Peeter Suure merekindlus

Allikas: Vikipeedia
Keiser Peeter Suure Merekindlus
Морская крепость Императора Петра Великого (vene keeles)
Üldinfo
Asukoht Eestimaa kubermang, Liivimaa kubermang, Soome Suurvürstiriik
Ehituse algus 1912
Ehituse lõpp 1918
Soome lahe kaitseplaan 1917. aastal

Peeter Suure Merekindlus (vene Морская крепость Императора Петра Великого) oli osa Peterburi merekaitse rannikupatareide ja maismaakindlustiste vööndist, mis rajati Tallinna ja Porkkala ümbrusse ja nendevahelistele saartele aastatel 19121918.

Nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

  • eestikeelse täistõlkena "Keiser Peeter Suure Merekindlus"
  • eesti keeles venepäraselt vahel ka "Imperaator Peeter Suure Merekindlus"
  • vene keele vanapärases kirjaviisis Морская крѢпость Императора Петра Великаго
  • vene keele uues kirjaviisis Морская крепость Императора Петра Великого

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Soome lahte sissesõitu takistavate miinitõkete ja laheäärsete lahest läbisõitu kontrollivate rannakaitsekahurite vööndiga sooviti kaitsta Venemaa Keisririigi pealinna Peterburi võimalike vaenulike laevastike rünnakute eest. Kaitse põhirõhk oli Läänemere ja Soome lahe miiniväljadel. Kaitsepiirkonna ehitamise ajal suurendati miinivälju kaitsvate rannikupatareide hulka ja Balti laevastikku. Liepājast viidi laevastiku operatiivbaas Tallinna loodud Peeter Suure Sadamasse.[1]

Merekindluse rajamise taust[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Jaapani sõda.

20. sajandi algul piirdus Peterburi kaitse Kroonlinna tõrjesüsteemiga – patareid Kotlandi saarel ja selle vahetus läheduses (Viaporis). Lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas (19041905), eriti aga rünnak Port Arturile sundis Venemaad vaatama üle oma riigikaitsekavasid. Jaapanlaste edu tagas kaitseehitiste kaitstavale objektile liiga lähedal asumine. Port Arturi kindluse saatuse määrasid vaenlase tunduvalt võimsamad kahurid. Paljud eksperdid leidsid, et võimaliku uue sõja korral tabaks Peterburi Port Arturi kurb saatus. Ja uue ohuna Läänemerel nähti just Saksamaa keisririiki, kus suuradmiral Alfred von Tirpitz juhtimisel arendati energiliselt merejõude. 1907. aastal tegi keiser Nikolai II vastava korralduse asuda välja töötama Soome lahe kaitsekava.[2]

Planeerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Soome lahe kaitsekava nägi ette seniste kindluste relvastuse moderniseerimist ja kaitsevööndi läänepoole nihutamist. Kroonlinna kindluses rajati patareid Inosse ja Krasnaja Gorkasse.[3]

Lahe keskosa planeeriti uus positsioon TallinnaPorkkala liinil, kust Tallinnast pidi kujunema sõjalaevastiku operatiivbaas.[3] Kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser heaks alles 16. novembril 1911.

Esialgne kaitsekava valmis 1907. aastal. Ehitus loodeti valmis saada kümne aastaga, Eesti osa 31. detsembriks 1917. Uue operatiivbaasi tarvis pidi valmima 1916. aastaks suur sõjasadam Muuga lahel, kuid peagi otsustati see viia üle Tallinna lahele. 1909. aastal alustati projekti rahastamist. Tallinna–Porkkala kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser Nikolai II heaks alles 16. november 1911.

