Toompea Suur linnus

Allikas: Vikipeedia

Toompea Suur-Ordukindlus (ladina keeles castrum magnus või castrum maius) oli Mõõgavendade ordu kindlustatud asula, mida 1220. aastatel ehitati ja arendati Toompea paelava kaguosas, kus varem oli asunud muinaseestlaste ja hilisem I Taani aja taanlaste linnus. Üldlahenduselt oli see kastell, mis II Taani ajal aastatel 12381346 jagati põikmüüriga kahte ossa. 13. sajandil tekkis sinna tihe hoonestus, kus muuhulgas paiknesid Taani kuninga Harju, Viru, Rävala ja vahepeal ka Järva vasallide ning piiskopi elamukrundid.

Aastatel 12271229 lasi ordumeister Volquin lavasaare edelaossa ehitada Tallinna esimese kivist ordulinnuse ehk ordulossi (Ordensburg või Ordenschloss), mida tuntakse Toompea Väike-Ordukindlusena (ladina keeles castrum minus või castrum parva). Väikest kindlust ühendas suure kindlusega Toompea kolmanda osana eeskaitseala (cingele).

Kindluse müüridele rajati keskajal arvatavasti 14 kaitsetorni. Enamik neist (11) olid madalad konsooltornid, mille katked on osaliselt tänaseni jälgitavad. Peale selle oli ringmüüril veel kaks müüritorni ja üks väravatorn. Viimane, Toome värav ehk Toomvärav ehk Kellatorn (nimetatud 1511 Klocktorne, 1694 die alte Thumb Pforte) asus praegusel Piiskopi tänaval. Osa Kellatorni lääneseinast on säilinud Lossi plats 6 paikneva hoone Piiskopi tänava poolses välisseinas.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]