Mine sisu juurde

Tallinna toomkirik

Allikas: Vikipeedia
Tallinna toomkirik
Riik Eesti
Asukoht Toom-Kooli 6, Tallinn
Ehituse algus 1230. aastad
Ehituse lõpp 1240
Esmamainimine 1219
Koordinaadid 59° 26′ 13,4″ N, 24° 44′ 20,7″ E
Kaart
Tallinna toomkiriku torn barokse kiivriga
Toomkirik (2005)
Toomkiriku kesklööv
Toomkiriku torni muna ja tuulelipp

Tallinna toomkirik on kirik Tallinnas. Ta on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peakirik Eestis ja seda kasutab Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkogudus.

2018. aastast kuulub Tallinna Toomkirik, 1927. aastal moodustatud Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkogudusele[1], enne seda kasutas kirikut Toompea saksa kogudus.

Tallinna toomkirik ehk Domus Mariana on pühitsetud neitsi Maarjale, nagu ka Saksa ordu ja Taani kuninga ristiretkega vallutatud Vana-Liivimaa[2] territoorium. Toomkirikut on esmamainitud 1219. aastal. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Valmis sai see 1240. aastal. Kuningas Valdemar II tegi sellest oma Eesti valduste (Eestimaa hertsogiriigi) peakiriku. Kuni 1560. aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide katedraalkirik, hiljem võtsid seal koha sisse Eesti luterlikud piiskopid ja superintendendid.

Toomkiriku juures tegutses Tallinna piiskopkonna Tallinna toomkapiitel, mis juhtis ja korraldas piiskopkonna kirikuelu. Üks toomkapiitli liikmeist, (toom)skolastik, pidi kapiitlisiseste ülesannete täitmise kõrval inspekteerima ja juhatama toomkirikute juures töötavaid koole. 13. sajandil olid toomskolastikud ka sageli ainsad õpetajad, hiljem aga olid nad peamiselt vaimuliku elukutseks valmistuvate kooli vanemate õpilaste – toomskolaaride – õpetajad. Õpetajaamet eraldus Eesti toomkoolides vaimulikukutsest arvatavasti 14. sajandil. Kuni 16. sajandini, s.o Liivi sõjani, oli katoliikliku toomkooli kaks põhiülesannet: kindlustada järelkasv kohalikele katoliku usu vaimulikele ja teiste kirikuametite pidajaile ning anda linnakodanike lastele algharidus. Katoliiklikud toomkoolid säilisid Tallinnas ja Tartus 16. sajandi teisel veerandini. Toompeal tegutses vaheaegadega tõenäoliselt 13. sajandist kuni 1939. aastani Tallinna Toomkool.

Rootsi ajal allutati Toomkirik, mitte 1629. aastal asutatud Tallinna linnakonsistooriumile ja selle superintendendile, vaid 1638. aastal asutatud Eestimaa konsistooriumile ja Eestimaa piiskopile[3]. Toomkirikus oli Rootsi ajal ametis üks saksa ja üks rootsi kirikuõpetaja.

18.,[4] 19. sajand ja 20. sajandi alguses nimetati kirikut ja Toomkiriku kogudust saksakeelses kirjanduses Tallinna rüütelkonna- ja toomkirikuks (saksa Ritter- und Domkirche in Reval).[5]

Eesti iseseisvumise eel asutati Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ning sisse seati Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopi amet. Esimeseks EELK piiskopiks nimetati Jakob Kukk. Kuna piiskopi kui kirikupea ametist tulenes otseselt toomkoguduse ülemõpetaja ametikoht, siis vastavalt ajaloolistele traditsioonidele sai Jakob Kukest ka EELK Piiskopliku Toomkoguduse ülemõpetaja. Eesti riik tunnistas toomkiriku enda omandiks ning andis EELK piiskopile kasutamiseks. Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse taasasutamine toimus 1927. aasta kevadel, mil kogudus registreeriti usuühinguna.

