Ivo Schenkenberg

Allikas: Vikipeedia

Ivo Schenkenberg (allikates ka Iwenn või Iwan Schenkenberch; umbes 15501579) oli Tallinna käsitöölise poeg, kes Vene-Liivi sõjas juhtis Vene vägede vastu sõdinud eestlaste väesalka.

Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Varajane elu[muuda | muuda lähteteksti]

Ivo isa müntmeister Christopher Schenkenberg oli 1535 saanud Tallinna kodanikuks ja Ivo Schenkenberg töötas tema sellina.

Väesalga juhina[muuda | muuda lähteteksti]

1576 hõivasid Liivimaale tunginud Vene väed Pärnust põhja pool olevad alad, kaasa arvatud Koluvere lossi ja Haapsalu. Rootslaste käes oli vaid Tallinn koos lähema ümbrusega. Juulis jõudsid Vene väed Tallinna lähistele, raad ja kohalikud Rootsi võimud kindlustasid linna ja varusid laskemoona. Ivo Schenkenberg moodustas Tallinna põgenenud talupoegadest linna kaitseks väesalga. Tema maameeste lipkond sai oma julge ja kavala tegutsemise tõttu kiiresti tuntuks, Ivo pälvis hüüdnime "Eestimaa Hannibal" ja tema salka kutsuti Hannibali rahvaks.

1577. aasta 23. jaanuaril saabusid Vene väed Tallinna alla. Pühavaimu kiriku pastori Balthasar Russowi Liivimaa kroonika (Chronica Der Prouintz Lyfflandt...) ilmselt liialdatud andmetel olnud seal kokku 50 000 meest. Piiramisvägi tõi endaga kaasa suurtükke, sealhulgas ka müüsreid. Piiramisväge juhtisid küllaltki tuntud väejuhid: ülemjuhataja oli vürst Fjodor Ivanovitš Mstislavski, tema abiline ja asetäitja Ivan Vassiljevitš Šeremetjev (vene: Иван Васильевич Меньшой Шереметев), suurtükiväge juhatas vürst Nikita Primakov-Rostovski. Tallinna kaitsjad hakkasid samal päeval lõhkuma küüne ja muid ehitisi, mis asusid väljaspool linnamüüri. Tallinna kaitsjatel oli Toompeal 1000 Rootsi sõdurit ja 400 muud võitlejat. All-linna kaitsejõud koosnesid 500 sõdurist ning 4 000 aadlikust, linlasest ja talupojast võitlejast. Selleks ajaks oli Ivo Schenkenbergi käsutada 400–500-meheline ratsasalk, mis oli harkpüssidega varustatud ja pealiku poolt korralikult välja õpetatud. Suurtükke ja relvi oli piisavalt, teatavat puudust tunti ainult laske- ja toidumoonast. Raad lasi kodanikel piiramise puhul mitmeid ettevaatusabinõusid rakendada: pööningud kästi puhastada kergesti süttivatest asjadest; sinna tuli valmis panna vett, liiva, külmunud sõnnikut ja värskeid härjanahku. Ööseks moodustati eriline tulekustutusvahtkond. Tuletõrjujatena kasutati ka Ivo Schenkenbergi mehi, kes etendasid tähtsat osa nii linnas, eriti venelaste poolt linna saadetavate tulekerade kustutamisel, kui ka linnast väljatungidel. Ühel niisugusel väljatungil 7. veebruaril sai haavata piiramisvägede juhataja abi Šeremetjev, ning suri 10. veebruaril.[1] 9. märtsil võeti Tallinnast ette suurem väljatung, et piirajate laagrist vange saada. Algul õnnestuski saada mitu vangi, siis sattus aga osa väljatunginuist lõksu ja rohkem kui 30 neist, sealhulgas ka linnapealik Claus Holste, sai surma. Väljatungil ilmutas Schenkenberg suurt isiklikku vaprust.

13. märtsil taandusid Vene väed Tallinna alt. Põhjuseks oli tatarlaste sissetungi oht Venemaal, eelseisev teede lagunemine ja raskused sõjaväe varustamisega. Schenkenbergi salk röövis vaenlase tagalas Rakvere, Laiuse, Pärnu, Haapsalu, Koluvere ja Lihula all ning sisendas oma sissitegevusega vaenlasesse suurt hirmu.

