Jaanilinn

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib linnast Venemaa territooriumil; Lohul asuva linnamäe kohta vaata artiklit Lohu Jaanilinn.

Jaanilinn

vene Ивангород
(Ivangorod)
soome Ivangorod, Iivananlinna

Linna vapp
Jaanilinna vapp
Pindala: 7,7 km²
Elanikke: 9797 (2010)[1]

Koordinaadid: 59° 23′ N, 28° 12′ Ekoordinaadid: 59° 23′ N, 28° 12′ E
Jaanilinn
Jaanilinn Leningradi oblasti kaardil

Jaanilinn (vene Ивангород, Ivangorod; soome Iivananlinna[2]) on linn Venemaal Ingerimaal Narva jõe paremal kaldal, 159 km Peterburist läänes, Jaanilinna linnaasunduse keskus.

Jaanilinn jäi Tartu rahulepinguga Eesti Vabariigile. Praegu kuulub see Venemaa Föderatsiooni Leningradi oblasti Kingissepa rajooni koosseisu.

Linna pindala on 7,7 km², elanike arv 10 502 (1. jaanuar 2016).[3]

Linn on saanud nime Moskva suurvürsti Ivan III järgi.

Kesklinn on 32 m kõrgusel merepinnast.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Elanike arv on olnud:

  • 1947: 1800
  • 1959: 14 400 (rahvaloendus)
  • 1970: 11 620 (rahvaloendus)
  • 1979: 10 706 (rahvaloendus)
  • 1989: 11 833 (rahvaloendus)
  • 2002: 11 206 (rahvaloendus)
  • 2010: 9854 (rahvaloendus)
  • 2016: 10 502

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jaanilinn on saanud nime Moskva suurvürsti Ivan III järgi. Tema valitsemisajal Moskva-Leedu sõja ajal alustati kevadel 1492 Jaanilinna linnuse rajamist. Leetopiss ütleb: "suurvürst Ivan Vassiljevitši käsul rajati linnus Saksa piirile, Saksa linna Rugodivi vastu. Narva jõele Neitsimäele Sludale, nelinurkse ja pani sellele nimeks Ivangrad."[4]. See oli esimene korrapärase nelinurkse põhiplaaniga Venemaa linnus. See oli juba kohandatud tulirelvadele ning selle ehitamist juhtisid Itaalia meistrid, kes tõenäoliselt olid ka uut tüüpi linnuse projekti autorid.

Linna asukohta hakati varakult valima: juba 1480ndatel oli suurvürst andnud oma Leedu-saadikutelekäsu hankida üksikasjalisi andmeid Läänemere sadamate kohta. Läänemere kaubatee omandas sel ajal Vene riigi majandusliku ja kultuurilise arengu ning Euroopa maadega poliitilise läbikäimise jaoks esmajärgulise tähtsuse. Ainult Läänemere kaudu oli võimalik kaubelda ilma teiste riikide kontrolli ja sekkumiseta. Linnast pidi saama Vene riigi esimene meresadamalinn ning ühtlasi Läänemere-äärne kindlus.[5]

Rootsi vallutas 1492 rajatud linnuse aastatel 1495–1497 peetud Rootsi-Vene sõja käigus 1496. aastal ja põletas selle maha. Linnust üritati müüa Liivi Ordule, kuid tehing ebaõnnestus. Rootslased tõmbusid Soome lahe põhjakaldale tagasi.

Venelased ehitasid linnuse uuesti üles. Paari aastakümnega kujunes selle kõrvale ka asula. 1509. aastal oli linnus praeguses mahus valmis.

Rootsi vallutas Jaanilinna uuesti 1581. aastal, kuid 1590. aastal võtsid venelased selle tagasi ja Täyssinä rahuga aastal 1595 jäi Jaanilinn Venemaale.

Jaanilinn Rootsi ja Venemaa Keisririigi osana[muuda | muuda lähteteksti]

Jaanilinn Narva osana 1860. aastal

Uuesti vallutasid rootslased Jaanilinna 1612. aastal. Rootsi kuningas Gustav II Adolf andis Jaanilinnale 1617. aastal linnaõigused ja kuni 1649. aastani oli Jaanilinn iseseisev linn. Siis liideti Jaanilinn Narvaga (kuni jaanuarini 1945 oli Jaanilinn Narva linna osa).

Pärast vasakkalda-Narva langemist 1704. aastal vallutasid venelased ka Jaanilinna ning ametlikult jäi see Venemaale Uusikaupunki rahuga 1721. Seejärel kuulus Jaanilinn Narva linna osana Ingeri ehk Peterburi kubermangu koosseisu.

