopa ja Novgorodi vahelisest transiitkaubandusest. Pärast Visby linna purustamist Taani poolt 1361. aastal kasvas Tallinna roll Läänemere idaosa kaubanduses ja poliitikas veelgi. 14. sajandi lõpul sillutati tänavad, ehitati vee- ja kanalisatsiooniseadmed ning keelati tulekahjude kartuses uute puitehitiste püstitamine, seega kujunes välja üsnagi heakorrastatud kivilinn. Keskaega jäävat perioodi 15. sajandi algusest kuni 16. sajandi keskpaigani võib pidada Tallinna arengus kuldajaks, kui Tallinn ida- ja läänevahelise kaubanduskeskusena õitses.

Tallinna sisseveokaupade hulgas oli esikohal sool (Hispaaniast, Prantsusmaalt ja Portugalist), mida toimetati edasi Venemaale ja Soome, samuti veeti vürtse, veini, puuvilju, kangaid jms. Aastail 13681369 veeti Tallinna soola umbes 690 säilitist, Riiga umbes 120 ja Pärnusse 390 säilitist. Tallinna soolakaubanduse kõrgperioodiks loetakse 1430. aastaid, mil aastane soola sissevedu ulatus keskmiselt 8000 säilitiseni. Rekordiliseks kogu keskaja vältel jäi aga 1556. aasta 10 716 soolasäilitisega. Teisel kohal sisseveokaupadest olid kangad, kõigepealt kalev (sarlak, popringi, Arrasi, Cambrai, Tournai kalev). 14. sajandist oli tähtsal kohal soolaheeringas, heeringat püüti peamiselt Skåne Falsterbo poolsaare ja Skanöri piirkonnas või Põhja-Jüütimaa Aalborgi, Bornholmi ja Oldenburgi rannikuvetest. Rootsist laevatati Eestisse rauda ja Inglismaalt tina.

Kõige tavalisem väljaveoartikkel oli teravili (umbes kolmandik ekspordist). 14. sajandil veeti siit vilja suurtes kogustes Flandriasse, 16. sajandil läks enamik Tallinnast eksporditud vilja Madalmaadesse, kuid seda on jõudnud Lissabonigi, mõnikord ka Venemaale. Teravilja kõrval veeti välja nii Venemaalt kui ka Eestist pärit lina. Töönduslikust toorainest veeti Tallinnast välismaale peale lina ka kanepit. Lina läks Tallinnast peamiselt Lübeckisse, kanep Madalmaadesse. Köielõngaks või -lõimeks kedratud kanepiheie saadeti Põhja-Saksa, Lõuna-Rootsi, Taani ja vendilinnade köietööstusele poolfabrikaadina. Venemaalt vahendati Tallinna kaudu Lääne-Euroopasse veel laevaehitusmaterjali, karusnahku ja muid metsasaadusi. Karusnahkadest toodi Venemaalt kirjut oravanahka, kallitest karusnahkadest esines sagedamini nugise-, kärbi-, nirgi-, naaritsa-, saarma- ja kopranahku ning väga haruldasi sooblinahku. Kirikute tarvis vahaküünalde jaoks ei toodetud vaha vajalikul määral Baltimail ning seda toodi vahetuskaubana Venemaalt. Peale vaha kasutati põletusainena loomarasva ja traani, mis saadi enamasti samuti Venemaalt. Ka traani veeti suurtes kogustes Tallinnast Lääne-Euroopasse. Väljaveos oli tähtsal kohal veise- ja kodukitsenahk, soolatult või kuivatatult.

1550. aastal rajas Rootsi kuningas Gustav I Vasa vastukaaluks Tallinnale Vantaanjoe suudmesse Helsingi linna koos Helsingi sadamaga, senise sadamakoha Viiburi asemel. Plaanist rajada Tallinnale võistleja ei tulnud suuremat välja, sest Helsingi võitles vaesuse, sõdade ja haigustega ja jäi kauaks väikeseks rannikulinnaks. Selle üks põhjus oli ka Tallinna ja Eestimaa liitumine Rootsi kuningaga 1561. aastal, mis vähendas kuninga huvi Helsingi vastu.

