Peterburi kubermang

Peterburi kubermang
Peterburi kubermang
	Pindala: 66 160 km²
	Elanikke: 2 475 400 (1905)
	Rahvastikutihedus: 37,4 in/km²
	Keskus: Peterburi (1710–1917)

Peterburi kubermang (vene keeles Санкт-Петербургская губерния, 1914–1924 Петроградская губерния, 1924–1927 Ленинградская губерния) oli haldusüksus Venemaa keisririigis ja Vene SFNV-s ja NSV Liidus, aastatel 1710–1927.

Peterburi piirkonna maa-alade haldamiseks loodi Rootsilt vallutatud aladele 18. detsembril 1708 Ingerimaa kubermang. Kubermangu keskus oli Peterburi (vene keeles Санкт-Петербург) linn. Peterburi juurde kuulus 10 linna, sealhulgas Läänemere laevastiku baas Kroonlinn. 1905. aastal oli kubermangu pindala 39 203,2 ruutversta ja elanikke oli 1873. aastal umbes 550 000.^[1]

Peterburi kubermang asus Loode-Venemaal Ida-Euroopa lauskmaal, kubermang piirnes 1914. aastal põhjas Viiburi kubermangu, idas Vologda kubermangu, lõunas Pihkva ja Novgorodi kubermangu ja läänes Eestimaa kubermanguga.

Kubermangu territoorium

Peterburi kubermangu kuulusid linnad: Peterburi, Narva, Schlüsselburg, Laadoga, Oudova, Bežetskoi Verh, Ustjužna Železnopolskaja, Aunus, Belozersk, Rževa Pustaja, Zavolotšje, Kargopol, Pošehobje, Rževa Volodimirov, Uglitš, Jaroslavl, Romanov, Kašin, Jamburg ja Koporje ning kaheksa maakonda:

Peterburi kubermangu tuumikalad, 1878

Jamburgi maakond – maakonnalinn Jamburg
Oudova maakond – maakonnalinn Oudova
Novaja Ladoga maakond – maakonnalinn Novaja Ladoga
Luuga maakond – maakonnalinn Luuga
Peterburi maakond – maakonnalinn Peterburi
Peterhofi maakond – maakonnalinn Peterhof
Schlüsselburgi maakond – maakonnalinn Schlüsselburg
Tsarskoje Selo maakond – maakonnalinn Gattšina

Kubermangu haldus

Pikemalt artiklites Peterburi kindralkuberner, Peterburi kuberner, Peterburi sõjakuberner ja Peterburi tsiviilkuberner

Aadel

Pikemalt artiklis Peterburi kubermangu aadlisuguvõsaraamatud

1785. aastal sai aadel keisrinna Katariina II Aadliarmukirjaga õiguse moodustada kohalikke aadlikogusid, samuti privileegi valida kubermangu- ja maakonna aadlimarssaleid. Ühtlasi seati sisse kubermangu aadlisuguvõsaraamatud, kuhu kanti kubermangu maaomanikud^[2].

Pikemalt artiklis Peterburi kubermangu aadlimarssal

Kubermangu elanikud

Peterburi kubermang oli põline soomeugrilaste: (vadjalaste, ingerlaste ja isurite) asuala.

Venemaa 1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli kubermangu elanike seas soomlasi 6,2% ja eestlasi 3,0%. Eestlasi elas kõige rohkem Jamburgi maakonnas (21,9%), Oudova maakonnas (10,5%) ja Peterhofi maakonnas (6,2%). Soomlasi oli kõige rohkem Schlüsselburgi maakonnas (39,3%), Tsarskoje Selo maakonnas (25,7%) ja Jamburgi maakonnas (14,2%). Isureid oli Jamburgi maakonnas 7,8% ja Peterhofi maakonnas 4,7%.^[3]

Venemaa 1920. aasta rahvaloenduse andmetel oli kubermangus soomlasi 11,5%, eestlasi 5,5% ja isureid 1,2%. Eestlasi oli kõige rohkem Jamburgi (11,2%), Oudova (11,1%) ja Peterhofi (7,1%) maakonnas. Soomlasi oli kõige rohkem Schlüsselburgi (32,9%), Peterburi (26,4%) ja Detskoje Selo (endises Tsarskoje Selo) kreisis (24,8%). Isureid oli Jamburgi maakonnas 12,7%.^[4]

Transport

Kubermangu läbisid Peterburi–Varssavi raudtee, Balti raudtee ja Pihkva–Narva raudtee.

