Kodanikuühiskond

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kodanikuühiskonna aluseks on kodanikud, kes võivad olla ka haritud ja laia silmaringiga, vaimselt ja materiaalselt sõltumatud, isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesed, kes mõistavad põhjuse-tagajärje seost ning oskavad hinnata langetatava otsuse hilisemaid mõjusid ning tahavad osaleda oma elukeskkonna (avaliku ruumi) kujundamisel.

Kodanikuühiskond muutub toimivaks alles siis, kui selle liikmed on algatusvõimelised ja vastastikku(!)

  • sallivad üksteise suhtes sõltumata nende soost, rassist, keelest, maailmavaatest või poliitilisest veendumusest,
  • suutelised üksteist ära kuulama,
  • valmis mõistma protsessis osalejate isiklikke vajadusi, huve ja eesmärke
  • ning langetama otsuseid, rakendades selleks demokraatlikku hääletusprotsessi.

Kodanikuühiskond toimib kui nii inimeste endi kui ka valitsusvõimu teostavate institutsioonide suhtes valitseb usaldus. Kuid usaldus tekib ja see püsib vaid siis, kui inimeste toimetulekut ja avalikku ruumi kujundavate otsuste langetamise protsess ning tulude/varade liikumine on täiesti läbipaistvad.

Kodanikuühiskonna institutsioonid on:

  • kodanikualgatusel põhinevad valitsusvälised organisatsioonid, mis taotlevad ühiskondlikke muutusi (ingl. Non-Governmental Organisations, NGO);
  • maailmavaatel põhinevad erakonnad ja parteid;
  • isetegevuslikud kultuuri- ja harrastusühendused (seltsid);
  • mittetulunduslikud organisatsioonid (MTÜ), korteriühistud, haridusseltsid jne.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõiste kodanikuühiskond pärineb Antiik-Kreeka filosoofi Aristotelese fraasist koinōnía politikḗ (κοινωνία πολιτική), millega ta märkis linnriigi (polise) vabu kodanikke, kellel on võrdsed õigused ja kes tunnustasid moraali põhimõtteid ühiskonnakorralduse alusena. Kodanikuühiskonna lõppu märkis sõna telos ehk eudaimoonia (τὸ εὖ ζῆν tò eu zēn) ja selle põhjustas inimeses peituv „poliitiline loom“ (ζῷον πολιτικόν zōon politikón).[1]

Kodanikuühiskonna sõna kasutasid ka mitmed vana-rooma kirjanikud (mh Cicero), kui nad kirjeldasid Rooma Vabariigi ajajärku.

Kodanikuühiskonna mõiste tuli uuesti kasutusele hiliskeskajal tänu Leonardo Bruni’le (1370–1440), kes tõlkis Aristotelese tööd ladina keelde. Vana-kreeka sõna koinōnía politikḗ vasteks sai societas civilis, millega märgiti tsiviilühiskonda. Kuna tollel ajaperioodil domineeris vastuolu isevalitsejast monarhi (avaliku huvi esindaja) ja lääni-isandate (feodaalide) kui erahuvi esindajate vahel, siis hakkas see mõiste märkima maaomanike seisust.  

Uuesti tuli see mõiste aktiivsesse kasutusse NSVL lagunemise järel Ida-Euroopa riikides, kus sellega märgiti totalitaarsele kommunistlikule režiimile vastanduvaid kodanikuühendusi. Nn post-modernistlikule käsitlusele panid aluse Aleksander Smolari kirjutised aastatest 1978–79 ning selle võttis poliitilises diskussioonis kasutusele Václav Havel 1990-ndatel aastatel.[2]

Kodanikuühiskonna käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Anglo-ameerika kontseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Inglise matemaatik ja filosoof Thomas Hobbes (1588–1679) defineeris 16. sajandil negatiivse vabaduse kontseptsiooni, millega märgiti inimese eneseteostuse vabadust piiravate takistuste ja õiguslike sätete puudumist.

