Kitsarööpmeline raudtee Eestis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Raudteed Baltikumis 1902. aastal

Kitsarööpmeline raudtee Eestis oli 19. sajandil ja 20. sajandil Eestimaa ja Liivimaa kubermangus ehitatud piirkondlik või tööstusettevõtete majandustegevuseks rajatud kitsarööpmeline raudteetaristu.

Tallinna Transpordikooli sümbol – kitsarööpmeline auruvedur Kc4-100.

19. sajandi lõpus toimus Euroopas ja Venemaa keisririigis intensiivne tehnika areng ja seda eriti just raudteede osas. Kuna põhimagistraalidena rajatud Balti raudtee laiarööpmeliste raudteede ehitus ja ekspluatatsioon oli võrdlemisi kallis, ehitati erakapitali poolt kubermangusisesed odavamad juurdeveoraudteed, et lahendada väiksemate piirkondade kaupade ja reisijate liikumise vajadus.

Kitsarööpmelise raudtee areng[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis ehitati esimene kitsarööpmeline raudtee Kunda tsemenditehasesse 1886. aastal, sellele järgnes Tallinna tänavaraudtee 1888. aastal (Tallinna tramm).

Valga–Pärnu raudtee[muuda | muuda lähteteksti]

1892. aastal Peterburis asutatud Esimese Juurdeoveoraudteede Seltsi Venemaal (vene keeles «Первое общество подъездных железных путей России»)[1] (EJVRS) esimene kitsarööpmeline rongiliiklusega raudtee Eestimaal ehitati 1895. aastal ja avati liikluseks 5. oktoobril 1896 (tee Valgast Pärnusse ehk Valga–Ruhja–Pärnu raudtee).

Mõisaküla–Viljandi raudtee[muuda | muuda lähteteksti]

31. jaanuaril 1897 avati Mõisaküla–Viljandi raudtee harutee Valga–Pärnu raudteel (Laatre–Viljandi harutee).

Valga–Mõniste–Hopa–Aluksne–Gulbene–Plavinase raudtee[muuda | muuda lähteteksti]

1898. aastal asutati Liivimaa Juurdeveoraudtee Selts (vene keeles Общество Видземских подъездных путей), mille ülesanne oli pikendada 1896. aastal valminud Valga–Ruhja–Pärnu raudteeliini. Selts hakkas ehitama Valgast üle Koikküla Mõnistesse kulgevat kitsarööpmelist raudteeharu ehk Valga–Mõniste–Ape–Aluksne–Gulbene raudteed, mis valmis 1902. aastal ja avati liikluseks 1903. aastal.

Tallinna–Viljandi raudtee[muuda | muuda lähteteksti]

1900. aastal valmis Tallinna–Viljandi kitsarööpmeline raudteeliin (aastatel 19711973 asendati laiarööpmelise raudteeliiniga) ja Türi–Paide raudteeliini harutee.

Juurdeveoraudtee vedurid ja veerem[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed vedurid Juurdeveoraudteede Seltsi raudteele telliti Belgiast, firma St. Leonard alustas auruvedurite ehitamist juba 1894. aastal. Konstruktsioonilt olid need tankvedurid, st kogu vedurite kütuse- ja veevaru oli paigutatud veduri külgedele ehitatud tankidesse ehk mahutitesse. St. Leonardi firma ehitas ajavahemikus 1894–1898 kolmteist nelja veoteljega tankvedurit, mis tähistati esimese Juurdeveo Seltsi raudteedel tähega "M", järjekorranumbritega 101–113 (M-101, -102, -105, -106, -111, -112 ja -113), mis paiknesid Pärnu, Valga, Viljandi ning hiljem ka Mõisaküla, Türi ja Tallinna depoos.

1926. aastal liideti KRR riigiettevõttega Eesti Vabariigi Raudteed (EVR) ning seoses sellega korraldati ühtse süsteemi alusel ümber kogu EVR kuuluv veeremipark. Kõik vanad M-seeria vedurid said uued seeriatähised ja numbrid. 1926. aastal otsustas EVR Veodirektsioon osa Mt-seeria vedureid ümber ehitada. Vedurite külgedelt eraldati veetankid koos kütusešahtidega ning kahele vedurile paigaldati endise kindluseraudtee Ameerika päritolu A-seeria vedurite kabiinid. Vee ja kütuse tagavarade jaoks ühendati veduritele samade A-seeria vedurite kaheteljelised haaketendrid. Vedurite tähistusest kadus ära indeks "t" millega tähistati eranditult tankvedureid, kuid numbrid jäeti muutmata. Muudatuste tulemusel tekkisid 1927. aasta EVR vedurite nimekirja masinad M-202, M-203 ja M-205.

