Lääne-Eesti saarestik

Allikas: Vikipeedia
Moonsund Archipelago locator map.svg

Lääne-Eesti saarestik (Muhu väina järgi nimetatud ka Moonsundi saarestikuks) on saarterühm Läänemere idaosas. Selle pindala on 3933 km2, elanikke 46 000 (2003)[1]. Saarestikku eraldab Mandri-Eestist Väinameri ja Läti Kuramaast Kura kurk.

Saarestiku suurimad saared on Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi.

Kliima ja loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne-Eesti saarestiku kliima on Läänemere vahetu läheduse tõttu Mandri-Eestist merelisem. Selle loodus on isepärane ja seal leidub mitmeid taimeliike, mida Mandri-Eesti territooriumil ei kasva (näiteks harilik jugapuu).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt ja teistes keeltes on saarestikku nimetatud Moonsundi arhipelaagiks (vene keeles Моонзундский архипелаг). See oli ka 18.–20. sajandil Vene Keisririigi ja Nõukogude Liidu sõjanduses kasutatav termin Lääne-Eesti saarestiku kohta.

Saarestikul oli suur tähtsus Peeter Suure Merekindluse koosseisus Peterburi kaitses. Tähtsus oli võrreldav Edela-Soome rannikul asuva Hanko saarega ning Soome lahes asuvate Aegna saare ning Porkkala saarestikuga.

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Ettevalmistused[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjategevus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2.–5.oktoobril 1917 Muhu saare kaitsmine Saksamaa Keisririigi sõjalaevastiku eest.
  • 12. oktoobril 1917 saabusid Saaremaa põhjaranniku lähedusse Saksa sõja- ja transpordilaevad. Üksikud Vene rannakaitsepatareid lõpetasid kiiresti vastupanu ning Saksa väed saatsid Tagalahes ja Pammana poolsaarel maale 24 600 sõdurit ja ohvitseri, 8500 hobust, 2500 vankrit, 40 suurtükki, 220 kuulipildujat ja 80 miinipildujat. Merel oli ligi kolmsada alust, teiste seas vesilennukite emalaev ja kuus allveelaeva.

Maavägede koosseisus esinevad aga täiesti uut tüüpi üksused: ratturpataljonid.

Saare kaitseks mõeldud Vene väed olid peale Peterburis toiminud veebruari- ja oktoobrirevolutsiooni moraalselt laostnud. Ühe Vene suurtükipatarei ülem sai Kuressaare linnapiiril kohalikelt elanikelt teada, et linnas on nähtud seitset Saksa ratsaluurajat. Ent samas viibivad jalaväelased, terve rügemenditäis mehi, lihtsalt ei soovinud neile vastu astuda ja keeldusid allumast ohvitseridele, kes üritasid mehi seitset ratsanikku püüdma sundida. Jalaväelased seadsid oma tääkide otsa valmis hoopis valged lipud. Kui meeleheitel suurtükipatarei mehed püüdsid pelgalt revolvrite ja mõõkade toel luurajaid rünnata, avasid Vene jalaväelased omade pihta selja tagant tule. Kuid need Vene üksused, keda kohtasid Pammana poolsaarel maale tulnud I ratturpataljoni 4. ja 5. kompanii Kõljalas, olid veel täiesti võitlusvõimelised. Pataljoni ülesandeks oli tungida läbi saare kiiresti lõuna suunas, et lõigata ära Vene vägede taandumistee Kuressaarest Kuivastusse. Õhtuks jõudsid ratturite kompaniid suure maantee lähedusse ning järgmisel päeval, 13. septembri hommikul, puhkes Uduveres lahing. Pataljoni 4. ja 5 ratturkompanii liginesid lahingupaigale Muhu suunast, üritades venelasi selja tagant haarata. Nad jõudsid välja Kõljala teeristi, kus Kuressaare-Kuivastu maantee ristub Valjala teega. Siin kohtusid nad vastasega. Venelased lõid ratturkompaniid tagasi. Ent kaks Vene sõdurit sai lahingus surma ning maeti hiljem maantee ligidale Mäe talu väljale. Sestsaadik sai koht rahvasuus uue nime – Kooljamäe.

Eesti Vabadussõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saaremaa mäss

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Autorite kollektiiv. 2003. EE 12 [Eesti A-Ü]. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 308