Kultuur ja Elu

Allikas: Vikipeedia

Kultuur ja Elu (kuni 1959. aastani Kultuuritöötaja) on eesti ajakiri, mis ilmub aastast 1958.

Nõukogude ajal oli Kultuur ja Elu Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu kuukiri, mis käsitles eelkõige isetegevuslaste loodud kultuuri ja oli mõeldud kultuuritöötajate abistamiseks. Kultuur ja Elu avaldas muu hulgas lühinäidendeid, ajakirjas ilmus pikka aega fotokunsti rubriik. Aastal 1971 oli ajakirja tiraaž 30 000.

1980. aastatel avaldas Kultuur ja Elu rahvusliku kallakuga kultuurikirjutisi (autoriteks Mart Laar, Sulev Valner, Kalle Muuli, Jüri Leesment jt) ja lisapoognatena KE Raamatukogu sarjas mitmeid kultuurilooliselt tähtsaid kordustrükke Teise maailmasõja eel Eesti Vabariigis ilmunud originaalteostest ja tõlgetest (mh Oswald Spengleri "Õhtumaa allakäik", Oskar Looritsa "Eestluse elujõud" ja Artur Adsoni "Lahkumine").

Eesti Vabariigi taastamisele eelnenud laulva revolutsiooni ajal hakkasid ajakirjas ilmuma ajakajalised poliitilised kirjutised ning varem keelatud mälestused Nõukogude režiimi toimepandud küüditamistest ja teistest inimsusvastastest kuritegudest.[1]

Alates 1990. aastatest on Kultuur ja Elu rahvusliku suunitlusega ajakiri, mille põhiteemad on Nõukogude režiimi kuriteod ning Nõukogude-vastane vabadusvõitlus. Ajapikku on sisu põhirõhk nihkunud militaarajaloole, kitsamalt Teisele maailmasõjale, kajastades seda eelkõige vabaduse eest peetud võitlusena Nõukogude Liidu vastu.

2009. aasta seisuga annab ajakirja välja Markleis OÜ.

Peatoimetajad[muuda | muuda lähteteksti]

Kultuuri ja Elu peatoimetajad on olnud Friedrich Issak, Sirje Endre [1984–1993], Jüri Leesment jt. 2003. aastast alates on peatoimetaja Tea Kurvits.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Meediakriitikas on Kultuuri ja Elu süüdistatud natsismilembuses.[2][3]

Kritiseerides Teises maailmasõjas kaotajate poolel sõdinud eestlaste kirjeldamist positiivses valguses ja sõja võitjate sooritatud sõjakuritegude käsitlemist ajakirjas, väidab luuletaja Veiko Märka: "Leian ise, et kuigi eestlased said sõja ajal valida ainult kahe poolhullu diktaatori ja Eesti iseseisvuse surmavaenlase vahel, oli arukam poolevalik siiski Punaarmee. Esiteks on juhul, kui mõlemad võimalused tähendavad nagunii kodumaa reetmist, kasulikum sõdida võitja poolel, sest see toob sõdijale kaasa isiklikke hüvesid. (Ja enamasti tõigi.) Teiseks oli sõja ajal selge, et ainsad tõsiseltvõetavad Eesti iseseisvuse kaitsjad on USA ja Inglismaa. Nende liitlase koosseisus sõdides pidi olema vähemalt moraalselt kergem. Ja kuigi ameeriklastest ega brittidest aastakümneid reaalset kasu polnud, siis sedasama rahva moraali nad jõudumööda raadio ja muu propaganda abil ju ikka hoida aitasid." Kultuuri ja Elu hoiakuid illustreerib Märka näidetega nagu "Kõige naljakam on Wehrmachti nimetamine vabastajateks.", "Hitleri nime sünonüümina kasutab Kultuur ja Elu läbivalt hellitusväljendit Juht (lk 19 neljal korral), mis teeb lugemise eriti lõbusaks.", "Ajakirja suhtumise Hitleri-Saksamaasse Teise maailmasõja päevil võtab hästi kokku ühe seda teeninud eestlase lause: „Edukas algus, väärikas lõpp”." ja "Kultuur ja Elu aga kirjutab (lk 5): „Kogu Teise maailmasõja niiditõmbaja oli Inglismaa – Inglismaa mängis ameeriklastega kokku ja nii Hitler kui Stalin olid kistud konflikti."[2].

Keeleteadlase Urmas Sutropi hinnangul ründab Kultuur ja Elu liberaalseid ja demokraatlikke väärtusi, väites, et "eesti rahvas ei kanna mingit süükoormat siin toime pandud natsikuritegude eest" ning illustreerides ka neutraalseid ajalooartikleid peamiselt fotodega natsisümboolikast ülistavate allkirjadega nagu "Ärganud rahvuse teravik". [3]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]