Tallinn ja Tallinna sadam 1630. aastal
Tallinna sadam ja Tallinn 1650. aastal
Tallinna sadam ja Tallinn 17. sajandi keskel. Adam Oleariuse gravüür

Keskaja Vana-Liivimaal ja ka Tallinnas lõpetanud Liivimaa sõja ja Põhjamaade Seitsmeaastase sõja tagajärjel lõppes Tallinna sadama domineerimine Soome lahel. 1558. aastal vallutas Moskva tsaar Ivan Julm Narva ja järgmisel aastakümnel muutus Narva tähtsaks kaubalinnaks. Narva kujunes Vene riigi ainsaks väliskaubandussadamaks. Sõja tagajärjel jäid Venemaa tsaaririigi valdusse Narva, Tartu ja Alutaguse, mõned Järvamaa ja Virumaa maakonnad ning Venemaaga piirnevad alad. 1559. aasta suvel andis Vene tsaar oma kaupmeestele korralduse tuua kaubakontor Viiburist üle Narva. Samal aastal alustasid kaubavahetust Narva kaudu Lübecki kaupmehed. Inglise kaupmehed jõudsid Narva 1560 ning transiitkaubandus Venemaaga kandus Tallinnast üle Narva.

„Nukra meelega ja südamevalus vaatasid Tallinna elanikud Roosiaialt (Rannavärava juures olnud künkalt) ja vallidelt, kuidas väljamaa laevad Tallinnast mööda Narva poole purjetasid. Nad hüüdsid appi Rootsi valitsust ning see keelaski Lübeckile ja kõigile teistele Läänemere-äärsetele linnadele kaubanduse "ristiusuliste vaenulise" Vene riigi all oleva Narvaga valjult ära. Kuid keeld jäi mõjutuks, sest äriasjus ei küsita tunnetest.“

Liivimaa kroonika, Balthasar Russow

Rootsi kuningas, kes oli 1561. aastal Tallinna linna oma kaitse alla võtnud ja oli kohustunud kaitsma ka Tallinna laokohaõigusi, lasi 1562. aastal pärast nelipühi Soome lahel Narvast saabunud Lübecki kaupmeeste laevad kinni pidada ning konfiskeeris varad Rootsi riigi kasuks. Laevade konfiskeerimine oli ka hiljem Põhjamaade seitsmeaastase sõja üks põhjusi. 1566. aastal pidas Rootsi admiral Klas Horn üle 200 laeva Narva kaubateelt kinni, mis olid laaditud Inglise ja muude maade kalli kaubaga (kaleviga), ja see muutis kaubatee Narva ohtlikuks. Narva blokeerimine Rootsi võimude poolt lõpetati alles 1570. aastal sõlmitud Stralsundi rahulepinguga.

Tallinna sadam sõjasadamana[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna sadam ja Tallinna ümbruse kaart Ludwig August Mellinii Liivimaa atlasest, 18. sajandi lõpp
 Pikemalt artiklis Tallinna sõjasadam

Tallinna ja Eestimaa vallutamise järel Põhjasõjas 1710. aastal kavandas Moskva tsaar Peeter I Tallinna sadama kui mittejäätuva sadama Venemaa Balti laevastiku baasiks. Tallinna sõjasadama esimesed tööd algasid 1714. aastal, kuid suure osa tööst hävitas 13.14. novembril 1716 tugev torm ning 1718. aastal hakkasid sõjasadama tööd venima, sest Peeter I muutis sadamaehituse plaane ja kavatses sõjasadama rajada hoopis Paldiskisse. 1722. aastaks olid Admiraliteedi töökojad kujunenud linna esimeseks suureks tööstusettevõtteks, kus töötas ligi 250 töölist.

Vaade Tallinnale ja sadamale. Ivan Aivazovski (1845)

18. sajandi esimeses veerandis ehitati Ülemiste järvest alguse saanud nn Peetri veejuhtmest, mis varustas Kadrioru pargi tiike, basseine ja purskkaeve Ülemiste järve veega kanal sadamasse, mille ülesandeks oli sadamas seisvaid laevu joogiveega varustada. Sadama veekanal aeti kinni 19. sajandi lõpul.

 Pikemalt artiklis Sadama veejuhe
Aleksei Bogoljubov "Tallinna sadam" (õli lõuendil, 1853)
Tallinna linna plaan, koos Tallinna sõja- ja kaubasadamaga 1810. aastast
Tallinna linna plaan, koos Tallinna sõja- ja kaubasadamaga 1876. aastast

1790. aasta paiku koondus Tallinna sõjasadamasse peaaegu kogu Venemaa Läänemere laevastik. 1797. aastal ehitati Rootsi-aegsest kaubasillast (Kaupmehe sillast, koordinaadid 59° 26′ 41″ N, 24° 45′ 53″ E) põhja poole lainemurdja ehk muul Läänemuul (Lääne pulvärk), mis moodustas terviku hiljem eraldunud Lõunamuuliga. Läänemuul oli ette nähtud sõjalaevade jaoks, kuna olemasolev sadamasild ei pakkunud selleks piisavalt ruumi ega varju. 1799. aastal aga süvendati Tallinna sadamas sõjasadama basseini ja rannale rajati uusi patareisid. Laiendati ka Admiraliteedi töökoda ja tööliste arv ettevõttes suurenes 500-ni.

Napoleoni sõdade ajal koostas insener Norberg 1806. aastal Tallinna sõjasadama uue projekti ja selle järgi asuti järgmisel aastal ka sõjasadamat välja ehitama.

Vaade Tallinna sadamale, Johannes Hau (1838)

18. sajandi keskel ühendati sajandi algul ehitatud loodesuunas rajatud lainemurdja Läänemuuliga. Sadama kaitseks pandi püsti 24 kahuriga patarei ja remonditi põhjalikult kindlustusi. 18131818 ehitati Põhjamuul. 1830. aastal sai Tallinna sadama komandöriks Wilhelm Bernhard Friedrich von Wrangell. 1844. aastal valmis Idamuul ja 18501856 rajati Viktoria sild. Pärast Idamuuli (Ida pulvärgi) – seda ehitati pikka aega – valmimist moodustus Tallinnas kaks sõjasadamat: Uus sõjasadam põhja- ja idamuuli haardes ning Vana sõjasadam läänemuuli varjus. Vana sõjasadam (Läänemuul) antigi kaubalaevade kasutada ja sellest ajast hakati seda sadamaosa nimetama kaubasadamaks.

 Pikemalt artiklis Viktoria kai, Baikovi kanal, Kaupmehe sild, Clayhillsi kanal, Läänemuul, Lõunakallas, Põhjamuul.

1857. aastal kustutati Tallinna kindlus maakindlustuste nimekirjast, Venemaa keisririigi merevägi andis sadamarajatised üle Mereväe insenerikomandole. 1864. aasta 11. jaanuaril anti kõik Tallinna kindlustused linnale üle, kuid sadama üleandmine Tallinna raele toimus järk-järgult aastail 1864–1873.

Tallinna sadam 1875. aastal. Vaade sadamale Lasnamäe suunas. Esiplaanil kai, mille ääres purjekad. Kail kaubakastid, vasakul raudtee. Kaugemal sadamas laevad. Tagaplaanil Lasnamäe

Tallinna sadam kauba- ja reisisadamana[muuda | muuda lähteteksti]

Sadama piirkond, 1879. aasta kaardil

1858. aastal alustasid Tallinna sadamast reisilaevaliiklust liinil Peterburi–Tallinn–Riia soomlaste Alexander II ja Grefve Berg. Helsingi–Tallinna–Lübecki liinil alustas reise laevafirma Sydfinska Ångbåtsbolaget aurulaevadega Alexander ja Nikolai. Tegevust alustas laevaliin Helsingi–Tallinn–Stettin.

1870. aastatel koos raudteevõrgu loomisega suurenes märgatavalt ka sadama osatähtsus. 1875. aastal valmisid sadamas tolliameti hooned, 1878–1892 kujunes välja lõuna pool Kaupmehe silda asuv bassein ja seda piirav nn Boikovi kallas. 1880. aastatel hõivas Tallinna sadam käibemahult Peterburi ja Odessa järel kolmanda koha[2].

Sadam ja taamal Tallinna sadama elevaator (praeguse D-terminali tagusel alal), 1930/1940

Aastatel 1892–1893 rajati Viktoria kaldapealne elevaator ja viljalaod ning süvendati Kaupmehe silla ja Viktoria kaldapealse vahelist basseini, 1902 süvendati ja laiendati Admiraliteedi kanal sadamatehaste basseiniks. Tallinna sadama elevaatori arhitekt oli Anton Klevštšinski, tehnilise lahenduse autor Peterburi insener Feodor Jenakijev[3]. Viljaelevaator oli paekivist kuuekorruseline ja 30-meetrise torniosaga[4] ning oli tollase Venemaa keisririigi suurimaid ja moodsamaid, mahutades üle 3000 tonni vilja.

Peeter Suure sõjasadam[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna linna ja Tallinna sadama kaart, 1914

Pärast Vene-Jaapani sõda koostatud uue Vene laevastikuprogrammi täitmiseks otsustati aastatel 1907–1909 rajada uus ja Läänemerel tähtsuselt teine mereväebaas Tallinna. Vana sõjasadamat tarvitas juba kaubalaevastik ning see olnuks uute laevade jaoks niikuinii väike. Nüüd hakati omandama vabasid alasid kesklinnast lääne pool, alates Kalaranna fordi (mis oli juba harilik kasarmulinnak) läänenurgast. Uue sõjasadama umbes 2,2 km2 suurust ala piiras veel Kalamaja kalmistu, Volta tehas, Tallinna manöövrijaamast (praegune Tallinna Kopli kaubajaam) 1890. aastatel ehitatud sadamaraudtee haru ning Kopli tee. Läänes jäi piir linnale kuuluva Kopli mõisa maadega. Sadama-ala hõlmas asustamata Tükipealse poolsaare, siit pöördus piir põhja, jõudes madalmerd pidi Suure ja Väikese Paljassaareni.

Peeter Suure sõjasadama alluvusse jäi ka Admiraliteedi töökodadena kasutatud ja sellena ka hiljem tuntud Tallinna Sadamatehased endise Admiraliteedi alal Vanasadamas. Nende tootmis- ja remondivõimsus oli aga väike, vajalikud ümberkorraldused oleksid olnud kallid ning laienemist oleks takistanud piiratud maa-ala. Seetõttu hakatigi mereväebaasis Karjamaa, Hundipea ja Tükipealse poolsaare alale uut tehast ehitama (tinglik hilisem nimetus Remondisadam, rahvapäraselt aga Uus-Portu), et tulla toime sõja tõttu kasvanud tööde mahuga. Arvatavasti oleks uue tehase täielikul valmimisel sinna viidud üle ka Vanasadama vanad tehased (rahvapäraselt Vana Portu).

Vanasadamas sai sõja ajal (1916) suuri alasid endale aga hoopis Peeter Suure merekindlus, kus rajati olemasolevatesse ehitistesse suurtükiväe laskemoonaladusid, garaaž, ratsahoov jms ning ka oma keskladu. Viimase uus kitsarööpmelise raudtee võrgustik ühendati Tallinn-Sadama raudteejaamaga, mis omakorda oli ühenduses kogu merekindluse raudteede võrguga.

