Märtsirevolutsioon

Allikas: Vikipeedia

Märtsirevolutsioon oli liberaalne revolutsioon Eestimaal 14.17. märtsil (vkj. 1.–4. märtsil) 1917. Märtsirevolutsiooniks nimetasid seda ka sündmuste kaasaegsed.

Demonstratsioonid ja keisrivõimuvastased rahutused[muuda | muuda lähteteksti]

Revolutsioon algas 14. märtsil (1. märtsil) 1917 Tallinnas töölisstreikidega.

15. märtsil (2. märtsil) moodustati Petrogradis Ajutine Valitsus, mille esimeheks sai vürst Georgi Lvov. Ülemjuhatuse peakorteris viibiv imperaator Nikolai II andis kontrrevolutsioonilistele vägedele korralduse alustada sõjakäiku Petrogradi vastu. See ebaõnnestus. Nikolai II loobus samal päeval Pihkvas troonist oma noorema venna Mihhail Aleksandrovitši kasuks.

Revolutsioonisündmused Tallinnas[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinnas kasvasid Tallinna Kopli piirkonna sõjatehastest (Bekkeri laevatehas jt.) alanud töölisstreigid nendega liitunud sadamas ehitamisel asunud laevade : "Izjaslav"i, "Avtroil"i, "Prjamislav"i, "Brjatšislav"i, "Fjodor Stratilat"i meeskondade ja relvastatud Tallinna sõjasadamas asunud Balti laevastiku Tallinna eskaadri 1. brigaadi ristlejate "Rjurik"u, "Oleg"i, "Bogatõr"i, "Admiral Makarov"i, "Bajan"i; miinilaevade "Pogranitšnik"u ja "Ohhotnik"u madrustega mässuks. Kõigepealt suunduti Suure Rannavärava juurde Tallinna vangla nr. 1ks muudetud keskaegse suurtükitorni Paks Margareeta juurde. Et vanglaülem ei avanud väravaid, murti need maha ja tungiti sisse. Rannaväravate lähedal asunud Peeter Suure merekindluse staabis Pagari tänaval asunud merekindluse komandör viitseadmiral Aleksandr Gerassimovit, kes püüdis meeleavaldajaid rahustada, vigastati ning ta toimetati minema. Vanglaülema, kes revolvri haaras ja õhku tulistas, pistsid madrused täägiga surnuks ning üks vastupanu osutanud vangivalvur tapeti. Vangimaja kaitsnud 60–70 soldatilt võeti relvad ära ja jaotati mässajate vahel. Vabastati kõik vangid, kokku umbes 100 inimest, kelle hulgas oli ka 1906. aastal mässu pärast vangi mõistetud Pamjat Azova madrused. Vangla pandi põlema.

Rannaväravast hargnesid mässulised mitmes suunas. Juba Paksu Margareeta ründamise ajal siirdus osa inimesi ohranka maja juurde Pikal tänaval. Hoone uksed murti lahti. Purustati sisseseade ja hävitati asjaajamispaberid. Edasi rünnati Vene tänava eeluurimisvanglat, mida kaitses rood soldateid. Need andsid relvad ära. Vangla väravad avati ja kõik vangid lasti välja.

Verisem kokkupõrge tekkis Tallinna garnisoni komandantuuri juures Tartu maanteel, kus relvastatud valve ei lasknud mässulisi ligi. Tekkis tulevahetus, kus mitu madrust sai haavata. Lõpuks murti vastupanu ning komandantuuri peavahist vabastati samuti kõik vangid.

Mässulised tungisid ka Toompeale, kus asusid Eestimaa kubermanguvalitsus ja kubermanguvangla. Seal vastupanu ei osutatud. Vangid vabastati ja vangla pandi põlema. Tuli levis ka kubermanguvalitsuse ruumidesse ja kuberneri lossi. Eestimaa kubermanguvalitsus lakkas toimimast.

Vanglate järel langesid mässuliste löögi alla ka politseiasutused ja kohtud. Need võeti käsile üksteise järel: ruumid vallutati, sisustus purustati ja asjaajamisdokumendid hävitati, sest kardeti, et reaktsiooni võidu korral võidakse neid materjale jälle kasutada inimeste vastu.

16. märtsil (3. märtsil) 1917. aastal loobus Mihhail II troonist. Isevalitsus ja Romanovite dünastia oli kukutatud.

Tallinnas algasid grandioossed miitingud ja meeleavaldused. Töö ettevõtetes ja asutustes seisis. Tallinnas kui Balti laevastiku põhibaasis ja selle sõjalaevadel ning baasi kaitseks moodustatud Peeter Suure Merekindluse kindlustatud rajoonis asuvates väeosades õppusi ei toimunud.

Samal päeval algasid Tallinna ja selle ümbruskonna vabrikutes ja tehastes, sõjaväeosades ja sõjalaevadel tööliste, soldatite ja madruste saadikute valimised Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogusse[1],[2],[3]. Valitud 198 saadikust oli bolševikke vaid 58, esseere 87, menševikke 29 ja parteituid 22 saadikut[4]. Valimistulemustes tuleb arvesse võtta Tallinnas ja Põhja-Eestis asunud Venemaa revolutsiooniliselt meelestatud sõjaväeosade isikkoosseisuga. Juba samal päeval tuli nõukogu Mere puiesteel asuvas Grand Marina kinos kokku.

