Mine sisu juurde

Väike-Õismäe

Allikas: Vikipeedia
Väike-Õismäe
Pindala: 2,18[1] km²
Elanikke: 26 178 (1.1.2022)[2]
Koordinaadid: 59° 25′ N, 24° 39′ E

Väike-Õismäe on asum Tallinnas Haabersti linnaosas. See piirneb Veskimetsa, Kadaka, Astangu ja Pikaliiva asumiga. Asumi pindala on 2,18 km2.[1]

Väike-Õismäe sai nime 1960. aastal, nimi pandi asumist põhja poole jääva Õismäe asumi järgi. Väike-Õismäe nimevalik oli arvatavasti mõjutatud tolle aja mäe-lõpuga nimede moest.[3] Sõna "väike" viitab planeeringu peegeldamise läbi laiendamise võimalusele.

Aasta Arvestuslik rahvaarv
  1. jaanuari seisuga[4][5][1]
2022 26 178
2020 26 769
2017 27 150
2016 27 284
2015 27 481
2014 27 507
2013 27 337
2012 27 172
2011 27 685

Väike-Õismäe on Haabersti linnaosa kõige rahvarohkem asum.[6] Väike-Õismäe elanikkonnas moodustavad 0–17-aastased 12–17% ja üle 68-aastased 20–31%.[7]

Õhuvaade Väike-Õismäe asumile

Territoorium

[muuda | muuda lähteteksti]

Väike-Õismäe paikneb Veskimetsa (Loomaaia) ja Harku järv rohealade vahel. Väike-Õismäe asumi põhilise elamumahud moodustavad 5-, 9- ja 16-korruselised elamud, mis ehitati Tallinna Elamuehituskombinaadi (Tallinna EEK) poolt. Elamurajooni keskel asub Väike-Õismäe tiik, mis on ümmargune tehisjärv. Elurajooni n-ö selgrooks on kohalik ringtee (Õismäe tee).[3] Asumis asub Lääne-Tallinna Keskhaigla Haabersti tervisekeskus ja Õismäe Sportmängude hall. Asumi territooriumi läbivad Järveotsa oja ja Soone oja.

Väike-Õismäe asumi tänavad

[muuda | muuda lähteteksti]

Asumis asuvad Akadeemia tee, Astangu tänav, Ehitajate tee, Järveaasa tänav, Järveotsa tee, Mihkli tänav, Paldiski maantee, Päevalille tänav, Randma tänav ja Õismäe tee.

Haridus ja kultuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Väike-Õismäe asumis asub kokku 4 kooli: Tallinna Õismäe Gümnaasium (algselt Tallinna 9. Keskkool, seejärel Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium), Haabersti Vene Gümnaasium (endine Tallinna 5. Keskkool), Tallinna Õismäe Vene Lütseum ja Tallinna Järveotsa Gümnaasium. Asumis on Väike-Õismäe raamatukogu ja Nurmenuku raamatukogu.

Arhitektuur

[muuda | muuda lähteteksti]
Väike Õismäe üldplaneering
Väike-Õismäe üldplaneering; Выставка Достижений Народного Хозяйства - ВДНХ Заказ № 2443; Лауреаты Государственной премии СССР в области литературы, искусства и архитектуры 1986 № 20

Modernistlik stiil, saledad tüüppaneelelamud. Juhtmõte - "keskkond elamiseks". Planeeringu teeb eriliseks selle ehitamise ajastu - projekteerimine ja ehitamine piiramatute ressursside ja maakasutuse tingimustes.

Selge üldkompositsioon ühes arvukate pikkade planeeringut läbivate arhitektuuriliste joontega. Elamumahud kuldses proportsioonis "ɸ" (6-, 10-, 18-korrust ühes pealmise ja alumise tehnokorrusega; 5-, 9-, 16-elamisotstarbelise korrusega). 16-korruseliste arhitektuurilised jooned, tipnevusega Väike-Õismäe III. Keskuse alal 5 kõrghoonete paiknevus logaritmilises spiraalis mille kasvu/vähenemise faktor on „ɸ“.

Puuduvat maastikureljeefi püüti korvata 1-, 2-, 4-, 5-, 9- ja 16-korruseliste ehitiste modelleerimisega, nii et tekiksid võimalikult mitmekesised kooslused ja meeldejääv siluett paljudest vaatepunktidest.

Et hõlbustada orienteerumist ühelaadsete paneelelamute rägastikus, peeti ainuõigeks ülevaatliku ja selge üldkompositsiooni loomist. Mitmest töövariandist osutus kõige lootustandvamaks neljas: rangelt kontsentriliste ovaalidena komponeeritud hoonegrupid, tänavad, jalgteed ja pargiala. Tehisjärv kõige eelneva keskpunktis, millel peegelduks erineva kõrgusega hoonestus. Seejuures 16-korruselised saledad tornelamud tingimata madalate 5-korruseliste, mitte 9-korruseliste taustal.