Toomkiriku hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Valmis sai see 1240. aastal. Aastatel 1430–1460 ehitati kirikuhoone ümber kolmelööviliseks basiilikaks.[6] Kirik ja suur osa Toompea hoonestusest hävis 1684. aasta Toompea tulekahjus. Toomkirikut, taastamise rahastamiseks tehti mitmel pool Rootsis korjandusi, kuid erilist tulu sellega ei saadud. Kiriku toetuseks kehtestas Eestimaa rüütelkond oma liikmetele vastava maksu. Eestimaa konsistoorium laenas 600 hõbetaalrit ning Rootsi riigivõim toetas kiriku taastamist aastatel 1689–1699, 38-40 000 hõbetaalriga[7]. Alles kahe ja poole aasta pärast oli Toomkirik sellises korras, et seal sai jälle jumalateenistusi pidada.[8] Toomkiriku gooti stiilis tornikiiver (asus katusel) hävis ning aastatel 1778–1779 ehitati uus suur torn ja barokkstiilis tornikiiver. Uue torni kõrgus on 69 meetrit.

2. novembril 1926 otsustas Riigikohus, et kuna Eestimaa rüütelkonna õigused on Eesti riigile üle läinud, siis tuleb ka toomkirikut vaadelda kui riigi omandust. Tallinna toomkiriku saksa koguduse esindajad aga kohale ei ilmunud ja keeldusid kiriku võtit välja andmast. Seejärel andis sõja- ja siseminister kindral Jaan Soots politseile käsu kiriku uksed lukkseppade abiga lahti murda, mis 1927. aasta 19. veebruari varahommikul ka tehti. Kirikupäev andis sakslastele loa samuti toomkirikut jumalateenistusteks kasutada, kuid viimased eelistasid siiski ümber kolida Niguliste kirikusse. 3. aprillil pidas piiskop Jakob Kukk toomkirikus avajumalateenistuse, kusjuures Tallinna toomkiriku eesti kogudus oli veel asutamata.

1927. aastal otsustas konsistoorium teha toomkirikust "ühe korraliku kiriku". Muu hulgas võeti maha kirikus olnud Eestimaa rüütelkonna liikmete vapid. Sel puhul kirjutati ajalehes Vaba Maa: "Meie arvates oleks haridusministeeriumil tulnud ikkagi viibimata lõpetada konsistooriumi poolt ette võetud "remont" toomkirikus, mis täiesti seadusevastaselt alati. Konsistooriumi inimestel näib puuduvat täielikult igasugune närv meie maa ajaloo ja kunsti väärtuste hindamiseks ja ei või olla sellepärast mingisugust kindlustust võimalikkude üllatuste ärahoidmiseks, mis meile võivad kalliks maksma minna."[9]

2023. aastal valiti Tallinna toomkiriku 2022. aastal remonditud tornikiiver rahvusvahelise katuseala föderatsiooni (IFD) üle aasta toimuval konkursil IFD Award maailma parimaks metallkatuseks.[10]

Altar ja kantsel

[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku altari valmistasid Nicodemus Tessin noorem ja Christian Ackermann 1696. aastal, altarimaali "Kristus ristil" Eduard von Gebhardt 1866. aastal. Barokkstiilis kiriku kantsli tegi Christian Ackermann 1686. aastal.

Toomkiriku orel

Varane Toomkiriku orel hävis 1684. aasta Toompea tulekahjus. Tallinna toomkiriku kahe manuaali ja 31 registriga oreli, mis valmis 1783. aastal, valmistas Johann Friedrich Gräbner (1753–1812)[11]. Tänapäevase ainulaadse oreli ehitas 1878. aastal tuntud saksa orelimeister Friedrich Ladegast[12]. Algselt kolme manuaali ja 49 registriga orelit laiendati 1913. aastal[13] Wilhelm Saueri firmas Frankfurdis Saksamaal. Sellel oli nüüd 71 registrit ligi 4500 vilega, algsest säilitati 27 registrit.

1998. aastal remonditi orelit põhjalikult. Selleks loodi 1995. aastal Tallinna toomkiriku Oreli Fond. Restaureerimise käigus uuendati aastakümnetega kulunud pneumaatiline mängumehhanism, valmistati üks uus register ja intoneeriti ümber kümmekond. Tööde teostajaks oli Saksa restaureerimisfirma Christian Scheffler Sieversdorfist Saksamaal.

