Reformatsioon

Allikas: Vikipeedia

Reformatsioon (protestantlik reformatsioon) oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ning anglikaani kirik. Traditsiooniliselt seostatakse reformatsiooni algust Martin Lutheri nime ja kuupäevaliselt 31. oktoobriga 1517.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läbi keskaja eksisteerisid mitmed kiriku organisatsiooni ja paavstivõimu suhtes kriitilised liikumised, mis kutsusid tagasi pöörduma algkristluse vaimu juurde – paulikiaanid, bogomiilid, katarid, valdeslased, lollardid, hussiidid ja mitmed teised. Katoliku kirik mõistis need liikumised harilikult ketserlusena hukka, kuid mõnedest said pärast mõningat modifikatsiooni ka katoliikluse uued tugitalad, näiteks kerjusmungaordudest (dominiiklased, frantsisklased ja teised). Enamiku katoliikluse ametlikust doktriinist kõrvalekalduvate õpetuste eesmärgiks polnud aga mitte katoliiklusest eemaldumine või selle hävitamine, vaid pigem kiriku reformimine, usuline täiustamine.

Kaheks tähtsamaks reformatsiooni eelkäijaks peetakse Jan Husi ja John Wycliffe’i. Jan Hus (13711415) oli Tšehhi radikaalne usujuht, kes kritiseeris katoliku kirikut ja saavutas suure populaarsuse lihtrahva seas. 1415. a. Konstanzi kirikukogul mõisteti ta surma, kuid jätkus tema pooldajate ehk hussiitide liikumine. Hussiidid osutusid ähvardavaks jõuks ja kiriku jaoks ka ainsaks keskaegseks sektiks, millega tuli kompromiss leida. Vastastikuse sallivuse leping hussiitide ja rooma-katoliku kiriku vahel sõlmiti viimaks Kuttenbergi religioonirahuga (1485). John Wycliffe (13201384) oli Oxfordi ülikooli teoloogiaprofessor, kes astus katoliku kirikus leviva pühakute kultuse ja patukustutuskirjade müügi vastu. Ta tunnistas kõrgeimaks usuliseks autoriteediks piiblit ning aitas kaasa selle tõlkimisele inglise keelde ning ilmumisele ühtse väljaandena.

14. sajandi kirikulõhes oli Euroopa jagunenud Rooma ja Avignoni paavsti toetajateks. Paavstitüli lõpetas küll Konstanzi kirikukogu (14141418), kuid see ei toonud sisulist lahendust teoloogilistele ja sotsiaalsetele pingetele.

Ohvriterohkete katkuepideemiate tagajärjel tekkinud tööjõupuudus õhutas Euroopas majanduslikku ja tehnoloogilist innovatsiooni. Algas kapitalistlike majandussuhete tekkimine, arenesid kaubandus ja tööstus, toimus kapitali akumuleerumine linnadesse. Konkurents õhutas kokkupõrkeid, militarism omakorda tsentraliseerimist ja ilmalike valitsejate võimu kasvu. See ning tõusvad natsionalistlikud meeleolud esitasid väljakutse rahvusteülesele kirikuimpeeriumile.

Alates Occami Williamist oli katoliiklik skolastika olnud kriitika märklauaks. Rotterdami Erasmuse jt jutlustatud humanism mõistis hukka korruptsiooni kirikus ja tähtsustas moraali rituaali ees. Intellektuaalse antiklerikaalsuse ja humanistliku individualismiga kaasnes akadeemilise mõttevabaduse suurenemine. Äsja leiutatud trükikunst võimaldas ideede senisest palju kiiremat ja laiemat levikut. Kodanlike kihtide haridustaseme kasv õõnestas kiriku autoriteeti. Kodanlus taotles suuremat majandus- ja tegevusvabadust kui katoliiklik traditsioon võimaldas. Terava kriitika alla sattus kirikus leviv korruptsioon ning paavst Leo X algatatud indulgentside ehk patukustutuskirjade müük, et rahastada Püha Peetruse kiriku taastamist.

Martin Luther (1483–1546). Lucas Cranach vanema maal (1529)

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

31. oktoobril 1517 naelutas Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor augustiinlasest munk Martin Luther Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 aruteluteesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama.

