Päästekomando

Päästekomando on üldnimetus, mis kirjeldab kuskil baseeruvat Päästeameti päästeüksust.

Olles aja jooksul sisult sageli muutunud, mõistetakse Eestis päästekomando all päästeüksuse alalist paiknemiskohta. Päästekomando lahutamatuks osaks on garaažid päästeautodele, olmeruumid valvemeeskonnale ning lao- ja hooldusruumid tehnika tarbeks. Sageli kuulub päästekomando juurde ka treeninguväljak ja harjutustorn.

Päästekomando mõiste kujunemine Eestis

Enne 20. sajandi lõpukümnendit oli peamiselt kasutusel mõiste tuletõrjekomando. Tegemist on liitsõnaga, mille esimene pool kirjeldab tegevust, kuid sõna komando pärinemine on vaieldav. Arvatavasti pärineb see algselt portugalikeelsest sõnast comando, mis tähendab käsku. Komando tänases mõistes sai ilmselt alguse buuride poolt enesekaitseks formeeritud üksuste afrikaanikeelsest nimest Kommando. Eesti keelde jõudis see sõna oletatavasti saksa keele vahendusel. Tänapäeval on komando sageli üksuse sünonüümiks, kuid selle tähendus sõltub eri riikides suuresti kasutamise kontekstist. Sagedamini on tegemist sõjandustermini kui tsiviilüksusi kirjeldava terminiga.

Tuletõrjekomandode juhtivaks ülesandeks oli kannatanute päästmine tulekahjust ja võitlus kahjutulega. Pärast Eesti taasiseseisvumist lisandus tuletõrjekomandodele ülesandeid nagu kannatanute päästmine varingutest, liiklusõnnetuste likvideerimine, keemiaõnnetuste likvideerimine jmt. See omakorda tingis mõiste ümbervaatamise ning kasutusele võeti mõiste "tuletõrje- ja päästekomando". Päästekomando on uuem nimetus, mis tuli päästeteenistuses kasutusele 21. sajandi algusaastail. Termin "päästekomando" võeti kasutusele mõnevõrra lohiseva "tuletõrje- ja päästekomando" asemel ning ka põhjusel, et see kirjeldab selle asutuse tegevust märksa paremini kui paljas tuletõrjekomando. Tänaseks on kujunenud olukord, kus nimetatud kolm mõistet on kasutusel paralleelselt, tähendades siiski ühte ja sedasama. Ametlikus kirjavahetuses ja õigusaktides eelistatakse sõna "päästekomando". Argikasutuses eelistatakse lühiduse pärast sageli sõna "komando".

Rahvapärase nimetusena on kasutusel läinud sajandi alguses tekkinud nimetused "pritsimaja" ja "pritsumaja". Tuletõrjujate slängis on kasutusel ka nimetused "pritsu" ja "pritsukuur".

Päästekomandode kujunemine

Päästekomandode areng selliseks nagu me neid tänapäeval tunneme on tihedalt seotud kogu tuletõrje arenguga laiemalt. Nagu eelpool mainitud on päästekomando kui spetsialiseeritud üksuse vorm ja sisu aja jooksul tugevasti muutunud. Tuletõrje tänapäeva mõistes sai alguse kuuendal aastal m.a.j, kui keiser Augustus asutas Rooma linnavalve, kelle peamine ülesanne oli võitlus tulega. Linnavalve elas kasarmutes ja täitis öösiti ka korrakaitse ülesandeid. Tippajal kuulus sellesse üksusse 7000 meest. Rooma riigi tuletõrje korraldus oli oma aja kohta eeskujulik, kuid lakkas eksisteerimast koos Rooma riigi langusega. Keskajaga koos saabus päästekomandode arengusse mõõnaperiood ehkki vajadus sääraste üksuste järele püsis. Vanim säilinud, 1189. aastast pärinev tuletõrjemäärus (tänapäevases mõistes tuleohutuseeskiri) hakkas kehtima Londonis. Selle järgi sai kahjutulega võitlemine linnakodanike naturaalkohuseks, millest kõrvalehoidmist karistati rangelt. Naturaalkohustus on antud kontekstis linnakodaniku staatusega lahutamatult seotud kohustus. Ilmselt oli see siiski pealiskaudne lahendus kuivõrd tulega pidid võitlema ilma väljaõppeta ja asjakohase varustuseta inimesed. Sarnaseid abinõusid kehtestasid ka teised suured linnad (nt Viin 1221. aastal).

