Pikk tänav

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib tänavast Tallinnas; teiste tänavate kohta vaata artiklit Pikk tänav (täpsustus).

Pikk tänav Mustpeade hoonega ja Kanuti Gildi majaga, vaadatuna Olevimäe poolt 19. sajandi keskel
Pikk tänav, vaadatuna Suurgildi platsilt Toompea ja Pika jala väravatorni suunas 21. sajandi alguses

Pikk tänav on Tallinna vanalinnas asuv tänav.

Üldiseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Tänava pikkus on 723 m. Tänavat strantstrate ja hooneid tänaval on esmakordselt nimetatud 1362. aastal, nimetatud ka longa strate ja longa platea, longa rega (1367). Tänaval asub 73 kinnistut.

Pikk tänav algab Tallinna all-linna ja Toompead eraldanud Pika jala väravatornist ning ulatub kuni Tallinna algse sadama juures asunud Tallinna linnamüüri välispiirde Suure Rannaväravani ja sellega ristuva Rannamäe teeni. Pikk tänav on üks keskaegse vanalinna põhitänavaist, suundudes paralleelselt Laia tänavaga Toompealt alla Tallinna lahe suunas.

Toompealt mere poole suundudes ristub tänav Pika jala väravatorni juures Rataskaevu ja Nunne tänavaga; Pikka tänavat Raekoja platsiga ühendava Kinga ja Mündi tänavaga ning Saia käiguga; Laia tänavaga ühendava unikaalse hoonetevahelise kinnise Börsi käiguga; Pühavaimu kiriku juures Pühavaimu tänavaga; Mustpeade Maja ja Rohelise turu juures Olevimäe tänavaga; uuesti Kopli lahe pool asuva ja paralleelse Laia tänavaga ühendava Hobusepea, Vaimu, Pagari, Oleviste ja Tolli tänavaga ning Suure Rannavärava ees lõplikult Pikka tänavasse suubuva Laia tänavaga.

Pikk 4, Pika tänava ja Voorimehe tänava nurgahoone
Pikk 8, 6, 4 Ernst Gustav Kühnerti projekteeritud hooned. Pika tänava ja Kinga tänava nurgahoone
Vaade Pikale tänavale Kinga tänava nurgalt Pika jala väravatorni suunas, hooned 7, 5, 3 ja 1
Elamu Pikk 7
Pikk 12, Jegorovi maja
Pikk 14 / Mündi 4, vasakul pool Saiakang ja Saiakangi kohvikuhoone

Hoonestus[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 1[muuda | muuda lähteteksti]

Kinnistu Pikk 1 / Lai 2 / Nunne 2 kuulus 1817. aastast Franz Wilhelm Brinckile ja 1877. aastal omandas kinnistu Tallinna linn.

Pikk 2[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 2/Voorimehe tänav 11/Rataskaevu tänava nurgal asuv neljakorruseline kivihoone, tiibadega Rataskaevu ja Voorimehe tänaval, on ehitatud arhitekt Artur Perna projekti alusel aastatel 1921–1923 Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse ajalehe Päevalehe toimetuseks ja ühisuse trükikojahooneks. 1936. aastal valmis hoonele kahekorruseline funktsionalistlik juurdeehitis aadressiga Voorimehe tänav 9, mille arhitekt oli Eugen Habermann.

Hoones asus varem Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kirjastuste, Polügraafia ja Raamatukaubanduse Komitee trükikoda Kommunist.

Hoone kuulub riigile ning seda rendivad tänapäeval Muinsuskaitseamet ja kirjastus Perioodika.

Pikk 3[muuda | muuda lähteteksti]

Kinnistu Pikk 3 kuulus 1866. aastast Friedrich Müllerile, 20. sajandi alguses Henriette Kochile, Richard Schmidtile, Max Wilhelm Fickile, Balthasar von Ungern-Sternbergile ja 1917. aastast Nikolai Kochile. 1919. aastast kuulus hoone Schwarzide perekonnale ja 1932. aastast Gustav-Adolf Reinthalile.