Peagi avastati, et Peterburi kaitsmiseks ei piisa vaid olemasolevatest kindlustistest. Ohustatud oli ka Tallinna rajatav mereväebaas, millel puudus maapoolne kaitsevöönd. Ka Lääne-Eesti saared oleks vaenlaste vallutamise järel olnud suurepärane baas jätkuvaks lahingutegevuseks. Nii otsustati kaitseliinide arvu suurendada.[3]

26. aprillil 1913 anti välja ukaas kaitsepositsiooni rajamiseks, mis oli jaotatud kolmeks sektoriks : Lõuna- (Eesti), Põhja- (Soome) ja Meresektor.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitustöid alustati 1911. Tükipealse poolsaare, Väikese Paljassaare ja Tallinna reidi vahelisele alale rajatavale Peeter Suure Sadamale pani 1912. aastal nurgakivi keiser Nikolai II.

Soome lahe ümbrusse ehitati uusi ranniku- ja õhutõrje suurtükipatareisid, varjendeid, kaitsekraave, raud- ja maanteid, sildu, sõjaväelinnakuid, arsenale, ladusid, aedlinnu.[1]. Ehitamise käigus tekkis võimude ja maaomanike vahel maade võõrandamisega mitmesuguseid õiguslikke probleeme, mis hiljem tuli Eesti Vabariigil ära klaarida.[4]. Maa- ja mererinde projekteerijate vahelise nõrga koostöö tõttu toimunud valearvestuste tõttu kavatseti 1916. aastal nihutada peaaegu kogu esialgselt planeeritud maarinnet Tallinna keskmest 3–7 km kaugemale:

  • I kaitsesektor seniselt Viti – Kodasema joonelt üle Türisalu – Humala joonele;
  • II kaitsesektor seniselt Hüüru – Pääsküla – Männiku – Raudalu joonelt üle Vääna-Posti/ Keila – Alliku – Pääsküla – Tammemäe – Saku – Sausti-Nõmme joonele ning sealt hiljem veel Sausti mõisa – Kurna/ Veneküla (Kiili) joonele;
  • III kaitsesektor seniselt Lehmja küla – Rae – Lagedi – Iru – Muuga joonelt üle Kurna/ Veneküla (Kiili) – Lehmja mõisa/ Kautjala – Saha – Kroodi – Uusküla joonele.

Esimese maailmasõja puhkemise tõttu aeglustus kindluse ehitamine, Saksa vägede lähenemise tõttu aastal 1918 jäi osa kindlustistest lõpetamata.

Tööjõud[muuda | muuda lähteteksti]

Tööjõuna kasutati sõjaväelasi, kohalikke inimesi, Venemaalt palgatuid[5] ja Saksa sõjavange. Saksa sõjavangilaagreid oli Tallinna ümbruses kolm: Pääsküla sõjavangilaager andis ka nime tänapäevasele Laagri asumile; Alliku sõjavangivangilaager asus Allikul ja seal kinnipeetud tegelesid Pääsküla naaberpositsiooni väljaehitamisega; kolmas sõjavangilaager asus Rahumäel.

Peterburi merekaitse organiseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Peterburi kaitsel oli neli põhipositsiooni (•) ja erinev arv tiibpositsioone (neid ei käsitleta eri maades üheselt ja nende koguarvus pole veel jõutud ühtsele kokkuleppele):

Eelpositsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Peterburi merekaitse Eelpositsioon asus TahkunaHanko liinil.

Eelpositsiooni Põhjatiib asus Russarö saarel Soome rannikul mõned miilid Hanko poolsaarest, kus paiknesid kolm kahetorulist rannapatareid
Eelpositsiooni Lõunatiib oli aga TahkunaLehtma joonel Hiiumaal ja Dirhamis:

Peapositsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse peapositsioon.

Tallinna ümbritsenud kolm kindlustatud liini (eelpositsioon, Peeter Suure merekindluse mererinde ja Turu-Ahvenamaa positsioon) pidi takistama vaenlasel peapositsioonist läände jäävaid miinitõkkeid traalida[1].

Kindluse staap[muuda | muuda lähteteksti]

Kindluse peastaap ja juhtkonna elamu[8] asus hoones Pikk tänav 61, mille kohal asub tänapäeval Eesti Vabariigi Siseministeerium ja Pagari tänava 1 hoone oli merekindluse juhtkonna elamu.