Päästekomandode kujunemine Eestis

Samasugust teed käis ka Tallinn, kus 13. sajandil kehtestati sarnane linnakodanike naturaalkohustus. Uue tõuke päästekomandode ka kogu tuletõrje arengule andis 1518. aasta kui Saksamaa Augsburgi linna kullassepp Anton Platner taasleiutas tuletõrjepritsi 1654. aastal lisas hollandlane Jan van der Heyden pritsile voolikud. Moodne kustutustehnika levis, kuid kasutasid seda ikka naturaalkohusega koormatud linnakodanikud. Omalaadseteks päästekomandodeks kujunesid 17. sajandil Tallinna kirikud ja Raekoda, sest neid hooneid ja nende territooriumi kasutati kustutusvahendite hoiukohtadena. Nii pidi Raekojas olema 300 ämbrit, 12 vaskpritsi ja 6 puitpritsi, Oleviste kiriku hoovis aga 4 redelit ja 6 pootshaaki. 18. sajandi alguses, pärast aastasadade jooksul toimunud suurtulekahjusid, jõuti arusaamisele, et kehtiv süsteem ei ole tõhus. Taas asuti looma kutselist tuletõrjet ja sellega koos ka päästekomandosid. Pariisi kutseline tuletõrje asutati 1716. aastal ning lülitati seejärel sõjaväe koosseisu.

Esimeseks Eesti päästekomandoks võib ilmselt lugeda Mustpeade vennaskonna tuletõrjemeeskonda, mis asutati 23. mail 1788. Osteti ka tuletõrjekäsiprits. Ehkki alguses oli plaan kasutada kustutusvahendeid vaid oma hoonete kaitseks, osales Mustpeade vennaskonna komando pidevalt linnas puhkenud tulekahjude kustutamisel. Mustpeade vennaskonna komando oli vabatahtlik komando, mis tähendas, et komandos kohapeal valvemeeskonda ei olnud. Meeskond kutsuti kokku kirikukellade helistamise ja teiste signaalidega. Mustpeade komando oli teovõimeline, kuid samas väiksearvuline komando, kes kustutas tulekahjusid käsikäes oma naturaalkohust täitvate linnakodanikega.

Tallinna Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi pritsimaja, Vana-Viru tänav 14

Aina rohkem silma torganud linnade tulekaitse ebaefektiivsuse foonil tehti katse olukorda paranda ja asuti looma niinimetatud kommunaaltuletõrjet. Kommunaaltuletõrje täpse asutamise aja kohta andmed puuduvad, küll aga võib oletada, et see oli enne Tallinna Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu asutamist. Kommunaaltuletõrjeüksus sai palka Tallinna linnalt ja pidi plaani järgi olema majanduslikult efektiivsem, tehes väljakutsetest vabal ajal mitmesuguseid kommunaaltöid (gaasilaternate süütamine ja muud tööd). Säärane tuletõrjeüksus ennast ei õigustanud, sest mitmel pool linnas töötanud tuletõrjujad ei olnud võimelised vajaliku kiirusega reageerima. Kommunaaltuletõrje ebaefektiivsus sai katalüsaatoriks vabatahtlike tuletõrjekomandode loomisel. Järgmine oluline samm komandode arengus oli Tallinna Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu (asutatud 22. juunil 1862) uue maja valmimine 1873. aastal. Maja asub Tallinnas Vana-Viru tänav 14. Selles hoones oli olemas peaaegu kõik, mida tunneme tänapäeva tuletõrjekomando nime all. Puudus vaid ööpäeva kohal viibiv valvemeeskond. Majas olid ruumid kustutustehnikale, spordi- ja koosolekute saal ning õppetorn. Samaväärse komandohoone sai 1913 Tartu Vabatahtlik Tuletõrje Selts (asutatud 5. veebruaril 1864). Kuressaares asutati 12. novembril 1867. aastal Eesti üks esimesi vabatahtlike tuletõrjeühinguid. 1868. aastal ehitati ühingu eestvedamisel Kuressaare raekoja kõrvale kivist pritsikuur, millele 1882. aastal lisati puidust torn.

