Mine sisu juurde

Hispaania

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia

Hispaania Kuningriik

hispaania Reino de España
Hispaania asendikaart
Riigihümn "Marcha Real"
Pealinn Madrid
Pindala 505 990 km² [1] Muuda Vikiandmetes
Riigikeel hispaania
Rahvaarv 48 592 909 (1.01.2024)[2] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 96 in/km²
Riigikord parlamentaarne monarhia
Kuningas Felipe VI
Peaminister Pedro Sánchez
SKT 1311,32 mld $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 28 208 $ (2017)[4] Muuda Vikiandmetes
Valuuta euro (EUR)
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg,
Kanaari saartel maailmaaeg
Tippdomeen .es
ROK-i kood ESP
Telefonikood 34
Lumikate Hispaanias 2021. aasta jaanuaris

Hispaania (hispaania keeles España, de facto ametliku nimega Hispaania Kuningriik (Reino de España)) on riik, mille põhiosa paikneb Edela-Euroopas Pürenee poolsaarel.

Hispaania põhiosa piirneb lõunas ja idas Vahemerega, välja arvatud väike maismaapiir Gibraltariga, põhjas ja kirdes Prantsusmaa, Andorra ja Biskaia lahega ning läänes ja loodes Portugali ja Atlandi ookeaniga. Hispaaniale kuuluvad veel Baleaari saarestik Vahemeres, Kanaari saared Atlandi ookeanis Aafrika ranniku lähedal, veel saari, kaljuneem Peñón de Vélez de la Gomera, autonoomsed linnad Ceuta ja Melilla Põhja-Aafrikas ning Llívia eksklaav Prantsusmaal.

Hispaania pindala on 505 990 km² või 505 370 km²[5]. Riik on pindalalt suurim riik Lõuna-Euroopas, Prantsusmaa järel teisel kohal Lääne-Euroopas ja Euroopa Liidus ning Venemaa, Ukraina ja Prantsusmaa järel neljandal kohal Euroopas. Rahvaarvult on Hispaania Euroopa riikide seas kuuendal ja Euroopa Liidu riikide seas neljandal kohal. Pealinn ja suurim linn on Madrid, suuremate linnade seas on veel Barcelona, Valencia, Sevilla, Málaga, Bilbao ja Granada.

Tänapäevased inimesed jõudsid Pürenee poolsaarele esimest korda umbes 35 000 aastat tagasi. Enne roomlaste vallutuse algust 2. sajandi algust elasid poolsaarel ibeerid, foiniiklased, muinaskreeklased, keldid ja kartaagolased. Roomlased panid piirkonnale nimeks Hispania. Lääne-Rooma keisririigi allakäigu ajal rändasid germaanlaste ja sarmaatide hõimuliidud, sealhulgas sveebid, alaanid ja vandaalid, suure rahvasterändamise käigus Kesk-Euroopast lääne poole, tungisid Pürenee poolsaarele ja rajasid selle läänepoolsetesse provintsidesse suhteliselt sõltumatuid kuningriike. 6. sajandi lõpuks olid läänegoodid vallutanud kõik Pürenee poolsaarele alles jäänud sõltumatud alad, sealhulgas Bütsantsi valdused, ning koondanud need Toledo kuningriiki, mis ühtlustas poliitiliselt, kiriklikult ja juriidiliselt kõik endised Hispania provintsid ja Pürenee poolsaare kuningriigid.

8. sajandi alguses langes läänegootide kuningriik islami vallutuse käigus. Aastaks 726 olid maurid vallutanud peaaegu kogu Pürenee poolsaare, vabaks jäid ainult mõned väikesed kristlikud kuningriigid poolsaare põhjaosas (islami võim jäi kõige kauem – seitsmeks sajandiks – püsima Granada emiraadi alal). See tõi pikaks ajaks kaasa palju sõdu. Rajati kristlikud kuningriigid León, Kastiilia, Aragón ja Navarra, millest said kristlaste põhijõud moslemitevastases võitluses. Pärast mauride vallutust alustasid eurooplased piirkonna järkjärgulist tagasivõitmist, mida nimetatakse rekonkistaks. 15. sajandi lõpuks oli Hispaaniast saanud ühendatud maa, mida valitsesid katoliiklikud monarhid.

Uusaja alguses sai Hispaaniast esimene ülemaailmne impeerium (Hispaania koloniaalimpeerium) ja maailma kõige vägevam riik. Sellest on jäänud rikas kultuuripärand ja keeleline pärand: hispaania keel on emakeelena kõnelejate arvu poolest hiina keele järel teisel kohal. Hispaania kuldajastu (16. ja 17. sajand) tõi ka palju kultuurisaavutusi. Tolle aja maailmakuulsate kunstnike seas on Diego Velázquez. Sel ajal ilmus ka kõige kuulsam Hispaania kirjandusteos "Don Quijote". Riik on UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud objektide arvu poolest kolmandal kohal (vt UNESCO maailmapärand Hispaanias).

Hispaania on konstitutsioonilise monarhiaga ilmalik demokraatlik parlamentaristlik riik, mille riigipea on Hispaania kuningas. Hispaania kuulub arenenud riikide ja suure tuluga riikide hulka: SKT poolest on ta maailma riikide seas 15. kohal ning Euroopa Liidus 4. kohal (2024). Ta on ÜRO, Euroopa Liidu, euroala, Euroopa Nõukogu, Iberoameerika Riikide Organisatsiooni, Vahemere Liidu, NATO, OCDE, OSCE, Schengeni ruumi, WTO jpt rahvusvaheliste organisatsiooonide liikmesriik ning G20 kohtumiste alaline külalisriik.

Hispaania territoorium jaguneb Hispaania haldusjaotuse alusel 17 autonoomseks piirkonnaks ja kaheks autonoomseks linnaks. Hispaania 1978. aasta põhiseaduse kohaselt on riigikeel hispaania keel, mida "kõigil hispaanlastel on kohustus osata ja õigus kasutada".[6] 2006. aasta andmetel oli hispaania keel 89% Hispaania elanike emakeel.[7] Lisaks riigikeeleks olevale hispaania keelele on mitmes Hispaania autonoomses piirkonnas kasutusel kaasametlikud keeled.

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]

Roomlased kasutasid Pürenee poolsaare kohta nime Hispania, millest tuleb Hispaania tänapäevane hispaaniakeelne nimi España. Vana-Kreeka allikates nimetati seda piirkonda alati Iberia.[8] Nime Hispania kasutas esimest korda luuletaja Quintus Ennius umbes 200 eKr.

Nimi Hispania ei pärine algselt ladina keelest, selle päritolu kohta on mitu teooriat. Neist tunnustatuima järgi on Hispania pärit foiniikiakeelsest nimest i-spn-ya. Roomlased võtsid selle nime alistatud kartaagolastelt, tõlgendades morfeemi i kui 'rannikut', 'saart' või 'maad', morfeemi ya kui 'piirkonda'. Morfeem spn tõlgiti "küülikuteks" (tegelikult küüniskabjalised, Põhja-Aafrikas tavalised loomad).

Hispaania praegune hispaaniakeelne nimi España, mis pärineb Rooma riigi aegsest nimest Hispania, mis tähistas kogu Pürenee poolsaart koos Baleaaride jt saartega, ei tähistanud kuni 18. sajandini konkreetset riiki. Hispaania ühendati alles valgustusajal, enne seda oli see sama monarhia poolt valitsetavate juriidiliselt ja poliitiliselt sõltumatute kuningriikide kogum.[9] Neid kuningriike ühendas pärand, dünastiline liit või vallutus. Nende valitsemise viis oli aeque principaliter: neid valitseti nii, nagu igal kuningriigil oleks oma kuningas. Igal neist olid oma õigussüsteem, oma keel, oma kohtud ja oma eesõigused.[10] Välismaalasuse seadused (Leyes de extranjeria) sätestasid, et mis tahes kuningriigi alam on kõigis teistes selle monarhia kuningriikides välismaalane.[11][12] Hispaania 1812. aasta põhiseadus võttis uue riigi kohta kasutusele nime Las Españas ('Hispaaniad').[13] Hispaania 1876. aasta põhiseaduses kasutati esimest korda nime Espanha.[14][15]

Nimed "las Españas" ja "España" ei olnud samatähenduslikud, neid eristati väga hoolikalt.[16] "Las Españas" tähendas algul Pürenee poolsaare sõltumatute kristlike riikide kogumit, hiljem ühe monarhia alla kuuluvate riikide kogumit. Nimi "España" tähendas geograafilist ja kultuurilist ruumi, millesse need kuulusid. Alates Carlos I-st viitas tiitel "Hispaaniate kuningas" kogu España '​le peale Portugali, kuid see oli vaid juriidilise kehtivuseta viis võtta lühendatult kokku pikk ametlik tiitel "Kastiilia, Leóni, Aragóni, Navarra, Granada, Toledo, Valencia, Galicia, Mayorca, Menorca, Sevilla jne kuningas".[17][18][19]

Portugali kuningas võttis seda, et Fernando ja Isabel kasutasid tiitlit "Hispaania kuningad", solvanguna, sest tema silmis tähistas see nimi kogu poolsaart.[20] Viimast korda protesteeris Portugal ametlikult väljendite "Hispaania kroon" ja "Hispaania monarhia" ametliku kasutamise vastu arvatavasti seoses Utrechti rahuga 1714.[21]

Hispaania põhiseadus ei kehtesta riigi ametlikku nime, kuigi selles kasutatakse nimetusi España 'Hispaania', Estado español 'Hispaania riik' ja Nación española 'Hispaania rahvus'. Hispaania Välisministeerium avaldas 1984 korralduse, mille järgi riigi tähistamiseks rahvusvahelistes lepingutes on võrdselt kehtivad nimetused España 'Hispaania' ja Reino de España [ˈreino ð(e) esˈpaɲa]. Viimast nimetust kasutab riik igasugustes sise- ja välisasjades, sealhulgas rahvusvahelistes lepingutes ja riigisisestes ametlikes dokumentides, mistõttu paljud rahvusvahelised organisatsioonid käsitavad seda riigi ametliku nimetusena.

