Aegna

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib saarest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Aegna (täpsustus).

Aegna
Õhuvaade Aegna saarest
Õhuvaade Aegna saarest
Ümbritseb Soome laht
Koordinaadid 59° 34′ 50″ N, 24° 45′ 28″ Ekoordinaadid: 59° 34′ 50″ N, 24° 45′ 28″ E
Pindala 3,01 km²
Rannajoone pikkus 10 km
Kõrgeim koht 14,6 m üle merepinna
Elanikke 12 (01.01.2017)[1]
4 in/km²
Aegna asumi kaart.png


Aegna (ka Äigna, Eigna[2], saksa keeles Wulf, rootsi keeles Ulfsö) on Tallinna lahe kirdeküljel, Viimsi poolsaare tipust (Rohuneemest) loodes asuv saar. Aegna asub Tallinnast 14 km kaugusel ning sulgeb Tallinna lahe.

Aegna kuulub administratiivselt Tallinna Kesklinna linnaosa haldusalasse. See on ainuke meresaar, mis jääb Tallinna piiresse. 2003. aastal kaaluti Aegna ja Naissaare vahetust Tallinna ja Viimsi valla vahel. Aastal 2004 algatas Tallinna linnavalitsus ideevõistluse saare muutmiseks vabaajakeskuseks. Toomas Vitsut leidis, et saarel võiks olla kasiinod ning arutlusel oli isegi silla ehitamine Viimsi poolsaarelt Armuneemelt.

2017. aasta seisuga on end Aegnale elama registreerinud 12 elanikku. Aastatel 2013-2016 oli saarel 6 elanikku.[1]

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Aegna saare ja Viimsi poolsaare vahele jäävad Kräsuli ja Kumbli saar, mida ühendab Aegnaga Suursalmi väin. Aegnast loode poole jäävad Sillikrunn ja Vullikrunn. Saarest lääne pool on Punakivi kari.

Aegna kirdeosas on kitsas poolsaar, mis lõpeb Lemmiku ninaga. Saare põhiosa põhjatipp on Eerikneem. Eerikneeme ja Lemmiku nina vahele jääb laht. Läänerannikul on Kurikneem ning lõunarannikul Talneem, kus asub jahisadam.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Aegna saarest on ligi 70% kaetud metsaga. Aegna on saanud rohke metsa ja liivaranna pärast puhke- ja väljasõidukohaks. Aegnal asub rändrahne ning seal pesitseb merikotkas.

Taasiseseisvumise järel kuulutati kogu Aegna saar maastikukaitsealaks. Aegna maastikukaitseala keskus asub Külaniidu 12 asuvas loodusmajas, kust korraldatakse looduspäevi ja -matku.[3]

Infrastruktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Aegna avati turistidele 1960ndate algul ning tihe liiniliiklus "Koplirand"-tüüpi laevadega võimaldas suviti saart külastada sadadel inimestel päevas. 1990ndail liiniliiklus soikus. Tallinna Linnavalitsuse tellimusel alustas kevadel 2001 üsna hõredat liiniliiklust reisilaev Monica, mis sõitis ka Naissaarele. Järgmistel aastatel otsiti odavamat laeva, mistõttu üheks suveks laevaliiklus katkes hoopiski.

Tallinna-Helsingi liinil varem kurseerinud Copterline'i kopterid sõitsid ringiga ümber Aegna saare.

Alates 2006. aasta suvest sõitis Tallinna Linnavalitsuse tellimusel Piritalt Aegnale Eesti Mereakadeemia Merekooli õppelaev Juku, esimesel kahel aastal merekooli opereerimisel. Aastail 2008-2009 väljus Juku Lindaliini ASi opereerimisel Patareisadamast. 2010. aasta suvel sai Juku operaatorfirmaks Kihnu Veeteed ning laev väljus Kalasadamast.

Aegna kai on Talneeme kaldal, kuid lainemurdja puudumise tõttu sobib vaid lühiajaliseks peatumiseks.

Saarel oli kitsarööpmeline raudtee. Raudtee pikkus oli 3 km ning see töötas aastail 19141944. Praegu on raudteetammidel teed, millest mõni on kohati kinni kasvamas, mõni aga autodest lõhutud.

Saarel on veevärk, kuid ei ole tsentraalset kanalisatsiooni.

Aegna saab elektrit 10 kV pingega merekaabelliini kaudu Viimsi poolsaarel asuvast alajaamast. Sügisel 2011 asendati kogu saarel õhuliinid maakaabliga.

Aegna Peeter Suure Merekindluse garnisoni ohvitseride kasiino

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige vanemad kirjalikud andmed Aegna saare kohta pärinevad 1297. aastast, mil Taani kuningas Erik Menved keelas Aegnal ja Naissaarel metsaraie. Aegna kohanime päritolu on seostatud eesti-rootsimurdelise sõnaga eik (hobune), sest saarel karjatati keskajal hobuseid. Aegna saar oli tõenäoliselt osa Viimsi küla kogukonnamaast.[3]

Aegna saarelt ja teisel pool lahte asuvalt Hundipea nukilt on leitud kultuskivisid, mis teeb need kohad Põhja-Eestis eriliseks. Neid kahte paika seob ka sarnane nimi – Aegna saart kutsuti 13. sajandil Hundisaareks (Wluesøø) ning veel 1920. aastatelgi kasutati eestikeelses kirjanduses Aegnaga paralleelselt Wulfi kohanime.[3]

Aegna saarel oli keskajal püsiasustus, mille kohta pärineb andmeid 1577. aastast. 1681. aasta talumeeste loendi järgi oli saarel 10 talu. Aegnal oli tollel ajal eesti ja rootsi rahvastikuga püsiasustus. Kalapüük tõi kohalikele elanikele vähe tulu ning saare liivase pinnase tõttu oli seal võimalik kasvatada ainult heina, kuid sedagi pidi mandrilt juurde tooma.[3]

Aegna saar läks koos mitme teise saarega 1689. aastal Tallinna alluvusest riigi haldusesse. Saare elu hakkas sellest ajast peale korraldama riigile kuuluv Viimsi mõis. 1726. aastal oli Aegnal 3 talu.[3] 1736. aastal on esmamainitud Aegna kalmistu.

19. sajandi viimasel veerandil hakkas elanike elujärg veidi paranema. Elanike põhiline tegevusala oli kala- ja hülgepüük, samuti kuulus iga talu juurde väike põllulapp. 20. sajandi alguses oli saarel 7 talu.[3]

Enne I maailmasõda rajati Aegnale rannakaitsepatarei, mis oli osa Peeter Suure merekindlusest. Selle betoonrajatise pikkuseks oli 200m ning selle mõlemas osas paiknesid soomustornid kahe 12-tollise kahuriga. Aegna rannapatarei hävitati 1918. aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt. Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannakahurid taastada.[3]

Aegna saarele asutati 1922. aastal komandatuur. 1930. aasta juunis oli selle komandatuuri koosseisus 331 sõjaväelast, sõjaaegne koosseis oli plaanitud ligi kolm korda suurem. 1930. aastatel oli saarel üle 150 erinevas suuruses rajatise. Saarel asusid elumajad, kasarmu, ohvitseride kasiino, staap, elektrijõujaam, leivatehas, raamatukogu, ambulatoorium, saun jm. Saarel tegutsesid erinevad seltsid, mitu orkestrit ning näite- ja spordiring.[3]

Eestist taganev Nõukogude armee hävitas 1941. aastal jällegi kõik rannakaitsekahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju. Aegnale asus hiljemalt 1947. aastal Balti mere laevastikule allutatud õhutõrjeväeosa, kus teenis umbes 100 mereväelast. Kõik Nõukogude mereväega seotud isikud lahkusid saarel 1956. aastal ning nende asmele asusid piirivalvurid. Endisi sõjaväehooneid hakati andma kasutusse puhkemajadeks. 1964. aastal oli kokku 23 ettevõttel saarel puhkemaju ja suvilaid.[3]

Aegna saar allutati 1975. aastal Tallinna Mererajoonile. Tallinna ettevõtetevahelise puhkebaasi "Aegna" moodustamine tegi saarele pääsemise lihtsamaks.[3]

Aegna kai rekonstrueeriti põhjalikult 2006. aastal.[3]

Saar kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Valgevenes või Moskvas on trükitud fiktiivseid Aegna postmarke.

Aegna saare tänavad[muuda | muuda lähteteksti]

Aegnal asuvad Eerikneeme tee, Kalavälja tee, Karnapi tee, Kurikneeme tee, Külaniidu tee ja Tagamaa tee.

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Tallinn arvudes 2017, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2017
  2. Saaga TLA.238.1.2:16
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Robert Nero, Leho Lõhmus (2013). Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed. