Vana-Liivimaa

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on poliitilis-territoriaalse üksuse kohta; seda ala on üldisemalt nimetatud ka kui Maarjamaa (Terra Mariana); Vana-Liivimaa perioodi 1435–1561 on nimetatud ka kui Liivimaa konföderatsioon.

Vana-Liivimaa 1260. aasta paiku

Vana-Liivimaa all mõistetakse tavaliselt poliitilis-territoriaalset üksust, mis eksisteeris 13.16. sajandil ning hõlmas üldjoontes tänased Eesti ja Läti alad. Hilisem Liivimaa (läti Vidzeme) moodustus tema lõuna- ja kagupoolsetest aladest, lisaks tekkisid eraldi territooriumitena Kuramaa (Vana-Liivimaa lääneosa) ja Eestimaa (algselt Taanile kuulunud hertsogkond).

Vana-Liivimaa valitsejate vapid 1556
Garlieb Merkeli kaart 13. sajandi Liivimaast
Liivimaa pärast 1534. aastat (saksakeelne kaart)

Moodustumine[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Liivimaa hakkas kujunema 13. sajandi alguses, kui saksa ristisõdijad piiskop Alberti juhtimisel vallutasid enamiku Lätist ning Eesti. Lõplikult kujunesid Vana-Liivimaa piirid välja sajandi lõpuks, mil kõik balti hõimud peale leedulaste olid ristisõdijatele alistatud.

Vana-Liivimaa jagunes mitmeks ilmalikuks võimkonnaks ehk härruseks (saksa Herrschaft). 13. sajandi keskpaigast kuni 1346. aastani eksisteeris 6 sellist ala:

Pärast 1346. aastat liideti Taani valdused Liivimaa ordu valdustega ning keskaja teisel poolel olid territooriumi peamisteks poliitilisteks jõududeks:

  • Liivimaa Ordu,
  • Riia peapiiskopkond ning Kuramaa, Saare-Lääne ja Tartu piiskopkond.

Peale härruste oli oluline roll ka nn kolmel suurel linnal: Riial, Tallinnal ja Tartul, mis kuulusid Hansa Liitu. Peale nende olid hansalinadeks ka Uus-Pärnu, Koknese, Viljandi, Limbaži, Cēsis, Valmiera, Straupe, Ventspils ja Kuldīga.

Vana-Liivimaal polnud seega ühtset kõrgeimat võimu, ent 1420. aastatel tekkis ühtne maapäev (valitsejate ja nende seisuste esindajate kogu). Viimasest kujunes 15. sajandi jooksul Liivimaa olulisim poliitiline organ, seal oli lisaks ordule ja piiskoppidele esindatud ka maaisandate vasallid ning kolm suuremat linna (Tallinn, Tartu ja Riia).

Ametlikult oli Liivimaa Saksa-Rooma riigi ala, kuid keisri võim oli enamasti vaid formaalne. Suhted keisririigiga olid läbi keskaja kõikuvad ning need hakkasid tihenema 15. sajandil. Vaieldamatult keisririigi osaks hakati Liivimaad lugema aga alles 16. sajandi I poolel, pärast seda, kui loodi keiserlik kammerkohus (1495), mille poole pöördusid ka liivimaalased; kõigist Liivimaa piiskoppidest (1521) ja Liivimaa ordumeistrist (1526) said riigivürstid ning liivimaalased hakkasid osalema Riigipäevade töös.

Halduskorraldus[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa ordu[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa ordu Liivimaa ordu valduste haldusjaotuse aluseks olid ordumaade jagunemine foogtkondadeks ja komtuurkondadeks, mille eesotsas olid komtuurid ja foogtid ehk ordukäsknikud. Tähtsust omasid ka ordulosside haldajad-ülemad, keda tavaliselt nimetati linnusekomtuurideks. Kokku olid orduvaldused 16. sajandiks jagatud 22 käskniku vahel, lisaks komtuuridele ja foogtidele olid ka ordumeistrile otse alluvad alad (Riias, Kuramaal ja Viljandist lõunas) ning maamarssali valdused (Sigulda, Volmari ja Riia ümbruskond). Komtuuridele ja foogtidele allusid ordumõisad oma valitsejatega. Vasalle oli ordualal kuni 16. sajandini vähe, välja arvatud Põhja–Eestis, kus nende käes oli juba Taani ajast alates valdav osa maast.