Peterburi–Varssavi raudtee rajati aastatel 1852–1862. Raudtee pikkus oli koos haruliinidega 1280 km. Raudtee kulges läbi Gattšina, Luga, Pihkva, Ostrovi, Põtalovo, Rēzekne, Daugavpilsi, Vilniuse, Lentvarise, Hrodna ja Białystoki. Kubermangus asus ka pealinna Peterburi elutegevust kindlustavad Peterburi sadamad, Neeva suudmes Soome lahe idasopis.

Ajalugu

1710. aastal nimetati Ingerimaa kubermang ümber rajatud Peterburi linna järgi Peterburi kubermanguks. Kubermangu koosseisus oli piirkondlikud haldusterritooriumid distriktid ja kakskümmend üheksa linna: Peterburi, Narva, Schlüsselburg, Veliki Novgorod, Pihkva, Laadoga, Porhov, Gdov, Opotška, Irboska, Ostrov, Staraja Russa, Velikije Luki, Toropets, Bežetskoi Verh, Ustjužna Železnopolskaja, Olonets, Beloozero, Rževa Pustaja, Zavolotšje, Kargopol, Pošehobje, Rževa Volodimirov, Uglitš, Jaroslavl, Romanov, Kašin, Tver ja Toržok.^[5] Kubermangu koosseisu kuulusid ka Helgeimaile vürstile Aleksandr Menšikovile kingitud Jamburgi ja Koporje linnad.

1719. aastal tsaar Peeter I korraldusel läbi viidud reformi tulemusel reorganiseeriti senised Venemaa kubermangud, määrati kubernerid ning Peterburi kubermang moodustati 11 provintsist ja 39 linnast:

Peterburi provints, kuhu kuulusid Kotlini saar Kroonlinnaga, Schlüsselburg, Koporje ja Jamburgi maakond;
Viiburi provints, kuhu kuulusid Viiburi linn, Käkisalmi ja Savonlinna maakond;
Narva provints, kuhu kuulusid Narva linn ning Vasknarvaga ning Tartu maakond;
Velikije Luki provints, kuhu kuulusid Velikije Luki ja Toropetsi linn koos maakondadega;
Novgorodi provints, kuhu kuulusid Novgorodi linn koos eeslinnade Porhovi ja Novaja Ladogaga ja Staraja Russa linnaga;
Pihkva provints, kuhu kuulusid Pihkva linn koos eeslinnade Oudova, Irboska, Opotška, Ostrovi, Ržev Pustoi ja Zavolotšiga;
Tveri provints, kuhu kuulusid linnad Tver, Toržok, Staritsa, Ržev, Zubtsov, Pogoreloje Gorodištše koos maakondadega;
Jaroslavli provints, kuhu kuulusid Jaroslavli ja Kinešma lin maakondadega;
Uglitši provints, kuhu kuulusid Uglitši, Kašini, Bežetski Verhi lin maakondadega;
Pošehonski provints, kuhu kuulusid Pošehonje, Tutajevi linn maakondadega ja
Belozerski provints, kuhu kuulusid Belozerski, Ustjužna, Kargopoli, Tšardonda linn.

1721. aasta Uusikaupunki rahuga loovutas Rootsi Põhjasõja käigus juba vallutatud kubermangu alad lõplikult Venemaa tsaaririigile.