Kuressaare pritsumaja, Tallinna tänav 4

Kutseliste tuletõrjujatega mehitatud komandode sünd Eestimaal ulatub formaalselt aastasse 1803, kui keiser Aleksander I käsuga loodi Peterburi politseiüksuste juurde 11 tuletõrjekomandot. Samasugune tuletõrje loodi mõne aasta pärast ka Moskvas. 1853 kinnitas siseminister sääraste komandode koosseisud ka teistes linnades, sealhulgas Tallinnas ja Tartus. Paraku peeti selliseid komandosid liiga kalliks. Samas võis kutseliste komandode loomist takistada ka lihtne initsiatiivipuudus. Kutseliste komandode loomiseni jõuti Tartu alles 1917 ja Tallinnas 1919. Sestpeale oli komandodes terve ööpäeva valvemeeskond, kelle reageerimine oli kiirem kui vabatahtlikul tuletõrjel.

Päästekomandode liigitamine

Päästekomandode liigitamiseks ei ole ainsat ja õiget metoodikat. Eestis on päästekomandode klassifitseerimise aluseks on nende võimekus ehk nende suutlikkus teha eri tüüpi päästetöid. Päästetööde teostamise võimekuse tagavad piisav arv personali ja sobiv tehnika nomenklatuur. See millise võimekusega päästekomando luuakse sõltub esmajoones elanike arvust, kuid ka väljasõidupiirkonnas olevatest muudest ohtudest (raudtee, ohtlike tehnoloogiliste protsessidega ettevõtted jmt). Eestis on olemas nelja tüüpi päästekomandosid. Päästekomandod erinevad üksteisest mitmete omaduste poolest.

Keskkomando

Väljakutse ootel päästeautod Tartu Keskkomandos

Keskkomandod paiknevad tihedalt asustatud (50 000 inimest või rohkem) aladel või ka iga maakonna keskuses. Keskkomando on mingi piirkonna keskne päästeüksus. Keskkomandode meeskonnad on suuremad kui tugikomandodes ning keskkomandos on rohkem erilaadset päästetehnikat. Keskkomando päästetehnika väljasõidu aeg on 1 minut.

Tugikomando

Tugikomandod paiknevad nii, et 100–5000 elanikuga asutusüksus jääb linnulennult kuni 25 km kaugusele ning rohkem kui 5000 elanikuga asustusüksus jääb kuni 15 km kaugusele. Tugikomandos töötavad samasuguste oskuste ja teadmistega meeskonnad kui keskkomandos, kuid meeskonnaliikmete arv on väiksem. Ka tugikomando päästetehnika väljasõiduaeg on 1 minut, kuid seda võib objektiivsetele asjaoludele tuginedes pikendada viie minutini. Näiteks jäävad osad tugikomandod meeskonna kutsele lahkudes inimestest tühjaks, mistõttu tuleb komandohoone enne lahkumist elektroonilise valve alla lülitada.

Abikomando

Aruküla abikomando

Abikomandod ei ole valitsusasutused nagu seda on kesk- ja tugikomandod. Abikomandot haldab reeglina MTÜ, kuid abikomandoks võib olla ka ettevõtte päästeallüksus või kohaliku omavalitsuse hallatav päästeüksus. Abikomando väljasõidupiirkond on väiksem, piirdudes sageli ühe valla või valla osaga ja nad teostavad päästetöid Päästeametiga sõlmitud lepingu alusel, kus on fikseeritud ka väljasõiduaeg. Abikomando väljasõiduaeg on reeglina kümneid (20–30) minuteid pikk.

Eraldi paiknev meeskond

Eraldi paiknev meeskond (EPM) on valitsusasutus ja moodustatakse tugikomando või keskkomando juurde. EPM-ide eesmärgiks on parema reageerimisvalmiduse tagamine ja personalikulude kokkuhoid. Sageli on otstarbekas mõne väiksema päästekomando juhtkonna koondamine ja selle ülesannete andmine mõne teise päästekomando juhtkonnale. Sel juhul muutub päästekomando selle päästekomando EPM-iks, mille juhtkonnale juhtimine üle antakse. Reageerimisvalmiduse seisukohalt on parem kui päästetehnika paikneb hajutatult, mitte ühes punktis koos, kuna õnnetuse toimumise koht ei ole ette teada.

