Järvamaa

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ajaloolisest maakonnast; praegusest maakonnast vaata artiklit Järva maakond

Paide ordulinnus rajati 13. sajandil Järvamaa ja Alempoisi piirialale.

Järvamaa (saksa keeles Kreis Jerwen; vanades ürikutes ja kaartidel Gerwa – Jerwia – Ieruen – Iervia – Iervenland – Iervenlandia) on üks Eesti vanemaid maakondi. See kujunes juba enne 13. sajandit ja oli üks Kesk-Eesti tähtsamaid.

Tänapäevase Järvamaa pealinn Paide ja sellest lääne poole jäävad alad ei kuulunud muistse Järvamaa koosseisu, vaid olid osa Alempoisi muinaskihelkonnast ehk väikemaakonnast.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Järvamaa nime algupära nähakse sõnas "järv". Nime varased üleskirjutused Henriku Liivimaa kroonikas esinevad kujul Gerwa, Gerwen, Gerwia, kuna alamsaksa ortograafia tingib eesvokaali ees oleva j-i asendamise g-ga ja tähestikus puuduva ä märkimise e-na.[1] Järvamaa nime näilist sobimatust maakonna järvede-vähesusega seletab Enn Tarvel kunagiste teistsuguste loodusolude ja sõna "järv" algkuju erineva tähendusega. Tuhandeid aastaid tagasi oli Järvamaal rohkesti soid, lodusid ja padusid. Tarveli hinnagul on "järv" laen liigniiskeid alasid tähistavast balti sõnast jaura (jaurajarvajärva), samal ajal kui järvi võidi kunagi märkida hoopis sõnaga "vesi". Nime tekkeajaks pakub ta lingvistilistel ja maastikulistel põhjustel välja venekirveste kultuuri (ja baltlaste) Baltikumi levimise aja umbes 3000–4000 aastat tagasi.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arheoloogiliste leidude põhjal oli muinasaja lõpu Järvamaa ala lähedane Ranniku-Eesti kultuurialale.[3] Maakonnas oli 13. sajandi alguses palju põlispõlde ja suhteliselt tihe asustus, mida näitab Taani hindamisraamatu teade seal olnud 2000 adramaa kohta.[4][5] Järvamaa piirnes kirdes Virumaaga, läänes Harjumaaga, edelas Alempoisiga, lõunas Nurmekunna ja Mõhuga ning kagus Vaigaga.[6]

Järvamaal oli 13. sajandi alguses Taani hindamisraamatu andmetel kolm muinaskihelkonda. On arvatud, et üks neist paiknes maakonna lääneosas hilisemate Peetri, Anna ja osalt Paide kirikukihelkonna alal, keskusega Henriku Liivimaa kroonikas korduvalt mainitud külas nimega Carethen ehk Kareda (tõenäoliselt Suur-Kareda). Kroonikast nähtub, et sinna jooksid kokku teed kogu maakonnast ja tegu oli kandva kihelkonnaga kogu maakonna ulatuses. Teist kihelkonda on arvatud paiknevat hilisemate Järva-Jaani ja Koeru kirikukihelkondade alal maakonna idaosas, kolmandat Järvamaa põhjaosas hilisemate Ambla ja Järva-Madise kirikukihelkondade territooriumil.[7][8] Henriku kroonika kohaselt kutsuti üht Virumaaga külgnevat kihelkonda Loppegunde.[9] Paul Johanseni arvates, kes tõlgendas nime "Lõpekonnana", viitas see Järvamaa idaosas (Järva-Jaani ja Koeru alal) olnud kihelkonnale.[2]