Pikk 4, 6, 8[muuda | muuda lähteteksti]

Hooned Pikk 4, 6, 8, mis projekteeriti 1920. aastal arhitekt Ernst Gustav Kühnerti poolt, moodustub kolmest hoonest kokkuehitatud kivimajast. Hoone allkorrusel asuvad suurte vitriinidega kaupluseruumid, ülakorrusel kontorid ja korterid. Kinnistu Pikk 4 / Voorimehe 6 kuulus 1869. aastast Friedrich Müllerile ja seejärel tema pärijatele, 1914. aastal omandas kinnistu Sigfried Eberhardt, 1920. aastal Eestimaa Kinnitus-aktsiaselts (1932. aastast sai Eestimaa Kinnitus aktsiaseltsist Eka)[1].

Pikk 5[muuda | muuda lähteteksti]

Kinnistu Pikk 5 / Lai 4 kuulus 1848. aastast Lorenz Heinrich Petersonile, 1891. aastast Karl August Johansenile, 1906. aastast Winteri perekonnale[2].

Pikk 7[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 7 kinnistu hõlmab kahte tänavaäärset hoonet ja hoovis nelja väikest abihoonet. Esmaste 14. ja 15. sajandi hoonete ümberehituse käigus 1820. aastal muudeti hoone fassaade, vanemast hoonest on säilinud kangialuse paekivist kaarportaal ja tekstivööga ümbritsetud sõõrpetik hoone peaukse kohal. Kinnistu kuulus 19. sajandi lõpust Vassermannide perekonnale, 1922. aastast perekond Ströhmidele[3]. Hoone interjöör taastati pärast 1976. aastal toimunud tulekahjut hoones. Peahoonega liitub lääneküljes väikene maja, mille I korrusel on äriruumid.

Pikk 10[muuda | muuda lähteteksti]

E. Kunert (1922)

Pikk 11[muuda | muuda lähteteksti]

Kinnistu Pikk 11 / Lai 10, kuulus 19. sajandi lõpust Elfenbeinide perekonnale, 1901. aastast Balti Kaubandus-Tööstus Pangale ja 1931. aastast kindlustus-aktsiaselts Eesti Lloyd, AS[4].

Pikk 12[muuda | muuda lähteteksti]

Kinnistu Pikk 12 / Kinga 6 / Mündi 3 (Jegorovi maja) kuulus 1865. aastast Aleksander Leonhard Riesenkampffile, 1909. aastast Karl Eberhardt Riesenkampffile ja 1918. aastast Ivan Jegorovile[5].

Pikk 14[muuda | muuda lähteteksti]

Kinnistu Pikk 14 / Mündi 4 / Saiakang 5 kuulus 1869. aastast Hickischite perekonnale, 20. sajandi algusest Hickischitele ja Freibuschidele ning seejärel nende pärijatele. 1919. aastal omandas kinnistu Oskar Raudsep ja 1935. aastal Jaan Kree[6].

Elamu Pikk 15

Pikk 15[muuda | muuda lähteteksti]

Hooneid kinnistul Pikk 15 on esmakordselt mainitud 15. sajandi algul: aidad Pika ja Laia tänava ääres, õlleköök (1636). 14. ja 15. sajandi rajatud kodanikumaja fassaadi arhitektuur ja diele-dornse tüüpi ruumijaotus kaotati hoones 18.–19. sajandil tehtud ümberehituste käigus, mille projekti tegi arhitekt Erwin Bernhard 1891. aastal.

Tänaseni säilinud hoone kujundus teostati 1898. aastal arhitekt Konstantin Wilckeni poolt, hoone esimese korruse äriaknad aga 1949. aastal arhitekt A. Enneti poolt.

Pikk 16[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 16 / Pühavaimu 1 hoones asub Maiasmoka kohvik, millel on pikk kondiitritööstuse ja Stude perekonnaga seotud ajalugu. 1876. aastal ostis Georg Johann Stude varasema kondriitriäri hoone (kus varem olid Cavietzell suhkrupagaritöökoda, Johann Seegröni ja Conrad Raeperi kondiitriärid) ja kahekorruselise naabermaja Pika ja Pühavaimu tänava nurgal ning lasi arhitekt Nikolai Thamm vanemal need ümber ehitada üheks suureks majaks Georg Stude kondiitriäriks, mida tuntakse praegu Maiasmoka kohviku nime all.