Merekindluse raadiojaam asus Saue lähedal, praeguse Alliku küla territooriumil, Allika tee 13[9]. Alates Eesti Vabariigi algusaegadest raadiojaama ei kasutatud, 1921 – 1974 töötas selles hoones Saue algkool.

Kindluse juhid[muuda | muuda lähteteksti]

Mererinne[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Peeter Suure Merekindluse Tallinna mererinne.

Selle moodustasid Pakri, Suurupi ja Viimsi poolsaarel ning Kakumäel, Aegnal, Naissaarel, Väike-Pakril ja Paljassaarel paiknevad rannakaitsepatareid.[16]

Patarei koosnes 4 suurtükiplokist, algselt planeeritud kuue 130 mm kahuriga patarei asemel loodi aga 1915. aastal USA firma Bethlehem Steeli toodetud 9,2-tolliste kahuritega patarei;

Maarinne[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Peeter Suure Merekindluse Tallinna maarinne.

Merekindluse maarinne kaitses piirkonda maismaalt (lõunast) tuleva võimaliku ründe eest. Maarinne koosnes kaitseliinidest, mille välisserv jooksis kaarena Türisalu-Humala-Pääsküla-Saku-Sausti-Maardu joonel ümber Tallinna. Jagunes omakorda kolme kaitsevööndisse[16]. Merekindluse projekt kiideti heaks 1913, millal algasid ka ehitustööd, kuid valmisid maismaa kaitseehitused vaid osaliselt, peamiselt I ja II kaitsesektoris: üks vähestest positsioonidest, mis projektijärgses mahus valmis, oli Pääsküla paenõlvale rajatud – kaitsepositsioon nr 6.

Merekindluse maarinde moodustasid Tallinna kindlustatud rajooni PSM garnisoni kuulunud 23. jalaväediviisi ja 118. jalaväediviisi jm väeosad.

PSM maarinde I kaitsesektor[muuda | muuda lähteteksti]

I Kaitsesektor asus Tallinnast läänes ehk Suurupi-Vääna-Humala piirkonnas, kaitsesektori koosseisu kuulusid: kolm jalaväepataljoni; kuus patareid 6-tolliseid (”) suurtükke – 24 tk; kaks patareid 4,25” suurtükke – kokku 8 tk; üks patarei 3” suurtükke, kokku 4 tk;

PSM maarinde II kaitsesektor[muuda | muuda lähteteksti]

II Kaitsesektor asus Tallinnast lõunas ehk Vääna-Posti-Pääsküla-Raudalu piirkonnas, kaitsesektori koosseisu kuulusid: viis jalaväepataljoni; kuusteist patareid 6” suurtükke – kokku 64 tk; viis patareid 4,25” suurtükke – kokku 20 tk; kolm patareid 3” suurtükke, kokku 12 tk;

  • Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 1, Vääna-Vitil, kus asus ka koordineeriva keskusena maa- ja mererinde vahel staabiblindaaž[18].
  • Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 2
  • Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 3
  • Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 4 Peeter Suure merekindluse Vääna-Posti positsioon;
  • Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 5
  • Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 6 ehk Peeter Suure merekindluse Pääsküla positsioon;

Pääsküla positsioon koosnes 6 rooduvarjendist ja neid ühendanud ühendus-[19] ja drenaažitunnelitest, need tunnelid olid vajalikud väeüksuste varjatud liikumiseks ühest osast teise. Kaitsepositsiooni eesmärk oli Tallinna–Haapsalu raudtee ja Tallinna–Pärnu maantee sulustamiseks, positsiooni kirdepoolne tiib pidi sulgema ka vastase võimaliku liikumise üle Pääsküla raba Nõmmele[20]. Positsiooni juurde kuulus ka Kivimäe patarei kahurialus ja suurtükipositsioon ning Pääsküla positsiooni komandovarjend ja tagalapatarei positsioon[21].