 Pikemalt artiklis Peeter Suure sadam

Tallinna sadam Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Teises maailmasõjas hävinenud viljaelevaator Tallinna sadamas

13. novembril 1918 võttis Tallinna sadama komandant kaugsõidukapten Oskar Treilmann üle Tallinna sadama komandantuuri ning esimesed Eesti vabariigi omandusse läinud ujuvvahendid, sh vahilaeva Lauterbach (hiljem Laine), tulelaevad Revalstein ja Saritšev, jäämurdja-puksiiri Isabella, mootorpaadid Brigitten ja Worms. Ühtlasi nimetas Treilmann kaugsõidukapten William Dampfi loodava tuletornide ja meremärkide valitsuse juhatajaks.

Tallinna sadam 1930/1940

13. veebruaril 1919 kinnitas Eesti Merejõudude juhataja Johan Pitka päevakäsuga nr. Nr. 99 Tallinna sadamate nimetused: 1. Sadam tollimaja juures Vanasadam. 2. Sadam Noblessneri laevatehase ja Paljassaare vahel – Uus sadam. 3. Noblessneri ja Patarei kasarmu vahel olev sadam – Väike sadam. 4. Gaasivabriku juures asuv sadam – Kalasadam. 5. Paljassaarel asuv sild – Paljassaare sadam[5].

1938.-1939. aastal ehitati sadamasse August Komendanti projenteeritud kuuekorruseline, 46x36 m põhipinnaga Tallinna sadama külmhoone.

Tallinna Merekaubasadam Eesti NSV-s[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal natsionaliseeritud laevade ja varade haldamiseks asutati teedeministeeriumi juurde ENSV Meretranspordi Keskus, mille ülesandeks sai natsionaliseeritud kauba- ja reisilaevadega transpordi ja tegevuste korraldamine. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 25. oktoobri 1940. a. otsusega anti "ENSV Meretranspordi, -laevanduse, ekspeditsiooni- ja stevidorettevõtted, merekaubanduse sadamad ja sadamasillad ning merikoolid NSVL Merelaevastiku Rahvakomissariaadi alluvusse"[6]. 1940. aasta 29. oktoobri NSV Liidu Merelaevastiku Rahvakomissariaadi käskkirjaga asutati natsionaliseeritud laevade haldamiseks ettevõte Eesti Riiklik Merelaevandus, mille Eesti Riikliku Merelaevanduse Tallinna Mere Kaubasadamale anti üle ka Eesti rannikul paiknevad kaubasadamad ja sadamapunktid. Tallinna sadamale allutati sadamapunktid Narvas, Kundas, Roomassaares, Kärdlas ja Pärnus. Nendele allusid omakorda veel 21 väiksemat sadamat. 25. novembril 1940. aastal vormistati senine Tallinna sadam Eesti Riikliku Merelaevanduse koosseisu Tallinna Merekaubasadama nime all.

Tallinna sadama reid 1941. aastal

1. jaanuarist anti Tallinna Merekaubasadam, tuletornid, tulelaevad ja meremärgid üle NSV Liidu Sõjamerelaevastiku hüdrograafiateenistusele. 1941. aasta 25. veebruaril tunnistati NSV Liidu Merelaevanduse Rahvakomissariaadi käskkirjaga Tallinna Merekaubasadam koos Kopli, Tsitre, Ülgaste, Rohuküla ja Haapsalu sadamapunktidega I järgu sadamaks. Teise maailmasõja Idarinde sõjategevuse algusega 22. juulil anti kõik ujuvvahendid, sadamad ja kaldaehitised Punalipulise Balti Laevastiku käsutusse. 26. augustil evakueerusid nõukogude väed Tallinna sadamast, olles enne uputanud sadamas laevu, purustanud portaalkraanad, külmhoone ja Tallinna sadama viljaelevaatori ning põletanud maha naftahoidlad ja osa laohoonetest. Puruks lasti ka sadama rauast pöördsild, mis viis üle Riigi Sadamatehase kanali, säilisid vaid sadamasillad.