Hispaania pikk nimi regionaalsetes ametikeeltes:

Riigi pikk nimi teistes regionaalkeeltes, mida riik Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte harta raames kaitseb, on:

Asend, piir ja suurus

[muuda | muuda lähteteksti]

Hispaania põhiosa hõivab suurema osa Pürenee poolsaarest. See osa piirneb lõunas ja idas Vahemerega, välja arvatud maismaapiir Gibraltariga. Hispaaniast põhja ja kirdesse jäävad Prantsusmaa, Andorra ja Biskaia laht. Looduslik kirdepiir Prantsusmaaga on Püreneed. Lääne ja loode poolt piiravad Hispaania põhiosa Portugal ja Atlandi ookean. Hispaania on üks kolmest riigist (teised kaks on Maroko ja Prantsusmaa), millel on rannajoon nii Atlandi ookeaniga kui ka Vahemerega. Lõuna poole jäävast Aafrikast lahutab Hispaania põhiosa kitsas Gibraltari väin, mille ääres Euroopa poolel asub ka Suurbritanniale kuuluv Gibraltar. Hispaania 1214 kilomeetri pikkune maismaapiir Portugaliga on pikim katkematu piirijoon Euroopa Liidus.

Väljaspool Pürenee poolsaart asuvad Hispaania territooriumi osad on

Hispaania on ainus Euroopa riik, millel on maismaapiir Aafrika riigiga (nimelt Marokoga).

Riigipiiride kogupikkus on 1952,7 km, sealhulgas 63 km Andorraga, 646 km Prantsusmaaga, 1,2 km Gibraltariga, 1224 km Portugaliga, 18,5 km Marokoga (8 km Ceutal, 10,5 km Melillal ja 75 m Peñón de Vélez de la Gomeral).

Rannajoone pikkus on 4964 km.

Hispaania pindala on 505 990 km² või 505 370 km²[22]. Riik on pindalalt suurim riik Lõuna-Euroopas, Prantsusmaa järel teisel kohal Lääne-Euroopas ja Euroopa Liidus ning Venemaa, Ukraina ja Prantsusmaa järel neljandal kohal Euroopas.

Loodus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania loodus

Pinnamood

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania pinnamood
Teide vulkaan Tenerifel Kanaari saartel, Hispaania territooriumi kõrgeim tipp
Ordesa org Aragóni Püreneedes Ordesa ja Monte Perdido rahvuspargis

Pürenee poolsaare kogu läänepoole (välja arvatud äärmine põhjaosa) moodustavad vanad, Hertsüünia kurrutusele allunud kivimid; geoloogid nimetavad seda Ibeeria massiivi tavaliselt Meseta kiltmaaks.

Püreneed on 430 km pikkune mäestik, mis ühendab Vahemerd Biskaia lahega.

Paljudest kirde-edelasihilistest mäeahelikest moodustuvad Kesk-Kordiljeerid, mis eraldavad Ebro nõgu Mesetast ja mille kõrgeim tipp on Moncayo (2313 m).

Picos de Europa rahvuspark

Veestik

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania veestik

Pürenee poolsaarel on palju vooluveekogusid, millest kolm kuuluvad Euroopa pikimate hulka: Tejo (hispaaniapäraselt Tajo; 1007 km), Ebro (909 km) ja Douro (hispaaniapäraselt Duero; 895 km). Guadiana on 818 km ja Guadalquivir 657 km pikkune. Tejo, nagu Douro ja Guadianagi, jõuab Atlandi ookeani Portugali territoorumil (Guadiana on piirijõgi). Kõik Hispaania tähtsamad jõed peale Ebro suubuvadki Atlandi ookeani. Hispaania Vahemere valgla jõestik on vähem arenenud kui Atlandi ookeani oma, osalt sellepärast, et need alad on kuivemad. Pürenee poolsaare jõgedele on iseloomulikud väike vooluhulk, ebakorrapärane veerežiim, väga sügav jõeorg, mõnikord lausa kuristik. Üleujutuse oht on pidev.

Kliima

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania kliima
Hispaania kliimakaart Köppeni kliimaklassifikatsiooni järgi

Hispaania ala jaguneb humiidse, poolariidse ja poolariidse ja ariidse kliima vahel ning merelise ja mandrilise kliima vahel ja kuulub parasvöötmesse. See mitmekesisus tuleb soojusrežiimide erinevusest suurel territooriumil ning Atlandi ookeani ja Sahara kõrbe lähedusest.

Püreneed ja Kantaabria mäeahelikud hoiavad suvel lähistroopilisi õhumasse Hispaanias. Üldiselt on enamiku aastast valdavad Põhja-Atlandi ookeanilt puhuvad läänetuuled, Saharast tulev tugev palav ja kuiv tuul puhub harvem. Hispaania põhjaosas Galicia ja Kataloonia vahel on mereline paraskliima.

Pürenee poolsaare ülejäänud osas on mandriliste tendentsidega lähistroopiline vahemereline kliima. Ka Guadalquiviri ja Ebro org on mandrilise kliimaga, Guadalquivir külmem ja kuivem ning Ebro niiskem ja soojem. Kataloonias, Valencia autonoomses piirkonnas ja Baleaaridel on parajam kliima, Kataloonias palju vihmasem. Kanaari saartel on lähistroopiline atlantiline kliima.

Hispaania on väga põuane maa: aastatel 1880–2000 olid üle poole kuivad või väga kuivad. 1980ndatel oli seitse ja 1990ndatel viis kuiva või väga kuiva aastat. On oodata, et kliimamuutus toob kaasa tõsiseid keskkonnaprobleeme, mis süvendavad kohaliku kliima kõige äärmuslikumaid jooni.

Elustik

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania elustik
Tablas de Daimieli rahvuspargi taimkate
Ibeeria hunt Castilla y Leónis

Looduslik taimkate katab peaaegu poole Hispaania territooriumist, kuid ainult väike osa sellest (suuresti ainult mägedes) on paks mets. Hispaania põhjaosas on laialehised metsad (tamm, pöök) ja nõmmed. Hispaania ülejäänud osa taimkate koosneb iilekstammest ja teistest põuakindlatest taimedest.

Aafrika läheduse tõttu elab Hispaanias enamik metsloomaliike, kes elavad teistel Vahemere-äärsetel poolsaartel. Püreneede ning Hispaania suure pindala tõttu on seal hulk endeemseid liike. Euraasia hunt ja euroopa pruunkaru on säilinud Hispaania loodeosa väikestel metsaaladel. Kabehirv, alpi kaljukits, punahirv ja metssiga on tavalised. Umbes pool Euroopa linnuliikidest leidub Guadalquiviri suudmes Doñana rahvuspargis; ibeeria kääpakotkas ja mitmed faasanite teisendid on Püreneede endeemid. Lõuna-Hispaaniasse ja Põhja-Aafrikasse tungivad perioodiliselt kõrbetirtsud.

Hispaania vetes elavad kalad ja teised mereloomad, eriti Atlandi ookeani ja Vahemere piiril Alboráni meres). Nende seas on meripoisurid, makrellid, tuunid, kaheksajalad, mõõkkalad, sardiinid ja anšoovised. Demersaalsete kalade seas on heigid ja tursad. Hispaania kaguosa vetes elavad vööt-eeldelfiinid, kiusvaalalised ja afaliinid.

Keskkonnaprobleemid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania keskkonnaprobleemid

Mulla erosioon, mis tuleb taimkatte vaesustumisest 3000 aasta jooksul, on tekitanud suuri viljatuid alasid, õhendanud mullakihti, moodustanud alluuviume jõesängide kõrvale ning hilisemal ajal ummistanud niisutuskanaleid ja paise.

