Nõmme

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ajaloolisest halduslikust omavalitsusest; haldusliku linnaosa kohta vaata artiklit Nõmme linnaosa; Tallinna asumi kohta vaata artiklit Nõmme asum; teiste Nõmme-nimeliste kohtade kohta vaata lehekülge Nõmme (täpsustus).

Nõmme

[ 1926–1940 ]
Nõmme lipp

Elanikke: 20 343 (1938)[1]

Koordinaadid: 59° 23′ N, 24° 41′ E

Nõmme oli linn Harjumaal Tallinnast edelas.

19. sajandi lõpul kujunes Nõmme tallinlaste suvituskohaks. 1872. aastal valmis laiarööpmelise Balti raudtee äärde Peatus Seitsmendal Verstal. See soodustas Nõmme kasvu ning arengut. Enne seda oli Tallinna ja Paldiski vahel vaid kaks jaama – Keila ja Klooga. 1880. aastal anti Nõmme Jälgimäe mõisa haldusalast üle Saue vallale. 1917. aastal sai Nõmme alevi ja 1926. aastal juba linna õigused. 29. juulil 1940 liideti Nõmme Tallinnaga. Tänapäeval kuulub Nõmme linnaosa Tallinna linna koosseisu.[2]

Nõmme keskuseks kujunes praeguse raudteejaama ja turuplatsi vaheline ala. Siia koondusid linnavalitsus, postkontor, politseijaoskond, polikliinik ja teised asutused.

Nõmmega külgnevad asumid saab tinglikult jagada kaheks. Piirkonnad, mis on ajalooliselt vanemad kui tänapäevane keskus – Pääsküla, Liiva-Risti ja Männiku –, on laienenud keskuse poole. Noored asumid – Rahumäe, Hiiu, Kivimäe ja Laagri – on laienenud keskusest väljapoole[3][4].

Eesti president Lennart Meri sõnul on Nõmme "Eestis ja kogu Põhja-Euroopas üks esimesi plaanipäraselt kavandatud (1924) ja ka väljaehitatud linnu /---/, professor Edgar Velbri loomingu parimaid /---/ saavutusi"[5].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eelajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nõmme kõrts (Nöme) Mellini Liivimaa Atlase kaardil 1798. a

Kuni XIX sajandi keskpaigani oli Nõmme peaaegu asustamata. Hõreda männimetsaga kaetud ala läbisid Viljandi- ja Pärnu-suunalised teed ning metsatee Saku mõisani. Vanemates ürikutes (Taani hindamisraamatus) mainitakse suurima asustusena 13. sajandil rajatud Pääsküla küla.[6]

1371. aastal mainitakse praeguse Nõmme territooriumil asuvat Hohenhaupti (Kõrgepea – Glehni lossi asupaika) vaid Tallinna sarase ühe punktina. Vanadelt kaartidelt on täheldatud veel mõni ehitis, nagu Mägedevahe (Meggedewahe Krog, 1689) ja Nõmme kõrts (Nöme, 1798).[7]

Aastatel 18211919 kuulusid Nõmme alad Jälgimäe mõisale (saksa keeles Jelgimeggi), mille omanik oli Glehnide perekond. 1886. aastal ehitas Nikolai von Glehn Mustamäe nõlvale endale uue kodu – Hohenhaupti lossi (nn Glehni loss), jättes nii Jälgimäe mõisa kõrvalmõisaks.[8]

Areng aastatel 1872–1917[muuda | muuda lähteteksti]

Nikolai von Glehn

1870. aastatel jõudis raudtee ka Jälgimäe mõisa maadele. Valminud Balti raudtee (Paldiski–Tallinna–Peterburi raudteeliin) ahvatles paljusid suvitajaid avastama uusi väljasõidukohti. Nii jõuti Mustamäe nõlvadele, mida hüüti Sinisteks Mägedeks. Uus suvituskoht osutus tallinlaste seas niivõrd populaarseks, et 1872. aasta kevadel algatati asjaajamine raudteepeatuse rajamiseks Nõmme kõrtsi lähedusse. Raudteevalitsuse operatiivne tegutsemine päädis sellega, et sama aasta 15. juunil oli suvises sõiduplaanis märgitud uus raudteepeatus: Peatus Seitsmendal Verstal (saksa keeles Haltestelle auf der 7. Werst, vene keeles Oстановочный пункт на 7. версте). 1874. aastast kannab raudteepeatus juba suupärasemat nime Nõmme (saksa keeles Nömme, vene keeles Неммe)[9][10].

