Haridus Tallinnas

Tallinnas on õppetööga tegeletud alates 13. sajandist.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene kool rajati Tallinnas Toomkiriku juurde 1266. aastal.^[1] Toomkool kindlustas järelkasvu kohalikele kirikuametnikele ning andis teatavat algharidust ka linnakodanike lastele. Õppetöö toimus ladina keeles, levinumaks õppemeetodiks oli mehaaniline pähetuupimine vitsa ja kartseri sunnil.^[2]

Esimesed dokumenteeritud teated koolide tegevusest Tallinnas pärinevad 1319. aastast. Vaimuliku orduna tegutsesid Tallinnas dominiiklased, kelle põhiülesandeks oli misjonitöö allutatud maade põlisrahvaste seas ning võitlus ketserlusega. Dominiiklased hakkasid laiendama oma mõju linnakodanike hulgas ning 1246. aastal loodi kloostrikoolina Tallinna dominiiklaste konvent. Kui seni tegutsesid kloostrikoolid Lääne-Euroopas nn sisemiste koolidena, siis Tallinnas hakati ordusse astuda soovijate kõrval vastu võtma ka ilmalikke isikuid. Konkurentsi tekkimise kartuses kehtestas Taani kuningas 1319. aastal Tallinnas kooliprivileegi, mis andis toomkiriku juhtidele (toomkapiitel) koolipidamise ainuõiguse Tallinnas ja keelas teiste koolide asutamise. 1365. aastal dominiiklaste ja toomkiriku juhtide vahel tekkinud järjekordse vastuseisu tagajärjel tuli aga dominiiklaste konvendil loovutada oma ilmalikud õpilased toomkoolile. All-linna laste koolitamine läks Tallinna rae kompetentsi ning 1428. aastal sai linna raad loa linnakooli asutamiseks Oleviste kiriku juurde.^[2]

1600. aastal anti rae korraldusel välja Tallinna kooliõigus.^[1] See reguleeris esialgu 5-klassilise Tallinna linnakooli tegevust. Linnakoolis oli viis klassi, kusjuures kool algas V klassist ja lõppes I klassiga. 1631. aastal avati Tallinna gümnaasium (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium). See 4-klassiline gümnaasium andis lõpetanutele heatasemelise akadeemilise humanitaarhariduse, mis võimaldas jätkata õpinguid ülikoolis. 17. sajandi keskpaigaks oli Tallinnas viis põhilist kooli: Tallinna gümnaasium, gümnaasiumi eelastmena tegutsev triviaalkool ehk väike linnakool, linnaelanike vaesematele kihtidele mõeldud Tallinna toomkool, Tütarlastekool ja Pühavaimu kiriku koguduse kool. Vaesemate laste (eriti orbude) koolitamiseks asutati 1725. aastal Tallinnas orbudemaja ja selle juurde kool (Tallinna toomorbude kool), mis töötas 20. sajandi alguseni.^[2]

18. sajandi viimasel veerandil kehtestati vene keele õpetamise kohustus Läänemere kubermangude linnades, milleks eraldati ka riiklik rahaline toetus. Riigi poolt rahastatavaid koole hakati nimetama rahvakoolideks. Tallinnas jäid vastava kolleegiumi võimupiiridest siiski välja Tallinna gümnaasium, Tallinna toomkool ja sõjaväestatud garnisonikoolid. Vene õppekeelega pearahvakool asutati Tallinna toomkooli juurde 1789. aastal, mis andis venelastest linnaelanikele esmakordselt võimaluse saada tasuta üldharidust Eesti alal. Juba aastal 1805 asutati esimesed Tallinna elementaarkoolid eraldi poeglastele ja tütarlastele, misjärel sai edasi õppida teises kooliastmes, 2-aastase õpiajaga kreiskoolis, mis valmistas õpilasi ette gümnaasiumi astumiseks. 1814. aastal oli Tallinnas ka 12 erakooli. Koduõpetajate ja erakoolide peamine õpilaskond koosnes aadlikest jt maksuvabasse seisusse kuuluvatest isikutest.^[2]

1870. aastal täienes Eesti linnade alghariduse süsteem uue koolitüübiga – linnakooliga, mille ülesandeks oli alghariduse andmine kõikidest seisustest lastele. Tallinna 3-klassiline Linnakool avati 1873. aastal. Aastail 1887–1892 mindi kõikides ainetundides peale usuõpetuse järk-järgult üle venekeelsele õpetusele. 1893. aastast keelati emakeel linnas mitte ainult õppekeelena, vaid ka õpilaste suhtlemiskeelena koolis. 1905. aasta revolutsiooni tulemusel tehti koolidele järeleandmisi eestikeelse õpetuse, muuhulgas eestikeelsete erakoolide tegevuse lubamisel. 1906/1907. õppeaastal lülitati keskhariduse ja linnakoolide õppeplaanidesse eesti keel kui fakultatiivne õppeaine.^[2]

1930. aastast kehtestati 6-klassiline koolikohustus. Tugevama õpetajaskonnaga olid käsitletaval ajajärgul Tallinna Linna 21. Algkool ja Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasium (praegune Tallinna Reaalkool) ning eragümnaasiumidest Jakob Westholmi Gümnaasium.^[2]

Kui 1944. aastal õppis Tallinnas 9941 õpilast, siis 1949. aastal juba 22 034, seda põhiliselt venekeelse õpilaskonna kasvu tõttu. Põhikooliks oli 1950. aastate lõpuni 7-klassiline kool. 1950. aastal oli Tallinnas 19 põhikooli, millest 15 olid eesti õppekeelega.^[2]

Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa sisuliselt uue hariduspoliitika väljaarendamise ning sellega ka muudatused Tallinna hariduselus. Tallinnas seni vaid riiklike haridusasutustena tegutsenud lasteaiad ja koolid läksid valdavalt üle kohaliku omavalitsuse haldamisele ning nende pidajaks sai Tallinna linn. Väga tähtsaks peeti oma ajaloolise nime taastamist või valitud õppesuuna (humanitaar-, reaal-, majandus- või kunstigümnaasium) asutuse nimes kajastamist. 1990. aastatel sai uue nime enamus õppeasutuse nimes numbrilist tähistust omanud lasteaedu ja koole. 1990. aastate keskpaigas sai alguse koolimajade renoveerimine.^[2]

Üldharidus[muuda | muuda lähteteksti]

2016. aastal tegutses Tallinnas 83 üldhariduskooli kokku 45 792 õpilasega. Nendest koolidest 51 olid eestikeelse õppega, 8 muu õppekeelega ning 24 eesti ning mõne muu õppekeelega. Eesti keeles õppijaid oli Tallinna üldhariduskoolides 2016. aastal 32 761, muus keeles õppijaid 13 031 ning eesti viipekeeles õppijaid 16.^[3]

Kõrgharidus[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna kõrgemates õppeasutustes kokku õppis 2016. aastal 29 112 üliõpilast, neist 25 487 Eesti kodanikku. Kõige populaarsem õppevaldkond on ärindus ja haldus ning populaarsuselt teine arvutiteadused.^[3]

Tallinnas tegutsevad Tallinna Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Sisekaitseakadeemia, Tallinna Tehnikakõrgkool, Eesti Mereakadeemia, Estonian Business School ja Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor. Tallinna ülikoolidest on võrdluses parim Tallinna Tehnikaülikool, mis asub 364. kohal Euroopas. Järgneb Tallinna Ülikool, mis on Euroopas 618. kohal.^[4]