Otto Greiffenhagen

Allikas: Vikipeedia

Otto Ferdinand August Moritz Greiffenhagen (20. juuni (vkj)/ 2. juuli 1871 Tallinn10. juuni[1] 1938 Hameln, Saksamaa) oli baltisakslasest Eesti ajaloolane, arhivaar ja muusikakriitik.

Ta sündis Tallinna sündiku ja linnapea Thomas Wilhelm Greiffenhageni pojana. Pärast Tallinna kubermangugümnaasiumi lõpetamist alustas ta 1889 ajalooõpinguid Tartu Ülikoolis[2] ja hiljem Bonni Ülikoolis.

Ta oli Tallinna Linnaarhiivi direktor aastatel 19101935. Et Eesti Vabariigi loomisega oli baltisakslaste juhtiv roll üldiselt kadunud, kujunes Linnaarhiivist Greiffenhageni ja hiljem Paul Johanseni juhtimisel nende üks olulisemaid uurimiskeskusi. See tekitas kohati ka vastuolusid arhiivi ja riigivõimu vahel, ent kuna Greiffenhagen suhtus Eestisse lojaalselt, siis teda ei vallandatud, vaid ta sai kuni pensionile jäämiseni olla arhiivi eesotsas ning anda ameti Johansenile üle.

Aastatel 1910–1938 oli ta ka Eesti (varem Eestimaa) baltisakslaste ühe olulisema asutuse, Eestimaa Kirjanduse Ühingu esimees ja ajalehe Revalsche Zeitungi muusikakriitik.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ta avaldas Tallinna linna vanimad arveraamatud ja kodanikeraamatu, samuti korraldas ja kaasajastas arhiivi kogusid.

  • "Oleviste kiriku vanadusest". Vaba Maa nr 76, 31. märts 1934. Lk 6

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Peep Pillak: "Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 3. kd, lk 213 annab ekslikult Otto Greiffenhageni surmaajaks 23. juuni 1938"
  2. Arnold Hasselblatt: "Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat", Dorpat: C. Mattiesen, 1889, Matrikkel 14223, lk 882

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]