Mõistes regulaarsest raudteeühendusest tulenevaid loendamatuid võimalusi, hakkas Nikolai von Glehn raudteepeatuse ümbruses maid välja rentima,[11] soodustades nii suvilate ehitamist. Esimeseks rentnikuks on dateeritud 6. oktoobril 1873 Tallinna kooliõpetaja Johan Pihelmann. Rahvajutu järgi olla von Glehn pärast tehingut lausunud: "Seie saagu lenn."[12]

1880. aastal eraldus Nõmme administratiivselt Jälgimäe mõisast ja liideti Saue vallaga. Uus olukord võimaldas Nikolai von Glehnil oma maid ka müüa. Otsus oli tingitud asjaolust, et Balti Eraseadus keelas rüütlimõisa maade tükeldamise ja ehituskruntideks müümise. Seaduse muutus, mille kinnitas tsaar Aleksander II isiklikult tuli tänu Nikolai von Glehni visadusele teostada unistus rajada oma maadele linn[13].

Soosides igati Nõmme piirkonna kasvu ja arengut, pakkus ta tihti krundi ostjatele väiksema sisemaksu võimalust. Ostuleping sõlmiti tavaliselt maksetähtajaga kuni 99 aastat[14].

1893. aastal oli Nõmmel juba 50 ning sajandivahetusel 300 maja. Püsielanikkonna tekkimisega hakkasid Nõmmel välja kujunema erinevad piirkonnad, mis arvestasid nii rahvuslikke kui ka seisuslikke vahesid. Raudteest põhja pool, nn. Vana-Nõmmel (tänase Pärnu maantee, Idakaare ja Glehni tänava ümbrus) elasid peamiselt rikkad eestlased ja "kadakad sakslased". Lõuna pool raudteed ehk Uus-Nõmmel (tänapäevase Valdeku, Rohelise, Õie ja Mai tänava piirkond) asusid põhiliselt sakslased. Sinna kavandas Glehn ka tulevikulinna raekoda. Põhjakaare ja Harku tänava ümbruses elas lihtrahvas. Seda piirkonda kutsuti Kanakülaks[15][16].

1900. aastal avas uksed 2-klassiline algkool. 9. veebruaril 1908 asutati Nõmme Heakorra Selts, kelle eestvõttel algatati tänavavõrgu planeerimine ja tänavatele nimede andmine. Samal aastal anti Nõmmele turupidamise õigused (Nõmme turg). 1910. aastal avati apteek, hakkas ilmuma ajaleht ning asutati Nõmme Vabatahtlik Tuletõrje Selts. 1912. aastal avati postkontor ja politseijaoskond. 18. märtsil 1914 sai Nõmme suvituskoha õigused.[2]

Nõmme alev aastatel 1917–1926[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõmme alevivolikogu

Esimene maailmasõja ja sellele järgnenud segastel aegadel kannatas piirkond palju, kuid ärksamate nõmmelaste visa tegutsemise tulemusel sai Nõmme 12. septembril 1917 aleviõigused (esialgu kavatseti taotleda vallaõigusi).[2] Esimeseks alevivanemaks sai 17. detsembril 1917 Heinrich Badendick.

Murdelised sündmused hakkasid kerima juba 1905. aasta revolutsiooniga, mil Tallinna töölised pidasid Nõmmel oma revolutsioonilisi miitinguid. 1912. aastal alanud Peeter Suure Merekindluse ehitustööd suurendasid piirkonna militaarsust. Nõmmele rajati kindlusraudtee, kaevikuid, mitu suurtükipositsiooni jt. objekte. Tööjõuna kasutati sõjaväelasi, sõjavange ning Venemaalt palgatuid. Tööd jagus ka kohalikele inimestele. Hüppeline rahvaarvu tõus tekitas elamispinna puudust. Turvalist elu häirisid sagenevad rüüstamised ja röövimised[17].