Pikk 17, Suurgildi hoone

1912. aastal võttis oma isalt ärijuhtimise üle Georg Ferdinand Stude ehk Stude juunior. 1933. aastal suri Georg Stude veremürgitusse, kuid äri jäi endiselt suguvõsale, selle võttis üle Alexander Reinhold Stude, kellelt 1940. aastal kondiitriäri natsionaliseeriti. Kommivabrik Kalev, üks Stude firma järglasi, asutas majja Stude muuseumtoa, kus eksponeeritakse Stude toodete pakendeid ja fotosid ning valmistatakse kohapeal Stude vanade vormidega martsipankujukesi[7].

Aastatel 1977–1984 kohandati hoone ruumid kohvik-kondiitripoeks Maiasmokk, arhitekt Tiina Linna, sisekujundus Aala Buldas.

Pikk 17, Suurgildi hoone[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 17 asuv hoone ehitati aastatel 1407–1417 Tallinna Suurgildi hoonena ning paikneb Pika ja Laia tänava vahel. Hoones asub tänapäeval Eesti Ajaloomuuseum. Kultuurimälestis nr 3037. Pika tänava ja Pühavaimu tänava ristmiku alal Suurgildi hoone ees asub Suurgildi plats[8].

Next.svg Pikemalt artiklis Suurgild.
Pikk 18, 20. sajandil

Pikk 18[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 18 /Pühavaimu 3 asuv hoone valmis 1910. aastal arhitekt Jacques Rosenbaumi projekti järgi.

Hoone esimesel korrusel tegutseb Draakoni galerii, kõrgemad korrused on kasutusel korteritena.

Pikk 19[muuda | muuda lähteteksti]

Hoonetekompleksis Pikk 19/21/23/25, asub alates 1991. aastast Venemaa Föderatsiooni saatkond Eestis. Krundi sisemuses on väike valgusõu, hoonekompleksi hooned on ühendatud naaberhoonetega Pikk 19 ja Lai 18.

Kolmekorruseline kivist elamu Pikk 19 ehitati 18. sajandi lõpus A. Fr. v. Dellingshauseni tellimusel seniste suure ja väikese keskaegse elamu asemele. Hoone Pikk 19/21 / Hobuse 3 kuulus Nikolai von Dellingshausenile ja Eduard von Dellingshausenile. 1921. aastal omandas hoone Vene Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik[9]. Hoone on kuubitaolise üldkujuga, põhiplaaniga kuus ruumi igal korrusel, välja arvatud peakorrus, kus kahest ruumist moodustub saal. Hoone fassaadi stiilset terviklikkust rikub suur vitriinaken, mis ehitati aastatel 19251930, kui hoones jätkas tegevust alates 1887. Lai 7 tegevust alustanud Hans Granbergi ja seejärel Jan (Juhan) Tschipani (Jan Czipan) juhitav juuksetööstus Granberg, salong Pikal tänaval likvideeriti 1944. aastal.

Eesti NSV ajal asusid hoonesse NSV Liidu julgeolekuasutused ja seejärel Eesti NSV Siseministeeriumi allüksused kuni 1991. aastani.

Pikk 20, Kanuti gildi hoone[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Kanuti gildi hoone, Pikk 20
Next.svg Pikemalt artiklis Kanuti gildi hoone.

Pikk 20 hoonet on esmakordselt mainitud 1326. aastal, mil kinnistu hõlmas kolmandiku praegusest maa-alast. Hoone oli põhiliselt saksa rahvusest meistreid ühendava Püha Kanuti gildi hooneks.

Kanuti gild omandas Pikal tänaval esimese majale lisaks 1406. aastal ka naabermaja, mille kohale ehitati 1470. aastatel gildisaal, mis jäi praeguse Pikk 20 asuva hoone keskosa kohale. 1800. aastal osteti maja naabruses kolmas maja ja 1802. tekkis Pikale tänavale kolme viiluga gildihoone, mis aastatel 18631864 ümber ehitati, mille käigus ühise fassaadiga hõlmati kõik hooned, arhitektid N. P. Jegorjev, Ferdinand Kordes. Hoone butafoorsele fassaadile paigutati Martin Lutheri ja Püha Kanuti (Knut Lavard 1090–1131) figuurid.