PSM maarinde III kaitsesektor[muuda | muuda lähteteksti]

III Kaitsesektor asus Tallinnast idas ehk Lehmja-Rae-Muuga piirkonnas (kindlustustevöönd hävis peamiselt aastatel 1920–1939, kui ehitused anti tsiviilomandusse ning seoses uue Tartu maantee rajamisega), kaitsesektori koosseisu kuulusid: neli jalaväepataljoni; neli patareid 6” suurtükke – kokku 16 tk; viis patareid 4,25” suurtükke – kokku 20 tk; kolm patareid 3” suurtükke, kokku 12 tk.

Ehitised[muuda | muuda lähteteksti]

Vääna-Posti positsiooni rooduvarjend nr 5[25]
Vääna-Posti positsiooni jaovarjend[26]
Humala positsiooni rooduvarjendi nr 1 seestvaade[27]
Türisalu-Naage positsiooni rooduvarjend[28]

Laskemoonalaod[muuda | muuda lähteteksti]

Varjendid[muuda | muuda lähteteksti]

Patareipositsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Maarinde kaitsepositsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Maarinde väeosad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde 4. suurtükipolk., ülem alampolkovnik M. M. Konokotin
4. suurtükipolk koosnes 8 roodust, milles 17 suurtükiväepatareid:
  • 1. rood. Patarei nr 152, mille relvastuses 4 77 mm kaliibriga saksa päritolu kahurit, patarei nr 153, milles 3 15 cm kaliibriga saksa päritolu kahurit, patarei nr 154, milles 4 10,5 cm kaliibriga saksa päritolu haubitsat
  • 2. rood. Patarei nr 162, mille relvastuses 4 10,5 cm saksa päritolu haubitsat, patarei nr 164, milles 4 6-tollist välimortiiri
  • 3. rood. Patarei nr 172, mille relvastuses 4 77 mm saksa päritolu kahurit, patarei nr 173, milles 4 6-tollist välimortiiri
  • 4. rood. Patarei nr 181, mille relvastuses 4 75 mm kaliibriga saksa päritolu kahurit, patarei nr 182, milles 4 6-tollist kindlushaubitsat
  • 5. rood. Patarei nr 192, mille relvastuses 4 6-tollist välimortiiri, patarei nr 163, milles 4 10,5 cm saksa päritolu haubitsat
  • 6. rood. Patarei nr 201, mille relvastuses 4 77 mm saksa päritolu kahurit, patarei nr 202, milles 4 6-tollist välimortiiri
  • 7. rood. Patarei nr 211, mille relvastuses 4 10,5 cm saksa päritolu haubitsat, patarei nr 212, milles 4 15 cm saksa päritolu haubitsat
  • 8. rood. Patarei nr 221, mille relvastuses 4 77 mm saksa päritolu kahurit, patarei nr 222, milles 6-tollist kindlushaubitsat.

Linnakud[muuda | muuda lähteteksti]

Liiklussooned[muuda | muuda lähteteksti]

Kindlusraudtee[muuda | muuda lähteteksti]

Aegna kindlusraudtee tammid
Next.svg Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse kindlusraudtee.

Maa- ja mererinnet ning varustusladusid ühendas kitsarööpmeline kindlusraudtee[33]. Keskus oli Nõmme-Kindluse.[16] 1919. aastaks oli arvel 106 km raudtee peateid, koos haruteedega oli rööpaid Tallinna merekindluses 263 kilomeetrit.[34]

Eriotstarbelised maanteed[muuda | muuda lähteteksti]

Kindlustatud territooriumile rajati munakiviteid. Sillutuseks kasutati mererandadest hangituid väikesi munakive. Säilinud on teelõigud Harku-Vatsla, Pühaküla-Alliku, Jõeküla-Kakumäe, Klooga maanteelt (vanalt trassilt) Suurupi rannapatareidesse[35].

Turu–Ahvenamaa positsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Turu-Ahvenamaa positsioon.

Kindlusvöönd riivistas Põhjalahte ning takistas Soome edelaosa vallutamist. Julgestas eel- japeapositsiooni kaguserva. Staap asus Turus. Ehitustööd positsioonil algasid 1916. aastal.[36] Patareid ehitati kokku kümnel saarel ja neisse paigutati 37 suurtükki.[37]

Väinamere positsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Väinamere positsioon.

