Mine sisu juurde

Saarmas

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Saarmas (perekond), perekonnanime kohta vaata artiklit Udras (perekonnanimi)

Harlik saarmas

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Animalia
Hõimkond Chordata
Klass Mammalia
Selts Carnivora
Sugukond Mustelidae
Perekond Lutra
Liik Lutra Lutra

Harilik saarmas (Lutra lutra) ehk saarmas on kärplaste sugukonda saarma perekonda kuuluv poolveeline kiskja, kelle peamiseks elupaigaks on siseveekogude kaldaalad.[1] Harilik saarmas toitub peamiselt kalast ning on väga territoriaalne. Rahvasuus ja võru keeles on saarmas tuntud ka kui udras.

Saarmas kuulub Eestis III kaitsekategooriasse.[2]

Saarmas Ternopili oblastis Ukrainas

Saarma levila on lai, hõlmates suure osa Euraasia mandrist ja osa Põhja-Aafrikast. Levila osades piirkondades on harilik saarmas ohustatud, kuid mõnel pool on liigi asurkond taastumas. Eestis leidub saarmast kõikjal Mandri-Eestis ning suurematel saartel (mh Saaremaal, Hiiumaal ja Vormsil).[1] Arvukus Eestis: viimastel andmetel ligi 2000 isendit.[viide?]

Seisev saarmas

Hariliku saarma keha pikkus on 70–90 cm ning saba pikkus 30–50 cm. Loomad võivad kaaluda 5–12 kg, maksimaalselt 15 kg.[3] Emasloomad on isastest umbes kilo võrra kergemad.[4] Saarmad võivad elada kuni 20-aastaseks. Saarma anatoomia on kohanenud eluga nii soolases (merekallastel ja saarte läheduses) kui ka magevees (järved, jõed), aga ka maismaal.

Saarmal on tihe, märgumatu ja väga vastupidav karvkate. Keha ülapool on tumepruun ning alapool hallikas, kuid karvkatte värvus võib varieeruda. Saarmapojad on sündides helebeežid.

Saarma pealiskarv on karm, aluskarv aga erakordselt tihe ja pehme, mistõttu on saarmale jahti peetud just hinnalise karusnaha pärast.[5] Ühel ruutsentimeetril nahal võib saarmastel leida 0,25–1 miljon karva (võrdluseks: inimese peas on 100 000 karva). Karvkate katab saarmastel kogu keha, välja arvatud esijäsemete käelabad. Kuna saarmastel puudub teistele imetajatele omane nahaalune rasvakiht, vajavad nad ellujäämiseks rohkem kaloreid ja ülitihedat karvkatet koos sinna seotud õhuga, mis töötab soojusisolatsioonina. Isegi suhteliselt külmas vees püüavad saarmad hoida kehatemperatuuri 38 °C juures, see eeldab aga väga kiiret ainevahetusprotsessi.

Karusnahamajanduses on saarmanahk kulumiskindluse etalon.[5] Saarma karusnaha töötlemisel katkutakse karm pealiskarv välja ning järele jääb madal, tihe ja pehme pealiskarv.

Karvkatte sugemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Iga karva kutiikul on soomuseline, osade karvade soomused jooksevad juurtest otsteni, teistel aga vastupidises suunas – selline karvkate võimaldab karvadel kokku põimuda, seetõttu soevad saarmad end üsna tihti ja põhjalikult. Nimetatud "õhku täis soetud" karvkate koos karvanääpsude eritistega moodustavad vett tõrjuva karvkatte. Kui karvakate määrdub või kattub õliga (nt õlireostuse korral), kaotab see suure osa oma võimekusest ja looma ähvardab alajahtumine. Uuringud näitavad, et kui karvakate on ligi 30% ulatuses õliga kaetud, siis loom tõenäoliselt hukkub, kuna teda ohustab alajahtumine ehk hüpotermia.

Saarma jäljed mudas
Saarma jäljed jääl

Saarmal on neli üsna lühikest käppa, nendega saab ujuda, kõndida, karva sugeda, saaki töödelda ning ka puu otsa ronida. Käppadel on viis varvast, mis on ühendatud ujunahkadega. Saarmas jätab maismaal liikudes järele paaris jäljerea, mis talvel asendub üsna tihti liugleva kõhujäljendiga.

Saarmaste pea on veidi lamenenud, kael on lühike ja paks. Silmad asuvad pea eesküljel. Kõrvad on saarmastel väiksed ja ümara või veidi pikliku kujuga. Kõrvadel ja ninasõõrmetel on klapisarnane anatoomia, mis võimaldab need vee all viibides sulgeda. Vurrud asuvad koonu külgedel ja on väga tundlikud, nende abil püüavad saarmad öösel saaki ka väga sogases vees.