Toomkirikul on 2 suurt kella, Maarjakell ja Salvator 1685. aastast, ja 2 väikest kirikukella 1792. aastast.

Toomkiriku kooriruumi lõunaküljel asuvad, Arent Passeri poolt loodud Pontus de la Gardie ja tema abikaasa sarkofaag ja kooriruumi põhjaküljel asub Tiesenhausenite sarkofaag.

Püha Jüri kabel

[muuda | muuda lähteteksti]
Samuel Greighi hauamonument Tallinna Toomkirikus

Toomkiriku põhjaküljel paikneb Püha Jüri kabel, kabeli sissepääs asub Samuel Greighi hauamonumendi taga. Püha Jüri kabelis paiknevad ooberst Richard Rosenkrantzi ja Thomas Rammi sarkofaagid.[14]

Ferseni kabel

[muuda | muuda lähteteksti]
Borodino epitaaf

Ferseni kabelis asusid sada aastat hoiul marmorist epitaafid[15] Borodino lahingus langenute nimedega, kuni nende paigutamiseni oma ajaloolisse asukohta Eestimaa rüütelkonna hoonesse 2024. aastal[16], epitaafid asusid algselt Eestimaa rüütelkonna hoone Rüütlisaali seinal.

Vappepitaafid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eestimaa rüütelkonna peamehe (1842–1845) Otto Gustav von Lilienfeldi (1805–1896) vappepitaaf Tallinna Toomkirikus

Toomkiriku puidust mälestustahvlite ehk vappepitaafide kogu pärineb hoone põlemisele 6. juunil 1684 järgnenud ajast. Enamus suuri epitaafe pärineb 17. sajandi lõpust ja 18. sajandist. Seoses 1772. aastal kehtima hakanud kirikutesse matmise keeluga puidust matusetähiste toomkirikusse paigutamise komme soikus. 19. sajandi keskpaigast kuni esimese maailmasõjani riputati toomkiriku seintele puidust mälestustahvleid-kenotaafe Eestimaa rüütelkonna peameestele ja muidu ühiskondlikus elus silma paistnud isikutele, kes ei ole enam maetud kirikusse, vaid perekonnakalmistuile.[17] Toomkirikus on 109 vappepitaafi: mh Eestimaa rüütelkonna peamehele (1671–1676) ja hilisemale Eestimaa maanõunikule Berend Johann von Uexküllile, Eestimaa maanõunik Adam Johann von Uexküllile (1667–1729)[18], Eestimaa provintsiaalpoliitik ja Eestimaa maanõunik Robert von Tollile[19], Rootsi leitnant Gerhart Johann von Vietinghoffile (1647–1693)[20], Eestimaa rüütelkonna peamees Otto Gustav von Lilienfeldile (1805–1896)[21] jt.

Aastatel 1927–1928 eemaldati seoses katedraali siseremondiga toomkiriku seintelt ajutiselt kõik mälestustahvlid. 1960. aastatel toimunud remondiga seoses eemaldati epitaafid uuesti, misjärel suurem osa kogust ladustati ebaprofessionaalselt aastakümneteks kiriku pikihoonesse ja kabelitesse, kus paljud epitaafid said kannatada. 1993. aastal sai alguse töö epitaafide konserveerimiseks. Konserveerimistöökoja juhataja Ene Trompi ja tema abiliste käe all toimunud konserveerimistööde eesmärgiks oli vappepitaafide algse väljanägemise säilitamine. See hõlmas kõigi hilisemate ülemaalingute eemaldamist, originaalpolükroomia ja krundi puhastamist ja kinnitamist ning puitkonstruktsioonide tugevdamist. Kaotsi läinud puitdetaile konserveerimise käigus ei asendatud ja midagi üle ei värvitud. 2013. aasta seisuga on kõik säilinud vappepitaafid konserveeritud ja uuesti seintele riputatud.[17]

 Pikemalt artiklis Eesti vappepitaafide loend


Tallinna Toomkiriku põrand koosneb suuresti hauaplaatidest, millest paljud on kahjustatud 1684. aasta suurest Toompea tulekahjust ning kannavad neid märke tänaseni. Hauaplaatidest põrandal, mitmed on purunenud ning taastamise käigus on neil kokku pandud erinevate plaatide fragmente.