Väinamere (Moonsundi) ehk Muhu väina kindlustatud positsioon[38] kulges Eestimaa kubermangus Hiiumaalt Sõrve säärde ja sealt üle Muhu ning Vormsi mandrialadele. Positsiooni koosseisus olid:

Väinamere positsioon

Lisaks rannapatareidele kavandati Hiiumaa rannikule kaevikusüsteemi kolm lõiku, kuid neid ei jõutud täielikult valmis ehitada: 1. Lehtma sadamast Paope külani; 2. Paope külast Mardihansu külani; 3. Mardihansu külast Emmaste mõisani

Mandril, Läänemaal Haapsalu kreisis Rohukülas ja Virtsus.[37]

Kura kurgu positsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kura kurgu positsioon.

Kura kurgu positsioon kulges Liivimaa kubermangus Liivi lahte ümbritseval Kura poolsaarel ja Saaremaal

Põikpositsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Peterburi merekaitse Põikpositsioon jääb Helsingi ümbrusse ja pidid vältima põhipositsioonide selja tagant ümberhaaramist.[37]

Relvastus ja tehniline varustus[muuda | muuda lähteteksti]

152 mm (6") Canet' suurtükk avatud puitplatvormil
234 mm (9,2") kahur
Peterburi ja Kotlini saar, kus asub Kroonlinn. Kaart aastast 1888
Kroonlinna kaitserajatised
Suomenlinna kindlustus
  • 305 mm (12") merekahurid. Kaal 446,3 tonni, laskekaugus 28,8 km.
  • 280 mm (11") mere- ja välikahurid
    • Vene välikahur M1877. Kaal 57,4 tonni, laskekaugus 11,7 km.
    • Vene välikahur M1878. Kaal 81,9 tonni, laskekaugus 12,4 km.
    • Vene rannamortiir M1878. Kaal 26,2 tonni, laskekaugus 8,7 km.
  • 250 mm (10") merekahurid.
    • Durlacheri suurtükk, 45 kaliibrine. Kaal 49,3 tonni, laskekaugus 20,5 km.
  • 234 mm (9,2") merekahurid
  • 229 mm (9") mere- ja välikahurid
    • Vene välikahur M1867. Kaal 32,7 tonni, laskekaugus 10,2 km.
    • Vene rannamortiir M1877. Kaal 15,2 tonni, laskekaugus 7,7 km
  • 152 mm (6") mere- ja välikahurid
    • Canet' meresuurtükk. Kaal 19,6 tonni, laskekaugus 13,2 km.
    • Vene kindlusesuurtükk M1877
      • 190-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 4,8 tonni, laskekaugus 8,8 km.
      • 170-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 3,1 tonni, laskekaugus 6,8 km.
    • Vene kindlusesuurtükk M1904
      • 200-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 5,4 tonni, laskekaugus 12,1 km.
    • Schneideri/Vene raskehaubits M1909. Kaal 2,4 tonni, laskekaugus 7,7 km.
    • Vene rannamortiir M1909. Kaal 2,8 tonni, laskekaugus 8,7 km.
  • 150 mm (5,9") välikahurid
  • 130 mm (5,1") merekahurid
  • 120 mm (4,7") merekahurid
    • Vickersi kahur (toodetud Obuhhovi tehases). Kaal 11,1 tonni, laskekaugus 13,9 km.
  • 107 mm (4,2") välikahurid
    • Vene kindlusesuurtükk M1877. Kaal 2,5 tonni, laskekaugus 9,6 km.
    • Vene patareisuurtükk M1877. Kaal 1,2 tonni, laskekaugus 5,3 km.
  • 102 mm (4") merekahurid
  • 77 mm suurtükk
  • 76 mm (3") välikahurid
  • 75 mm õhutõrjekahurid
    • Mölleri õhutõrjesuurtükk
  • 57 mm merekahurid
  • 47 mm õhutõrjekahurid[41][42],[43].