1931. aastal kasutati järgmise vedurite moderniseerimise käigus ära Eestis arenenud põlevkivitööstuse võimalusi ning põlevkivitööstuse kütteõli üritati kasutada ka vedurite kütmiseks. EVR Veoameti otsusega ehitati õliküttele kõik manöövrivedurid, sealhulgas kõik Mt+M-seeria vedurid.

Türi–Paide–Tamsalu raudtee Paide–Tamsalu haru

Juurdeveoraudtee reisijatevedu[muuda | muuda lähteteksti]

Juurdeveoraudteel kasutati reisijateveoks II, II ja IV klassi vaguneid. Eestis kasutati II ja III klassi vaguneid:

  • III klassi vagunites olid puidust kahekohalised istepingid, mis asusid poole vaguni pikkuses ühel pool ning teise poole pikkuses teisel pool vaguni külgseintes, et vagun oleks tasakaalus. Nende vastasküljele olid paigutatud ühekohalised istepingid. Vaguni salong oli varustatud poolitatud uksega vaheseinaga, mis võimaldas jagada salongi suitsetajate ning mittesuitsetajate tsoonideks. Vaguni salong oli külmal perioodil ka köetav ning samuti oli vagunis tualett. Istekohti oli vagunis 34 ja III klassi vagunid olid värvitud rohelisteks.
  • II klassi vagun oli jaotatud kupeeks ning vaheseinaga eraldatud salongiks, mille istmed olid pehme polsterdusega ja II klassi vagunis oli istekohti 25, II klassi vagunid olid värvitud kollasteks. Kasutati ka II–III klassi segavaguneid, mis olid vaguni salongi jaotuselt sarnased II klassi vagunitega, kus ainult osad istmed olid siis kõvad, puidust. Vagunis oli 16 pehmet II klassi kohta ja 12 kõva istet III klassi reisijatele. II klassi vagunite eriliigiks olid öised ehk magamisvagunid, milles vagunite salong oli jaotatud vaheseinaga kaheks. Ühes osas olid pehmed istumiskohad ja teises üks kinnine kupee ning nn platskaartkupee. Kokku siis 10 istekohta ja 8 magamiskohta, magamisvagunite värvus oli sinine.

Kitsarööpmeline raudtee Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti iseseisvumist ja Vabadussõda toimunud Eesti raudteede ümberkorraldusi muutus juurdeveoraudtee staatus, sest Vabadussõjale järgnenud perioodil oli raudtee olukord kehv ja omanikud kadunud. Seetõttu otsustas Eesti riik juurdeveoraudtee 1. oktoobril 1923 natsionaliseerida. Sellega tekkis seaduslik alus riigipoolseteks investeeringuteks sellesse. Riigistatud raudteevõrku hakati nimetama Pärnu–Tallinna Raudteeks ehk lühendatul PTR.

18. augustil 1926 liideti Eesti Vabariigi Valitsuse otsusega senine eraldi tegutsenud PTR 1. septembrist kogu infrastruktuuri ja veeremiga riigiettevõttega Eesti Vabariigi Raudteed (EVR).

Eesti Vabariigi ajal rajati:

Kitsarööpmelised raudteeliinid Tallinnas[muuda | muuda lähteteksti]

1901. aastal avatud Tallinna–Viljandi raudteeliin läks peajaamast (Tallinn-Väikse raudteejaam) viaduktiga üle laiarööpmelise Tallinn–Tapa raudtee kuni Tallinn-Sadama raudteejaamani.

Jaamad ja peatused Liiva–Tallinna-Sadama raudteeliinil olid Tallinna-Sadam, Odra peatus (1940. aastatel), Veski post (siit viis harutee Ülemiste raudteejaama) ja Tallinn-Väikse raudteejaam.

1913. aastal rajati sõjalise otstarbega (Peeter Suure Merekindluse kindlusraudtee, mis Tallinna–Viljandi raudteeliinilt hargnes Liiva sõjaväeraudteejaamast Liiva–Sõrve raudteeks ning edasi hargnes veel raudteedeks Pääskülla ja Männikule.

Nõmme-Väikese ja Vääna vaheline raudteeliin anti 1933. aastal üle reisijateveoks EVR-le. Raudteeliin suundus üle laiarööpmelise Tallinna–Keila–Haapsalu raudtee ning lõppes Väänas.

Endise Peeter Suure merekindluse raudteevõrgu liinidest jäi Eesti Vabariigi ajal kasutusse Liiva–Vääna raudtee. Nõmme-Väikse raudteejaamas Hiiu raudteepeatuse lähedal olid kasutusel mõlema rööpmelaiusega teed.