Päästekomandode nimetamine

Eestis koostatakse päästekomandode nimetus klassifikatsioonist ja asukohast lähtuvalt. Esikohal on alati asustusüksuse nimi ja teisel kohal on klassifikatsioonist tulenev nimetus. Näiteks:

• Haapsalu Keskkomando
• Võnnu Tugikomando
• Kehtna Abikomando
• Viljandi Keskkomando Kõpu eraldi paiknev meeskond.

Päästekomando struktuur

Päästekomando struktuuri graafiline kirjeldus. Kollase põhjaga tähistatud ametikohad on vaid keskkomandodes. Valge põhjaga tähistatud ametikohad on mõnes kuid mitte kõigis tugi- ja keskkomandodes. Sinise põhjaga tähistatud ametikohad on kõigis kesk- ja tugikomandodes

Kõrval oleval joonisel on näha päästekomando tavaline ülesehitus juhul kui tegemist on kesk- või tugikomandoga. Komandot juhib komandoülem. Päästjad on jaotatud neljaks vahtkonnaks, mida juhib meeskonnavanem või rühmapealik. Suuremates vahtkondades on olemas nii meeskonnavanem kui rühmapealik. Igas komandos on erikohustustega päästjad, kellele tavaliselt on usaldatud mingi oluline majandus- või hooldetöö. Näiteks on tavaliselt määratud üks päästja, kelle lisaülesandeks on komando voolikute remont. Olles muidu vahtkonna liige, allub päästja selle teatava töö korraldamise küsimustes otse komandoülemale. Koristajate/majavalvurite olemasolu sõltub komando suurusest, piirkonna kriminogeensest olukorrast, väljakutsete sagedusest jmt. Eraldi paikneva meeskonnaga komando koosseisus on vaid neli vahtkonda, millel võib aga ei pruugi olla meeskonnavanemat. Meeskonnavanema ametikoha puudumisel on vahtkonna juhiks vanem ja/või kogenum päästja. Abikomando ülesehitus on iga abikomando siseasi, kuid sageli on see joonisel tooduga võrdlemisi sarnane.

Komandode töökorraldus

Töökorralduses tuleb eristada kesk- ja tugikomandosid ning abikomandosid. Kesk- ja tugikomandod on valitsusasutused ning neile on kehtestatud ühtsed töökorralduse standardid. Abikomandode töökorraldus on nende siseasi.

Päästekomando on poolsõjaväeline asutus. See tähendab, et otsene kasarmukord ja käitumist reguleerivad määrustikud puuduvad, samas on olemas kindlad käsuliinid. Komandot juhib komandoülem, kellele allub komandoülema asetäitja. Nemad seisavad hea komando üldise toimimise eest. Valveteenistuse töötajad (päästjad, meeskonnavanemad, rühmapealikud) töötavad Eestis graafikuga 24 tundi tööl ning nende ülesandeks on õnnetustele reageerimine. Väljakutsetest vabal ajal on päästekomando üldine töökorraldus järgmine.

• 8.00 rivistus, vahtkondade valveteenistuse üleandmine-vastuvõtmine. Rivistus on ettenähtud informatsiooni edastamiseks, sümboolseks töövahetuse alguseks jmt.
• 8.05–9.00 tehnika korrastamine ja söögipaus. Aeg, mil iga vahtkonna liige sätib valmis oma isikliku varustuse, olemaks valmis väljakutsele sõiduks.
• 9.00–12.00 õppetunnid, harjutused ja õppused.
• 12.00–14.00 söögipaus.
• 14.00–18.00 päästetehnika hooldus ja komando korrastamine.
• 18.00–19.00 söögipaus
• 19.00–22.00 töö dokumentatsiooniga ja üldfüüsiline ettevalmistus või vaba aeg.
• 22.00–7.00 puhkeaeg. Päästjad said soovi korral puhata riidest lahti võetuna, kuid väljasõiduaeg on öösiti sama mis päeval.
• 7.00–7.15 äratus.
• 7.15–7.55 ettevalmistus valveteenistuse üleandmiseks-vastuvõtmiseks. Sel ajal võetakse isiklik varustus autodelt.