PSM Esimese maailmasõja lahingutes[muuda | muuda lähteteksti]

Muhu väina lahingu (Operatsioon Albion) skeem
Next.svg Pikemalt artiklis Operatsioon Albion.
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Sõjategevus Läänemerel ja Lääne-Eesti saarestikus.
Next.svg Pikemalt artiklis Muhu väin.
Next.svg Pikemalt artiklis Moonsundi arhipelaag. (Моонзундская операция)

Merekindluse lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1917. aasta rahutusi tehti kindlustuses ainult hädavajalikke töid, veebruais 1918 seiskusid tööd täielikult. Enne sakslaste sissetungi õhiti osaliselt patareisid, põletati kasarmuid, uputati mitmeid ehitisi. 1920. müüs Eesti Vabariik soodsalt kindluse puithooneid, varjendeid, kaevikuvooderdist, kindluseraudtee liipreid ja rööpaid.[44]

Merekindluse arhiiv evakueeriti 1918 Venemaale, Eestisse jäi umbes 1/5 kogu materjalist. Maaomanike võõrandatud maade omandisuhte reguleerimiseks võttis Riigikogu 20. mail 1927 vastu „Peeter Suure merekindluse ja mereametkonna jaoks võõrandatud kinnisvarade korraldamise seaduse” (RT 1927, 65,54). Lahenduseks olid nii maade väljamaksmine kui ka vahetus. Sellega tegeleti kuni 1940. aastani.[4]

Eesti Vabariigi merekindlus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Merekindluste Baas.

Eesti Vabariik merekindlust endisel kujul ei vajanud. Patareidest säilitati Naissaare, Aegna, Suurupi ja Viimsi ning lõhkeaineladudest Männiku. Suurt osa merekindluse relvastusest kasutati Vabadussõjas soomusrongidel.[34]

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse objektid.