Üks suuremaid keskkonnaprobleeme on ähvardav kõrbestumine – kuivade, poolkuivade ja niiskete ökosüsteemide vaesustumine inimtegevuse ja põua koosmõjul. Peaaegu pool Hispaania alast kannatab mõõdukalt või raskelt põudade all, eriti ariidne idaosa (Almería provints, Murcia autonoomne piirkond) ning suur osa poolariidsest Hispaaniast (Ebro valgla). Riik on käivitanud metsastamise, kuid mõnede asjatundjate arvates annaks taimkatte loomulik taastumine kiiremaid ja püsivamaid tulemusi.

Alates aastast 1996 on süsinikdioksiidi emissioon Hispaanias märgatavalt kasvanud. ÜRO peasekretär Ban Ki-moon palus 2007. aastal Hispaanialt "veel aktiivsemat juhtimist" kliimamuutusevastases võitluses.[23] Aastal 2007 ütles Al Gore, et Hispaania on kasvuhooneefektist kõige ohustatum Euroopa riik.[24]

Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania rahvastik

Rahvaarv

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania rahvaarv

Hispaania hinnanguline rahvaarv 2025. aasta 1. aprilli seisuga oli 49 153 849.[25] Hispaania on maailma maade seas rahvaarvult 31. kohal.

1900. aastal oli Hispaania rahvaarv 18,6 miljonit. Sellest ajast saadik on rahvaarv rohkem kui kahekordistunud. Rahvaarv kasvas eriti kiiresti 1960ndatel ja 1970ndate alguses.[26]

Pärast sündimuskordaja langemist 1980ndatel jäi Hispaania rahvastiku kasv aeglasemaks, kuid rahvaarv kasvas jälle algul paljude 1970ndatel teistesse Euroopa maadesse emigreerunute tagasituleku tõttu, hiljem aga toitis seda suur hulk immigrante.

Asustus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania asustus
Hispaania rahvastiku geograafiline jaotumine (2008)

Hispaania rahvastikutihedus on 91 in/km². See on väiksem kui enamikus Lääne-Euroopa riikides.

Kõige tihedamalt asustatud alad peale Madridi ja selle ümbruse on rannikul.

Hispaania kõige suurema elanike arvuga linnad (vallad) 1. jaanuaril 2024
Number Vald Piirkond Elanike arv Number Vald Piirkond Elanike arv
1 Madrid Madridi autonoomne piirkond 3 416 771 11 Bilbao Baski autonoomne piirkond 348 089
2 Barcelona Kataloonia 1 702 547 12 Córdoba Andaluusia 322 811
3 Valencia Valencia autonoomne piirkond 825 948 13 Valladolid Castilla y León 300 618
4 Sevilla Andaluusia 687 488 14 Vigo Galicia 293 977
5 Zaragoza Aragón 686 986 15 Hospitalet de Llobregat Kataloonia 279 993
6 Málaga Andaluusia 591 637 16 Gijón Astuuria 268 561
7 Murcia Murcia autonoomne piirkond 474 617 17 Vitoria Baski autonoomne piirkond 257 968
8 Palma de Mallorca Baleaarid 431 521 18 A Coruña Galicia 249 261
9 Las Palmas de Gran Canaria Kanaari saared 380 436 19 Elche Valencia autonoomne piirkond 243 128
10 Alicante Valencia autonoomne piirkond 358 720 20 Granada Andaluusia 232 717
Valdade statistika 2024[27]

Kõik vallad elanike arvu järjekorras on loetletud leheküljel Hispaania valdade loend elanike arvu järjekorras

Madrid
Barcelona

Ränne

[muuda | muuda lähteteksti]

Sünnipärased hispaanlased (sealhulgas katalaanid, baskid, galeegid) moodustavad 88% Hispaania rahvastikust, immigrandid 12% rahvastikust. Immigrantide osatähtsuselt rahvastikus oli Hispaania 2005. aastal 9. kohal, jäädes alla näiteks Luksemburgile, Iirimaale, Austriale ja Saksamaale. Immigrandid pärinevad Ladina-Ameerikast (39%), Põhja-Aafrikast (16%), Ida-Euroopast (15%) ja Mustast Aafrikast (4%).[28]

Välismaalaste jaotus Hispaania territooriumil (2005)

Aastal 2008 andis Hispaania kodakondsuse 84 170 isikule, kes pärinesid peamiselt Ecuadorist, Colombiast ja Marokost.[29] Märkimisväärne osa Hispaania välismaalastest tuleb ka mujalt Lääne-Euroopast ning Kesk-Euroopast. Need on enamikus britid, prantslased, sakslased, hollandlased ja norralased. Nad elavad peamiselt Vahemere rannikul ja Baleaaridel, kus paljud soovivad veeta oma pensionipõlve.

Teistes maailmajagudes, eriti Ladina-Ameerikas, on palju hispaania kolonistide ja immigrantide järeltulijad. Alates 15. sajandi lõpust asus praegusesse Ladina-Ameerikasse elama suur hulk koloniste Pürenee poolsaarelt. Tänapäeval on suurem osa valgetest ladinaameeriklastest (kes moodustavad umbes kolmandiku Ladina-Ameerika rahvastikust) hispaania või portugali päritolu. 16. sajandil rändas välja hinnanguliselt 240 000 hispaanlast, peamiselt Peruusse ja Mehhikosse.[30] 17. sajandil lisandus veel 450 000 väljarändajat.[31] Aastatel 1846–1932 emigreerus Ameerikasse, eriti Argentinasse, Kuubale ja Brasiiliasse, hinnanguliselt 5 miljonit hispaanlast. Aastatel 1960–1975 emigreerus umbes 2 miljonit hispaanlast teistesse Lääne-Euroopa maadesse. Samas ajal siirdus umbes 300 000 hispaanlast Ladina-Ameerikasse.[32]

Hispaanias elavate immigrantide peamised päritolumaad

Hispaania rändesaldo kordaja on tunduvalt vähenenud, sisserändekordaja ei ole enam Euroopa suurim. Aastal 2005 oli aastane sisserändekordaja 1,5%, mis Euroopa Liidus oli suurem ainult Küprosel.[33] 2005. aastal oli Hispaania rändesaldo kordaja 0,99%, millega ta oli Euroopa Liidus 15. kohal.[34] Aastal 2005 moodustas sisseränne Hispaaniasse 38,6% sisserändest Euroopa Liitu, kusjuures immigrandid olid peamiselt Ladina-Ameerika maade, teiste Lääne-Euroopa maadest, Ida-Euroopa maade ja Magribi maade kodanikud.

Siserändele on iseloomulik ränne maalt linna.

Keeled

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania keeled
Hispaania keeled (lihtsustatud): hispaania keel ehk kastiilia keel (kollakasroheline), katalaani keel (oranž), baski keel (hall), galeegi keel (sinine), Arani murre (punane), astuuria keel (roheline) ja aragoni keel (kollane)

Hispaania on paljukeelne maa. Kogu Hispaania ametikeel ja kõige kõneldavam keel, mida valdab 98,9% rahvastikust, on hispaania keel, 89% hispaanlaste emakeel.[35][36][37] Hispaania keele kõnelejate arv kogu maailmas on eri hinnangute järgi 450 miljonit[38] kuni 500 miljonit.[39][40][41] See on emakeelena kõnelejate arvu poolest hiina keele järel teisel kohal.[42] On ette näha, et hispaania keelest saab tulevikus teine rahvusvahelise suhtlemise keel inglise keele järel ning seejärel õppijate arvu poolest teine keel.

Põhiseadus tunnistab Hispaania keelelise rikkuse eriliselt austatavaks ja kaitstavaks kultuuripärandiks ning kuulutab "ülejäänud Hispaania keeled" ametlikeks autonoomsetes piirkondades vastavalt nende autonoomiastatuutidele, kuigi ainult hispaania keele oskus on kohustuslik.

Religioon

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Religioon Hispaanias

Riigi peamine usund on rooma katoliiklus. Umbes 76% hispaanlastest peab ennast katoliiklasteks, umbes 2% järgib mingit muud usundit ja 19% peab end ateistiks. 2006. aasta oktoobris tehtud uuringu kohaselt käis neist 76 protsendist 54% kirikus üliharva, 15% mõne korra aastas, 10% mõne korra kuus ja 19% igal pühapäeval või sagedamini. 22% Hispaania elanikest käib mingit tüüpi religioossel teenistusel vähemalt korra kuus.

Umbes 50 000 inimest kuulub protestantlikesse usulahkudesse ja 20 000 on mormoonid.

Evangelism on levinum mustlaste kogukonnas; pastorid on kirikumuusikasse põiminud flamenkot. Evangeliste on natuke rohkem kui Jehoova tunnistajaid (keda on 105 000).