Aastatel 1919–1932 kasutas hoonet Tallinna Tehnikum.

Aastatel 1933–1940 kasutas hoonet Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Tegemist oli endise Kanuti gildi majaga, mis pärast seisuste kaotamise (kaotas ka gildid) seaduse ellurakendamist 1920. aastal riigistati. Kaubanduskoda, kui uus kaupmeeste ja töösturite esindusühing taotles juba 1925. aastal, et maja antaks üle Kojale. Aga alles 1932. aastal võttis Riigikogu vastu seaduse, millega St. Kanuti-gildi kinnisvara anti Kaubandus-Tööstuskoja omanduseks. Üleandmisel koostatud akt konstateeris, et hoone oli nii seesmiselt kui ka väliselt täiesti tarvitamiskõlbmatu. Parima lahenduse pakkunud arhitekt Edgar Kuusiku kava järgi teostatud ümberehitus jättis vanast hoonest alles ainult välimised ja suure saali seinad. Maja ümberehitamine läks tolleaegses vääringus maksma ümmarguselt 87 000 krooni.

1940. aastal võttis nõukogude võim muude koja varade hulgas üle ka maja Pikal tänaval.[10]. Kultuurimälestis nr 8519[11]. Eesti NSV ajal asusid hoones Tallinna Garnisoni Sõjaväeprokuratuur ja Tallinna Garnisoni Sõjaväetribunal.

Pikk 23-25, Venemaa Saatkonna hoone

Pikk 21[muuda | muuda lähteteksti]

Hoone Pikk 21/Hobusepea 3 ehitati aastatel 19101911, insener Arthur von Hoyningen-Huene juhatusel.

Pikk 22[muuda | muuda lähteteksti]

Hoones asub Eesti Käsitöö Maja[12].

Pikk 24, Olevi gildi hoone

Pikk 23-25[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmekorruseline juugendstiilis hoone Pikk 23-24/Hobusepea 1 ehitati aastail 19081909, arhitekt Jacques Rosenbaum, insener Ernst Boustedt. Hoone kuulus Reinhold Reichmannile ja seejärel Scheinide perekonnale[13]. Hoone fassaadi kaunistavad lopsakad neorenessanss-frontoonid, mis lähtuvad Hollandi ja Põhja-Saksamaa eeskujudest; Pika ja Hobusepea tänavanurgal on hoone mahust sujuvalt väljakasvav sihvakas ümartorn.

Next.svg Pikemalt artiklis Reichmanni maja., Pikk 23/25

Pikk 24, Olevi gildi hoone[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 24 asus Olevi gildi hoone, gild ühendas Tallinna linnakodanikest lihtsamate alade käsitöölisi: köösnereid, lihunikke, püttseppi, müürseppi, puuseppi, mündrikke (paadimehi), kellamehi, hauakaevajaid, kelleks olid eeskätt eestlased ja teised linna mittesakslastest Tallinna linnakodanikud.

Gildil oli juba 14. sajandil oma maja antud krundil, tänapäevani säilinud hoone ehitati ümber aastatel 14191422 ja tänava äärde kerkisid kaks viilkatusega hoonet. Vasakpoolne väike hoone, mille viilu ülaosas asub gildi kaitsepühaku Püha Olevi kujutis, oli eeskoda, parempoolne suurem ehitis oli Olevi gildi gildisaal, kuhu pääses läbi eeskoja. Eeskoja ruumivorm ei ole säilinud, küll aga on säilinud gildisaal. Hoonetekompleksi kuulusid ka aidad Pühavaimu tänava joonel ja nende vahele jäänud siseõued ja teised ehitised. See on Tallinna ilusaim keskaegne profaanruum. Ruum on kahelööviline ja võlvitud kuue tähtvõlviga.

1679. aastal toimunud tulekahjus said hooned tugevasti kannatada ja pärast Olevi gildi liitmist 1698. aastal Kanuti gildiga läksid varemeis ja osalt katuseta jäänud ehitised 1704. aastal eravaldusse ning neid kasutati laoruumidena.

