Toompea loss

Allikas: Vikipeedia
Toompea ordukindlus, 2014. Vasakul pool Pilstickeri torn, keskel konvendihoone ja paremal pool Pikk Hermann

Toompea loss on Tallinnas Toompeal, Balti klindi Toompea klindisaare paelaval asuv ehitisekompleks, mille keskosas asub tänapäeval Eesti Vabariigi parlament. Koos lääneküljel asuva varasemast ajast säilinud Väike-Ordukindluse fassaadiga moodustab kirdetiivas asuv endine Eestimaa kubermanguvalitsuse barokne ja varaklassitsistlik lossihoone erinevaist ajastuist pärit eriilmelisite ja -otstarbelisite ehitiste kogumi.

Ordukindlus[muuda | muuda lähteteksti]

Muistsete eestlaste linnusekompleks hõlmas ilmselt kogu Toompea mäge ning pealinnus oli kagunurgas kõige kõrgemal mäel. See oli arvatavasti puit-, muld- ja kuivmüüritisega kivilinnus. Siia alustasid oma esimese kivilinnuse rajamist ka taanlased pärast 1219. aastat.

Mõõgavendade ordu valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Tõsise ehitamisega tegi algust Mõõgavendade ordu, kelle valduses oli Toompea 12271237. Sel ajal valmis Toompea järsaku edelaosas kastell, mille kagunurgas kõrgus vahitorn. Kastelli kaitses ülejäänud Toompea poolt kaitsekraav. Kindlust nimetati castrum minus'eks (väikeseks kindluseks) erinevalt ülejäänud Toompeast, mis kandis nime castrum magnus (suur kindlus).

Taani valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Toompea lossi läänepoolne müür

Pärast 1238. aastat hakkasid kindlust edasi ehitama taanlased, nüüd aga mitte enda vanas, vaid Mõõgavendade ordu poolt alustatud kohas. Nad jagasid kastelli müüriga kaheks, jättes selle lõunapoolse osa eeshooviks ning rajades põhjapoolsesse hoovi asehalduri omakorda müüriga piiratud residentsi. Loss asus tänapäevase lossi hoovi kohal ja liitudes Pika Hermanni juures läänepoolse müüriga (pildil). Õuedevahelises müüris asuva värava kõrval kõrgus torn. 14. sajandi algul laiendati kindlust eeshoovide ja müüridega ida suunas. Seal asus ka kindlust all-linnaga ühendav värav (Lühikese jala värav). Taani aegsest lossist on säilinud vaid kinnimüüritud suured aknaavad läänepoolses välismüüris.

Liivimaa ordu valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Toompea loss

Jüriöö ülestõusu järel müüsid taanlased oma valdused Eestis ära ja Toompea läks Liivi ordu valdusesse. Ordu rajas 1350–1360. aastatel kastelli keskmesse konvendihoone. Selle kõrgus ulatus 20 meetrini, seinte paksus oli kuni 2,6 m. 1370. aastatel täiendati kindlust lõunapoolse eeshooviga, mille nurkades oli kaks torni: edelas sihvakas Pikk Hermann (14201430, nüüd 45,6 meetrit kõrge) ja kagus alt nelinurkne, ülevalt kaheksatahuline Stür den Kerl (alamsaksa Tõrju vaenlast). Kindluse kirdenurka ehitati ümar ešogett Pilsticker (Nooleteritaja) ja nüüdseks oma ülakorrused kaotanud, kuid algselt Pika Hermanniga ühekõrgune olnud suurtükitorn Landskrone (Maakroon). Täiustati ka ida- ja lõunasuunalisi kaitseehitisi. Kaevati vallikraav. Väikest ja suurt kindlust ühendav värav varustati tõstesillaga.

Vastu kastelli läänemüüri paiknes sisehoovi ümbritsevate ristikäikudega konvendihoone, mille kompaktsest mahust eendus läänes dansker ning kagunurka kroonis võimas nelinurkne kaitsetorn – Püssirohutorn.

Algselt oli kastellil kolm väravat. Need on tänaseni nähtavad, kuid nüüd on suletud väljapääsud läänes (ühendus Toomaleviga), põhjas (ühendus Suure kindlusega) ning hilisemates ümberehitustes lammutatud peavärav idamüüri lõunaosas. Kastelli piiras põhjast ja idast sügav, kuid kuiv vallikraav.

Rootsi valitsusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Toompea ja Toompea loss 18. sajandil. Eduard Philipp Körberi joonis Johann Christoph Brotze kogust

1561. aastal läks Toompea Rootsi valdusesse. Rootslased ehitasid Pika Hermanni kõrvale ja konvendihoone vahelisele alale läänemüüri äärde Riigisaalihoone. 25 meetrit pika ja 11 meetrit laia riigisaali rajamiseks saadeti 1583. aastal Tallinna ehitustöid juhtima Poola päritolu ehitusmeister Antonius Poliensis. Riigisaalihoone fassaadi keskel paiknes kuulidele toetuvate obeliskidega kahepoolne paraadtrepp, eeskuju võeti toonasest Stockholmi kuningalossist. Teisel korrusel asus suur palklaega saal ja selle lääneseina välisküljel lahtine fanfaaripuhujate rõdu. Saali valgustamiseks raiuti kindluse läänemüüri avad. Konvendihoonet kõrgendati korruse võrra ja muudeti selle ruumide planeeringut. Peale Riigisaali ja kuninglike eluruumide valmimist kohtusid siin 1589. aasta augustis-septembris Rootsi kuningas Johan III ja tema poeg Sigismund – Poola kuningas ja Rootsi troonipärija. Sellest suurejoonelisest riigisaalist on säilinud kolm kinnimüüritud aknaavaust lossi läänefassaadis, Pika Hermanni kõrval müüris.