Komtuurkonnad:Viljandi komtuurkond, Tallinna komtuurkond, Pärnu komtuurkond, Kursi komtuurkond, Lihula komtuurkond, Paide komtuurkond, Kuldīga komtuurkond, Aluliina komtuurkond, Dünaburgi komtuurkond, Dobele komtuurkond, Vindavi komtuurkond, Võnnu komtuurkond, Aizkraukle komtuurkond, Dünamünde komtuurkond, Miitavi komtuurkond, Riia komtuurkond, Sigulda komtuurkond, Ruhja komtuurkond.
Foogtkonnad: Järva foogtkond, Rakvere foogtkond, Narva foogtkond, Maasilinna foogtkond, Vasknarva foogtkond, Toolse foogtkond, Karksi foogtkond, Põltsamaa foogtkond, Pöide foogtkond, Rēzekne foogtkond, Bauska foogtkond, Kandava foogtkond, Sēlpilsi foogtkond, Grobiņa foogtkond, Võnnu foogtkond. Territooriumite haldamise ja kontrollimise keskpunktideks olid komtuuride ja foogtide residentsid ning orduvasallide vasallilinnused (vt Eesti linnuste loend ja Läti linnuste loend).

Riia peapiiskopkond[muuda | muuda lähteteksti]

Riia peapiiskopkonna piiskopkonnad allusid kiriklikult Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile, ilmalikult oli Riia peapiiskop Saksa-Rooma keisri vasall ja kuulus seega Saksa riigivürstide hulka. Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopid oli ühtaegu nii ilmalikud kui ka vaimulikud võimukandjad. Stifti (piiskopi vahetul ilmalikul võimualal) ja diötseesi (vaimuliku võimuala) piirid olid erinevad.

Stiftid: Lielvārde stift, Rauna stift, Riia stift‎, Turaida stift‎, Koknese stift, Läänemaa stift, Saaremaa stift, Tartu stift jt.
Kirikukihelkonnad (vt kihelkond, Eesti kihelkondade loend, Eesti kihelkondade loend maakonniti)

Hansalinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Hansalinnade Riia, Tallinn, Tartu jt haldusalaks oli maaisanda määratletud linnasarase piirid ja kinnitatud linnaõigus (Lübecki või Riia linnaõigus).

13.–16. sajand Vana-Liivimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Lagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Liivimaa hakkas lagunema 1558. aastal, mil algas Liivimaa sõja I etapp Vene-Liivimaa sõda ja konföderatsiooni idaosa (Virumaa ja Tartu piiskopkonna okupeerisid Vene tsaaririigi väed).

1559. aastal müüs Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale Holsteini hertsog ja piiskop Magnusele. Formaalselt jäid need veel mõnda aega (Kuramaa kuni 1583. aastani ja Saare-Lääne piiskopkond kuni 1572. aastani) piiskopkondadeks, ent olid reaalselt Taanist vasallsõltuvuses oleva Magnuse valdusteks.

1559. aasta lõpul allutas Liivimaa ordu ja selle liikmeskonnale kuuluvad maa-alad end Leedu suurvürstile. Sama aasta novembris alistusid lõplikult Poolale Riia peapiiskop ja ordu, Riia linn jäi kuni 1581. aastani vormiliselt iseseisvaks, liitudes seejärel Rzeczpospolitaga.

Eestimaa rüütelkond aga koos Tallinna linnaga andis end aga 1561. aastal Rootsi kuninga kaitse alla, lõplikult ühines Põhja-Eesti Rootsiga 1561. aasta suvel.

1562. aasta märtsis lõppes Vana-Liivimaa eksistents täielikult, kui Liivimaa ordu ja Riia peapiiskopkonna valdused läksid Poola kuninga võimu alla ning moodustus Kuramaa hertsogiriik. Sõlmitud leppe kohaselt alistus Liivimaa aadelkond katoliku usku Sigismund II Augustile tingimusel, et neil lubatakse praktiseerida luteri usku vastavalt Augsburgi usutunnistusele. Ordumaadest jäi Maasilinna foogtkond jäi kuni 1564. aastani sisuliselt iseseisvaks üksuseks, mil viimane foogt Heinrich Lüdinghausen-Wulff müüs juba Taani kaitse alla antud alad lõplikult Taanile.

Vana-Liivimaa Johannes Portantiuse kaardil Livoniae Nova Descriptio aastal 1573.

Pärast Vana-Liivimaa lagunemist moodustati selle territooriumist:

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, 1840, Band 1

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]