Inglise vabamõtleja John Locke (1632–1704) sõnastas 17. sajandil oma nägemuse kodanikuühiskonnast ja selle põhjuseks oli absolutistliku monarhi enesekehtestamise ambitsioon. Tema nägemuses pidi see põhinema ühiskondlikul kokkuleppel, mille aluseks on loomuõigus, eraomandus ja eneseteostuse vabadus.

Järgmistel sajanditel kujunes välja arusaam, et kodanikuühiskond tähendab vaba ja kõigile võrdset sõnaõigust tagavat avalikku ruumi, milles igaühel oli õigus avaldada oma arvamust ning kritiseerida valitsusvõimu teostajate tegevust. 19. sajandi briti liberaalide turumajanduslikke vabadusi propageeriv ideoloogia lähtuski suuresti negatiivsest vabadusest ja võrdsest sõnaõigusest, mida ohustas riigis valitsusvõimu teostav bürokraatia ja selle ebaratsionaalsus.

Saksa kontseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Preisi filosoof Immanuel Kant (1724–1804) pani oma töödega aluse saksa arusaamale vabadusest, mis olemuslikult jäi ratsionalistide ja empiirikute koolkondade vahele.  Tema arusaamas lähtus inimese vabadus tema võimest mõista ümbritsevat keskkonda (võimalus) ja järgida moraali põhimõtteid (sootsiumi tagasiside).  

Saksa filosoofi Georg Wilhelm Friedrich Hegeli (1770–1831) mõjutasid Inglismaalt pärinevad ideed, s.h Adam Smithi (1723–1790) ja prantsuse poliit-ökonoomia esindajate tava käsitleda ühiskondlikku korraldust töö viljade vahetamise seisukohalt. Enne teda nähti riiki koospidava jõuna vaid õiguskorda.

Hegel jõudis arusaamale, et inimesed vajavad oma igapäevaste vajaduste rahuldamiseks teiste poolt toodetud kaupu ja teenuseid. Probleemide allikaks on aga see, et osa inimesi ei suuda neid soetada, kuna neil pole midagi vastu pakkuda. Maksevõime puudumise põhjuseks võivad olla nii turumanipulatsioonid ja sellest tulenev ebaõiglus või inimese enda suutmatus teenida oma tööga raha. Viimase põhjuseks võib olla nii inimese enda laiskus ja tahtejõuetus kui ka lihtsalt sünnipärast tulenev halb õnn. Nii või teisiti – tulemuseks on see, et ühiskonnast saab „kurjuse näitelava“ ning see kahjustab nii riigi kui ka rahva püsimist.[3]

Eelöeldust tulenevalt tähendas Hegelile kodanikuühiskond rohkem kogukondlikku ühtsust kui eneseteostuse vabadust. Poliitökonoomia õpetuste järgi on majanduse liikumapanevaks jõuks inimeste eneseteostuse vajadus ning ühiskondlik korraldus tekib iseenesest ja tahtmatult protsessist, milles igaüks püüab saavutada endale püstitatud eesmärki.  Hegel lähtus Kanti vabaduseõpetusest kuid leidis, et riigil on oluline roll kodanikuühiskonna rajamises ja püsimises, sest kusagil peab olema sõltumatu ja erapooletud jõud, mis piiraks ennast kehtestada tahtvate inimeste kasuahnust ja võimujanu. Seda väljendab kõige paremini Hegeli ütlus: „Ühed armastavad vabadust ja teised elu“.  Esimesed võitlevad oma eneseteostuse vabaduse eest ja saavad oma elu valitsejateks … või surevad. Teised säilitavad oma elu, kuid elavad oma valitseja või tööandja elu.

Eesti kontseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis märgib kodanikuühiskonna mõiste avalikust sektorist (riigist ja valitsemisest) ning erasektorist (tulundussektorist) eristuvat, kodanike vabatahtlikust algatusest lähtuvat ning kehtivate õigusnormide raames loodud vabatahtlikke organisatsioone, ühendusi ja liikumisi.