Viimase aja sisseränne on suurendanud moslemite arvu – neid on umbes miljon. Moslemid ei ole tegelikult Hispaanias elanud juba sajandeid. Kuid Hispaania kolooniad Põhja- ja Lääne-Aafrikas on osale Sahara ja Maroko elanikkonnast andnud kodakondsuse. Tänapäeval on islam Hispaania suuruselt teine usund (umbes 3% rahvastikust). Ladina-Ameerikast saabunud katoliiklased on katoliku kiriku positsiooni tugevdanud.

Judaism oli peaaegu olematu 19. sajandini, mil juudid jälle riiki lubati. Praegu on Hispaanias umbes 50 000 juuti (1% elanikkonnast), kes saabusid eelmisel sajandil. Enne inkvisitsiooni moodustasid juudid 8% elanikkonnast.

Suhtumine homoseksuaalsusesse

[muuda | muuda lähteteksti]

Pew Research Centeri 2014. aasta uuringu järgi oli Hispaania uuringusse haaratud maade seas homoseksuaalsuse suhtes kõige sallivam. 6% küsitletutest nõustus, et homoseksuaalsus on moraalselt vastuvõetamatu, 55% pidas seda moraalselt vastuvõetavaks ja 38% nõustus, et homoseksuaalsus ei ole moraaliküsimus.[43]

Alates 2005. aastast on samasooliste abielu Hispaanias seadustatud.[44]

Riik

[muuda | muuda lähteteksti]

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania haldusjaotus
Hispaania autonoomsed piirkonnad

Hispaania on halduslikult jaotatud 17 autonoomseks piirkonnaks ja kaheks autonoomseks linnaks Põhja-Aafrika rannikul (Ceuta ja Melilla). Autonoomsed piirkonnad jagunevad 50 provintsiks. Ka kumbki autonoomne linn koosneb ühest provintsist. Provintsid on jaotatud valdadeks.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania ajalugu

16. sajandil kujunes Hispaania oma vallutuste tõttu Ameerikas Euroopa võimsaimaks suurriigiks. Järgnevatel sajanditel jäi Hispaania arengus mitmetest teistest Euroopa riikidest maha.

Esiaeg ja Rooma-eelsed rahvad Pürenee poolsaarel

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Pürenee poolsaare esiaeg ja Pürenee poolsaare algajalugu
Koopamaal piisonist Altamira koopas

Tänapäeva inimese eellased, kromanjoonlased, hakkasid Pürenee poolsaarele saabuma üle Püreneede umbes 35 000 aastat tagasi. Tuntuimad mälestised ja kunstiteosed sellest perioodist on maalingud Põhja-Hispaanias Kantaabrias Altamira koobastes. Need loodi ilmselt umbes 15 000 eKr.

Poolsaare ajaloolised asukad olid ibeerid ja keldid, esimesed ida- ja teised läänerannikul. Keskplatool segunedes said neist keltibeerid.

Varaseimaks linnaks peetakse poolmüütilist Tartessost poolsaare lõunaosas (enne 11. sajandit eKr). Umbes perioodil 500–300 eKr asutasid meresõitjatest foiniiklased ja kreeklased hulga kolooniaid Vahemere rannikul. Puunia sõdade käigus said ülemvõimu Vahemerel kartaagolased – kuni roomlased nad purustasid ja ülemvõimu endale said. Alates aastast 218 eKr läks suur osa Pürenee poolsaarest Rooma valdusse, kusjuures Rooma ja Kartaago piir kulges mööda Ebro jõge.

Rooma aeg

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Rooma vallutus Pürenee poolsaarel, Hispania ja Pürenee poolsaare antiikaeg
Rooma ajal ehitatud Segovia akvedukt

Teise Puunia sõja ajal allutas laienev Rooma riik endale Vahemere rannikul olevad Kartaago kaubanduskolooniad. See toimus umbes 210–205 eKr. Roomlastel läks kaks sajandit, et vallutada kogu Pürenee poolsaar, kuid suur osa sellest oli nende võimu all üle 600 aasta. Pürenee poolsaart ühendasid Rooma õigus, ladina keel ja Rooma teed. Kohalikud ülikud sulandati Rooma aristokraatiasse, kuid põhiosa keltidest ja ibeeridest säilitas oma rahvuse.[45]

Roomlased arendasid juba olemasolevaid linnu, näiteks Olissipot (Lissabon) ja Tarracot (Tarragona) ning asutasid Caesaraugusta (Zaragoza), Augusta Emerita (Mérida) ja Valencia (Valentia). Rooma eestkoste all arenes poolsaare majandus. Hispania sadamatest viidi välja kulda, villa, oliiviõli, veini. Põllumajandustoodang kasvas hüppeliselt, kui võeti kasutusele niisutussüsteemid, millest osa on kasutusel siiani. Hispanias on sündinud keisrid Traianus, Hadrianus, Marcus Aurelius ja Theodosius I ning filosoof Lucius Anneus Seneca. 1. sajandil pKr jõudis Hispaniasse kristlust ja linnades sai see populaarseks juba 2. sajandil.[46] Hispaania nimi, keeled, usund ja seaduste alus on pärit sellest perioodist.[45]

Germaanlaste sissetung ja läänegootide kuningriik

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Läänegootide kuningriik
Rekkeswinthi votiivkroon, osa Guarrazari aardest

Esimesed Hispaniat vallutanud barbarid saabusid 5. sajandil, samal ajal kui Lääne-Rooma keisririik langes. Hispaniasse jõudsid üle Püreneede goodid, läänegoodid, sueebid, alaanid, hasdingid ja silingid. Roomastunud läänegoodid saabusid Hispaaniasse 415. aastal ja läänegootide kuningriik haaras enda alla kogu Pürenee poolsaare. Ka kõikjal levinud hobuserauakujuline kaar on pärit läänegootide arhitektuurist.

Lääne-Rooma keisririigi võimu nõrgenemine Hispanias algas 409, kui germaanlased (sueebid ja vandaalid) koos alaanide (sarmaatidega) ületasid Reini ning rüüstasid Galliat ja Pürenee poolsaart. Samal aastal ründasid Pürenee poolsaart läänegoodid. Sueebid rajasid tänapäeva Galicia ja Põhja-Portugali alale kuningriigi. Keisririik oli lagunemas, aga selle sotsiaalne ja majanduslik baas jäi alles. Järgnenud riigid säilitasid paljud keisririigi institutsoonid ja seadused, sealhulgas kristluse.

Alaanide liitlased vandaalid (hasdingid) rajasid kuningriigi Galicias, hõivates suure osa sellest piirkonnast ja ka osa alast Douro jõest lõunas. Teised vandaalid (silingid) hõivasid piirkonna, mis seniajani kannab nende nime – Vandaluusia ehk Andaluusia. Ida-Rooma kuningriik rajas poolsaare lõunaosas Spania provintsi, kavatsedes taastada Rooma võimu kogu Pürenee poolaarel. 6. sajandi lõpus ühendati Hispania läänegootide kuningriigi võimu alla.

Islami ülemvõim

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Islami vallutus Pürenee poolsaarel ja Al-Ándalus
Alhambra, Granada emiraat
Córdoba mošee-katedraali interjöör

8. sajandil vallutasid lühikese aja jooksul (711–718) peaaegu kogu Pürenee poolsaare peamiselt Põhja-Aafrika (berberi) päritolu moslemitest (mauridest) koosnevad väed. Need vallutused moodustasid osa Umaijaadide kalifaadi laienemisest. Vaid kolmel väikesel mägipiirkonnal (Astuuria, Navarra ja Aragón) Kirde-Hispaanias õnnestus vabadus säilitada.

Šariaadi all oli judaistidel ja kristlastel dhimmī staatus. Nemad kui "raamaturahvad" tohtisid oma usku vabalt praktiseerida, ent nad pidid maksma spetsiaalset maksu ja neid diskrimineeriti veel mõneti.[47][48] Pöördumine islamisse toimus üha kasvavas tempos, alates aristokraatidest, kellele see pakkus võimaluse vabaneda dhimmī staatusega kaasnevatest piirangutest ja alandustest. Arvatakse, et 10. sajandi lõpuks olid Al-Ándalusis ülekaalus muladí '​d (kohalikku päritolu moslemid).[49][50]

Moslemi kogukond Hispaanias oli kihistunud ja selles oli sotsiaalseid pingeid. Berberitel, kes olid vallutajate sõjaväes olnud suures enamuses, olid konfliktis Lähis-Idast tulnud araablastega, kelle käes oli võim. Araablaste asustus koondus aja jooksul eriti Guadalquiviri jõe orgu, Valencia rannikutasandikule ning hiljem ka mägisesse Granada piirkonda.