Kirikusse maetuid

[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna toomkirik oli Eestimaa rüütelkonna ja Toompea Maarja gildi liikmete matmispaik.

Maetu Info Hauatähise autor Valmimisaasta
Arnoldus (suri 1301)preester
Sander de Pal (surnud 1344)kanoonik
Woldemarus Sorsevertundmatu Tallinna kiviraidur14. sajand
Johannes Rekeling (suri 1401)Tallinna piiskop 1390–1403
Simon von der BorchTallinna piiskop 1477–1492
Nicolaus RoddendorpTallinna piiskop 1492–1509
Margareta Eriksdotter (1497–1536)Gustav I õde, Hoya krahvi Johanni abikaasa
J. Taubeu. 1562
Pontus De la Gardie (1520–1585)Rootsi väejuht, P. De la Gardie ja S. Gyllenhielmi hauamonument-sarkofaag ja epitaaf[22]Arent Passer1589–1595
Sofia Gyllenhielm (1559–1583)Johan III tütar, Pontus De la Gardie abikaasa, P. De la Gardie ja S. Gyllenhielmi hauamonument-sarkofaag ja epitaaf[22]Arent Passer1589–1595
Olof Ryning (surnud 1589)Rootsi õuemarssal, Eestimaa asehaldur, Tyresö isandHans von Aken1594
Caspar von Tiesenhausen[23]Kiiu mõisnik, Haapsalu asehaldurArent Passer1599
Märta OxenstiernaCaspar von Tiesenhauseni abikaasaArent Passer1599
Otto von Uexküll (surnud 1601)Rootsi feldmarssalArent Passeru. 1601
Karl Henriksson Horn (u. 1550–1601)Rootsi väejuhtArent Passeru. 1601
Agnes von DelwigKarl Henriksson Horni abikaasaArent Passer
Richard Rosencrantz (surnud 1622)Pärnu asehaldur, Püha Jüri kabelisArent Passeru. 1623
Margaretha FahrensbachRichard Rosencranzi ja Thomas von Rammi abikaasaArent Passeru. 1623
Thomas von Ramm (surnud 1631)Riia bürgermeister ja Tartu õuekohtu president, Püha Jüri kabelisArent Passeri töökoda1634
Krahv Franz Bernhard von Thurn (1592–1628)Rootsi sõjaväelane
Christian von Thurn (1624–1640)[24]Franz Bernhard von Thurni poeg
Krahv Heinrich Matthias von Thurn (1567–1640)Böömi aadlimees, Ferdinand II vastase mässu eestvedajaid, hiljem Rootsi diplomaat ja sõjaväelane, Pärnu krahvkonna härra
Heinrich BurttRootsi sõjaväelanetundmatu Tallinna kiviraidur17. sajandi keskapaik
Magdalene von VietinghoffHeinrich Burtti abikaasatundmatu Tallinna kiviraidur17. sajandi keskpaik
Dietrich von Taube (1601–1654)[25]Eestimaa rüütelkonna peamees 1650–1653
Margarethe von Taube (surn. 1667)Dietrich von Taube (1601–1654) abikaasa
Hans Wrangel (suri 1663)tundmatu Tallinna kiviraidur1660. aastad
Elisabeth TiesenhausenHans Wrangeli abikaasatundmatu Tallinna kiviraidur1660. aastad
Caspar Wrede (maeti 1667[26])Rootsi sõjaväelane (kaptenleitnant), Eesti Preedi mõisa ja Liivimaal Wredenhofi (Briede) ning Soome Peipäla mõisniktundmatu Tallinna kiviraiduru. 1667
Sophia TaubeCaspar Wrede abikaasatundmatu Tallinna kiviraiduru. 1667
Lars Persson (surnud 1667)Kuninglik kirjutaja Tallinna linnusestundmatu Tallinna kiviraiduru. 1667
Johann Hastfer (surnud 1674)Rootsi sõjaväelane, Eestimaa rüütelkonna maanõunikNicolaes Millich[27]1676
Fabian von Fersen (1626–1677)Rootsi sõjaväelane ja riigitegelaneJohann Gustav Stockenberg[28]17. sajandi II pool
Sabina Elisabeth von Westerhagen (surnud 1684/92)Fabian von Ferseni abikaasaJohann Gustav Stockenberg17. sajandi II pool
Otto Reinhold Taube (1627–1689)vabahärra, Rootsi oberst, Tartu maakonna aadlipealik, Tartu asehaldur ja linna komandant; Maidla, Luunja ja Kullamaa mõisa pärushärra[29]Johann Gustav Stockenberg17. sajandi IV veerand
Margareta Oxe (u. 1630 – pärast 1690)[30]Otto Reinhold von Taube abikaasaJohann Gustav Stockenberg17. sajandi IV veerand
Wolter von Stackelberg (1625–1691)Rootsi sõjaväelane (ooberst), Harjumaa meeskohtunik, Eestimaa maanõunik, Haljava mõisnikvappepitaaf, tundmatu Tallinna tisler-puunikerdaja[31]u. 1692
Hans von Wrangell (1626–1691)[32]Kuusiku, Vasta ja Tuhala mõisnik, Rootsi sõjaväelane (ooberst) ja kammerhärra, Eestimaa maanõuniktundmatu Tallinna kiviraiduru. 1692
Margaretha von LodeHans von Wrangelli abikaasa[32]tundmatu Tallinna kiviraiduru. 1691
Reinhold von LodePahkla mõisniktundmatu Tallinna kiviraiduru. 1695
Reinhold von Wrangell[33]tundmatu Tallinna kiviraiduru. 1695
Catharina Elisabeth Nieroth[33]Reinhold Wrangelli abikaasatundmatu Tallinna kiviraiduru. 1695
Otto Johann von TaubeEdise ja Koonu mõisniktundmatu Tallinna kiviraiduru. 1696
Bernhard von Taube (1619–1696)[34]Eestimaa maanõunik, Rootsi kindralmajor, Navesti ja Kose mõisa rentnikvapp-epitaaf, Chr. Ackermannu. 1696
Johan Bagghufvud (1652–1702[35])Rootsi sõjaväelane (rittmeister), Käravete mõisnikvapp-epitaaf, Chr. Ackermann[36]1702
Otto Wilhelm von Fersen (1623–1703)Rootsi sõjaväelane ja riigitegelaneJohan Gustav Stockenberg?18. sajandi algus
Carl Johann von Huene (surnud 1743)majortundmatu Tallinna kiviraiduru. 1743
Karl von Wrangell (1677–1758)Eestimaa maanõunik, kapten, Koila, Kohatu, Kirna ja Kirdalu mõisnik
Samuel Greigh (1736–1788)Vene mereväeohvitserGiacomo Quarenghi
Krahv Ferdinand von Tiesenhausen (1782–1805)Aleksander I tiibadjutantu. 1806
Adam Johann von Krusenstern (1770–1846)Vene maadeavastajaJohann Gottfried Exner1848