Nõukogu koosolekul asutati linnas korra hoidmiseks rahvamiilitsa komitee ja Täitevkomitee, kes pöördus linnaelanike poole üleskutsega hoida avalikku korda ning kohustas politseid ja sandarmeid relvi ära andma mitte hiljem kui ülejärgmisel päeval kell 12.[5]

Samal päeval algas üldstreigi ja meeleavaldustega revolutsioon Narvas, millest võttis osa ka Narva Anarhistlik-Kommunistlik Noorte Ühing. Moodustati Narva Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu.

Väänas asuvas 3. kindlusesuurtükiväe polgus puhkes mäss samal päeval. 6 kõige vihatumat ohvitseri lasti maha.

Suurupis asuvas Peeter Suure Merekindluse 3. kindlusesuurtükiväelaste seas puhkes mäss samal päeval. 6 kõige vihatumat ohvitseri lasti maha. Rahutuste käigus sai ka vigastada merekindluse ülem Aleksandr Gerassimov.

Naissaarel, kus asus Peeter Suure merekindluse raskesuurtükiväe üksikpataljon ja töötas hulk inimesi kindlustustöödel, toimus samal päeval madruste ja tsiviilisikute mäss. Madrused võtsid sandarmitelt relvad, vabastasid kõik vahialused ja süütasid peavahi hoone põlema.

Revolutsioonisündmused Tartus[muuda | muuda lähteteksti]

17. märtsil (4. märtsil) võitis revolutsioon Tartus. Moodustati Tartu Tööliste, Soldatite ja Üliõpilaste Saadikute Nõukogu. Nagu Venemaal, nii said ka Eestis moodustatud nõukogudes enamuse sotsialistid-revolutsionäärid ja menševikud.

Tallinnas jätkusid grandioossed miitingud ja meeleavaldused.

Revolutsioonisündmused Haapsalus[muuda | muuda lähteteksti]

Haapsalus pandi revolutsiooniline kord maksma 17. märtsil (4. märtsil). Juba varahommikul levis linnas teade, et mõnikümmend madrust on kohale jõudnud. Esimeseks madruste ohvriks langes Haapsalu raudteejaamas linnavaht, kes küllalt kiirelt polnud nende käsku täitnud. Teiseks ohvriks olnud endine mõisnik Ernst von Tritthof, kes tapeti oma korteris. Seejärel vabastati linna vangimajast kõik vangid. Kõik dokumendid, mis rahukohtuniku ja politseipristavi juurest leiti, hävitati. Kella 9 paiku organiseerisid peamiselt madrused ja Läti sõjapõgenike naised Turuplatsil revolutsioonilise kohtu, kus kohtu alla anti linnapea dr. Gottfried von Krusenstern ja kirikuõpetaja Ralf von zur Mühlen. Mõne tunni pärast lamasid nad juba tänaval vereloigus — linnapea surnuna ja pastor raskesti haavatuna, kuid siiski elusana...[viide?]

Revolutsioonisündmused Saaremaal[muuda | muuda lähteteksti]

Saaremaal koguneti pärast uudiseid Ajutise Valitsuse moodustamist Kuressaares Pikale tänavale Bürgermusse vanglahoone juurde, kus asusid sõjaväeasutused, (polkude staabid jms.), kus lasti maha üks 425. Kargopoli jalaväepolgu ohvitser, kes olevat meeleavaldajaid relvaga ähvardanud ning kavatseti revolutsioonilist kohut mõista admiral Belogolovõi üle, kes oli Muhu väina kindlustatud piirkonna ülem ning ei olnud vandunud truudust uuele Ajutisele valitsusele. Kuressaare Eesti Selts esimehe kt. Mihkel Nepsi algatusel kutsuti kokku eesti seltskondlike organisatsioonide esindajate koosolek, kuhu kokkutulnud, umbes 20–25 isikut, otsustasid endid lugeda või tunnistada Saaremaa Eesti Ajutiseks Täidesaatvaks Komiteeks. Esimeheks oli Kaarma pastor Hugo Bernhard Rahamägi[6],[7].

Jaan Poska (paremal) hiljem Tartu rahu allakirjutamisel.

18. märtsil (5. märtsil) nimetati Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangukomissariks Jaan Poska, millega algas Ajutise Valitsuse võimu korraldamine Tallinnas ja Eestimaa kubermangus.

8. aprillil (vkj 26. märtsil) toimus Petrogradis eestlaste meeleavaldus, kus Eestile nõuti autonoomiat. Sinimustvalgete lippude lehvides sammusid seal elavad eestlased läbi linna parlamendihoone ette, kus esitati oma nõudmine. Neli päeva hiljem kinnitas Venemaa Ajutine valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega Eesti sai ulatusliku autonoomia. See oli esimene taoline järeleandmine endise Venemaa Keisririigi rahvastele.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]