Palju merekindluse Eesti-poolseid ehitisi võeti 1997. aastal muinsuskaitse alla, kuid endiselt on ehitised halvas seisukorras.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Treufeldt, Robert. VASAR: Peeter Suure merekindlusest sõja ja rahu ajal. Sirp, 15. mai 2009
  2. Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn : Olion, 1993. Lk 3–5
  3. 3,0 3,1 3,2 Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn : Olion, 1993. Lk.6
  4. 4,0 4,1 Lembit Teinbas. Kahekümnes sajand Jälgimäel Saku Sõnumid / Saku Vald
  5. Hiiglaslikust Soome lahe lukust saab turistidele matk ajalukku. Eesti Maaturism
  6. Muhu Väina Kindlustatud Positsiooni Ehituse Sõjaväelaste, Tööliste, Talupoegade ja Teenistujate Saadikute Undva-Ninasi Jaoskonna Kohalik Komitee – See more at: https://www.archivesportaleurope.net/ead-display/-/ead/pl/aicode/EE-RA/type/fa/id/ERA.R-1303;jsessionid=2539A5A67A2670630542D048A7B06B55#sthash.Tyr26XBX.dpuf
  7. Peeter Suure merekindluse patarei nr 38 (IV-152/50) Lehtmas
  8. Mälestised • 27436 Hoone, kus on paiknenud Eesti riigikaitseasutused
  9. Mälestised • 293 Peeter Suure merekindluse raadiojaam
  10. Герасимов Александр Михайлович. Раздел "Люди", Русско-Японская война на море 1904–1905 г.г.
  11. Краткие биографические справки. Российский Императорский флот / IT InfoArt Stars
  12. Герасимов, Александр Михайлович. Словари и энциклопедии на Академике
  13. Краткие биографические справки. Российский Императорский флот / IT InfoArt Stars
  14. Изместьев, Петр Иванович. Словари и энциклопедии на Академике
  15. Изместьев Петр Иванович. Биография.ру
  16. 16,0 16,1 16,2 Tallinn : entsüklopeedia. 2., N-Ü / (peatoimetaja Jaan Tamm ; märksõnastiku koostaja Robert Nerman). Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004. Lk 56–57
  17. 6" Canet suurtüki soomustorn. Kultuurimälestiste riiklik register
  18. 8856 Peeter Suure Merekindluse Viti kaitsepositsiooni rooduvarjend, 1913-1917. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8856
  19. 8889 Peeter Suure Merekindluse Pääsküla positsiooni varjenditevaheline tunnelisüsteem, 1913-1917. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8889
  20. 20,0 20,1 Peeter Suure merekindluse Pääsküla positsiooni varjenditevaheline tunnelisüsteem, 1913–1917. a.
  21. 8837 Peeter Suure Merekindluse Pääsküla kaitsepositsiooni tagalapatarei, 1913-1916, Kultuurimälestiste riiklik register nr 8837
  22. 21530 Peeter Suure Merekindluse Rae positsiooni rooduvarjend, Kultuurimälestiste riiklik register nr 21530
  23. 8831 Peeter Suure Merekindluse Iru kaitsepositsiooni haubitsapatarei, 1913-1916, Kultuurimälestiste riiklik register nr 8831
  24. 8784 Peeter Suure Merekindluse Iru kaitsepositsiooni tunnel, 1914-1916, Kultuurimälestiste riiklik register nr 8784
  25. 8873 Peeter Suure Merekindluse Vääna- Posti positsiooni rooduvarjend nr. 5, 1917. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8873
  26. 21532 Peeter Suure Merekindluse Vääna- Posti positsiooni läänepoolsed kaevikud koos jaovarjenditega, Kultuurimälestiste riiklik register nr 21532
  27. 8880 Peeter Suure Merekindluse Humala positsiooni rooduvarjend nr.1, 1916. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8880
  28. 8869 Peeter Suure Merekindluse Türisalu- Naage positsiooni rooduvarjend, 1917. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8869
  29. Imperaator Peeter suure merekindluse maarinde Vana-Pääsküla positsiooni kohta pildimaterjali
  30. Haruldane objekt Rae vallas: Peeter Suure merekindluse varjendid, Rae Sõnumid, 15. september 2012
  31. Merekindluse maarinde Rae (Johannishof) positsiooni kohta pildimaterjali
  32. Peeter Suure merekindluse Humala positsiooni Kultuurimälestiseks tunnistamine
  33. KINDLUSRAUDTEED Peeter Suure merekindlus
  34. 34,0 34,1 Peensoo, Piret. Vallad kavandavad Peeter Suure merekindluse punkrisse muuseumi. / Eesti Päevaleht, 31. august 2007
  35. Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn: Olion, 1993. Lk.74
  36. Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn, 1993. Lk. 19
  37. 37,0 37,1 37,2 Mehis Helme. Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896–1996. Autori kirjastusel : 2006. Lk. 50
  38. Моонзундская позиция
  39. Peeter Suure merekindluse patarei nr 47 (IV-152/45) Hirmustes
  40. Моонская батарея, www.melkon.lv, 2004-04-13
  41. Крепостные войска 1914 г.
  42. Барсуков Е.И. Русская артиллерия в мировую. Военная литература
  43. Toe Nõmm. Eesti relvad Teise maailmasõja eel. / Tehnikamaailm, August 2008
  44. Viimsi militaarajalugu Viimsi Muuseumid

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Heino Gustavson, "Merekindlused Eestis 1914–1940", Olion, Tallinn 1993
  • Mehis Helme, "Pietari Suuren merilinnoituksen rautatiet", Tallinn 1992
  • Mehis Helme. Fortress railways of the Baltic shores. 1994
  • Leho Lõhmus, "Nõmme kindlusraudtee", Kirjastus: KOOLIBRI, ISBN 9789985027660, 2011
  • Mati Õun, "Eesti merekindlused ja nende suurtükid 1918–1940", Tammiskilp, 2001
  • Петров М. А. Подготовка России к мировой войне на море. – М-Л.: Государственное военное издательство, 1926. Глава седьмая. Оборудование театров Балтийского и Черного морей, (netiversioon militera.lib.ru)

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Teistes keeltes[muuda | muuda lähteteksti]