Gildihooned omandas aja jooksul Mustpeade vennaskond: 1783. aastal osaliselt Pühavaimu tänava äärse aidahoone ja lõplikult 1881. aastal; 1806. aastal ka endise eeskoja; viimasena aga kaupluse- ja laoruumidena kasutatud Gildisaali ostis Mustpeade vennaskond 1919. aastal ning ehitasid hooned ümber Mustpeade vennaskoja klubiruumideks.

Mustpeade vennaskonna maja, Pikk 26

Pikk 26, Mustpeade maja[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 26 asuv hoone Mustpeade Maja[14] kuulus Tallinna Mustpeade vennaskonnale, mis oli vallaliste kaupmeeste ja laevaomanike ühendus.

1531. aastal aga ostsid mustpead maja raehärra Johann Vianti käest ära ja rajasid järgnenud ümberehituses aastatel 1531–1532 selle asemele tollal ülimoodsas renessanss-stiilis hoone, mis on jäänud Tallinna silmapaistvaimaks, mitmete detailide poolest ainsaks renessansi ehituskunsti näiteks. Hoones pikendati ja kõrgendati dornset, mille tulemusel saadi uus suur pidusaal kolmele kaheksatahulisele piilarile toetatud võlvidega. Mustpeade maja jäi vennaskonna (hiljem klubi) kooskäimiskohaks 1940. aasta suveni.

Next.svg Pikemalt artiklis Mustpeade Maja.
Pikk 28
Pikk 30
Pikk 34A, Vene õigeusu kabel

Pikk 28, Roseni palee[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Roseni palee.

Hoone aadressil Pikk 28 on üks linna hiilgavamaid aadlipaleesid, mis ehitati Tallinna vanalinna ajal, kui Tallinn oli Rootsi võimu all, 1670. aastatel. Hoone ehitaja ja esimene omanik Axel von Rosen, kes oli Ingerimaa kubermangu kuberner Bogislaus von Roseni poeg. Maatüki Pikk 28 sai Axel päranduseks oma isalt. Maatükil olid siis olnud lagunenud majad, mis lammutati ja 1670. aastate algul lõpul sai hoone valmis, kuid Axel von Rosen ei saanud oma kauni palee üle kaua rõõmu tunda, ta suri 1679. aastal ja maeti Tallinna Oleviste kirikusse. Maja pärandas ta nooremale pojale Bengt Gustav von Rosenile, kes omakorda pärandas selle oma tütrele. 18. sajandi lõpus müüdi krunt Venemaa keisririigi Balti laevastiku viitseadmiral Andrei Poljanskile ja maja kasutati Tallinnas asuva Läänemeres asuva Venemaa laevastiku admiraliteedihoonena[15]. Tänapäeval kasutatakse hoonet Rootsi Kuningriigi saatkonnahoonena.

Pikk 29, Nottbecki maja[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 29 asub paekivist hilisgooti stiilis elamu, mida on ürikutes mainitud 15. sajandi alguses ja mis on ehitatud arvatavasti pärast 1433. aastat. Algne diele-dornse tüüpi elamu ehitati 18. sajandi teisel poolel kolmekorruseliseks elamuks. Elamu majandushooned õuel on ümber ehitatud kolmekorruseliseks elamuteks.

Pikk 29A[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 29A kolmekorruselise kivimaja põhimüüristik ehitati arvatavasti 14/15. sajandi vahetusel, põhilised ümberehitused kinnistul tehti 18.–19. sajandil. Hoone fassaadi aknad muudeti 1881. aastal arhitekt Erwin Bernhardi kavandi kohaselt.

2012. aastal andis Tallinna Linnavalitsus hoone tasuta SA Tallinna Vene Muuseum kasutusse.[16]

Pikk 34A[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 34A asuval Rohelise turu haljasala linnapoolsel nurgal asub 1909. aastal ehitatud Vene õigeusu kabel, mis ehitati Venemaa keisri Nikolai II 15. troonimisaastapäeva puhul. Kabel toimis kuni 1960. aastate alguseni sakraalhoonena, hiljem tehti katset kohandada kabel telefoniputkaks ja kioskiks ning seejärel tegutses kirikliku atribuutika ja postkaartide kioskina. 1990. aastate algul kiosk suleti ja sellest ajast seisis kabel tühjana. 2009. aastal anti hoone Tallinna linna volikogu otsusega Tallinna Aleksander Nevski Stavropigiaalsele Kogudusele tasuta üle[17].