Konvendihoonet kasutati Rootsi ajal ametiruumidena.

17. sajandi vältel ümberehitustööd jätkusid, kuid kindlus oli oma sõjalise tähtsuse kaotanud, seda enam, et uute kaitseehitistena ehitati 1696 Ingeri ja Rootsi bastion.

Vene aeg ja kubermanguvalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Toompea lossi esine park. Ca 1880–1890, enne Aleksander Nevski katedraali ehitamist

Põhjasõja järel seisis kindlus tühjana, kuni Katariina II ajal 17671773 rekonstrueeriti selle idatiib kubermanguvalitsuse esindushooneks (Toompea loss kitsamas tähenduses; arhitekt Jenast pärit Johann Schultz). Hoone rajati kindluse idaossa, selle ehitamisel lammutati osa ringmüüri koos Stür den Kerli torniga ning Riigisaalihoone teine korrus (peakorrus), tasandati ka lossi ees asunud vallikraavid. Kubermanguvalitsuse peakorrusel asusid ka kubermanguvalitsus ja kuberneri eluruumid. Peakorruse ruumid moodustavad põhja–lõunasuunalise anfilaadi Lossi platsi ääres. Kubermanguvalitsuse hoone meenutas elegantset aadlipaleed.

Ümberkujundused jätkusid ka 19. ja 20. sajandil. 1808. aastal ehitati hoone parem tiib ja 1898. aastal ehitati kubermanguvalitsuse hoone põhjaossa kubermanguarhiivi hoone ning kaks juurdeehitust treppide jaoks, Konvendihoonesse toodi vangla, mis põletati 1917. aastal märtsirevolutsiooni käigus maha. 1900. aastaks ehitati kubermanguvalitsuse vastu haljasalale Aleksander Nevski katedraal.

19201922 lammutati konvendihoone ja selle kohale ehitati Riigikogu hoone.

Riigisaal[muuda | muuda lähteteksti]

Riigisaal rajati 15831590 (arhitektid A. Poliensis, H. von Aken) vastu kastelli läänemüüri Pika Hermanni ja konvendihoone vahele. Suure saali valgustamiseks raiuti lääne kaitsemüüri kolm kõrget akent, mis alates 1999 on taas õhtuvalgusele avatud. Läänemüüri taha järsaku kohale eendub trompeetri rõdu. Kahekordne renessanss-stiilis esinduslik hoone oli hoovi poolt kolmeosaline: eenduvale saaliosale liitusid otstes kõrvalruumid. Kahepoolne paraadtrepp oli kaunistatud kuulidel seisvate püramiidjate obeliskidega. Juba varem hävinenud Riigisaali viimased jäänused lammutati pärast Riigikogu hoone valmimist.

Kubermanguvalitsuse hoone (Toompea loss)[muuda | muuda lähteteksti]

Toompea loss, 2003

Eestimaa kubermanguvalitsuse tarbeks rajati lammutatud idamüüri vundamendile uus hoone. Ruumi tegemiseks ning ehitusmaterjalide hankimiseks lammutati kastelli idamüüri lõik, Väikese kindluse peavärav, kagutorn Stür den Kerl ja Riigisaalihoone. Ühtlasi täideti kaitsekraav Väikese kindluse ja Toompea eeslinnuse vahel. Hilisbarokne paleelik fassaad on üldjoontes säilinud praeguseni.

Plaanilahenduses domineerib põhikorrusel läbi hoone ulatuv Valge saal, millele avanevad väljakupoolsel küljel kummagi tiiva ruumide anfilaadid ja hoovi pool dubleeriv koridor. Algne vara-uusklassitsistlik sisekujundus hävines 1930ndate ümberehitustes.

Riigikogu hoone[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikogu hoone, 2010

Riigikogu hoone (arhitektid Eugen Habermann ja Herbert Johanson) kerkis 1920–1922 endise konvendihoone varemeile. Lisaks kerkisid sel ajal lossi põhjamüüri veerde endiste hobusetallide asemele mõned vähem silmapaistvamad utilitaarsed hooned. Kuigi varemed lammutati, jälgib uue hoone põhiplaan konvendihoonet, sisaldades sisehoovi ja viiteid ristikäikudele.

Uusbarokses laadis ekspressionistlikku hoonet on viimasel ajal hakatud väärtustama sõdadevahelise aja Eesti arhitektuuri tippsaavutusena, aga selle kaasaegsetele oli see lihtsalt vastuvõetamatult arusaamatu ehitis.

Lõunatiib[muuda | muuda lähteteksti]

Lossi lõunakülg, 2012

Lõunatiib rajati 1935 (arhitekt Alar Kotli) projekti järgi siseministeeriumi tarvis endise kameraalhoone (1793) kohale. Sellega seoses kujundati lossi lõunakülje rustikaalne paekivifassaad ümber samas võtmes lossi idakülje paleeliku stiiliga ning laiendati Kuberneri aeda lääne suunas kuni klindiastanguni. Lisaks kerkisid sel ajal lossi põhjamüüri veerde mõned vähem silmapaistvamad utilitaarsed hooned.

Toompea kindlus, 2013
Suurenda
Toompea kindlus, 2013

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]