Päevakava järgitakse niivõrd, kuivõrd see on mõistlik ja võimalik. Näiteks hooldatakse tehnika iga väljakutse järel, ootamata selleks ettenähtud kellaaega. Ühel päeval nädalas toimub päästetehnika üldhooldus. Üldhoolduse käigus kontrollitakse kogu lahingarvestuses olev varustus põhjalikult üle. Teisel päeval nädalas toimub komando suurpuhastus, mille käigus koristatakse põhiliselt ruume, tehnikale tähelepanu ei pöörata.

Päästekomando hoone

Kuala Lumpuri rahvusvahelise lennujaama päästekomando

Päästekomandode hooned erinevad välimuselt ja suuruselt. Erinevad on ka ruumide paigutused ja muud tehnilised lahendused. Teisalt on päästekomandode ehitamisel rakendatud põhimõtted üle ilma võrdlemisi sarnased. Ideaalsel juhul ehitatakse päästekomando tarbeks spetsiaalne hoone, halvemal juhul kohandatakse see mõnest muust enam- vähem sobivast hoonest. Eestis on enamik keskkomandosid spetsiaalselt selleks ehitatud hoonetes, tugikomandod seevastu pigem kohandatud hoonetes.

Päästekomando hoone Viinis

Hingamisaparaatide laoruum päästekomandos. Alumisel riiulil on näha komplekteeritud hingamisaparaadid, üleval suruõhuga täidetud varuballoonid.

Päästekomando ruumid võib parema ülevaate saamiseks jaotada kolmeks. Esimesse gruppi kuuluvad komando juhtkonna ametiruumid, mis Eestis tähendab peaasjalikult komandoülema ja tema asetäitja kabinette. Teise gruppi kuuluksid olmeruumid valves olevale meeskonnale. Olmeruumide hulka loeme päästjate toa(d), köögi, pesemisruumid, puhketoa, õppeklassi ja treeningusaali. Ruumipuuduses päästekomandodes on mõnedki neist sageli ühendatud. Nii võib samas ruumis eksisteerida näiteks õppeklass ja treeningusaal. Kolmandasse gruppi kuuluksid päästetehnika remondi-, hooldus-, ja hoiuruumid. Suurim neist on garaaž päästeautodele, millistele on paigutatud päästetehnika. Enamik hooldustöid tehakse garaažis, vaid mõne üksiku töövahendite grupi remontimiseks ja hooldamiseks sisustatakse omaette ruum. Sellised ruumid on sageli hingamisaparaatide remondiks ja hoolduseks. Tavaliselt on komandos ka laoruum või laoruumid asutuse toimimiseks vajalike vahendite ladustamiseks. Sellisteks vahenditeks on päästehnika ise ja selle hooldamiseks vajaminev nagu määrdeained, spetsiaalsed tööriistad jmt.

Eesti päästekomandode arv ja paiknemine

Järgnevas tabelis on toodud Eesti päästekomandod. Selgema ülevaate saamiseks on päästekomandod grupeeritud maakondade järgi ehkki päästekomandod käivad õnnetusi likvideerimas ka üle maakonnapiiride. Komando nime tuletamiseks tuleb asustusüksuse üldnimi asendada vastava tulba pealkirjaga. Juhul kui see oleks ebatäpne on komando nimi nurksulgudesse eraldi märgitud. Kui kesk- või tugikomandol on eraldi paiknev meeskond, leiab selle vastava tugi- või keskkomando kõrvaltulbast. Abikomandodest on kirjas need, millel kevadel 2007 oli olemas mingisugune väljasõiduvalmidus. Abikomandode paiknemist ei reguleeri ükski õigusakt, igaüks võib abikomando luua sinna kuhu soovib.

