Lutheri vabrik

Allikas: Vikipeedia
Lutheri vabrik
Lutheri vabriku hoone Pärnu maanteel

A. M. Lutheri vabrik (ka Lutheri vabrik) oli 1880. aastal Alexander Martin Lutheri järgi nimetatud vabrik Tallinnas, mis tegeles vineeri ja mööbli tootmisega.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lutheri vabrik kasvas välja Lutherite perekonnas põlvest põlve edasi läinud tüüpilisest kaubandusettevõttest, mis tegutses Tallinnas juba 1742. aastast alates. Ettevõtte vahendatud traditsioonilistele kaupadele linale ja soolale lisandusid hiljem puidutooted ja ehitusmaterjalid.

A. M. Lutheri vabriku loomine[muuda | muuda lähteteksti]

1880 langetas Alexander Martin Luther, kelle järgi ettevõte nime sai, otsuse võtta oma töökojas kasutusele masinad ja alustada ka mööbli tootmist. Lutheri pojad Christian ja Carl said tehnilise hariduse ning ühtlasi ülevaate tehnika viimasest sõnast ja puidutööstuse rahvusvahelistest arengusuundadest. Vendades süvenes huvi mehhaniseeritud puidutöötlemise uute meetodite vastu ja see viis nende juhtida jäänud perefirma 1880. aastate keskel murranguliste uuenduste juurutamiseni vineeri tootmise tehnoloogias. Lutheri ettevõte jätkas tööd kuni Eesti okupeerimiseni ja vabriku natsionaliseerimiseni 1940. aastal.

Vabrik Esimese maailmasõja ajal ja hiljem[muuda | muuda lähteteksti]

Lutheri vabriku tootmishoone
Lutheri vabriku rahvamaja fassaad.

Lutherite vineeri- ja mööblivabriku 63 aasta pikkuse tegevuse algus langes kokku Euroopa vineeritööstuse sünniga ja selle kõige aktiivsema arenguajaga. Ettevõtte kasv enne Esimest maailmasõda oli erakordne, kuid samas tüüpiline, kuna tugines uudsetele organisatsioonilistele struktuuridele ja tootmismeetoditele.

Lutheri vabriku esimese masstootmisartikli, vineerist toolipõhja edu avas ettevõttele rahvusvahelised müügisuhted, mille tulemusena rajati 1897 Londonis ettevõte Venesta (veneer + Estonia), millele kuulus ainuõigus turustada Lutheri vabriku tooteid Briti impeeriumis. Venestale langes vineeritööstuse arengus tähtis ülesanne tutvustada ja propageerida vineeri kui uut materjali. 1935. aastal, julgustatuna arhitektuuri ja disaini uutest suundadest, aitas Venesta rajada Jack Pritchardil Isokon Furniture Company, mis omandas Inglise modernistlikus liikumises erilise [viide?] koha. Venesta ja Isokoniga tehtud projektide ja tootearendusega kaasnesid Lutheri firma suhted juhtivate moodsate arhitektide ja disainerite Walter Gropiuse ja Marcel Breueriga. Paljud modernistid uskusid võimalusse rakendada mööbli tootmises teaduslikke meetodeid ja 1930. aastatel arvati, et vineer pakub sellise võimaluse. Isokoni mööbliettevõttest kujunes lühikeseks ajaks laboratoorium, kus tehti vineeriga huvitavaid eksperimente.

1939. aastal, mõned kuud enne Teise maailmasõja puhkemist, esitles Mehaanilise Puutööstuse Aktsiaselts A. M. Luther (AG für Mechanische Holzarbeitung A. M. Luther) ettevõtte toodangut Tallinna börsisaalis oma viimasel ülevaatenäitusel. [viide?]

65 aastat hiljem avanes taas võimalus saada ülevaade ettevõtte tegevusest vineeri ja mööbli tootmises. Seekord oli vaatenurk ettevõtte mööblitoodangule ajalooline. Näitus toimus Rotermanni soolalaos. See asub omaaegses Tallinna sadama äri- ja kaubanduskvartalis, kus A. M. Lutheri tootmistegevus 1877 algas.

Vabrikuhooned 21. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Lutheri vabriku tuletõrjedepoo.

Lutheri kvartal asub 2,3 ha suurusel maa-alal. Selle 20. sajandi algul rajatud hoonestus kuulub ajaloolise tööstusarhitektuuri ansamblisse. Alates 1997 on kõik eelmise sajandi algul ehitatud hooned muinsuskaitse all arhitektuurimälestistena. 20062008 toimunud ehitustööde käigus lammutati osa hoonestusest, mis oli valminud pärast Teist maailmasõda ning millel polnud ajaloolist ega arhitektuurilist väärtust.

Olemasolevatest kvartali hoonetest (nn. suur maja, parkimismaja ja hoovimaja) on moodustatud toimiv elukeskkond, mis valmis märtsis 2008 ning milles on 132 korterit[1].

2007. aastal tekkis tuumikarendaja Pjotr Sedini ja Nordeconi vahel finantsvaidlus ning ehitus seiskus, kuid jätkus 2009. aastal, kui Grove Investis sai teoks omanikevahetus: senine suuromanik Sedin andis suure osa oma osakutest Moskva multimiljonärile Pjotr Levinile ja viimase tütrele Natalia Levinale[2].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lutheri kvartal jätkab arenemist ja ehitamist
  2. Moskva ärimehe raha pani Lutheris elu käima, e24.ee, 4. märts 2010

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lutheri vabrik kui Eesti mööblitööstuse teerajaja – Äripäev, 15. märts 2006.
  • Mets muutub vineeriks. Uus Eesti, 9. aprill 1940, nr. 94, lk. 9.
  • Kermik, Jüri, "A. M. Luther 1877-1940: materjalist võrsunud vormiuuendus" – Tallinn: Sild, 2002
  • Lutheri perekonna edulugu. Puusärgivabrikust vineeritööstuse tipptegijaks. Imeline Ajalugu, veebruar 2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]