Kalifaadi pealinn Córdoba oli oma aja Lääne-Euroopa rikkaim ja vaimselt arenenuim linn. Vahemere kauba- ja kultuurivahetus õitsesid. Moslemid olid kaasa toonud Lähis-Idast ja Põhja-Aafrika rikka intellektuaalse traditsiooni. Moslemi ja juudi õpetlased etendasid väga suurt osa Vana-Kreeka kultuuripärandi taaselustamises Lääne-Euroopas. Pürenee poolsaare roomastatud kultuuride ning moslemi ja juudi kultuuri keerulised vastastikused mõjud andsid tulemuseks piirkonnale iseloomuliku kultuuri.

Linnadest väljaspool jäi maaomandus põhiliselt puutumata, sest moslemitest valitsejad võõrandasid maad väga harva. Küll aga juurutati uusi tehnoloogiaid ja uusi põllukultuure, mis tõid kaasa märkimisväärse tõusu põllumajanduses.

11. sajandiks olid moslemite vallutatud alad jagunenud rivaalitsevate kuningriikide ehk taifade vahel, mis küll sisuliselt allusid moslemitele. See andis väikestele kristlikele riikidele võimaluse oma territooriumi tohutult laiendada.[50]

Kui Põhja-Aafrikast Almoraviidide ja Almohaadide riigist saabusid rangemad ja vähem sallivad islami sektid, taastati moslemi valdustes ühtsus. Pisut rohkem kui sajandi jooksul õnnestus sellel ühendatud riigil osa Põhja-Hispaaniast tagasi vallutada.

Rekonkista

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Rekonkista
Rekonkista lahing raamatus "Cantigas de Santa Maria"

Rekonkista (hispaania reconquista 'tagasivallutus') on sajanditepikkune periood, mil kristlikud kuningriigid vallutasid Pürenee poolsaare islami valitsejatelt tagasi. Rekonkista alguseks peetakse aastat 722, kõigest 11 aastat pärast mauride sissetungi, mil Pürenee poolsaare looderanniku mägipiirkonnas loodi Astuuria kuningriik. See toimus pärast kristlaste vägede võitu moslemite vägede üle Covadongase lahingus Pelayo juhtimisel. Juba 739. aastal aeti moslemi väed välja Galiciast, kus hiljem asus keskaegse kristluse üks pühamaid kohti Santiago de Compostela, ja sellest sai uue kristlaste kuningriigi osa. See, et Al-Ándalusi taifa ülejäänud Hispaaniast irdus, aitas kaasa kristlike kuningriikide laienemisele.

Moslemite väed liikusid ka Püreneedest põhja poole, kuid Frangi riigi väed lõid neid Poitiers' lahingus 732 ning ajasid nad 760ndatel piki rannikut Frangi riigist välja. Hiljem rajasid Frangi väed kristlikke krahvkondi Püreneedest lõunas. Nendest said hiljem Navarra kuningriik ja Aragóni kuningriik.[51]

Leóni kuningriik oli sajandeid kõige vägevam kristlik kuningriik. Selle riigi territooriumilt sai alguse Leóni Kastiilia kuningriik, millest omakorda kujunes kõige vägevam kuningriik.

Kui 1085. aastal vallutati tagasi Toledo, oli peaaegu kogu Põhja-Hispaania tagasi vallutatud. Pärast moslemite taganemist ja väljarännet Hispaaniast 12. sajandil langesid 13. sajandil sellised suured mauri kindlused nagu Córdoba 1236 ja Sevilla 1248. Mauridele jäi vaid Granada. 13. sajandil laiendas Aragóni kuningriik oma piire üle Vahemere Sitsiiliani.

Hispaania ühendamine, 1492. aasta sündmused ja vallutused Ameerikas

[muuda | muuda lähteteksti]

1469. aastal abiellusid Kastiilia kuninganna Isabel I ja Aragóni troonipärija Fernando, kellest 1479 sai Aragóni kuningas. Sellest dünastilisest liidust sündis "katoliiklik monarhia", mida valitsesid "katoliiklikud monarhid".

Isabel ja Fernando tsentraliseerisid kuningavõimu kohaliku aadli arvelt. Selle tsentraliseeritud võimu kohta hakati kasutama sõna España, mis märkis tollal kahte riiki – Kastiiliat ja Aragóni. Nende laiaulatuslike poliitiliste, õigus- ja sõjaväereformide tulemusel sai Hispaaniast suur jõud Euroopas.

1492. aastal vallutas ühendatud kuningriik Granada, viimase Pürenee poolsaare mauride kantsi, 781 aastat islami võimu all olnud linna.

Christoph Kolumbus katoliiklike kuningate Fernando ja Isabeli ees pärast tagasitulekut Uuest Maailmast 1493. aastal

Aastat 1492 märgistas ka Christoph Kolumbuse jõudmise Uude Maailma. Seda ekspeditsiooni, milles osalesid laevad Pinta, Niña ja Santa Maria, rahastas Isabel I. Ületati Atlandi ookean ja jõuti Kariibi mere saarteni. Sellest sai alguse Ameerika avastamine ja vallutamine eurooplaste poolt, kuigi Kolumbus jäigi veendumusele, et on jõudnud Idamaale. Suur hulk indiaanlasi hukkus Hispaania vallutajatega võideldes,[52] teised surid mitmesugustel muudel põhjustel, nagu hispaanlaste kaasa toodud haiguste epideemiad. Mõned uurijad loevad hispaanlaste vallutuse algperioodi — alates Kolumbuse esimesest maabumisest Bahama saartel kuni 16. sajandi keskpaigani — üheks märkimisväärsemaks genotsiidiks inimkonna ajaloos.[53] On võimalik, et 80 miljonist indiaanlasest suri sel aal umbes 70 miljonit.[53]

1492. aastal aeti ka Hispaaniast välja suur hulk juute.

Kuldne ajastu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Hispaania koloniaalimpeerium, Hispanoameerika, Hispaania keele levik, Hispanistika ja Suured maadeavastused
Hispaania koloniaalimpeerium
Tundmatu kunstnik. Võitmatu armaada ja Inglise laevad augustis 1588. 16. sajand

Tänapäeva Hispaaniale pani aluse Aragóni, Kastiilia ja Leóni kuningriigi ja Navarra kuningriigi lõunaosa ühendamine.[54] 16. sajandil ja 17. sajandi esimese poolel oli Hispaania Euroopa mõjuvõimsaim riik. Selle tagasid kaubandus ning koloniaalvaldustest saadavad rikkused. Oma tippu jõudis Hispaania kahe esimese Hispaaniat valitseva Habsburgi Carlos I (valitses 1516–1556) ja Felipe II (valitses 1556–1598) ajal. Sellesse perioodi jäävad Itaalia sõjad, comuneros '​te ülestõus, Kaheksakümneaastane sõda, Alpujarrase ülestõus, Osmanite-Habsburgide sõjad, Inglise-Hispaania sõda ja sõjad Prantsusmaaga.

Maadeavastuste, vallutuste ja dünastiliste liitude abil laienes Hispaania riik hiiglaslikele aladele Ameerikas (peaaegu kogu Lõuna- ja Kesk-Ameerika, Mehhiko, Põhja-Ameerika keskosa; vt Hispaania kolonisatsioon Ameerikas), Aasia (Ida-Aasia) saarteni, tänapäeva Itaalia aladele (Lõuna-Itaalia, Sitsiilia), Põhja-Aafrika linnadesse ning mõnele tänapäeva Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia, Luksemburgi ja Hollandi aladele (Lõuna-Madalmaad) ning alates 1580. aastast ka Portugali. Esimene ümbermaailmareis leidis aset 1519–1521. See oli esimene impeerium, mille kohta öeldi, et "Päike ei lähe seal kunagi looja". See oli avastuste aeg, tehti julgeid uurimisretki merel ja maal, avati uusi kaubateid üle ookeanide. Oli vallutuste aeg ja Euroopa kolonialismi algus. Koos väärismetallide, vürtside, luksuskaupade ja senitundmatute taimedega tõid Hispaania maadeavastajad teadmisi, mis muutsid Euroopa arusaamist maailmast.[55] Hispaanias kutsutakse seda kultuurilist õitseaega Hispaania kuldseks ajastuks.[56]

Allakäik ja uus tõus

[muuda | muuda lähteteksti]

Aeglane "Hispaania allakäik" algas 17. sajandil ning sellesse olid kaasatud ka poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud asjaolud, kuid põhjustajaks oli pidev pinge sõjaväeliste püüete näol – seda kogu Euroopas. Reformatsioon tõmbas Hispaania kuningriigi aina sügavamale Euroopa ususõdade kaosesse. Ta oli sunnitud viima oma väed kogu Euroopasse ja Vahemerele.[57] 17. sajandi keskpaigas, sõjast ja mustast surmast laastatud Euroopas, olid Hispaania Habsburgid mässinud riigi kogu maailmajao poliitiliste ja usuliste konfliktide võrku. Need konfliktid ammendasid Hispaania ressursid ja laostasid majanduse. Hispaania sõjavägi oli üldiselt edukas laialipaisatud Habsburgide impeeriumi kaitsmisel ning aitas Saksa-Rooma riigi vägedel tagasi pöörata suurema osa protestantide vägede vallutustest, kuid see ettevõtmine viis Hispaania kolmekümneaastase sõja ajal lõpuks pankrotti. 1640. aastaks, mil Hispaania jõud olid Euroopas laiali, oli ta sunnitud tunnistama Portugali ja selle koloniaalvalduste lahkulöömist pärast Portugali iseseisvussõda ning seitsmeteistkümne provintsi lahkulöömist pärast kaheksakümneaastast sõda, samuti sai tõsiselt lüüa Prantsusmaal väga laastava kolmekümneaastase sõja lõpus.[58]