Saksa rahva püha Rooma riigi keiser Karl V, harras katoliiklane, kuigi paavsti suhtes kriitiline, nägi reformatsioonis ohtu. Keiser, kõrged kirikutegelased ja vürstid kogunesid 1521 Wormsi riigipäevale. Mõjukas Saksimaa kuurvürst Friedrich Tark nõudis Lutheri ärakuulamist enne tema hukkamõistmist. 17. aprillil 1521 astus Luther riigipäeva ette ja keeldus oma vaadetest taganemast. 25. mai 1521 Wormsi ediktiga pandi ta riigivande alla ja kuulutati lindpriiks. Peavarju leidis Luther Friedrichi juures Wartburgi linnuses, kus muude kirjutiste kõrval valmis piibli tõlge saksa keelde. Lutheri ustav kaaslane ja toetaja oli Philipp Melanchthon, keda tänu tema panusele rahvahariduse arendamisse on nimetatud Saksamaa õpetajaks.

Ulrich Zwingli (1484—1531) juhtis reformatsiooni Šveitsis, jõudes Lutheriga sarnastele usulistele seisukohtadele iseseisvalt piiblit uurides. 1522 avaldas ta oma esimese usulise traktaadi. Zwinglit toetasid Zürichi linnavõimud ja tema õpetus levis üle Šveitsi, kuid metsakantonid jäid truuks katoliiklusele ning sõjalised kokkupõrked lõppesid viimaks protestantide lüüasaamisega.

Johann Calvin (Jean Cauvin jt nimekujud) (15091564) oli reformatsiooni kolmandaks mõjukaks vaimseks liidriks. 1535 kutsuti ta eduka juristina Genfi ehitama üles sealset reformitud kirikut, kuid ta töötas ta välja oma doktriini, mis läks eelkäijatest kaugemale. Calvin, nagu ka Zwingli, lähtus usuküsimuste tõlgendamisel ainuüksi piiblist, mitte kiriku traditsioonist ja kirikuisadest, kuid tema arvates pidanuks pühakiri olema ka ühiskonna ilmaliku poole korralduse mudeliks. Calvin väärtustas tööd ja lihtsaid eluviise, tema õpetuses on olulisel kohal predestinatsioon. Calvini poolehoidjateks sai eeskätt vaesem rahvakiht ning kalvinism levis laialt üle Euroopa, kujunedes luterluse kõrval mõjukamaimaks protestantlikest liikumistest.

Luther, Zwingli ja Calvin moodustasid nn magistraatliku reformatsiooni, millele vastandus radikaalne suund. Rahvastiku kasv ja väiksed tulud põhjustasid linnades vaeste kihtide rahulolematust. 1520. aastatest alates toimusid rahvarahutused mitmel pool Euroopas; tihti seostati neid refomatsiooniliikumisega. Saksamaal juhtis talurahvarahutusi Thomas Münzer. Kirikutes toimusid pildirüüstamised, radikaalse anabaptistid astusid välja ilmalike valitsejate võimu vastu. Luther oli selliste rahvarahutuste suhtes väga kriitiline, sest sõltus tugevasti vürstide toetusest. Nii töötas ta välja oma õpetuse kahest kuningriigist.

Katoliku kiriku suurim filosoofiline ja teoloogiline autoriteet oli neil päevil Aquino Thomas. Luther pidas katoliku kirikus valitsevat suunda ketserlikuks pelagianismiks (inimene on pärispatust rikkumata ning vastutab ise oma pääsemise eest); tema enda vaated olid kirikuisa Augustinuse vaimus – lunastus toimub ainult Jumalaa armu, mitte inimese enda pingutuste läbi. See vaade põhjustas Lutheri kaugenemise Erasmuse humanismist. Samas leidis Luther, et inimene ei vaja kirikut ja vaimulikke vahendajaks Jumalaga ühenduse saavutamisel. Ainsaks usuliseks autoriteediks pidas ta piiblit. Piibli autoriteedi tähtsustamisest tulenes nõue teha see usklikele kättesaadavaks rahvakeelsete tõlgete ja hariduse edendamise kaudu. Lutheri õpetus säilitas kaks sakramentiristimine ja armulaud. Tema õpetus armulaualeiva konsubstantsioonist koos kasvava konservatiivsusega põhjustas viimaks luterluse eemaldumise Zwinglist, kes oli ritualismi suhtes kriitilisem.

