Tallinna asehaldurkond

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Tallinna asehaldurkond

saksa keeles Revalschen Statthalterschaft
vene keeles Ревельское наместничество

kubermangulinn: Tallinn
Tallinna asehaldurkond

Tallinna asehaldurkond (vene keeles Ревельское наместничество, saksa keeles Revalschen Statthalterschaft) oli Venemaa keisririigi halduspiirkond Eestimaal.

Tallinna asehaldurkond moodustati Tallinna kubermangu asemele 1783. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel. Halduskorralduse seadusega koondati Venemaa Keisririigi 36 kubermangu 17 asehaldurkonnaks (mille koosseisus oli 2–4 kubermangu). Erandid olid: Moskva asehaldurkond, Peterburi asehaldurkond, Viiburi asehaldurkond, Riia asehaldurkond ja Tallinna asehaldurkond, mille koosseisus oli ainult üks kubermang, kuid asehaldurkonda juhtis kindralkuberner[1][viide?]. Seda ajajärku Baltimaade ajaloos nimetatakse asehalduskorra perioodiks ja lõppes Katariina II surma (1796) järel, kui Venemaa keiser Paul I ukaasiga 26. veebruarist 1797 taastati asehalduskorraeelne halduskord ja taastati Eestimaa kubermang.

Tallinna asehaldurkonnast põhja pool, üle Soome lahe asusid Rootsi võimu all olnud Soome alad, asehaldurkond piirnes kirdes Viiburi, idas Peterburi ja Novgorodi, kagus Pihkva ning lõunas Riia asehaldurkonnaga.

Asehaldurkonna valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Liivi- ja Eestimaa kindralkubernerid
Tallinna ja Riia asehaldurkonnad, O. F. von Pistohlkorsi kaart 1783.
Venemaa keisririigi Läänemerekubermangude Tallinna ja Riia asehalduskonnad, uute kreiside piiridega
Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner aastatel 17831792, George Browne
Liivi- ja Eestimaa kindralkuberner aastatel 17921798, Nikolai Repnin
Venemaa keisririigi Läänemereäärsed ja Loode-Venemaa asehaldurkonnad
Kubernerid (vene правитель Ревельского наместничества)
Asekubernerid (vene вице-губернатор ("поручик правителя") Ревельского наместничества)

Haldusjaotus 1783–1796[muuda | muuda lähteteksti]

5. juuni 1783. aasta ukaasiga moodustati endise nelja maakonna asemel viis maakonda. Paldiski linnale, milline rajati tänu soodsale asukohale Läänemere ääres, moodustati juurde ka maakond. Tallinna asehaldurkonna haldusjaotus kujunes järgmiselt:

  • Tallinna kreis (sks Der Revalsche Kreis; vene Ревельский (Гарриенский, Гарский) уезд) – kreisilinn Tallinn, 7 kihelkonda
  • Paldiski kreis (Der Baltis(ch)port(i)sche Kreis; Балтийский порт; Балтийско-Портское уезд) – kreisilinn Paldiski, 7 kihelkonda
  • Haapsalu kreis (Der Hapsalsche Kreis; Гапсальский (Викский) уезд) – kreisilinn Haapsalu; Hiiumaa, Vormsi ja Noarootsi saared, 15 kihelkonda
  • Paide kreis (Der Weissensteinsche Kreis; Вейсенштейнский (Йервенский, Эрвенский) уезд) – kreisilinn Paide, 8 kihelkonda
  • Rakvere kreis (Der Wesenbergsche Kreis; Везенбергский (Вирляндский, Вирский) уезд) – kreisilinn Rakvere, 9 kihelkonda

Balti erikorra ja asehalduskonna aegsed erinevused[muuda | muuda lähteteksti]

Balti erikord[muuda | muuda lähteteksti]

Muudatused enne asehalduskorra kehtestamist[muuda | muuda lähteteksti]

1783. aasta 3. märtsi ukaasiga moodustati Läänemere saartest eraldi haldusüksus – Kuressaare oblast keskusega Kuressaare linnas. Haldusüksus jaotati kaheks – Saaremaa ja Hiiumaa maakonnaks. Hiiumaale pidi tulema maakonnalinn, kuid selle koht jäi valimata ja linn rajamata.

Asehalduskorra kehtestamisel muudeti see ukaas 3. juulil 1783 ära. Hiiumaa läks tagasi Eestimaa kubermangu Haapsalu kreisi alla ning Saaremaa läks Liivimaa kubermangu Kuressaare kreisina.

Asehalduskord[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgemaks esindajaks sai mõlema asehaldurkonna jaoks üks kindralkuberner, kelle asukohaks määrati Riia linn. Sisuliselt muutis uus kord Eesti- ja Liivimaa Venemaa keisririigi sisekubermangudeks. Asehalduskorra ajal 1783. aastal loodi Haapsalu (endine Läänemaa) ja Tallinna kreis (endine Harjumaa) vahele uue kreisina Paldiski kreis, mis küll kohe pärast asehalduskorra likvideerimist kaotati. Paldiski sai 1783. aastal linnaõigused ja säilitas need ka pärast asehalduskorra likvideerimist.

Politsei- ja kohtureform[muuda | muuda lähteteksti]

Asehalduskorra ajal reformiti kubermanguvalitsused, loodi kroonupalatid ja üldise hoolekande kolleegiumid, mis tegelesid hoolekande, meditsiini ja haridusküsimustega[2]. Politsei ülesandeid maakondades asus täitma alammaakohus, linnades politseivalitsus. Reformijärgses kohtusüsteemis tekkisis talupoegade jaoks alamkorrakohus ja ülemkorrakohus, aadlike jaoks kreisikohus ja ülemmaakorrakohus. Teise astme kohtus seati ametisse prokurörid, kes allusid kubermangu peaprokurörile. Süsteemi täiendasid armuandmiskirjade süsteem.

Kuna uus kord ei vastanud Uusikaupunki rahuga tagatud Läänemereprovintside autonoomia tingimustele, muutis uus keisri Paul I 1796. aastal asehaldurkorda. Muudatus jõustus 1797. aastal.

Koos asehaldurkorra kaotamisega likvideeriti ka enamik moodustatud asutusi. Alles jäid kubermanguvalitsused, kroonupalatid ja üldise hoolekande kolleegiumid.

Kirikuhaldusreformid[muuda | muuda lähteteksti]

Asehalduskorra ajal moodustati igas kreisis eraldi praostkond. Eestimaal oli luteri usu kogudustest kaheksa praostkonda: Tallinna, Paldiski 1., Paldiski 2., Rakvere 1., Rakvere 2., Paide, Haapsalu 1., Haapsalu 2. ja Haapsalu 3. praostkond.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Wilhelm Christian Friebe: Physisch: ökonomisch, und statistische Bermerkungen von Lief- und Ehstland. Zweite Abteilung: Die Revalsche Statthalterschaft, Riga: bey Johann Friedrich Hartknoch, 1794, Google books

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]