1917. aasta sündmustega kasvas Nõmmel pahempoolselt meelestatud inimeste arv. Suur osa kohalikest aga keeldus koostööst bolševikega. Nõmme elu juhtimises ja korraldamises hakkasid olulist rolli mängima rahvuslikult meelestatud tuletõrjeselts ja selle liider Jaan Vaga. Seltsi liikmed võtsid ülesandeks tagada Nõmmel turvalisus (Nõmme Omakaitse) ja varustada elanikke esmatähtsate kaupadega[18].

6. jaanuaril 1918 haaras võimu Nõmme Töörahva Nõukogu. Uus võim natsionaliseeris Glehnide varad ja vangistas Nikolai von Glehni. 23. veebruaril võtsid võimu üle eestimeelsed jõud, kes said tegutseda 25. veebruarini, mil Nõmmele saabusid Saksa väeosad. Järgnenud okupatsiooni ajal lahkusid Glehnid Saksamaale, kust sõitsid edasi Brasiiliasse. 13. novembril taastati Nõmme omavalitsuse töö.[2]

Pärast Vabadussõda algas Nõmme piirkonna kiire kasv. 1920. aastate keskel lähenes alevi elanike arv 10 000-le, elumajade arv kasvas 1300-ni[19]. 1919. aastal asuti alevit elektrifitseerima, milleks ehitati raudteejaama juurde väike jõujaam. Tarbimise kasvamisel sõlmiti leping Ellamaa elektrijaamaga. 1923. aastal kinnitatud administratiivpiiridega laienes Nõmme alev Pääsküla (Peetri aedlinna) ja Valdeku (Männiku) arvelt[20].

1924. aastal valmis 11,2 kilomeetri pikkune elektrifitseeritud Tallinna–Pääsküla raudteelõik. Elektrirongide kasutuselevõtt elavdas märgatavalt liiklust. Kui seni oli liikunud liinil 13 aururongi, siis nüüd sõitis 27 elektrirongi. See soodustas omakorda uute raudteepeatuste – Kivimäe (1924), Rahumäe (1926) ja Hiiu (1926)[21] – rajamist.

Nõmme linn aastatel 1926–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Nõmme turu ehitustööd (2009)

Omavalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Seltsielu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1928–1940 tegutses Nõmmel Nõmme Haridus- ja Rahvamajaselts.

Koolid[muuda | muuda lähteteksti]

Aastad 1900–1917[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese kooli, 2-klassilise algkooli, asutas Nikolai von Glehn 1900. aastal[2] Eestimaa põllu- ja käsitööliste alaealiste varjupaigast vabaks jäänud majja Hallikivi raba veerde. 1906. aastal toodi kool üle Männi ja Raudtee tänava nurgale (Raudtee 64), kust see kolis edasi Pärnu maanteele. Kool suleti 1908. aasta kevadel koolmeistri ja Glehni vastuolude tõttu.

Samal, 1908. aasta sügisel avati Pärnu maantee ja Raudtee tänava nurgal Sakkeuse majas III järgu kroonukool, mis peagi reorganiseeriti kõrgemaks kroonualgkooliks. 1912. aastal kolis kool Glehni endisse vorstivabrikusse (Pärnu mnt 320), millest kujunes enamiku Nõmme koolide alguspunkt ning kus praegu tegutseb Nõmme Muusikakool. Kooli juhatas alates 1913. aastast Jaan Vaga. 1917 kujundati kroonualgkool ümber avalikuks algkooliks.[22]

Aastad 1917–1939[muuda | muuda lähteteksti]

Nõmme rahvastiku kiire kasvu ning algkoolide 6-klassilisteks muutmise tõttu 1920. aastatel hakati asutama uusi õppeasutusi. 1927. aastal rajati uus algkool ja abialgkool, viimane laiendati juba 1929. aastal samuti algkooliks. Koolide eristamiseks pandi neile numbrid: I, II ja III. 1929. aasta septembris kolisid Nõmme Linna I ja II Algkool aasta varem valminud Hiiu koolimajja aadressil Raudtee 55. 1931. aastal ühendati I ja II Algkool Hiiu Algkooliks ning III Algkool nimetati Nõmme Algkooliks, mis tegutses edasi Pärnu mnt majas.