Alternatiivse kihelkondadeks jagunemise on esitanud Enn Tarvel. Lähtudes seisukohast, et kihelkonnad said tavaliselt nime mõne küla järgi, seostab ta Loppegunde muinaskihelkonna Amblas asunud külaga Leppes (tänapäeval Läpi) ja mõisaga Leppede (hiljem Lehtse) ning arvab, et Loppegunde hõlmas Ambla ja Koeru kirikukihelkondade territooriumi. Johanseni tõlgendust Loppegunde="Lõpekonna" nimetab ta seejuures "kvaasietümoloogiliseks nimeseletuseks", millel teaduslikkusele pretendeerivates kirjutistes ei tohiks kohta olla. Ülejäänud kahe muinaskihelkonna tuumikala ühtis Tarveli hinnangul vastavalt hilisemate Peetri ja Koeru kirikukihelkondadega.[2]

Kristjan Oad on oletanud, et Kareda ülikute võimu alla kuulus lisaks oma kihelkonnale ka põhjapoolne kihelkond (Loppegunde), kuna pärast Karedal ristiusu vastuvõtmisega nõustumist enam Loppegunde ristimiseks uut lepingut ei sõlmitud. Järvamaa läänepoolse kihelkonna paigutab ta aga Harjumaa Loone ülikute võimualasse, lähtudes sellest, et osa järvalasi käis Taani vastu võitlemas ja nende lähim Taani suhtes vaenulikkust üles näidanud keskus oli Loonel.[10]

Jäneda linnamägi – Järvamaa ainsa teadaoleva muinasaegse linnuse asupaik.

Muinasaja lõpu Järvamaalt on teada suhteliselt vähe linnuseid. Ainus kindlamalt nooremasse rauaaega dateeritud linnus asus maakonna põhjaosas Jänedal. Rahvatraditsioonis on linnamägedeks peetud veel teisigi kohti, kuid märke linnuste olemasolust neilt leitud ei ole. Samas on neid ka vähe arheoloogiliselt uuritud.[8][11]

Järvamaa alistus 1218 Riia piiskopile, langes 1220 taanlaste kätte, allus 1227 Mõõgavendade ordule ja läks 1228 Stensby lepingu alusel Liivi ordu kätte. 1265 ehitati Järvamaa ja muistse Alempoisi piirialale Paide ordulinnus. Mõisamajandus arenes aeglaselt, feodaalrent oli suhteliselt väike ja talupoegade arv suurem kui mujal Eestis.

1561 alistus Järvamaa Rootsile. Liivi sõjas sai maakond rängalt kannatada. Rootsi valitsemisajal, aastast 1584, kui moodustati Eestimaa kubermang, sai Järvamaast selle üks maakond. Maakonnalinn oli Paide. 1805 ja 1858 toimusid siin talurahvarahutused, 1860. aastail levis ümberasumisliikumine. Talude hulgaline päriseksostmine algas 1880. aastatel, seega varem kui mujal Põhja-Eestis.

Pärast Veebruarirevolutsiooni Venemaal, määrati Järva maakonna komissariks Aleksander Veiler ning valiti ka Järvamaa Maakonnanõukogu, mille liikmeiks said Johannes Kreideberg, Alfred Kleitzmann, Elsa Tamberg, Jaan Kuudeviita, Tõnis Käsebier, Johannes Pahlberg, Jüri Söödor, Kustas Kotsar, Mihkel Kask, Jakob Sõnajalg ja Richard Janson[12].

28. veebruaril 1918 toimus Saksa vägede ja punakaartlaste vahel Orina lahing.

Järvamaa kihelkonnad 20. sajandi algul[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 100
  2. 2,0 2,1 2,2 Enn Tarvel. Järvamaa alguloost. Keel ja Kirjandus, 1979, 1, lk 31–35
  3. Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 251
  4. Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 401
  5. Järva maakond, Eesti entsüklopeedia 12, 2003; muudetud 2011
  6. Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis, lk 9–10 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003. Kaart
  7. Tõnisson, lk 403–404
  8. 8,0 8,1 Priit Lätti. Asustuspildist muinasaegsel Järvamaal – asustuskeskused ja linnused. Mäetagused. 2005, 28
  9. Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Peatükk XXIV 5, kommentaar 24, lk 216–217
  10. Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
  11. Tõnisson, lk 314–315, 404
  12. Teel iseseisvusele

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]