Saba on saarmastel pikk – koguni 1/3 keha kogupikkusest. See on lihaseline, aga samas väga liikuv. Loomad kasutavad saba sukeldumisel, ujumisel puhkeasendis, tasakaalu hoidmiseks püstiseismisel jne.

Nagu teistel kärplastel asuvad ka saarmastel saba küljes nahaalused lõhnanäärmed. Lõhnanäärmete eritisi kasutatakse territooriumi märgistamiseks (kändudele, kividele jne), aga ka sidepidamisvahendina. Saarmad märgistavad oma territooriumi uriini, erilise lõhnaga limaste ekskrementide ja anaalnäärmete eritiste seguga.

Saarmas 2019. aasta talvel Tartus Emajõel Kaarsilla kõrval tõenäoliselt jõesilmu närimas
Saarmas murtud linnuga

Hästi arenenud lõikehambad võimaldavad saarmal süüa värsket kala mis on saarma peatoidus (umbes 75%). Saarmas sööb kokresid, hauge, forelle, särgi, mudilaid ja teisi kalu. Kalad, keda saarmad püüavad ja söövad, on enamasti väikesed, kaaluga kuni 100 g. Talvel sööb saarmas rohkesti konni, sageli ka puruvanasid. Suvel püüab närilisi, eriti mügrisid, mõnel pool murrab linde, näiteks parte ja kurvitsaid, vahel ka jõevähke.[5] Enam toitu püüavad saarmad talvel, vähem kevadel.

Saarmad on oma anatoomilise eripära tõttu sunnitud ellujäämiseks tihti ja suurtes kogustes toitu tarbima. Saarma päevane toidukogus võib ulatuda kuni 1/5 kehakaalust. Saarmad peavad jahti nii maismaal kui ka vees. Saarmad, kes elavad jõgedes-järvedes, teevad pesa tavaliselt maismaale, näiteks jõekallastele, mahalangenud puude juurtesse. Talvised jääolud aga ka suvised põuaperioodid võivad sundida saarmaid ajutiselt teistele jahimaadele liikuma või olemasolevat jahimaad teistega jagama.

Selleks, et söögiks linde, imetajaid ja kahepaikseid tabada, tuleb saarmastel mitmeid strateegiaid kasutada: jäneseid püüavad nad jäneseurgudest, uruhiired kaevatakse üles, veelinde napsavad ise vee all sukeldudes. Eluskala süüakse tavaliselt pea ees, krabid tükeldatakse ja avatakse, selleks vahel ka kivide abi kasutades. Konnad süüakse ära, jättes järele üksnes pahupidi pööratud naha. Söömisel kasutavad saarmad ka oma jäsemeid.

Sissepääs pessa

Saarmad on üksikeluviisiga loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus.

Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Kaldasse uuristab ta uru, mille suue avaneb vee alla. Järsu kalda asemel sobib ka risune kallas, kuhu saab samuti varjulisi urge uuristada. On juhtunud, et saarmas elab koopas või teeb kaldaäärsesse tihnikusse midagi pesasarnast. Samuti võib ta kasutusele võtta teiste loomade rajatud pesi, mille ta endale sobilikuks kohandab. Jõe asemel võib ta elada ka järve kaldal.[5]

Kui tingimused on soodsad, siis on saarma territooriumiks 2–6 km jõelõik. Ta eelistab sügavate hauakohtadega ja kärestikega jõgesid, mis on aasta läbi jäävabad. Reeglina ei lähe saarmas jõest kaugemale kui sada meetrit. Aga kui kalad jões otsa saavad, võib saarmas teha pikki retki uue elupaiga otsingul. Lund ja jääd mööda suudab ta ööpäevas liikuda 15–20 km. Järskudest nõlvadest laskub saarmas kõhuli liueldes, surudes jalad vastu külgi, nii et maha jääb rennikujuline jälg.[5]

Puhkamine ja ujumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Puhkamise ajal ja vahel ka suuremat saaki järades ujuvad nad tavaliselt selili olles ning tagajäsemeid ja saba liigutades. Tihti kerivad nad ennast veetaimestikku ja puhkavad selili, silmad veepeal muidugi, et vaenlased üllatama ei pääseks. Aga vabalt võivad nad puhata ka kõval maapinnal, urgudes jne. Saarmad võivad sukelduda vee alla 30 sekundist kuni 5 minutini ja 14–20 m sügavuseni. Jahti pidades liiguvad nad kiirelt ja sujuvalt ("hülgelaadselt"), kasutades tervet keha, kõiki jäsemeid ja ka saba.