Fr.Wendachi projektide järgi ehitati 1932. aastal Kivimäe (Leegi 14) ja 1935. aastal Rahumäe Algkooli (Vabaduse pst 50) hoone. Kivimäe kool sai omale osa Hiiu Algkooli õpilastest. Rahumäe Algkooli läks aga Nõmme Algkool täies koosseisus. 1935. aastal jäi Pärnu mnt 320 hoone tühjaks ja sellesse asutati Nõmme Muuseum.

Kaua aega puudus Nõmmel keskhariduse saamise võimalus. 11. augustil 1929 avati Nõmme Linna Üldhariduslik Täienduskool, mis järgmisel aastal muudeti 5-klassiliseks Nõmme Linna Ühisgümnaasiumiks. 1934. aasta koolireformi järel muutus kooliharidus kolmeastmeliseks: 4-aastane algkool, 5-aastane progümnaasium ja 3-aastane gümnaasium. Seetõttu asendus Nõmme Linna Ühisgümnaasium järk-järgult Nõmme Progümnaasiumiga ning 1937. aastal avati progümnaasiumi lõpetajatele Nõmme Gümnaasium. Veel tegutsevate 6-klassiliste algkoolide lõpetajate jaoks loodi 1938. aastal kolmeaastane Nõmme Linna Erareaalkool. Kõik need koolid (k.a Hiiu algkool ja Nõmme Tööstuslik Täienduskool) töötasid praeguse nime järgi Nõmme Gümnaasiumi Hiiu majas (Raudtee 55). 1939. aastal valmis uus gümnaasiumihoone Raudtee ja Pargi tänava nurgal, aadressiga Raudtee 73, ning gümnaasium kolis uude koolimajja.

Läbi aegade on Nõmmel antud haridust nii vene kui ka saksa keeles. 1917. aastani oli kogu kooliharidus peamiselt venekeelne. Pärast riigikorra muutust avati venekeelset haridust pakkuv 6-klassiline Nõmme Vene Eraalgkool 1921. aastal. Kool, mis tegutses Konstantin Levašovi juhtimisel, asus eramajas aadressil Pärnu mnt 332 (hoone hävis 1944. aastal). Kooli toetuseks moodustati 1928. aastal Nõmme Vene Eraalgkooli Hoolekande Selts, koolis õppis 1930. aastate algul u 90 last. Kooli sulgemise järel 1936. aastal asusid lapsed õppima Rahumäe koolis.[23]

Esimesest saksakeelsest koolist on andmed 1918. aastast, kui saksa okupatsiooni ajal tegutses Trummeri 4-klassiline erakool. 1922. aastal alustas Nõmme kooliühisuse eestvedamisel tööd 3-klassiline Dagmar Dreyeri Eraalgkool, Raudtee 68 krundil asunud villas. 1927. aasta koolireformi järel muutus kool 4-klassiliseks ja sai nimeks Nõmme Saksa Avalik Algkool. Robert Natuse projekti järgi valmis 1932. aastal uus koolihoone. 1939. aasta sügisel lahkus enamus kooli 120 õpilasest baltisakslaste ümberasumise käigus ja kooli tegevus peatus.

Aastad 1940–1991[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta augustis Nõmme linna likvideerimise ja Tallinna osaks nimetamise järel muutis Nõukogude võim ümber kõikide koolide nimed ning nummerdas need Tallinna koolidega ühtsesse süsteemi. Uued nimed:

Nõmme Gümnaasium – Tallinna 10. Keskkool

Rahumäe Algkool – Tallinna Linna 27. Algkool

Hiiu Algkool – Tallinna Linna 28. Algkool

Kivimäe Algkool – Tallinna Linna 29. Algkool

Lisandus Tallinna Linna 30. Algkool, mis asutati Tallinna 10. Keskkooli juurde, sest nõukogude haridussüsteem ei tunnistanud iseseisvat keskkooli. Uus kord tõi kaasa koolijuhtide ja õpetajate vallandamised.[24] Algasid esimesed ümberpaigutused, tühjaks jäänud Saksa algkooli ruumidesse paigutati Hiiu Algkooli mõned klassid.

