Rahvastik

Allikas: Vikipeedia

Rahvastik on demograafias inimeste kogum, kes elab maakeral (maakera rahvastik) või mingil kindlal territooriumil (nt mandri, riigi, piirkonna jne rahvastik). Tänu sündimusele toimub pidevalt rahvastiku taastumine.

Rahvastikku uurivad sellised teadusharud nagu sotsioloogia, demograafia, inimgeograafia ja statistika.

Demograafia on rahvastikuteadus, mis uurib statistilisi andmeid rahvastiku arvu, paiknemise, soolise koostise ja arengu kohta. Lisaks ka rahvastiku haridustaset, religioone ja rahvuseid.

Rahvastikku iseloomustavad näitajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailma rahvaarv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailma rahvaarv on kõikide maailmas elavate inimeste summa. Ameerika Ühendriikide Rahvaloenduse Büroo hindab maailma rahvastiku kella järgi praegu maailmas elavate inimeste arvuks 7,013,892,829. Viimase 50 aastaga on rahvastikuarv kasvanud kiiremini kui kunagi varem ja isegi tulevikuks ei ennustata sellist hoogsat rahvaarvu kasvu. 1950.a. elas maailmas 2,5 miljardit inimest ja tänaseks on see number kasvanud üle 7 miljardi. Aastaks 2050 ennustatakse rahvaarvu kasvu kuni 9 miljardi elanikuni.[1] Kõige kiirem on rahvaarvu kasv arengumaades. Kõige kõrgem oli rahvastiku arvu kasv 1963. aastal, mil rahvastik kasvas aastaga 2,2% aga aastaks 2011 langes kasvuprotsent 1,1%-ni.

Maailma rahvastiku paiknemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvastik on maakeral jaotunud ebaühtlaselt. Käesoleval aastal elab enamik maailma rahvastikust (4,2 miljardit) Aasia mandril, mis on üle 60% kogu maailma rahvaarvust. Enamus Aasia rahvastikust on koondunud kahte riiki: Hiinasse ja Indiasse kus elab umbes 37% kogu maailma rahvastikust. Teiseks kõige tihedamini asustatud mandriks on Aafrika, kus elab umbes 1 miljard inimest, mis on 15% kogu rahvastikust. Euroopas elab 733 miljonit inimest, seega umbes 11% kogu maailma rahvastikust. Ladina-Ameerikas ja Kariibidel elab umbes 600 miljonit inimest (9%). Põhja-Ameerikas (USA, Kanada) elab 352 miljonit inimest ehk 5% kogu rahvastikust ja kõige hõredamalt on asustatud Okeaania, kus elab 35 miljonit inimest (0,5% kogu maa rahvastikust). [3]

Rahvastiku paiknemist maal iseloomustab lisaks rahvaarvule ka rahvastikutihedus, mis näitab, mitu inimest elab ühes kindlas piirkonnas ühe ruutkilomeetri kohta. Rahvastiku tihedust saab arvutada jagades rahvaarv territooriumi pindalaga, mille kohta rahvastikutihedust teada saada soovitakse. [4]

10 kõige suurema rahvastikutihedusega piirkonda maailmas: [5]

** Riik/Piirkond Populatsioon Pindala(km2) Tihedus (pop.km2)
1 Singapur 5.183.700 710 7301
2 Bahrein 1.234.596 750 1646
3 Bangladesh 142.325.250 147.570 964
4 Mauritius 1.288.000 2.040 631
5 Taiwan 22.955.395 36.190 634
6 Lõuna-Korea 48.456.369 99.538 487
7 Rwanda 10.718.379 26.338 407
8 Liibanon 4.224.000 10.452 404
9 Holland 16.760.000 41.526 404
10 Iisrael 7.697.600 20.770 371

Sündimus, suremus ja loomulik iive[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündimust, suremust ja iivet iseloomustatakse demograafias suhtarvu ehk promilliga, mis tähendab näitaja esinemissagedust 1000 elaniku kohta. Suhtarv võimaldab omavahel kõrvutada neid protsesse riikides, mis on erineva populatsiooni suurusega.