Emased saarmad saavad suguküpseks 2.–4. eluaasta ja isased 3.–6. eluaasta vahel. Vangistuses on täheldatud mõlema sugupoole esindajatel masturbatsiooni, eriti mugavaks muudab selle seliliolek vees ja korralikeks kohandunud jäsemed.

Paaritumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Saarmad on multiöstroossed, mis tähendab, et innaaeg ja tiinestumine võivad toimuda aasta läbi. Enamasti toimub paaritumine kas kevadel või talve lõpul, aga mõnel pool, näiteks Inglismaal, peaaegu aasta ringi. Seetõttu on poegade sünniajas ulatuslikke erinevusi. Emane saarmas jätab elupaika eritisjälje, mis signaliseerib isasele, et käimas on innaaeg. Paaritumine kestab 3–4 päeva, mille jooksul saarmad ajavad üksteist taga ja "mängivad" nii maal kui ka meres. Paaritumine toimub korduvalt. Isane ronib emasele saarmale selga ja püüab teda fikseerida, krabades emase nina oma hammaste vahele. On ette tulnud juhuseid, kus emasloom saab paaritumise käigus nii suure ninavigastuse, et ta ei ole võimeline sööma ja sureb. Isasloom kaitseb pesaterritooriumi, kuid ei puutu otseselt emaslooma ja poegadega kokku.

Viljastumine ja tiinus

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast viljastumist on emassaarma organism võimeline loodete arengu seiskama (nn diapaus), et saagitingimuste paranedes tiinus lõpuni kanda. Latentne staadium, mis sõltub tunduvalt nii piirkonnast kui isendist, võib ulatuda 270 päevani. Loote areng kestab ligikaudu 63 päeva. Emassaarma välimuse järgi on raske tiinust märgata, sest erilisi muutusi looma kehakujus ei toimu.

Sünnitus ja esmasugemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Saarmas talvel

Saarmapojad sünnivad kõige sagedamini mais-juunis, aga neid võib ka muul ajal sündida, isegi talvel, kuigi siis on poegadel elulootust vähe.[5] Suuremalt jaolt sünnitavad saarmad vees ja emasloom aitab pojad suuga veepinnale. Magevees elavad saarmad sünnitavad maismaal. Emasloom soeb vastsündinud poegade karva. Sellise õhupolsterdusega kasukas on saarmapoeg mõnda aega peaaegu uppumatu, st hulbib veekogu pinnal.

Poegade areng

[muuda | muuda lähteteksti]

Pesakonnas on tavaliselt kaks, kõige rohkem neli poega.[5] Saarmapoeg kaalub 60–200 grammi ja tal on helebeež kasukas. Pojad on sündides pimedad, silmad avanevad alles viienädalaselt. Seitsmenädalaselt hakkavad nad jooksma ja emapiimale lisandub tahke toit. Pojad (pesakonnas keskmiselt 2–4 poega) on 6–8 kuu vanuseni emast üsna sõltuvad. Mõni kuu pärast sündi suudavad nad vee peal hulpida seni, kuni ema toitu jahib. Keskmiselt 2,5-kuuselt vahetub saarmapoja titekasukas ja poeg on võimeline ema jahikäikudel saatma, et õppida, kuidas ujuda, jahti pidada ja saaki süüa. Saarmapojad omandavad tihti ema maitse-eelistused. Ema ja pojad püsivad koos, kuni ema on taas viljastusvõimeline ja kui mõni isassaarmas hakkab tema vastu huvi tundma, tavaliselt umbes aasta möödudes.

Haigused ja parasiidid

[muuda | muuda lähteteksti]

Saarmad on vastuvõtlikud paljudele haigustele ja haiguslikele seisunditele, näiteks neerukividele, maksatsirroosile, südamelihase põletikule, kopsupõletikule, kõhnumisele söömisvõimetuse (nt seedeelundkonna haigused) ja nälja (emata jäänud saarmapojad) tõttu, pahaloomulistele kasvajatele, aju- ja südamehaigustele. Lisaks võivad neil kergesti tekkida paaritumistraumad (nt haavad koonul).

Saarmad on vastuvõtlikud järgmistele parasiitidele ja nendest tingitud haigustele:

Kaitsestaatus

[muuda | muuda lähteteksti]

Saarmas on kaitsealune liik ning kuulub Eestis III kaitsekategooriasse.[2] Saarma küttimine on Eesti aladel keelatud alates 1975. aastast. Saarmas on kantud Euroopa Liidu loodusdirektiivi II ja IV lisasse, Natura 2000 Euroopa kaitsevõrgustiku direktiivi, samuti Berni konventsiooni II lisasse, CITES-i lisasse ja EL CITES-i määruse lisasse.