Üldkasutatavad kitsarööpmelised raudteed likvideeriti Nõukogude ajal kui väherentaablid ja sõjaväele sobimatud. Mõned raudteeliinid ja haruteed ehitati ümber laiarööpmelisteks.

Vaata ka tramm#Trammiliiklus Eestis

Peeter Suure Merekindluse kindlusraudtee[muuda | muuda lähteteksti]

1913. aastast alates ehitati Lääne-Eesti saartel, Tallinnas ja Harjumaal välja 750 mm Peeter Suure Merekindluse kindlusraudtee (lõigud Liiva–Nõmme-Väikse, Liiva–Vääna, Tallinna–Suurupi, Tallinna–Pääsküla, Vääna–Humala, Naissaare) jm. Peajaam oli Hiiul, kus oli ringdepoo, peahoone Peeter Suure Merekindluse raudtee Nõmme jaamahoone); muid jaamu nt (Rahumäel jm.

Next.svg Pikemalt artiklis Peeter Suure Merekindluse kindlusraudtee.

Kitsarööpmelised raudteed Eesti saartel[muuda | muuda lähteteksti]

Säilinud kitsarööpmeline raudtee Naissaarel

Eesti saartest on kitsarööpmeline raudtee olnud Saaremaal, Muhumaal, Hiiumaal, Vormsis, Naissaarel, Suurel Paljassaarel, Väikesel Paljassaarel, Aegnal ja Aksil.

Kitsarööpmelised tööstusraudteed[muuda | muuda lähteteksti]

Kitsarööpmelised haruteed olid kasutusel paljudes tööstusettevõtetes.[2]

Paljud kitsarööpmelised haruteed olid kasutusel ka metsaveoks (sh Jõgeva–Puurmani, RiisipereVaimõisa ja Vaiste).

Kitsarööpmelised raudteed tänapäeva Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Praegu on kitsarööpmelistest raudteedest kasutusel:

Eestis ehitatud raudteed[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis ehitatud raudteed[3]
Aasta Raudtee nimetus Rööpmelaius avamisel Pikkus km Märkused
1896 Pärnu–Mõisaküla–Viljandi kitsarööpmeline 94,6 vt Valga–Ruhja–Pärnu raudtee koos Mõisaküla–Viljandi haruteega
1870 Paldiski–Tallinn–Narva–Vene piir (Balti raudtee) laiarööpmeline 269 vt Tallinna–Keila raudtee, Keila–Paldiski raudtee ja Tallinna–Narva raudtee.
1876 Tapa–Tartu laiarööpmeline 112
1889 Tartu–Valga–Irboska–Vene piir laiarööpmeline 208 vt Tartu–Valga raudtee, Valga–Petseri raudtee
1901 Tallinna–Viljandi (haruga Türilt Paidesse) kitsarööpmeline 153,6 Asendati aastatel 19711973 laiarööpmelise raudteega
1902 Läti piir – Koikküla –Mõniste – Läti piir kitsarööpmeline 33,9 Osa Valga–Mõniste–Ape–Aluksne–Gulbene raudteest
1906 Keila–Haapsalu laiarööpmeline 85
1913 Liiva–Vääna kitsarööpmeline 22 Raudtee eksisteeris 1913–1962, lõik Liiva ja Nõmme-Väikse vahel (Liiva–Nõmme-Väikse raudtee) kuni 1971.
1918 Paide–Tamsalu kitsarööpmeline 48
1923 Valga–Koikküla kitsarööpmeline 15
1923 Riisselja–Orajõe kitsarööpmeline 44 1930.aastal pikendati (5,6 km) Iklani
1926 Sonda–Mustvee kitsarööpmeline 63
1928 Lelle–Papiniidu (haruga Viluverest Vana-Vändrasse) kitsarööpmeline 82 Oli osaks Tallinna–Pärnu raudteeliinist. Lelle–Papiniidu lõigul oli kokku 46 silda, millest suurimad oli 127m pikkune Sindi raudtbetoonsild, 32 m pikkune terassild.
1931 Rapla–Virtsu kitsarööpmeline 96 Raudtee oli kasutusel 1931–1968. Raikkülani (Raikülani) käisid rongid 1971. aastani, et teenindada seal asunud Nõukogude Liidu sõjaväebaasi.
1931 Tartu–Petseri laiarööpmeline 88

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. КОРОЛИ РОССИЙСКОЙ УЗКОКОЛЕЙКИ, Енакиевский рабочий, Август 20th, 2012
  2. TÖÖSTUSRAUDTEED
  3. Eesti : Eesti entsüklopeedia andmeil. III osa. Majandus. (toimetanud ja redigeerinud Karl Inno, Felix Oinas). Geislingen/St. : ERS : EÜkS, 1949. Lk 128–129

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]