Balthasar Russowi Liivimaa kroonika: "Moskoviitide äramineku järel aprillkuus anti Tallinnas kõigile sõjameestele, nimelt mõisameestele, tingisõduritele, linnakodanikele ja vabadikele vaba voli venelase alla kuuluvaid Liivimaa maid rüüstata. Siis läksid teistega koos välja ka tänavasandid, lombakad ja vigased, kes ei saanud käia ja kellel ei olnud jalgugi ja keda pidi hobustele kantama ja tõstetama, ja rüüstasid ning riisusid Läänemaad, Järvat, Virumaad, tervet Tartu piiskopkonda ja üldse kõiki eesti maid vahet pidamata /.../ Talupoegadel oli aga selle röövimise juures parem olukord kui saksa mõisameestel ja palgasõduritel, sest nad olid maal sündinud ja kasvanud ja teadsid kõiki maa ja talupoegade olukordi, peale selle kõiki salajasi radasid ja teid läbi heinamaade, tihnikute, võsastikkude ja soode. Ja paljud neist olid elanud ja teeninud venelaste all ja teadsid, kus venelased pidasid harilikult oma täkkusid ja loomi ja ka ise tavaliselt ümber liikusid, mispärast nad ka hea luure tõttu oma heade sõprade ja sugulaste kaudu pärisid sagedasti suurema võiduhinna koos saagi ja vangi võetud venelastega, nõnda et saagi pärast tekkis mõningane vihkamine ja kadedus saksa mõisameeste ja mittesaksa talupoegade vahel ja oli karta, et sakslastel tuleb nendesamaste talupoegadega talitada nagu šotlastega Wesenbergi all."

1577. aasta suvel suundus Vene tsaar Ivan IV Julm suure sõjaväega Pihkvast Väina suunas, et Rzeczpospolita Liivimaalt välja suruda ning sõda lõpule viia. Koos "Liivimaa kuninga" Magnuse vägedega liikusid tsaari väed Liivimaal kiiresti edasi, alistades ühe kindluse teise järel. Septembris oli Schenkenberg sunnitud vaenlase jõudude suurenemise tõttu sissisõjast ajutiseks loobuma. Sügiseks oli kogu Liivimaa mandriosa, välja arvatud Kuramaa, Riia ja Tallinn, Vene vägede võimu all.

1578. aastal Ivo Schenkenberg jätkas oma talupoegadega röövimist ja põletamist vaenlase maa-alal. 4. juunil rüüstas ja põletas Ivo Schenkenbergi lipkond koos Põltsamaa Rootsi sõjameestega põhja pool Emajõge asuva Tartu vene eeslinna.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Juulis 1579 varitsesid Schenkenbergi sissid tatarlasi, kes olid Harjumaal röövretkel käinud ning Rakvere linnusesse varjunud. Ivo plaanis vaenlased linnusest välja meelitada, kuid tema vend Christoffer Schenkenberg nimetas teda araks ning tormas koos mõne mehega hulljulgelt linnuse peale, sundides teisi endale järgnema. Rünnak ebaõnnestus, Christoffer langes ja Ivo koos 59 mehega võeti vangi. Osa vangivõetuist poodi, osadel õnnestus põgeneda ning Tallinna pääseda. Ivo Schenkenberg ühes 30 kaaslasega viidi Pihkvasse, kus ta sealviibivale tsaarile pakkus kolme vangistatud bojaari enda lunastushinnaks. Ettepanek lükati tagasi ja Ivo Schenkenberg hukati. Schenkenbergi surmaga ei hajunud siiski kohe tema salk, vaid tegutses omapead edasi, võttes veel oktoobris osa Haapsalu piiramisest.

Popkultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti laiem üldsus tunneb Ivo Schenkenbergi eeskätt Grigori Kromanovi poolt Eduard Bornhöhe jutustuse "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainetel ja Arvo Valtoni stsenaariumi järgi lavastatud filmist "Viimne reliikvia", kus tema osa täitis Peeter Jakobi. Mõlemas on Ivot aga kujutatud ebaajalooliselt venemeelsest seisukohast ja väga suure kunstilise vabadusega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]