Pikk 36[muuda | muuda lähteteksti]

Hoones Pikk 36 asus kirjastusühistu Ühiselu trükikoda.

Pikk 37[muuda | muuda lähteteksti]

Vanimad teadaolevad kirjalikud andmed Pikk tn 37 kinnistu kohta pärinevad 1335. aastast. Erinevate omanike hulgas on ülekaalus jõukad kaupmehed, raehärrad, bürgermeistrid. Kõige kauem, ligi kaks sajandit (1523 – u 1710) oli kinnistu Dellingshausenite perekonna omanduses. Keskaegsele Tallinnale tüüpilise diele-dornse ruumijaotusega hiliskeskaegne kaupmeheelamu ehitati ümber 1875. aastal, Tallinna kaupmees Georg Voldemar Meyeri (1826–1896) tellimusel, arhitekt Nikolai Thamm vanema projekti alusel. Vanad põhikonstruktsioonid on säilinud hoone keldrikorrusel. Mayerile kuulus ka maja Pikk tn 10.

Pikk tänav 43, 41, 39

Pikk 40/42[muuda | muuda lähteteksti]

Hoones Pikk 40 asus Eesti NSV ajal hulgaliselt ajalehtede toimetusi: kõige kõrgemal, päris katusekorrusel asusid kuni 1985. aastani väljaannete Nõukogude Õpetaja ja Nõukogude Kool toimetused, samas majas asusid ka ajalehe Sovetskaja Estonija ja teiste toimetused, mis aga uue Ajakirjandusmaja valmimisel koos teiste EKP Keskkomitee väljaannetega uude majja üle viidi. Hoonetes Pikk 40 ja 42 rentis ruume Ühiselu trükikoda.

Pikk 54, 56, 58[muuda | muuda lähteteksti]

Hoones Pikk 54, 56, 58 asus kirjastusühisuse Vaba Maa trükikoda ja ajalehe Vaba Maa toimetus, Eesti NSV ajal asus Pikk 58, Õhtulehe toimetus ja trükikoda Punane Täht.

Pikk 59 / Pagari 1 ja Pikk 61 / Pagari 2[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 61 / Pagari 2, Eesti Vabariigi Siseministeeriumi hoone
Next.svg Pikemalt artiklis Pagari tänav.

Pikk 62[muuda | muuda lähteteksti]

Hattorpe-tagune torn, Pikk 62 hoovipoolel, vaade Šoti klubi hoovist, Uus 33

Pikk 62 asub lisaks tänavaäärsele hoonele ka hooviosas vana Tallinna linnamüüri müüritorn Hattorpe-tagune torn. Torn ehitati 14. sajandi lõpul – 15. sajandi algul. 1410–1414 oli Tallinna linnaisade seas keegi Hattorpe, torn võis saada nime tema või ta mõne sugulase järgi.[18]

Next.svg Pikemalt artiklis Hattorpe-tagune torn.

1878. aastal ehitas arhitekt Rudolf Bernhard, Peterburi Tsiviilinseneride Instituudi esimene rektor endale torni krundile Pikk 62 neogooti stiilis maja. R. Bernhard kujundas linnamüürist ja tornist oma hoone kagufassaadi. Hattorpe torni sisse tulid ümmargused toad, akendeks keskaegsed laskepilud," kirjutab selle kohta arhitekt Andri Ksenofontov. "Samas tõmmati torn seestpoolt tühjaks kui kokteilikõrs. 1896. aastal ehitas Rudolfi poeg Erwin, samuti kuulus arhitekt, tornile uue korruse peale neogooti muinasjutustiilis.