1727. aasta haldusreformi ajal likvideeriti Venemaa keisririigi sisekubermangudes haldusüksustena distriktid ja kubermangudes moodustati eraldi Peterburi kubermangust lõunas asunud Novgorodi kubermang koos 5 provintsiga (Novgorodi, Pihkva, Velikije Luki, Tveri ja Belozerski provintsidega); osa Jaroslavli ja Uglitši provintsi maadest liideti Moskva kubermanguga; Narva provints (Narva jõe vasakpoolsed maa-alad) liideti Tallinna kubermangu Viru distriktiga, Aunuse piirkond aga liideti Novgorodi kubermanguga.

Peterburi kubermangu kuulusid ainult 2 provintsi:

Peterburi provints ja
Viiburi provints.

1780. aasta asehalduskorrareformide tulemusel reformiti haldusaparaati, seati sisse aadlisuguvõsaraamatud^[6] ja likvideeriti kubermangude koosseisudes provintsid ning kubermang koosnes vaid maakondadest:

Peterburi maakond
Schlüsselburgi maakond
Sofia maakond (Софийский уезд), hiljem Sofia linn liideti Tsarskoje Seloga ning maakond nimetati ümber Tsarskoje Selo maakonnaks
Roždestvenski maakond (Рождественскй уезд), hiljem viidi maakonna asutused üle Gattšinasse, mis muudeti ka maakonnalinnaks
Jamburgi maakond
Oranienbaumi maakond
Narva maakond

1797. aastal eraldati kubermangu lääneosas Narva jõest lääne pool asuvad maa-alad Eestimaa kubermangu Virumaa koosseisu, kuid Narva linn kuulus kuni 1917. aastani Peterburi kubermangu Jamburgi maakonda. Alles 1917. aasta rahvahääletuse tulemusena liitus Narva linn Eestimaa kubermanguga.

1871. aastal iseseisvus Peterburi linn.

Petrogradi kubermang

1914. aastal pärast esimese maailmasõja algust muudeti ära seni vene keeles kasutatud saksapärane nimi Sankt-Peterburg ning kuni 1924. aastani oli kubermangu nimetus Petrogradi kubermang.

Aprillis 1918 moodustati kaheksast Loode-Venemaa kubermangust (Petrogradi, Novgorodi, Pihkva, Aunuse, Arhangelski, Vologda, Tšerepovetsi ja Põhja-Dvina) Põhjapiirkondade Kommuunide Liit, mis likvideeriti 1919. aastal.

Leningradi kubermang

1924. aastal, pärast Vene SFNV RKN esimehe ja ÜK(b)P Keskkomitee sekretäri Vladimir Uljanov-Lenini surma nimetati Petrogradi linn ja kubermang Leningradi kubermanguks. Nimetust kandis kubermang aastail 1924–1927.

1927. aastal moodustati Leningradi, Murmanski, Novgorodi, Pihkva ja Tšerepovetsi kubermangu osadest Leningradi oblast.

Viited

Välislingid

[YUnJP-1] А.Н. Радищев. Полное собрание сочинений в 3 т. М.; Л.: Изд-во АН СССР, 1952. Т. 3

[2] Список дворянских родов, внесённых в Родословную книгу Дворянского Депутатского собрания Санкт-Петербургской губернии., Российское дворянство

[KBQNZ-3] Первая всеобщая перепись населения Российской Империи 1897 г. Распределение населения по родному языку и уездам 50 губерний Европейской России (vene keeles)

[jjLLC-4] Ленинград и Ленинградская губерния: Краевед. справ.: С прил. новейшей карты губернии / Под ред. и с предисл. Е. Я. Голанта; Ленингр. губполитпросвет. — Л.: Изд-во Кн. сектора Губоно: 1925. — 164 с. (vene keeles)

[FxdQW-5] Порховский уезд Историко-географический очерк

[6] Список дворянских родов, внесённых в Родословную книгу Дворянского Депутатского собрания Санкт-Петербургской губернии. Российское дворянство

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]