1944. aasta Punaarmee pealetungi ajal Tallinnale lahkusid Tallinna sadamast 21. septembril viimased Saksa transpordilaevad. Sakslased õhkisid Tallinna sadamarajatised: kuue tähtsama sadama – Vanasadama, Vene-Balti laevatehase sadama, Bekkeri sadama, Peetri sadama, Miinisadama ja Lennusadama – rajatised hävisid täielikult. Vanasadamas, Sadamatehase basseinis jäi terveks sadamasild.

1944. aasta sügisel allutati Tallinna Merekaubasadam, NSV Liidu Merelaevastiku Rahvakomissariaadi Põhja- ja Läänemere Laevastiku ja Sadamate Peavalitsusele, 1953. aastast NSV Liidu Mere- ja Jõelaevastiku Ministeeriumi Balti Riiklikule Merelaevandusele. 1956. aastast Eesti Riiklikule Merelaevandusele. NSVL Merelaevastiku Ministeeriumi Eesti Riikliku Merelaevanduse Tallinna Merekaubasadamale allusid ka Eesti saarte kauba- ja reisisadamad. Aastatel 1956–1964 kandis sadam nimetust NSVL Merelaevastiku Ministeeriumi Eesti Riikliku Merelaevanduse Tallinna Merekaubasadam, aastatel 1964–1967 NSV Liidu Merelaevastiku Ministeeriumi Balti Mere Laevastiku Eesti Merelaevanduse Tallinna Merekaubasadam ja aastast 1967. NSVL Merelaevanduse Ministeeriumi Eesti Merelaevanduse Tallinna Mere Kaubasadam[7]. Tallinna Merekaubasadama ülem oli 1980. aastatel Aleksei Kuzma p. Lukoškin[8]. Ta jätkas oma ametis veel 1990. aastalgi.

Tallinna sadamas moodustati 1945. aastal NSV Liidu Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi alluvuses, liikuva kauba ja laevameeskondade tollikontrolliks NSV Liidu Väliskaubanduse Ministeeriumi Tolli Peavalitsuse Tallinna Tolliamet[9]. 1958. aastal moodustati NSV Liidu Välismajanduse Ministeeriumi Voliniku Valitsus Eestis, mis likvideeriti 12. septembrist 1991[10] ja Eesti NSV-s tegutses NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Tollikontrolli Peavalitsuse Eesti Vabariiklik Tolliamet. Tallinna Tolliameti ülesandeks oli peamiselt kontroll salakauba avastamise eesmärgil. Tallinna ja Eesti sadamates liikusid ka kalalaevad ja kaubalaevad, mis vedasid kaupu välisriikide sadamatesse ja nendest ka tagasi.

Tallinna sadam ja Tallinna Mereväebaas[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aasta 3. detsembril andis NSV Liidu Riiklik Kaitsekomitee välja määruse “Punalipulise Balti Mere Laevastiku Tallinna ja Riia merekaitsealade ning mereväebaaside taastamisest ja ehitamisest”, mille järgi tuli eraldada Tallinna sadamas piirkond mereväebaasi ehituseks. 3. detsembril 1944 moodustas NSV Liidu Riiklik Kaitsekomitee NSV Liidu SARKi Balti mereväebaaside ehitusvalitsuse Baltvojenmorstroi, keskusega Tallinnas. 17. novembril 1945 andis NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu välja määruse Tallinna sadama maa- ja veeala ning nendel paiknevate ehitiste üleandmiseks NSV Liidu Sõjamerejõudude Balti Mere Põhjapiirkonna Laevastikule.

 Pikemalt artiklis Tallinna Mereväebaas

Rahvusvaheline reisilaevandus Vanasadamas[muuda | muuda lähteteksti]

1965. aastal toimuma hakkas regulaarne laevaliiklus Tallinna–Helsingi–Tallinna liinil, sai alguse välisturism ning üks Tallinna Tolliameti uutest ülesannetest oli reisijate pagasi läbivaatus. 1965. aasta 7. juulil tegi Tallinna–Helsingi laevaliinil avareisi mootorlaev Vanemuine, Helsingist sõitis Tallinna Wellamo, pardal Soome välisminister Ahti Karjalainen ja Soome Eduskunna teine asespiiker Paavo Johannes Aitio. 1967. aastal hakkas Tallinna–Helsingi liinil sõitma Vanemuise asemel Tallinn, Tallinna Merekaubasadam avati välisreisilaevadele. Tallinn sõitis Tallinna–Helsingi liinil aastail 1966–1980.