Sündimust, suremust ja seega ka iivet mõjutavad mitmed faktorid. Inimeste sünd sõltub sünnitusealiste naiste arvust ja pereplaneerimisest. Mis omakorda sõltuvad nii rahalistest võimalustest, religioonist ja haridustasemest. Inimeste madala haridustaseme tõttu ongi sündimus suurem arengumaades. Demograafiline üleminek põhjustab muutusi sündimustes ja suremustes [2] Rahvaarvu piiramise või kasvatamisega tegeleb rahvastikupoliitika.

Viimasel ajal on märgata arenenud riikides suremuse suurenemist, kuna on toimunud üldine rahvastiku vananemine. Samuti mõjutavad suremust ka õnnetused ja haigused. Surma näitajad võivad drastiliselt muutuka kui esinevad suured katastroofid, epideemiad, loodusõnnetused ja sõjad või kui toimub läbimurre meditsiinis. [6]

Demograafiline üleminek[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniline põlvkondade vaheldumine, (kõrge sündimus ja suremus) asendub aja jooksul kaasaegse põlvkondade vaheldumisega. Kaasaegsele põlvkondade vaheldumisele on vastupidiselt traditsioonilisele omane madal sündimus ja suremus. Demograafiline üleminek põhjustab ka rahvastiku vanuselise koostise muutust.[7]

Kui algab demograafiline üleminek: areneb arstiteadus ja paranevad elutingumised, mis toovad endaga kaasa suremuse languse. Sündimus jääb aga omaselt traditsioonilisele põlvkondade vaheldumisele kõrgeks. Nende protsesside koostoimel on tulemuseks rahvastiku kiire kasv. Mida nimetatakse, mille kohta öeldakse demograafiline plahvatus. Sellele protsessile järgneb sündimuse langus. Kuna ühiskond on edasi arenenud ja ei ole enam vajadust suure pere järele. Lapsed ei käi enam tööl vaid koolis, samuti piiravad sündide arvu majanduslikud raskused. Sellised otsused perekondades toovad aja jooksul kaasa ka sündimuste languse, mille tulemusel väheneb iive ja aeglustub rahvastiku arvu kasvamise protsess. Pika peale kasvab vanurite osatähtsus ja rahvastik vananeb, seda protsessi tuntakse kui rahvastiku vananemise etapp. Järgmiseks sammuks on demograafiline kriis. Vananemise etapi lõpul on enamikel perekondadel vähe lapsi (1-3). Tänu headele elutingimustele ja arstiabi kättesaadavusele elab enamus inimesi kõrge vanuseni. Lapsed ja noored moodustavad rahvastikust väikse osa, mis tingib ka madala sündimuse. Kuna vanureid on palju, on ka suremus suhteliselt kõrge. Nende protsesside koostoimel muutub iive kas nulliks või langeb miinustesse. Rahvastik hakkab kahanema. Kaasaegset põlvkondade vaheldumist iseloomustabki nulli lähedane iive. [8]

Rahvastik Eestis ja selle paiknemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. jaanuari seisuga 2012 oli Eestis 1 364 001 elanikku.

Rahvaarvu jaotumine maakonniti:[3]

Maakond Rahvaarv
Võru maakond 37 055
Viljandi maakond 52 098
Valga maakond 33 299
Tartu maakond 149 426
Saare maakond 35 581
Rapla maakond 36 485
Pärnu maakond 88 827
Põlva maakond 30 445
Lääne-Viru maakond 64 608
Lääne maakond 26 879
Järva maakond 33 817
Jõgeva maakond 34 325
Ida-Viru maakond 161 997
Hiiu maakond 10 123
Harju maakond 569 036

Eesti rahvastikutihedus on leitav kui jagada rahvaarv (1 364 001) riigi pindalaga (45 227 km2). Seega on Eesti rahvastikutihedus 30,16 inimest ruutkilomeetri kohta.

Eesti rahvastiku arv kasvas aastatel 1970-1990 pidevalt, kuid viimase 20 aasta jooksul on Eesti rahvaarv kahanenud ning 2011 aasta lõpus stabiliseerunud, kuid see ei pöördu mitte kasvuks vaid Eesti rahvaarvule ennustatakse järgnevaks pooleks sajandiks stabiilset kahanemist. Samuti on toimunud Eesti rahvastiku vananemine. Viimase 40 aasta jooksul on vanemate elanike osatähtsus tõusnud. Vähemalt 65 aastaste elanike arv tõusis kiiresti 1989-2008 ning aastast 2011 saab jälle rääkida stabiliseerumisest. [9]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]