1526. aastal, kasutades keisri eemalviimist, saavutasid Lutheri-meelsed vürstid Speyeri riigipäeval kompromissi aadli usuvabadusest – Saksa vürstid võisid valida, kas nad võtavad Lutheri õpetuse omaks või mitte. 1529. aastal korraldas aga keiser teise Speyeri riigipäeva, millel eelmine kokkulepe tühiseks kuulutati ja Wormsi edikt taastati. Luterlik vähemus protesteeris selle vastu ja sealt ongi tulnud protestantluse mõiste, mis on hiljem laienenud ka teistele katoliku kirikust eraldunud liikumistele.

1530 Augsburgi riigipäeval esitas Melanchthon Augsburgi usutunnistuse. Kuigi reformatsioon oli alanud katoliku kiriku uuendustaotlusena, oli tekkimas uus kirik. Paljudes kohtades säilis vaatamata luterliku teoloogia vastuvõtmisele siiski piiskoppide järglus ja apostellik suktsessioon.

Inglismaal leidis esmalt reformatsiooni suhtes kriitiline olnud kuningas Henry VIII selles võimaluse oma poliitiliste plaanide teostamiseks. Kuna katoliku kirik keeldus kuninga järjekordset abielu lahutamast, kuulutas valitseja 1534 end paavstist sõltumatu Inglismaa Kiriku peaks. Hiljem on anglikaani kirik kõikunud protestantluse ja katoliikluse vahel, saavutades tasakaalu Elizabeth I valitsusajal. Anglikaani kirik säilitas paljus katoliiklikud rituaalid, kuid 16.- 17. sajandil toimus puritaanlik reform Inglismaa Kiriku sees ja eraldusid omakorda mõned reformitud uskkonnad.

1530. aastatest peale oli Saksa-Rooma riigis protestantide ja katoliiklaste kokkupõrkeid esinenud, kuid 1540. aastatel halvenesid suhted veelgi, jõudes lõpuks välja sõjani. 1547. aastal toimus keisri juhitavate katoliiklaste ning protestantliku Schmalkaldeni liiga vahel Mühlbergi lahing, milles keisri väed saavutasid võidu. Protestantlikud ideed olid (vaatamata Lutheri surmale aastal 1546) selleks ajaks aga juba liiga tugevalt levinud, et neid relvaga maha suruda. Sisesõjad jätkusid, kuni vananev ja haige keiser pidi 1555. aastal leppima Augsburgi usurahuga, mis tunnistas valitseja õigust määrata talle alluva rahva usk.

Trento kirikukogust (15451563) sai alguse Rooma organiseeritud püüdlus tõkestada protestantluse levikut nn vastureformatsiooniga, kuid Kolmekümneaastane sõda (16181648) tõi luterlikele ja protestantlikele piirkondadele lõpliku vabaduse.

Suunad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reformatsiooni käigus sündis lisaks luterlusele, kalvinismile ja anglikaani kirikule mitmeid muid usulisi liikumisi. Anabaptistid taotlesid algkristluse puhtust, ristisid täiskasvanuid, pidasid armulauda vaid mälestustseremooniaks ning soovisid taastada jumalariiki omaenda müstiliste ettekujutuste alusel. Anabaptistide Bernhard Knipperdollingi ja Melchior Hoffmani liikumisest kasvasid välja mennoniidid, hutteriidid jt. Valentine Weigel ja Jacob Böhme esindasid müstiliste sugemetega panteismi; nende järgijaid hakati nimetama roosiristlasteks. 17. sajandi algul sündis Inglismaal kalvinismist lähtuv baptistide liikumine. 17. sajandi lõpul tekkis Saksamaal pietism, mis rõhutas usuelu emotsionaalset külge, ning Inglismaal rangete moraalinõuetega kveekerite liikumine. 18. sajandi algul sai Saksamaalt alguse vennastekoguduste liikumine ning Inglismaalt metodism.

Tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reformatsioon tõi kaasa ka katoliku kiriku enda mõningast teoloogilist ja organisatsioonilist uuenemist, eeskätt tänu nn vastureformatsioonile ehk katoliiklikule reformatsioonile. Ühiskonnateadlased on nimetanud protestantliku religiooni mõju kujunevale kapitalismile.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]