1941. aastal alanud Saksa okupatsioon taastas koolide endised nimed, erandina jäi number alles gümnaasiumi nimesse – Tallinna 10. Gümnaasium. Tööle ennistati vanad koolijuhid, kuid olud läksid aina keerulisemaks. 1941. ja 1942. aasta jooksul võeti enamik koolihooneist Saksa sõjaväe käsutusse. Esimesena sai sõjaväehaiglaks Nõmme gümnaasiumi hoone, mille gümnaasiumi osa õpilased koliti esialgu Saksa Algkooli ja sealt edasi Rahumäe Algkooli hoonesse. Gümnaasiumi juurde asutatud 30. algkooli lapsed mahutati eramajja Kärje 15.

Järgmisena võeti üle Kivimäe algkooli hoone ning lapsed paigutati Hiiu Algkooli. Peatselt võeti haiglana kasutusele ka Hiiu Algkooli hoone. Nii jõuti olukorrani, kus 1943/44. õppeaastal tegutsesid kõik Nõmme koolid Rahumäe algkooli hoones.[25] Töö toimus kolmes vahetuses ning kasutuses olid näiteks ka Nõmme tenniseklubi hooned. [1] Kuigi 1944. aasta märtsipommitamises said Hiiu ja Rahumäe koolimajad kannatada [26], võisid koolid sama aasta sügisel oma hoonetesse tagasi kolida.

Puhkemajandus[muuda | muuda lähteteksti]

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 2. osa: Rahvas ja riik. Eesti: Eesti entsüklopeedia andmeil / toimetanud ja redigeerinud Karl Inno, Felix Oinas. Geislingen/St. : ERS : EÜkS, 1949, lk 31
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Leho Lõhmus. Nõmme läbi aegade. Nõmme Linnaosa Valitsus. 2001. Lk 239–241
  3. Leho Lõhmus. Nõmme ajalugu. Koolibri, 2006. Lk 124
  4. Nõmme keskus. Nõmme linnaosa veebileht
  5. Lennart Meri "Aiaäärne mägedetagune", rmt: "Presidendikõned" Tartu: Ilmamaa, 1996, lk 164–165
  6. Nõmme ajalugu. Lk 16
  7. Nõmme ajalugu. Lk 239
  8. Jälgimäe mõis (Jelgimeggi in Kirchspiel Kegel, Harrien) Portaal "Eesti mõisad" – Sinu teejuht mõisamaailma
  9. Nõmme ajalugu, lk 19
  10. Географические наименования Эстляндии-Эстонии (подробно) Geraldika
  11. Glehni loss. TTÜ kultuurikeskus
  12. Nõmme läbi aegade, lk 12
  13. Nõmme juht. Nõmme omavalitsuse väljaanne (1926). lk 7
  14. Nõmme ajalugu, lk 20
  15. Paul Rahno. Kuidas nõmmest sai Nõmme / Horisont 1978 nr 4. lk 30
  16. Nikolai von Glehn Nõmme planeerijana (1872–1908) Nõmme Heakorra Selts
  17. Nõmme ajalugu, lk 34
  18. Nõmme läbi aegade, lk 38
  19. Nõmme ajalugu, lk 52
  20. Nõmme ajalugu, lk 51
  21. Nõmme ajalugu, lk 53
  22. Nõmme ajalugu. Lk 40–42
  23. Nõmme ajalugu. Lk 80–83
  24. Nõmme ajalugu. Lk 148
  25. Nõmme ajalugu. Lk 158–159
  26. Nõmme ajalugu. Lk 163

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Leho Lõhmus. Nõmme läbi aegade. Nõmme Linnaosa Valitsus. 2001
  • Leho Lõhmus. Nõmme ajalugu. Koolibri, 2006.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]