Allakäik tipnes 18. sajandi esimesi aastaid täitnud vaidlustega troonipäriluse üle. 1701–1714 peeti Hispaania pärilussõda, laiaulatuslik rahvusvaheline konflikt, millega kaasnes kodusõda. See sõda läks Hispaaniale lõpuks maksma Euroopa valdused ja positsiooni Euroopa juhtiva jõuna, kuid säilisid ülemerevaldused. Selle sõja ajal sai troonile uus dünastia Prantsuse Bourbonid (Hispaanias Borbónid) ning kuulutati välja tõeline Hispaania Kuningriik, kui esimene Borbónii dünastiast kuningas Felipe V trooniti 1707 ning Kastiilia kroon ja Aragóni kroon ühendati üheks riigiks. See tähendas ka paljude piirkondlike privileegide ja seaduste tühistamist.[59]

18. sajand nägi järkjärgulist paranemist ja kasvavat jõukust. Uus Borbónide monarhia võttis eeskuju Prantsusmaalt – moderniseeris majandust ja haldust. Sajandi lõpu poole hakkas kaubandus lõpuks tugevasti kasvama. Ja tänu sellele, et Hispaania saatis brittidele abivägesid, kui Briti kolooniad Ameerika Iseseisvussõja ajal mässasid, sai Hispaania tagasi oma rahvusvahelise positsiooni.

Napoleoni aeg ja selle tagajärjed

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispanoameerika iseseisvussõjad
Francisco de Goya. El 3 de mayo en Madrid. 1814. Maalil on kujutatud vastupanuvõitlejate tulistamist poolsaare sõja ajal 3. mail 1808 Madridis

Aastal 1793 astus Hispaania Esimese koalitsiooni sõja käigus sõtta Prantsuse uue revolutsioonilise vabariigiga. See sõda (Pürenee sõda) meelestas Hispaania oma prantsustunud eliidi vastu. Pärast Hispaania lüüasaamist sõlmiti 1795 Prantsusmaaga Baseli rahu, millega Hispaania loovutas kaks kolmandikku Hispaniolast (Haiti saarest). Peaminister Manuel Godoy andis tagatise, et Hispaania on lühikeses Kolmanda koalitsiooni sõjas Prantsusmaa liitlane. See sõda lõppes Suurbritannia võiduga Trafalgari lahingus 1805. aastal. Aastal 1807 viis salaleping Napoleoni ja ebapopulaarse peaministri vahel sõjakuulutuseni Suurbritanniale ja Portugalile. Napoleoni väed sisenesid Hispaaniasse, kuid hõivasid Hispaania peamised kindlused. Hispaania kohutav majanduslik olukord – ja ka muud tegurid – sundisid Hispaania kuningat Fernando VII loobuma troonist Napoleoni venna Joseph Bonaparte'i (Hispaania kuningana José I) kasuks.[60] Võõrasse monarhisse suhtuti põlgusega. 2. mail 1808 tõusis Madridi rahvas Prantsuse sõjaväe vastu üles – seda tuntakse Hispaania iseseisvussõjana, britid nimetavad seda poolsaare sõjaks. Napoleon oli sunnitud isiklikult sekkuma, lüües Hispaania vägesid ja Inglise-Portugali vägesid. Hispaania vägede, partisanide ja Portugali-Briti vägede (eesotsas Wellingtoniga) uued aktsioonid ning Napoleoni kohutav läbikukkumine sissetungil Venemaale, viisid siiski selleni, et 1814 kihutati Prantsuse sõjavägi Hispaaniast välja ja troonile naasis kuningas Fernando VII.[61]

Sõja ajal 1810. aastal kutsuti kokku revolutsiooniline organ Cortes de Cádiz, mis koordineeris võitlust bonapartistliku režiimiga ning töötas välja Cádizi põhiseaduse.[62] See kogunes ühtse organina ja selle liikmed esindasid kogu Hispaania impeeriumi.[63] Aastal 1812 kuulutati välja Cádizi põhiseadus, mis nägi ette üldise rahvaesinduse ja konstitutsioonilise monarhia, ent pärast bonapartistliku režiimi langemist saatis Fernando VII Cortes Generalese laiali ja otsustas valitseda absoluutse monarhina. Need sündmused kuulutasid ette konservatiivide ja liberaalide konflikti 19. ja 20. sajandil.

Prantsusmaa sissetung oli Hispaania majandusele hävitav ja jättis endast maha sügavalt lõhenenud riigi, mis oli väga aldis poliitilisele ebastabiilsusele enam kui sajandi jooksul. Võimutülid 19. sajandi alguses viisid kõikide Hispaania Ladina-Ameerika kolooniate kaotamiseni, erandeiks vaid Kuuba ja Puerto Rico.

Hispaania-Ameerika sõda

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania-Ameerika sõda
USS Olympia hävitab Hispaania laevastiku Cavite lahingus ehk Manila lahe lahingus, Hispaania-Ameerika sõja esimeses suures konfliktis

19. sajandi lõpus tekkisid Filipiinidel ja Kuubal rahvuslikud liikumised. Aastal 1895 puhkes Kuuba iseseisvussõda ja 1896 Filipiinide revolutsioon. Lõpuks sekkusid Ameerika Ühendriigid. Hispaania-Ameerika sõda algas kevadel 1898 ning selle tagajärjel kaotas Hispaania oma hiiglasliku impeeriumi viimase tugipunkti väljaspool Põhja-Aafrikat.[64] Hispaania kaotas USAle ka Kuuba, Puerto Rico, ja Guami. Aastal 1899 müüs Hispaania oma ülejäänud Vaikse ookeani maad Saksamaale.

1898. aasta katastroof (El Desastre), nagu hakati nimetama Hispaania-Ameerika sõda, andis hispaania kultuurielule tugeva tõuke (1898. aasta põlvkond), mis tõi palju kriitilist eneseuurimist.

20. sajandi algus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Hispaania esimeses maailmasõjas ja Hispaania Teine Vabariik

1900ndad ja 1910ndad tõid väikese rahuaja. Hispaania etendas väikest osa Aafrika jagamises (võidujooks Aafrikale), koloniseerides Lääne-Sahara, Hispaania Maroko ja Ekvatoriaal-Guinea. Rasked kaotused Rifi sõjas (Marokos 1920–1926) õõnestasid monarhiat. Kindral Miguel Primo de Rivera autoritaarse valitsemise aeg (1923–1931) lõppes Hispaania Teise Vabariigi kehtestamisega. Vabariik andis Baskimaale, Katalooniale ja Galiciale poliitilise autonoomia ja naistele valimisõiguse.

Hispaania kodusõda

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Hispaania kodusõda ja Anarhism Hispaanias
Pärast purustamist Hispaania kodusõjas jäeti Belchite kummituslinnaks

Aastal 1936 algas Hispaania kodusõda (1936–1939). Kolme aasta pärast saavutasid rahvussotsialistliku Saksamaa ja fašistliku Itaalia toel võidu rahvuslikud jõud eesotsas Francisco Francoga. Valitsusmeelset Rahvarinnet toetasid Nõukogude Liit, Mehhiko ja internatsionaalsed brigaadid, kuid Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia mittesekkumispoliitika tõttu läänemaailma riigid teda ei toetanud.

Kodusõjas hukkus üle 500 miljoni inimese[65] ja sõja eest põgenes umbes pool miljonit Hispaania kodanikku.[66] Enamik põgenike järeltulijaid elab praegu Ladina-Ameerika maades, sealhulgas 300 000 Argentinas.

Hispaania kodusõda on nimetatud ka Teise maailmasõja esimeseks lahinguks.

Frankistlik Hispaania

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Frankism ja Frankistlik Hispaania
Francisco Franco (1930)

Ainus legaalne partei Franco režiimi ajal oli Falange española tradicionalista y de las JONS (loodud 1937); partei tähtsustas antikommunismi, katoliiklust ja rahvuslust.

Franco juhtimise all jäi Hispaania Teises maailmasõjas formaalset neutraalseks, ehkki sümpatiseeris teljeriikidele. Siiski saatis ta Saksamaa vägede koosseisus Idarindele nn Helesinise diviisi.