Vt. Tallinna toomkirikusse maetud

Toomkirikut ja selle kogudust on läbi ajaloo seostatud eelkõige saksa kogudusega, kuna toomkogudusse kuulusid põhiliselt Eestimaa rüütelkonna liikmed.Toomkirikus oli Rootsi ajal ametis üks saksa koguduse ja rootsi koguduse kirikuõpetaja[37][38].

Kiriku juures tegutses ka soome toomkogudus.[39] Ametlikult asutati Toompea eeslinna eestlastest elanike kogudus Rootsi ajal, 1636. aastal. Tallinna toomkiriku soome-eesti kogudus viidi üle 20. detsembril 1670 pühitsetud Kaarli kirikusse. 1684. aasta Toompea tulekahju järel toimusid Tallinna toomkiriku soome-eesti, rootsi ja saksa koguduse jumalateenistused Tõnismäe Kaarli kirikus, rootsi ja soome-eesti kogudus hakkaski käima Kaarli kirikus ja pärast toomkiriku taastamist jäigi eesti kogudus pärast 1692. aastat Tallinna Kaarli kiriku Tallinna Kaarli kogudusse[40]. 1690. aastal Tallinna Toompea Kaarli koguduse soome ja eesti kogudused lahutati.

Tallinna toomkiriku ülemõpetaja oli ühtlasi ka Tallinna superintendent.

Tallinna toomkirikut kasutas 1927. aastani Tallinna Toompea saksa kogudus ja Rootsi ajast kuni 1710. aastani ka Tallinna toomkiriku rootsi kogudus. 1927. aastast võeti kirik seniselt Tallinna toomkiriku saksa koguduselt ära ja asutati uus, Eesti evangeeliumi luteri usu Toomkogudus, hilisem EELK Piiskoplik Toomkogudus. Senised saksa koguduse liikmed astusid Oleviste ja Niguliste kogudusse. Kiriku uksed avati muukrauaga ja kirik anti Toompea lossi komandandi major Konstantin Kanepi järelevalve alla.[41] 3. aprillil 1927 pidas piiskop Hugo Bernhard Rahamägi kirikus esimese eestikeelse jumalateenistuse.[42]

Pärast Niguliste kiriku põlemist 1944. aastal liideti Niguliste kogudus Tallinna toomkogudusega[43].