Jaanilinn Eesti osana[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aastal ühendati linn (Eestimaa kubermanguga). Sakslased vallutasid Jaanilinna 1918. aasta veebruaris, kuid sama aasta novembris langes linnaosa punavägede kätte. Sealt valmistati ette nii ülejäänud Narva kui ka kogu Eesti vallutamist, seal alustas oma tegevust Eesti Töörahva Kommuun.

Jaanuaris 1919 läks kogu Narva linn (koos Jaanilinnaga) Eesti Vabariigi kontrolli alla ning Nõukogude Venemaa tunnustas seda ametlikult Tartu rahulepingus (1920). Narva linnaosana oli Jaanilinna ametlik nimetus Jaani eeslinn.

Eesti 5-kroonise rahatähe tagaküljel on kujutatud vaadet 1930. aastate Jaanilinna linnusele koos Narva jõe ja Narva Hermanni ordulinnusega.

Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal säilis Jaanilinn esialgu Eesti osana.

Jaanilinn Vene NFSV ja Venemaa Föderatsiooni koosseisus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast järjekordset Eesti okupeerimist 1944. aastal eraldasid Nõukogude võimud jaanuaris 1945 Jaanilinna halduslikult ülejäänud Narvast, viisid selle üle Vene NFSV Leningradi oblasti koosseisu ning andsid Jaanilinnale 1954. aastal eraldi linnaõigused.

Pärast Eesti Vabariigi taastamist 1991. aastal ei ole Venemaa pidanud Tartu rahulepingut endale siduvaks, mistõttu Jaanilinn kuulub praegu de jure Eesti Vabariigi ja de facto Venemaa Leningradi oblasti Kingissepa rajooni koosseisu.

Jaanilinna piiripunkt

Jaanilinn kuulub Venemaa piiritsooni ja pääs linna on piiratud, sealhulgas ka Venemaa kodanikele. Jaanilinnas on mitu piiripunkti: eraldi kaubaveokitele, muudele sõidukitele ning jalgratturitele ja jalakäijatele, samuti rongide piiriületuspunkt, peale selle lihtsustatud piiriületuspunkt jalakäijatele (kuid mitte jalgratturitele). Lihtsustatud piiriületuspunkt on avatud kella 8–17, teised piiriületuspunktid ööpäev läbi. Teiste piiripunktide läbijatel on võimalik külastada ka tax-free-kauplust, piiri lihtsustatud korras ületajatel see võimalik ei ole. Autojuhtidele on oma, jalakäijatele ja jalgratturitele oma tax-free-kauplus.

Alates 14. märtsist 2004 oli Jaanilinna linnapea Nikolai Kolomeitsev. 22. oktoobrist 2009 on linnapea Vassili Kaprijantšuk.

Jaanilinnal on kaks aukodanikku: kirjanik Pavel Tsubko (1922–2003) ja KGB töötaja Aleksei Bõstrov (1921–2002).

Linnas paikneb Venemaa relvajõudude väeosa nr 32229, mis on Venemaa sõjaväeluure keskasutuse GRU eriteenistuse OSNAZi üksus. Selle ülesanne on raadio- ning raadiotehniline luure.[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 2010. aasta rahvaloenduse andmed
  2. See on Jaanilinna vana soomekeelne nimi (Kerkko Hakulinen, Sirkka Paikkala. Pariisista Papukaijannokkaan: Suomenkieliset ulkomaiden paikannimet ja niiden vieraskieliset vastineet, Helsinki: Kotimaisten kielten keskus 2013, ISBN 978-952-5446-80-7, lk 74).
  3. Численность населения муниципальных районов и Сосновоборского городского округа Ленинградской области по состоянию на 1 января 2016 года
  4. повелением великого князя Ивана Васильевича заложиша град на немецком рубеже, против Ругодива города немецкого. На Нарове, на Девичьей горе на Слуде, четвероуголен и нарече ему имя Иванград. – Полное собрание русских летописей, М; Л., 1949, kd 18, lk 276
  5. Ю. Г. Алексеев. Государь всея Руси, Новосибирск, «Наука», Сибирское отделение, 1991, sari Страницы истории нашей Родины, ISBN 5-02-029736-4, lk 182–183.
  6. Venelased kuulavad meid pealt, Eesti Ekspress, 20. mai 2012

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Arnold Soom. Ivangorod als selbständige Stadt. 1617–1649. Tartu 1937

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]