Ohud Eesti sise- ja avaveekogude vetes ja kallastes elunevatele saarmastele:

  • saarma pesakondade koduterritooriumi häirimine;
  • saarmaste elupaikade hävitamine (ehitustegevus, maaparandustööd) ja saastamine;
  • salaküttimine;
  • lüüsidesse lõksujäämine;
  • tammidesse lõksujäämine;
  • kanalisatsiooni- ja reoveetorude suudmesse lõksujäämine;
  • kalapüügivõrkudesse kinni jäämine;
  • kalakonksu otsa jäämine;
  • koprapüünistesse kaaspüügina sattumine;
  • küttimine;
  • hukkumine liikluses.

Saarmas kultuuris

[muuda | muuda lähteteksti]

Richard Rohu jutustuse "Ahnuse palk" peategelane on saarmas Udras, kelle vastu võitlevad jõeelanikud. See jutustus kuulub ka kooliprogrammi.[6]

Esmaste hinnanguliste jälgede kohta looduses kirjutas Nikolai Laanetu artiklis "Südi saarmas". Saarmaga kõige sarnasem liik Mionictis, meie alade põlisasukas, on siin elanud juba varaholotseenis, st pärast jääaega.[viide?]

  • 10 miljonit aastat tagasi toimus arvatavasti saarma evolutsiooniline eraldumine liikideks.
  • 1000 eKr Lõuna-Rootsis Kiviku alade matmispaikadest on leitud kaljujoonised (petroglüüfid), millel kujutatud saarmaid.
  • 400 eKr saarmad olid Pärsia aladel Zarathustra õpetuse kohaselt pühad loomad, keda ei olnud lubatud tappa.
  • 75–79 pKr Plinius Vanem (23–79 eKr, Rooma entsüklopedist) klassifitseeris saarmad kobrasteks.
  • 1741. aastal läkitas Peeter Esimene ekspeditsiooni eesotsas Taani päritolu kapteni Vitus Jonassen Beringiga uurima merepääsu Kamtšatkale (Siberisse). Pärast laevaõnnetust, olles kuude kaupa saarel merevangis, küttisid ellujäänud laevamehed kohalikke loomi ning tõid Venemaale tagasi pöördudes kaasa mitusada merisaarma nahka. Sellest sai alguse saarma karusnaha populaarsus ning ulatuslik küttimine.
  • 1758 klassifitseeris Linnaeus merisaarma (Enhydra lutris) ja hiidsaarma (Pteronyra brasiliensis) kui ühe ja sama liigi, arvatavasti seetõttu, et nad olid ühesuurused.
  • 1745–1822 müüdi rahvusvahelistel karusnahaturgudel enam kui 750 000 meresaarma nahka.
  • 1911 keelustati saarmaste küttimine kommertseesmärkidel North Pacific Fur Seali konventsiooniga, millele kirjutasid alla Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Suurbritannia ja Jaapan.
  • 1971. aastal asutasid Philip Wayre ja Jeanne Perkins Inglismaal maailma esimese saarmaste kaitseorganisatsiooni Otter Trust.
  • 1978 saarmad arvati kaitsealuste liikide loetellu ning nende küttimine, vigastamine, vangistamine ja tapmine muudeti ebaseaduslikuks.
  • Märtsis 1989 hukkus naftatankeri Exxon Valdez õlilekke tagajärjel miljoneid mereolendeid, nende hulka loeti ka 2800 merisaarmast.
  • 2024. aastal oli saarmas Eesti aasta loom.
  1. 1,0 1,1 Valdmann, Harri; Moks, Epp; Alev, Kerti; Remm, Jaanus; Kalda, Oliver, toim-d (2015). Eesti imetajad: liikide tundmaõppimise teejuht. Tartu: Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituut. ISBN 978-9985-4-0906-0.
  2. 2,0 2,1 "III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine–Riigi Teataja". www.riigiteataja.ee. Vaadatud 10. jaanuaril 2024.
  3. Festetics A. 1980. Der Fischotter – Naturegeschihte und Tier-Mensch-Beziehung. C. Reuter, A. Festetics (toim). Der Fischotter in Europe – Verbreitung, Bedrohung, Erhaltung. (Selbstverlag, Oderhaus und Göttingen): 9–66
  4. V. Sidorovich, G. Lauzhel 1997. Analysis of Intrapopulation Variation and Interpopulation Metric and Non-Metric Differenes in Otter. – Mustelids in Belarus: 47–55
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Loomade elu, 7. kd, lk 258–259.
  6. "Kohustusliku kirjanduse loend". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2011. Vaadatud 8. aprillil 2010.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]