  1. ↑ Tallinna Toomkirik kuulub esimest korda ajaloos eesikeelsele kogudusele, err.ee, 19.04.2018
  2. ↑ Villem Raam ja Kaur Altoa, Toomkirik ja Eesti arhitektuur. Tallinn Tallinna entsüklopeedia 1–2. 2004
  3. ↑ Keskaegse Vana Liivimaa piiskopkondade ajalugu, eelk.ee (vaadatud 02.08.2024)
  4. ↑ Toomkirik Ajalugu Kronoloogia. 1710 – Tallinn ja Eestimaa rüütelkond kapituleeruvad Venemaa ees, rüütelkonna privileegid säilitatakse nn akordpunktidega, toomkirikust saab Ritter- und Domkirche.
  5. ↑ Ritter- und Domkirche in Reval: ein Erinnerungsblatt für das Jahr 1900, 1900
  6. ↑ Sulev Mäeväli. Ajaloo-ja ehitusmälestisi Tallinnas.1981
  7. ↑ Jaak Naber, Riiklikud ehitus- ja kindlustustööd Tallinnas XVII sajandi lõpul, vaadelduna majanduslikust aspektist. // Ajalooalaseid töid: TRÜ ÜTÜ Ajalooringi kogumik, VI. Tartu 1977, lk 120
  8. ↑ "Tallinna toomkiriku põleng 1684. aasta juunis". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. september 2007. Vaadatud 8. detsembril 2011.
  9. ↑ Toomkiriku "remonteerijad" kutsutakse korrale. Vaba Maa, 7. oktoober 1927, nr 235, lk 7.
  10. ↑ "Tallinna toomkiriku tornikiiver valiti maailma parimaks metallkatuseks". Ehitusleht. 15. oktoober 2023. Vaadatud 15. oktoobril 2023.
  11. ↑ Heidi Heinmaa, Muusikaelu Tallinnas 18. sajandil, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Väitekirjad 9. Tallinn 2017, lk 105
  12. ↑ Tallinna toomkiriku peaorel, eestiorelid.ee
  13. ↑ Kadri Ploompuu, Tallinna toomkiriku saja-aastane orel on unikaalne, err.ee, 20.08.2014
  14. ↑ Kaja Tiisel, Vanaraamatu toimkond Toompeal, Raamatukogu, nr. 1, märts 2019, lk 40
  15. ↑ Epitaaf Borodino lahingus (1812- 1814) langenute nimedega, 19.saj (marmor) kultuurimälestiste registris (vaadatud 12.09.2023)
  16. ↑ Uwe Gnadenteich, Mälestustahvlid jõudsid kirikust tagasi Eestimaa rüütelkonna hoonesse, Postimees, 2. veebruar 2024
  17. 1 2 Mäeväli, Sulev ja Ene Tromp. 2013. Tallinna toomkiriku epitaafid. Die Wappenepitaphe der Tallinner Domkirche. Epitaphs of the Tallinn Cathedral. Teine trükk. Tallinn: EELS Tallinna Piiskoplik Toomkogudus. lk 8–11. (ISBN 978-9985-68-285-2)
  18. ↑ A. J. Uexkülli vapp-epitaaf kultuurimälestiste registris (vaadatud 14.09.2023)
  19. ↑ R. v. Tolli vapp-epitaaf, 1876 kultuurimälestiste registris (vaadatud 14.09.2023)
  20. ↑ G. J. v. Vietinghofi vapp-epitaaf, 1693 (puit, polükroomia) kultuurimälestiste registris (vaadatud 14.09.2023)
  21. ↑ O.G. von Lilienfeldi (srn. 1896) vapp-epitaaf, (puit, polükroomia)) kultuurimälestiste registris (vaadatud 14.09.2023)