Pikk 64[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 64 kinnistu leiab esmakordselt märkimist aastal 1371. Algselt asus tänasel Pikk 64 kinnistul kaks kinnistut (kinnistu 11 ja 12). 1827. aastal omandas mõlemad kinnistud Johan Friedrich Tilcker, kes ühendas mõlemad kinnistud ja hooned ning ehitas kinnistutel asunud vanemad ehitised ühtseks kolmekorruseliseks elamuks. 1829. aastal omandas hoone Eestimaa kubermangu Vaimulik Valitsus. 1872. aastaks oli hoone Pikk 64 seisukord avariiline, vaimulikud koos peredega lahkusid hoonest ja hoone jäeti kasutusele laona.

Hoone remonti alustati alles 1881. aastal, mille käigus enamus vana hoone Pikk 64 konstruktsioonidest lammutati, kuna suurem osa sisemisi kapitaalseinu ei omanud õiget vundamenti. Uus hoone Pikk 64 sai valmis 1884. aasta sügiseks. Ümberehitatud hoone I korrusele projekteeriti algselt kolm suurt ja üks väike korter. II korrusel oli üks suur korter, kus asusid Kiriku Valitsuse ametiruumid. III korrusel algselt oli kaks korterit.

1928. aastal sai hoone omanikuks Eesti Vabariik, 1932. aastal Eesti Apostlik Õigeusu Kirik ja 1940. aastal natsionaliseeriti maja nõukogude võimu poolt[19].

Pikk 65, Oleviste kirik[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 65, Oleviste kirik

Kaksikaadressiga Oleviste kirik, Pikk 65 / Lai 50.

Pikk 66[muuda | muuda lähteteksti]

Elamu Pikk 66

Kinnistu Pikk 66 kuulus 1851. aastast Ernst Carl Friedrich Baetgele ning seejärel Kochide ja Baetge perekonnale[20].

Pikk 68[muuda | muuda lähteteksti]

Kinnistu Pikk 68 kuulus 1848. aastast Andreas Christian Kochile ja seejärel Kochide perekonnale, 1920. aastal omandas kinnistu Puuvillasaaduste Manufaktuuri Kreenholmi Ühing[21].

Pikk 69[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 69 / Tolli 1

Kinnistu Pikk 69/Tolli tänav 1, kuulus Hetlingite perekonnale, 1889. aastast kuulus aga Tallinna Katariina II kõrgemale linnakoolile[22]. Aastatel 1935–1944 tegutses hoones Tallinna Linna Vene gümnaasium ja progümnaasium, Tallinna Linna 6. Gümnaasium ja 6. progümnaasium, Tallinna 6. gümnaasium.

Pikk 70, Meremuuseum[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 70

Suure Rannavärava parempoolses suurtükiväetornis Paks Margareeta ja selle juurdeehitises aadressil Pikk 70 asub Eesti Meremuuseum.

Pikk 71, Kolm Õde[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 71 (Kolm Õde)
Next.svg Pikemalt artiklis Kolm Õde (hooned).

Pikk 73, Kochi villa[muuda | muuda lähteteksti]

Pikk 73 hoone, Kochi villa

Kinnistut Pikk 73 on esmakordselt mainitud Tallinna linna kinnistusraamatus ehk nn numbriraamatus, mis seati sisse 1786. aastal, kui Tallinna linna kinnistud esmakordselt nummerdati, kinnistu nr 3. 1795. aastal oli maja antud kahe Tallinna Insenerikomando kindrali von Bohli ja von Streitenfeldi majutamiseks. 1880. aastatel nimetati kinnistul asunud hoonet vanaks politseimajaks ja varem politsei- või ka kardavoikasarmuks. Majas tegutses algul ka linna politseivalitsuse kantselei, mis hiljem viidi üle Vene tänav 23/25 majja. 1843. aastal elas majas näiteks ka linna politseiülem titulaarnõunik Georg von Malch. Maja oli kohandatud ka linna 40–50 nn politseisoldati kasarmuks. Politsei käsutuses oli maja ilmselt 1805. aastal, mil taasloodi pärast asehaldusaega riiklik Tallinna politseivalitsus, mis oli Tallinna rae järelevalve all. Umbes 1830. aastal võeti teisel pool teed asuv Paks Margareeta torn (Pikk t 70) kasutusele vanglana.