Keskse tehisveekogu kaldad lameda koonusena, millel muruala päevitamiseks ja rahulikuks puhkuseks. Selle ümber tihe metsapark, mis eraldab lasteasutused ja koolid rahulikku jalakäijate tsooni, mida ei häiri mingid liiklusvahendid. Eeskujuks vanade linnaosade looklevad kitsad kodused tänavad. Hoonete paiknevus valiti viisil et kõikidesse korteritesse jõuaks piisavalt päikesevalgust ja kõikidest korteritest mitmekesised ja avarad vaated lõpmatusse. Tänava laiuse optiliseks vähendamiseks vastas-külgede hooneid on nihutatud nii, et nende piki-küljed ei jäänud kohastikku. See lubas ehitusjoonte vahekaugust vähendada. Kaarjad puuderidadega ääristatud tänavad ja väljakud omandasid nii inimlikuma mastaabi kui paljudes teistes uusrajoonides.

Võrreldes töövariantidega (kus arvukad tänavad eraldasid üksteisest kolme-nelja mikrorajooni) andis ühe ringtänavaga lahendus mitme miljonilise kokkuhoiu. Vähenesid kulutused tänavate väljaehitamisele ja tehnovõrkude rajamisele. Suurenes hoonestuse alla võetav hinnaline linnaterritoorium, elamispind ja haljastatud ala.

Väike-Õismäel püüti taastada mitteläbitavad, valguseküllased haljastatud õued, mis looksid eeldused kollektiivsustunde tekkimisele. Ühise hoole ja vastutuse tekkimiseks korra, puhtuse ja haljastuse seisundi eest oma kodu juures. Teiste sõnadega võeti eeskujuks pigem vanalinna traditsioonilised kvartalid kui värsked linnaehituse käsiraamatud, mis ei jäänud ekspertidel märkamata ja autoritele ette heitmata.[8]

Väike-Õismäe asub Harku tasandikul, mis kunagi oli osa Kakumäe lahe põhjast. Mere taandumise mõjul kuivenes ala umbes 9000 aastat tagasi. Väike-Õismäel asus kunagi Järve küla, mis kuulus Haabersti mõisale.[3]

Vaade Väike-Õismäele linnulennult

Suurem osa Väike-Õismäest liideti Tallinnaga 1968. aastal, Järveotsa osa lisati 1975. aastal.

Arhitektid Mart Port ja Malle Meelak avaldasid 1968. aastal Väike-Õismäe elurajooni planeeringu, mille järgi alustati hoonestamist 1973. aastal, detailne projekteerimine kestis 1968–1977. Järveotsa tee ehitusplaneering, mille koostajateks olid arhitektid Kalju Luts ja Inessa Põldma, valmis 1984. aastal.

Väike-Õismäe loodi Rahvamajanduse saavutuste näituse tellimusel (Выставка Достижений Народного Хозяйства – ВДНХ Заказ № 2443), projekteeriti mahutama 45 000 elanikku 11 500 korterisse. Arhitektid said orgaanilise funktsionaalse laiendatava mudel-linna rakukese eest 1986. aastal NSV Liidu riikliku preemia (Лауреаты Государственной премии СССР в области литературы, искусства и архитектуры 1986 № 20).[3]

Väike-Õismäe parkasum on maailma kultuuripärand 1972 Pariisi konventsiooni mõistes ja Euroopa arhitektuuripärand 1985. aasta Granada konventsiooni mõistes. 2009. aastal on Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti ja Muinsuskaitseameti koostöös Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitse programmi raames arhitektuuriajaloolane Epp Lankots leidnud Väike-Õismäe olevat arhitektuuriliselt väärtuslik ning tegi ettepaneku võtta Väike-Õismäe kohalikul tasandil kaitse alla „miljööväärtuslikuna“ (planeering ja hoonestusmahud)“.[9],[10]

Väike-Õismäe on kantud Kultuurimälestiste riiklikku registrisse XX sajandi arhitektuuri objektina nr 1397.[11]

  1. 1 2 3 Tallinn arvudes 2017, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2017
  2. ↑ Tallinn arvudes 2022, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2022
  3. 1 2 3 4 Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Robert Nero, Leho Lõhmus (2013). Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed. Tallinn.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. ↑ Tallinn arvudes 2011, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2011
  5. ↑ Tallinn arvudes 2012, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2012
  6. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Tallinn arvudes 2020 on ilma tekstita.
  7. ↑ Tallinn arvudes 2016, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2016
  8. ↑ Mart Port. "Ehitus ja arhitektuur 2-1987, Väike Õismäest ja ajategurist - MartPort".
  9. ↑ Epp Lankots. ylevaated/harjumaa/tallinn/tallinn2.pdf "Tallinna Nõukogudeaegne Ehituspärand" (PDF). {{netiviide}}: kontrolli parameetri |URL= väärtust (juhend)[alaline kõdulink]
  10. ↑ Epp Lankots, EESTI 20. SAJANDI ARHITEKTUURI KAITSE PROGRAMM. TALLINNA NÕUKOGUDEAEGNE EHITUSPÄRAND, Tallinn 2009, lk 54
  11. ↑ Muinsuskaitseamet. "Väike Õismäe kultuurimälestiste registris".
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Väike-Õismäe&oldid=7057942"