Päästeameti Põhja päästekeskus

Maakond	Päästekomandod (III grupp)	Päästekomandod (II grupp)	Päästekomandod (I grupp)	Abikomandod
Harjumaa	Kesklinna linnaosas	Loksa linnas		Ardu alevikus
	Pirita linnaosas	Kehra linnas		Habaja külas
	Kristiine linnaosas Lilleküla päästepäästekomando	Paldiski linnas		Aruküla alevikus
	Kristiine linnaosas Mustamäe päästekomando	Assaku alevikus		Kolga alevikus
	Põhja-Tallinna linnaosas Kopli päästekomando	Kose alevikus		Kostivere külas
	Nõmme linnaosas			Oru külas
	Keila linnas			Raasiku alevikus
	Maardu linnas Muuga tugikomando			Vaida alevikus
				Prangli saarel
				Tallinna linnas Tondi asumis Tondi abikomando
				Tallinna linnas Liiva asumis Liiva abikomando
				Saku alevikus

Päästeameti Ida päästekeskus

Maakond	Päästekomandod (III grupp)	Päästekomandod (II grupp)	Päästekomandod (I grupp)	Abikomandod
Ida-Virumaa	Jõhvi linnas	Sillamäe linnas		Iisaku alevikus
	Narva linnas	Kiviõli linnas		Lohusuu alevikus
	Kohtla-Järve linnas	Iisaku alevikus		Jaama külas
		Narva-Jõesuu linnas		Elektrijaama komando
				Purtse külas
				Avinurme alevis
				Aasukalda külas
Lääne-Virumaa	Rakvere linnas	Tapa linnas		Kadrina alevikus
		Kunda linnas		Tamsalu linnas
		Väike-Maarja alevikus		Vajangu külas
				Roela alevikus
				Tudu alevikus
				Simuna alevikus
				Võsu alevikus
				Kärmu külas

Päästeameti Lääne päästekeskus

Maakond	Päästekomandod (III grupp)	Päästekomandod (II grupp)	Päästekomandod (I grupp)	Abikomandod
Järvamaa		Paide linnas	Koeru alevikus	Oisu külas
		Türi linnas		Kabala külas
		Aravete alevikus		Ambla alevikus
				Järva- Jaani alevikus
				Kahala külas
Hiiumaa		Kärdla linnas	Käina alevikus	Emmaste külas
				Pühalepa külas
Läänemaa		Haapsalu linnas	Vormsi saarel Pürksi külas	Kõmsi külas
		Lihula linnas	Nõva külas
		Risti alevikus
Pärnumaa	Pärnu linnas	Pärnu- Jaagupi alevis	Häädemeeste alevikus	Are alevikus
		Kilingi- Nõmme linnas	Tõstamaa alevikus	Tali külas
		Vändra alevis	Kihnu saarel	Tori külas
				Surju külas
				Kaisma külas
				Sauga alevikus
Raplamaa		Rapla linnas	Järvakandi alevis	Kasti külas
		Kohila alevis		Kuimetsa külas
		Märjamaa alevis		Kehtna alevikus
				Käru alevikus
				Laukna külas
				Lokuta külas
				Vahastu külas
				Valgu külas
				Varbola külas
Saaremaa		Kuressaare linnas	Kihelkonna alevikus	Torgu külas
			Orissaare alevikus	Tagavere külas
			Ruhnu saarel	Tornimäe külas
				Abruka saarel

Päästeameti Lõuna päästekeskus

Maakond	Päästekomandod (III grupp)	Päästekomandod (II grupp)	Päästekomandod (I grupp)	Abikomandod
Jõgevamaa		Jõgeva linnas		Voore külas
		Põltsamaa linnas
		Mustvee linnas
		Tabivere alevikus
Põlvamaa		Põlva linnas	Värska alevis	Krootuse külas
		Räpina linnas		Orava külas
Tartumaa	Tartu linnas	Alatskivi alevikus		Kambja alevikus
		Tõrvandi alevikus		Laeva alevikus
		Elva linnas		Rõngu alevikus
Valgamaa		Valga linnas
		Tõrva linnas
		Otepää linnas
Viljandimaa	Viljandi linnas	Abja-Paluoja linnas	Mustla alevikus	Kolga-Jaani alevikus
		Suure-Jaani alevikus
Võrumaa	Võru linnas	Antsla linnas	Mõniste külas	Kuldre külas
		Vastseliina alevikus		Rõuge alevikus
				Obinitsa külas
				Haanja külas
				Tsooru külas
				Meremäe külas

Kirjandus

• Parmask, Priit Jaan. (1995). Eesti tuletõrje ja tsiviilkaitse. Tallinn: Kupar.
• Vaarmann, Jaan. (1988). Rinnutsi leekidega. Tallinn: Valgus.

Välislingid

• Erinevate ülesannetega päästetöötajate ametite iseloomustus [1]