Pärast Teist maailmasõda hoiti Hispaaniat, mis oli niigi poliitilises ja majanduslikus isolatsioonis, ka ÜRO-st kuni 1955. aastani eemal. Külma sõja ajal osutus Hispaania aga USAle strateegiliselt oluliseks, et tal oleks sõjaline kohalolek Nõukogude Liidu võimaliku rünnaku puhuks Vahemere basseinis. Aastal 1953 omandas USA Hispaanias sõjaväelise tugipunkti.

1960. aastatel leidis Hispaanias aset ootamatult suur majanduskasv, mida kutsutakse ka Hispaania imeks. Sellest kasvas välja Hispaania tänapäevane industriaalmajandus koos õitsva turismitööstusega.

Aastal 1967 toimus Gibraltaril rahvahääletus, kus 99,19% elanikest hääletas Suurbritannia võimu poolt. Hispaania valitsus sulges juunis 1969 Gibraltari piiri.

Demokraatia taastamine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Hispaania üleminekuperiood
Federica Montseny kõneleb Rahvusliku Töökonföderatsiooni (Confederación Nacional del Trabajo) publikule Barcelonas 1977. aastal pärast 36 aastat paguluses
Hispaania 1978. aasta põhiseaduse monument Madridis

Kui Franco novembris 1975 suri, sai vastavalt seadusele Hispaania kuningaks ja riigipeaks prints Juan Carlos. Kui võeti vastu Hispaania 1978. aasta põhiseadus ja taastati demokraatia, detsentraliseeris riik suure osa oma võimust omavalitsusega piirkondadele – autonoomsetele piirkondadele.

Baskimaal eksisteeris mõõdukas baski rahvuslus kõrvuti radikaalse rahvusliku relvastatud organisatsiooniga Euskadi ta Askatasuna (ETA) (vt Baski konflikt). See rühmitus moodustati 1959 Franco võimu ajal, kuid nende vägivallaaktsioonid jätkusid ka pärast demokraatia ning ulatusliku piirkondliku autonoomia taastamist.

23. veebruaril 1981 hõivasid julgeolekujõududesse kuulunud mässajad parlamendihoone, püüdes ametisse panna sõjaväelise valitsuse (Hispaania 1981. aasta riigipöördekatse). Kuningas Juan Carlos võttis sõjaväe juhtimise enda peale ning nõudis üleriiklikus televisioonis esinedes, et riigipöörajad annaksid alla. See oli demokraatia lõplik võit.

Demokraatlik Hispaania

[muuda | muuda lähteteksti]

30. mail 1982 astus Hispaania pärast referendumit NATOsse. Samal aastal tuli võimule Hispaania Sotsialistlik Töölispartei esimese vasakpoolse valitsusega üle 43 aasta. 1985. aastal avati Gibraltari piir. 1. jaanuaril 1986 astus Hispaania Euroopa Ühendusse, millest hiljem sai Euroopa Liit. Aastal 1996 sai võimule Rahvapartei.

1. jaanuaril 2002 lõpetas Hispaania oma rahaühiku Hispaania peseeta kasutamise ja asendas selle euroga, saades euroala osaks. Sellega kaasnes majanduse kiire kaasajastamine. Toimus kiire majanduskasv, mis ületas tunduvalt Euroopa Liidu keskmist. Ent paljud majanduskommentaatorid olid kinnisvara hindade buumi ja väliskaubanduse defitsiidi ajal mures selle pärast, et võib järgneda majanduse valus kokkuvarisemine. Aastal 2008 algaski tõsine majanduslangus.[67]

2004. aasta 11. märtsi Madridi rongiplahvatuste mälestusmärk

11. märtsil 2004 plahvatas Madridi metroos terve pommiseeria (Madridi pommiplahvatused). Aastal 2007 jõudis kohus järeldusele, et plahvatused korraldas Al-Qā‘idah'st inspireeritud kohalik islamistlike võitlejate rühm.[68] Selles terroriaktis sai surma 191 ja haavata 2050 inimest. Eesmärk võis olla mõjutada kolm päeva hiljem, 14. märtsil 2004, toimunud üldvalimiste tulemust.[69] Kuigi alguses kahtlustati eelkõige baskide terrorirühmitust ETA, ilmusid peagi tõendid, mis viitasid islamiäärmuste võimalikule asjassesegatusele. Valimuste läheduse tõttu sai plahvatuste süüdlaste küsimusest peagi poliitiline vaidlus.[70][71]

Madridi rongiplahvatustel oli väga ebasoodne mõju toona valitsenud konservatiivsele Rahvaparteile, kellele küsitlusfirmad olid ennustanud tõenäolist valimisvõitu. Valitsuspartei süüdistas kohe ETAt, kelle süü oleks õigustanud valitsuse poliitikat, ehkki asitõendid viitasid islamistidele, kes olid Hispaania peale pahased, sest Hispaania valitsus toetas 2003. aasta sissetung Iraaki, mis oli Hispaania rahva seas ebapopulaarne. Seega aitasid pommitamised kaasa José Luis Rodríguez Zapatero Hispaania Sotsialistliku Töölispartei võidule. Zapatero võitiski valimised.[72]

2011. aasta Hispaania parlamendivalimised võitis Rahvapartei eesotsas Mariano Rajoyga. Nad said üle 10,8 miljoni hääle ning absoluutse enamuse ja tulid võimule. See oli Rahvapartei parim tulemus läbi aegade.[73]

Carles Puigdemont kuulutab 2017 Kataloonia parlamendis välja Kataloonia iseseisvusdeklaratsiooni (vt Katalaani rahvuslus). Rahvusvaheline kogukond lükkas selle tagasi. Puigdemont põgenes Belgiasse.[71]

1. oktoobril 2017 toimus Kataloonia iseseisvusreferendum ja 27. oktoobril kuulutas Kataloonia parlament ühepoolselt välja Kataloonia iseseisvuse (Kataloonia iseseisvusdeklaratsioon).[74] Samal ajal arutas Hispaania senat kavandatavat sekkumist Kataloonia autonoomiasse.[75] Samal päeval nõustus senat Kataloonia toomisega Madridi otsevalitsemise alla ja peaminister Rajoy saatis Kataloonia parlamendi laiali ning kuulutas välja uued valimised.[76] Ükski riik Kataloonia iseseisvust ei tunnistanud.[71]