Mikko Lagerspetz on kodanikuühiskonna (ehk kodanikeühiskonna) tarvis välja toonud kolm kirjeldust:[4]

  1. "Riigist ja ärielust suhteliselt sõltumatu ühiskonnasfäär, mille sees üksikindiviidid ja rühmad teevad koostööd selleks, et edendada oma huve ja väärtusi. Kodanikuühiskond tasakaalustab ärisektori ja avaliku võimu mõju ühiskonnas – seetõttu on mõnikord sünonüümina kasutusel väljend kolmas sektor. Kodanikuühiskonna tähtis osa on mittetulundussektor, aga vahel loetakse selle osadeks ka ajakirjandust, poliitilisi parteisid, kohalikke omavalitsusi, usuühendusi, ametiühinguid, väikeettevõtteid jne. – seega mitte ainult ühiskonna seda osa, mis seaduse mõttes on mittetulunduslik, ehk nn. kolmandat sektorit. Sellisel juhul on silmas peetud nende tasakaalustavat mõju ühiskonna teistele võimukeskustele."
  2. "Ühiskond, kus inimese põhiõigused ja -vabadused on kaitstud ning kus tal on võimalik poliitilisi otsuseid mõjutada. Sellise ühiskonna üks osa on riigist ja ärielust suhteliselt sõltumatu ühiskonnasfäär, sh. mittetulundussektor."
  3. Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioonist tulenevalt võib kodanikuühiskonda mõista ka kui "inimeste omaalgatuslikku koostööd oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamises ja otsustamises osalemiseks, samuti seda koostööd võimaldavaid ühendusi, võrgustikke ja institutsioone".

Elver Loho on kodanikuühiskonna kohta öelnud, et "tervislik ning jätkusuutlik kodanikuühiskond koosneb organiseerunud huvigruppidest, mis suudavad nii liikmeid kui ka laiemat üldsust kaasates formuleerida sisuka sõnumi, realistlikud eesmärgid ning omavad piisavat võimekust, et need eesmärgid ellu viia".[5]

Demokraatia roll kodanikuühiskonnas[muuda | muuda lähteteksti]

Kodanikuühiskonna ja demokraatia teemat on käsitlenud paljud politoloogid, s.h G.W.F. Hegel, Alexis de Tocqueville, Karl Marx ja Ferdinand Tönnies. 20. sajandil on seda teemat väga erinevatest aspektidest käsitlenud paljud uurijad ja teadlased, kuid siinkohal võiks eraldi ära märkida Gabriel Almond ja Sidney Verba tööd, kes tõid välja kultuuri rolli demokraatlikus ühiskonnakorralduses. Oma töös leidsid nad, et jätkuval osalemisel otsuste langetamise protsessis on hariv mõju, sest inimesed süvenevad probleemi põhjustesse, mõistavad otsuse langetamise vajalikkust ning hindavad erinevaid lahendeid. See omakorda sunnib valitsusvõimu esindajaid esitama selgemaid ja kompaktsemaid materjale ning paremini põhjendama oma valikuid.[6]

Robert Putnam (s 1941) on eraldi rõhutanud oma töödes mittepoliitiliste kodanikuühenduste rolli ja tähtsust kodanikuühiskonna arengutele. Kokkuvõtlikult öeldes peitub nende mõju ühistegevuses, mille käigus inimesed suhtleva üksteisega pikema aja jooksul, tutvuvad ja hakkavad usaldama üksteist – nii kasvab ühiskonna sotsiaalne kapital.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aristotle, Politics, Bk. 1 passim, esp. 1252a1–6
  2. Pawel Stefan Zaleski, Neoliberalizm i spoleczenstwo obywatelskie (Neoliberalism and Civil Society), Wydawnictwo UMK, Torun 2012
  3. Karl Marx: Poliittisen taloustieteen arvostelua www.marxists.org
  4. Kodanikuühiskonna lühisõnastik 2004
  5. "Loho: mõtteid kodanikuühiskonna võimalikkusest" Postimees, 22. november 2012
  6. Almond, G., & Verba, S.; 'The Civic Culture: Political Attitudes And Democracy In Five Nations; 1989; Sage

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]