  22. 1 2 P. De la Gardie ja S. Gyllenhielmi hauamonument-sarkofaag ja epitaaf) kultuurimälestiste registris
  23. ↑ Mälestised • 1329 G. v. Tiesenhauseni ja M.Oxenstierna hauamonument-sarkofaag, A. Passer, 16. saj. lopp (dolomiit)
  24. ↑ Von Thurn nr 5, www.adelsvapen.com
  25. ↑ Stackelberg, Otto Magnus von. Dietrich von Taube, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931, s. 390
  26. ↑ Casper Wrede, friherre Wrede af Elimä, Kaptenlöjtnant. (introd. 1654 under nr 44). Död 1667 och begraven s. å. 27/2 i Revals domkyrka, www.adelsvapen.com
  27. ↑ J. Hastferi hauamonument epitaaf, N. Millich, 1676 kultuurimälestiste registris (vaadatud 12.12.2023)
  28. ↑ F. v. Ferseni hauamonument-sarkofaag, 17. saj. II pool (paas) kultuurimälestiste registris (vaadatud 05.10.2024)
  29. ↑ O.R.Taube (srn. 1689) vapp-epitaaf kultuurimälestiste registris (vaadatud 12.12.2023)
  30. ↑ Margareta Oxe, hovjungfru hos M. Gift De la Gardies gemål 1647-02-00. Levde änka 1690. Gift 1654 med landshövdingen, friherre Otto Reinhold Taube af Karlö, www.adelsvapen.com
  31. ↑ W. Stackelbergi vapp-epitaaf, 1691 kultuurimälestiste registris (vaadatud 12.12.2023)
  32. 1 2 Hans von Wrangell, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, [1931], seite 555
  33. 1 2 1342 N. Wrangeli hauaplaat antiikvatekstiga, 1695 (paas), Kultuurimälestiste register
  34. ↑ B. Taube vapp-epitaaf, Chr. Ackermann kultuurimälestiste registris (vaadatud 23.12.2023)
  35. ↑ Johan, till Kerrafer, född 1652-03-16 i Reval. Ryttmästare. Död 1702-12-12 och begraven i Revals domkyrka, där hans huvudbaner uppsattes., www.adelsvapen.com
  36. ↑ J. Baghuffudi (Baggehufvudi) vapp-epitaaf, Chr. Ackermann, 1702 kultuurimälestiste registris (vaadatud 12.12.2023)
  37. ↑ Tallinna Toomkirik 700-aastane, Waba Maa, nr. 254, 28 oktoober 1935
  38. ↑ Tallinna Toomkiriku ümber., Eesti Kirik (1923-1940), nr. 10, 12 märts 1925
  39. ↑ Marten Seppel, 1603. aasta katk Tallinnas Georg Mülleri tuluraamatu põhjal, TUNA 3 / 2017, lk 30–44.
  40. ↑ Tõnismae kalmistud, linnaarhiiv.wordpress.com, 18.11.2018
  41. ↑ Tallinna sakslased sõjajalal. Esmaspäev, 21. veebruar 1927, nr 8, lk 1.
  42. ↑ Piiskop oma kirikus. Esmaspäev, 4. aprill 1927, nr 14, lk 1.
  43. ↑ Kristjan Luhamets, Koguduse lugu: Tallinna Emmause, Peetruse ja Kolmainu koguduste lood, https://e-kirik.eelk.ee/

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tallinna_toomkirik&oldid=7035836"