 Pikemalt artiklis Vanasadam

Tallinna Laevaremonditehas[muuda | muuda lähteteksti]

Sadamatehase basseinis tegutsenud tehase nr 7 (endine tehas nr 36) tootmisplats Kaubasadamas anti 1960. aasta mais NSV Liidu mereväe poolt ENSV Rahvamajanduse Nõukogule üle ja nimetati 1960. aastal ümber Tallinna Laevamehaanika Tehaseks. Ahtri, Merepuiestee ja Sadama tänava vahelisel alal tegutses Tallinna Laevamehaanika Tehase Laevamehhanismide remondi tsehh. 1965. aastal nimetati see Tallinna Laevaremonditehaseks[11]. Tehases remonditi ja ehitati ookeani kalalaevu[12]. Tallinna Laevaremonditehase territoorium ja hooned anti üle Tallinna Sadamale 1993. aastal.

Ümberkorraldused teistes sadamates[muuda | muuda lähteteksti]

1968. aasta jaanuaris müüdi vana Kalasadam Kolhoosidevahelisele Laevatehasele ning Tallinna Merekalasadam kolis Paljassaare idarannale. 1969. aastal valmis Paljassaarel Tallinna Merekalasadama põhikompleks. Uues Tallinna Merekalasadamas oli 1,5 kilomeetrit sildu, 13 000 tonni kaupa mahutav külmhoone, laevaremonditsehh, naftabaas ja haruraudtee.

 Pikemalt artiklites Kalasadam, Paljassaare ja Paljassaare sadam

24. detsembril 1991 Eesti Vabariigi Valitsus määras, et Tallinna Merekaubasadamast moodustati riigiettevõte «Tallinna Sadam».[13]

 Pikemalt artiklis Tallinna Sadam

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Enn Küng, Novgorodi-sõitjate arhivaalid Moskvas, Kleio, 1991-3, lk 14–18
  2. Robert Nerman, Vallutusplaanid ajendasid Peeter I rajama Tallinna sõjasadamat, www.postimees.ee, 8. detsember 2006
  3. Tallinna sadama viljaelevaator, www.arhitektuurimuuseum.ee
  4. Tallinna sadama elevaator, väljakupoolne fassaad, Tallinna Linnamuuseum
  5. Merejõudude juhataja päewakäsk., Riigi Teataja, nr. 12, 27 veebruar 1919
  6. ENSV Teataja 1940, nr.36, art.413
  7. Tallinna Merekaubasadam, 1940-1941, 1944-1994. ERA.R-1896, The National Archives of Estonia
  8. ÜLEMNÕUKOGU JA VALITSUSE TEATAJA, 31. detsember 1980 Nr. 45 (762). Art. 862 ХХII olümpiamängude purjeregati ettevalmistamisel ja läbiviimisel Tallinnas silmapaistnud töötajate autasustamise kohta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga, lk 1390
  9. NSVL Väliskaubanduse Ministeeriumi Tolli Peavalitsuse Tallinna Tolliamet, 1945-1952[alaline kõdulink], The National Archives of Estonia
  10. NSVL Välismajanduse Ministeeriumi Voliniku Valitsus Eestis, 1958-1991[alaline kõdulink], The National Archives of Estonia
  11. Tallinna Laevaremonditehas, 1960-1976, The National Archives of Estonia
  12. Robert Nerman, Linna keskpunkti tööstuskvartal andis leiba, viina ja vormeleid, www.postimees.ee, 2. november 2007.
  13. Ettevõtete riigiettevõteteks kinnitamise kohta, Tallinn, Toompea, 24. detsembril 1991. Vabariigi Valitsuse määrus Nr. 272.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]