1. juunil 2018 avaldas Saadikute Kongress peaminister Rajoyle umbavaldust ning asendas ta sotsialistliku töölispartei juhi Pedro Sánchezega, nii et sotsialistid said üle seitsme aasta taas võimule.[77]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ http://www.ine.es/prodyser/pubweb/anuario08/anu08_01entor.pdf.
  2. ↑ https://www.ine.es/dyngs/Prensa/ECP4T23.htm.
  3. ↑ Maailmapanga andmebaas. Vaadatud 18.10.2018.
  4. ↑ Maailmapanga andmebaas. Vaadatud 27.05.2019.
  5. ↑ CIA World Factbook, vaadatud 3.4.2025.
  6. ↑ Título Preliminar - Constitución española de 1978. Vaadatud 7. juunil 2014
  7. ↑ Eurobarometer. Europeans and their Languages. Veebruar 2006. Vaadatud 7. juunil 2014
  8. ↑ : Antonio García y Bellido. Os mais primitivos nomes da Península Hispânica. – Revista de Guimarães', 1946, 56, 3-4, lk 227–250. Veebis.
  9. ↑ Corona, Vicente 1981: 55.
  10. ↑ John Robertson. The Case for The Enlightenment: Scotland and Naples 1680–1760, Cambridge: Cambridge University Press 2005, ISBN 9781139448079, lk 55.
  11. ↑ Manuel Álvarez Valdés. La extranjería en la historia del derecho español, Oviedo: Universidad de Oviedo 1991, ISBN 9788474687378, lk 151.
  12. ↑ Román Piña Homs. La condición jurídica de "espanol" como producto del derecho indiano, juridicas.unam.mx.
  13. ↑ Asdrúbal Aguiar Aranguren. La Constitucion de Cadiz de 1812,. Caracas: Universidad Católica Andrés Bello 2011, lk 74–75.
  14. ↑ Joaquín del Moral Ruiz, Juan Pro Ruiz, Fernando Suárez Bilbao. Estado y territorio en España, 1820-1930: la formación del paisaje nacional, Madrid: Catarata 2007, ISBN 9788483193358, lk 25–26.
  15. ↑ Francisco Javier Paredes Alonso; Javier Paredes, Historia contemporánea de España: Siglo XIX, Bilbao: Grupo Planeta 2004, ISBN 9788434467552, lk 143.
  16. ↑ Erin Kathleen Rowe. Saint and Nation: Santiago, Teresa of Avila, and Plural Identities in Early Modern Spain, Penn State Press 2011, ISBN 9780271037738, lk 10.
  17. ↑ Frances G. Davenport. European Treaties Bearing on the History of the United States and Its Dependencies, New Jersey 1917, lk 33.
  18. ↑ Los Quarenta libros del compendio historial de las chronicas y universal, lk 612. Google'i raamat.
  19. ↑ Corps universel diplomatique du droit des gens, lk 71. Google'i raamat.
  20. ↑ The history of Spain and Portugal from B.C. 1000 to A.D. 1814, lk 81. Google'i raamat.
  21. ↑ Stanley G. Payne. Spain: A Unique History, University of Wisconsin Press 2011, lk 269. Google'i raamat.
  22. ↑ CIA World Factbook, vaadatud 3.4.2025.
  23. ↑ {Ecoticias Ban Ki Moon pide a España un "liderazgo todavía más activo" en la lucha contra el cambio climático, ecoticias.com, 14.11.2007.
  24. ↑ Gore advierte de que España es el país europeo más vulnerable al cambio climático, ecoticias.com, 23.10.2007.
  25. ↑ Estadistica_C&cid=1254736177095&menu=ultiDatos&idp=1254735572981 Instituto Nacional de Estadística, 8.5.2025.
  26. ↑ Joseph Harrison, David Corkill 2004: 23.
  27. ↑ Instituto nacional de estadística
  28. ↑ Instituto Nacional de Estadística: Población extranjera por sexo, país de nacionalidad y edad.
  29. ↑ Member States granted citizenship to 696 000 persons in 2008, eurostat.ec.europa.eu, 6.7.2010.
  30. ↑ Migration to Latin America, Universiteit Leiden.
  31. ↑ James Axtell. The Columbian Mosaic in Colonial America. Humanities, 1991, 12, nr 5, lk 12–18.
  32. ↑ Spain, Focus–Migration, 25.2.2011.
  33. ↑ Eurostat: Euroopa rahvastik 2005, Euroopa rahvastik 2004
  34. ↑ Index Mundi: Rändesaldo kordaja, maade võrdlus, Eurostat.
  35. ↑ Eurobarmeter 243: Europeans and their Languages, Euroopa Komisjon 2006.
  36. ↑ Top 100 Languages by Population, Ethnologue, 1999.
  37. ↑ Demografía de la lengua española, Instituto Complutense de Estudios Internacionales, lk 28.
  38. ↑ La ministra de cultura presenta las conclusiones de la I Acta Internacional de la Lengua Española, Fundación Biblioteca de Literatura Universal, 2007.
  39. ↑ El español es el segundo idioma que más se estudia en el mundo, según el Instituto Cervantes, elpais.com, 26.4.2007.
  40. ↑ Mario Melgar. [https://archive.is/20121209175150/http://www.lllf.uam.es/~fmarcos/coloquio/Ponencias/MMelgar.doc La UNAM y la Enseñanza del Español a no Hispano parlantes], Universidad de México.
  41. ↑ Idiomas mais falados no Mundo - Lista dos dez idiomas mais falados no mundo, línguas mais faladas, países em que são falados, quantidade de pessoas que falam, cultura, Sua pesquisa
  42. ↑ Ethnologue: Languages of the World - Top 100 Languages by Population, Ethnologue, 1999.
  43. ↑ Homosexuality, pewglobal.org, 15.4.2014.
  44. ↑ Spain approves liberal gay marriage law, sptimes.com (St. Petersburg Times), 1.7.2025.
  45. ↑ 45,0 45,1 Stanley G. Payne. A History of Spain and Portugal, The Library of Iberian Resources Online, 1973, ptk 1: Ancient Hispania.
  46. ↑ Robert Rinehart, Jo Ann Browning Seeley. A Country Study: Spain – Hispania, Library of Congress Country Series, 1998.
  47. ↑ Dhimmah annab maksude vastu elamisloa. H. Patrick Glenn. Legal Traditions of the World, Oxford University Press 2007, lk 218–219.
  48. ↑ Dhimmī '​del on vähem juriidilisi ja sotsiaalseid õigusi kui moslemitel, kuid rohkem õigusi kui teistel mittemoslemitel. Bernard Lewis. The Jews of Islam, Princeton: Princeton University Press 1984, ISBN 978-0-691-00807-3, lk 62.
  49. ↑ Thomas F. Glick. Islamic and Christian Spain in the Early Middle Ages, ptk 5: Ethnic Relations.
  50. ↑ 50,0 50,1 Stanley G. Payne. A History of Spain and Portugal, ptk 2, Al-Andalus.
  51. ↑ Robert Rinehart, Jo Ann Browning Seeley. Jo Ann Browning Seeley. A Country Study: Spain – Castile and Aragon, 1998.
  52. ↑ The Spanish Empire: A Historical Encyclopedia, 2 kd, ABC-CLIO 2016, ISBN 978-1-61069-422-3, lk 221.
  53. ↑ 53,0 53,1 Norman Naimark. Genocide: A World History, 2016, lk 35.
  54. ↑ Imperial Spain, University of Calgary.
  55. ↑ Hugh Thomas. Rivers of gold: the rise of the Spanish Empire, George Weidenfeld & Nicolson: London 2003, ISBN 978-0-297-64563-4, passim.
  56. ↑ Hugh Thomas. Rivers of gold: the rise of the Spanish Empire, George Weidenfeld & Nicolson: London 2003, ISBN 978-0-297-64563-4, passim.
  57. ↑ Payne 1973: ptk XV. Veebis.
  58. ↑ Payne 1973: ptk XIV. Veebis.
  59. ↑ Robert Rinehart, Jo Ann Browning Seeley. A Country Study: Spain – Spain in Decline, Library of Congress Country Series, 1998.
  60. ↑ David A. Bell. Napoleon's Total War, TheHistoryNet.com.
  61. ↑ David Gates. The Spanish Ulcer: A History of the Peninsular War, Cambridge: Da Capo Press, ISBN 978-0-306-81083-1, Gates 2001, lk 467.
  62. ↑ Jaime Alvar Ezquerra. Diccionario de historia de España, Ediciones Akal 2001, ISBN 978-84-7090-366-3, lk 209.
  63. ↑ Rodríguez. Independence of Spanish America, Cambridge University Press. "It met as one body, and its members represented the entire Spanish world."
  64. ↑ Spanish-American War, Briti Entsüklopeedia.
  65. ↑ Civil War crimes investigation launched, telegraph.co.uk, 16.10.2008
  66. ↑ Spanish Civil War fighters look back, bbc.co.uk, 23.2.2003.
  67. ↑ Eric Pfanner. Economy reaps benefits of entry to the 'club' : Spain's euro bonanza, International Herald Tribune, 11.7.2002. Vaata ka Spain's economy / Plain sailing no longer, The Economist, 3.5.2002.
  68. ↑ bombers get long sentences, bbc.co.uk, 31.10.2007.
  69. ↑ Del 11-M al 14-M: estrategia yihadista, elecciones generales y opinión pública, Fundación Real Instituto Elcano, 21.7.2004.
  70. ↑ Spain votes under a shadow, news.bbc.co.uk, 14.3.2004.
  71. ↑ 71,0 71,1 71,2 Alasdair Sandford. Catalonia: what direct rule from Madrid could mean, euronews.com, 27.10.2017.
  72. ↑ awakes to socialist reality, news.bbc.co.uk, 15.3.2004.
  73. ↑ Elecciones generales 2011 - resultados, elpais.com.
  74. ↑ Pere Ríos, Àngels Piñol. El Parlament de Cataluña aprueba la resolución para declarar la independencia, elpais.com, 27.10.2017.
  75. ↑ Catalan crisis: Spain PM Rajoy demands direct rule, bbc.com, 27.10.2017.
  76. ↑ Catalonia independence: Rajoy dissolves Catalan parliament, bbc.com, 27.10.2017.
  77. ↑ Spain's Prime Minister, Mariano Rajoy, Is Ousted in No-Confidence Vote, nytimes.com, 18.6.2018.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Hispaania inimene ta kirjanduse valguses, Looming nr 4/1933
  • Carlos E. Corona, José Antonio Armillas Vicente. Historia general de España y América: La España de las reformas, Madrid: Rialp 1981.
  • Raymond Carr (toim). Spain: a history. Oxford University Press 2000.
  • Joseph Harrison, David Corkill. Spain: a modern European economy, Ashgate Publishing 2004, ISBN 0-7546-0145-5.
  • Stanley G. Payne. Spain: A Unique History, University of Wisconsin Press 2011.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Austria | Belgia | Bulgaaria | Eesti | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Itaalia | Kreeka | Küpros | Leedu | Luksemburg | Läti | Malta | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Taani | Tšehhi | Ungari

Albaania | Ameerika Ühendriigid | Belgia | Bulgaaria | Eesti | Hispaania | Holland | Horvaatia | Island | Itaalia | Kanada | Kreeka | Leedu | Luksemburg | Läti | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Põhja-Makedoonia | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Taani | Tšehhi | Türgi | Ungari

Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹  | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Põhja-Makedoonia | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²

 Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria

1 loodusgeograafiliselt asub Aasias       2 suurem osa territooriumist Aasias

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hispaania&oldid=6876649"