1842. aastal omandas Andreas Koch, Kochidele kuulusid ka Admiraliteedi basseini ääres Uus-Hollandi piirkonnas, Uus-Hollandi tänaval asuvad laohooned (Kochi Aidad). 1900. aastal sai Kochide suguvõsa esindaja linnavalitsuselt loa kahekorruselise elamu ehitamiseks, milleks kasutati ära samal kohal asunud vana hoone ehituskehandit. Neogooti stiilis hoone projekteeris baltisaksa arhitekt Rudolf Otto von Knüpffer, kes oli Eestimaa kubermanguarhitekt ja ajuti täitis ka Tallinna linnaarhitekti ülesandeid. Hoone ehitati aastatel 19001902 suurärimees Nikolai Kochi poolt. 1933. aasta suvel müüdi maja Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuurile. 1937. aasta sügisel omandas maja Martha Salmann[23] ja 1938 ehitati hoone sisemus arhitekt Eugen Habermanni projekti kohaselt ümber.

1959. aastal anti hoone valdus Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldusega üle Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Kirjastuste ja Polügraafiatööstusele. Hoones tegutsesid ajakirjade Nõukogude Naine, Pioneer, Kehakultuur, Pilt ja Sõna ning Noorus toimetused ning Eesti Ajakirjanike Liit. 1978. aastast anti hoone Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee Tallinna osakonna kasutusse. 1995. aastast sai hoone valdajaks Eesti Kunstimuuseum ja seda hakati kasutama maalifondi hoidlana. 2004. aastal anti hoone Eesti Lastekirjanduse Teabekeskusele ja seal tegutseb tänaseni Eesti Lastekirjanduse Keskus[24]

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kinnistu Tallinn Kinga 8(ENSV Teataja), Tallinn Pikk 4(Nats. toimikust), Tallinn Pikk 6, Tallinn Voorimehe 6(ENSV Teataja), Tallinn Voorimehe 7 detailandmed, Rahvusarhiiv
  2. Kinnistu Lai 4/ Pikk 5 detailandmed, Rahvusarhiiv
  3. Kinnistu Tallinn Pikk 7 detailandmed, Rahvusarhiiv
  4. Kinnistu Tallinn Lai 10, Tallinn Pikk 11 detailandmed, Rahvusrhiiv
  5. Kinnistu Kinga 6, Mündi 3, Pikk 12, Teenri 1 detailandmed, Rahvusarhiiv
  6. Kinnistu Mündi 4, Pikk 14, Saiakang 5 detailandmed, Rahvusarhiiv
  7. Pekka Erelt, Martsipani Georgi maiuseäri, Eesti Ekspress 28.10.2004
  8. TALLINNA LINNAVALITSUS MÄÄRUS Tallinn 12. detsember 2001 nr
  9. Kinnistu Tallinn Hobuse 3, Tallinn Pikk 19/21 detailandmed, Rahvusarhiiv
  10. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
  11. 8519 Tallinna Kanuti gildi hoone, 1863. a., Kultuurimälestiste riiklik register
  12. Eesti Käsitöö Maja
  13. Kinnistu Hobuse 1, Tallinn Pikk 23, Tallinn Pikk 23/25 detailandmed, Rahvusarhiiv
  14. Mustpeade Maja
  15. Hans Lepp, Rootsi mälestised Eestis
  16. Linn annab Pikk 29a äriruumid Vene Muuseumi kasutusse, Tallinn.ee, 8. veebruar 2012
  17. Rohelise turu kabel anti õigeusukirikule, www.DELFI.ee, 23. oktoober 2009
  18. Simon Hamilton A Rambling Dictionary of Tallinn Street Names" (vaadatud 9. augustil 2011)
  19. Pikk 64 ajalugu
  20. Kinnistu Tallinn Pikk 66 detailandmed, Rahvusarhiiv
  21. Kinnistu (Pikk 68) detailandmed, Rahvusarhiiv
  22. Kinnistu Tallinn Pikk 69/Tolli 1 detailandmed, Rahvusarhiiv
  23. Kinnistu Tallinn Pikk 73 detailandmed, Rahvusarhiiv
  24. Pikk 73 maja ajalugu. KOCHI VILLAST LASTEKIRJANDUSE KESKUSEKS

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]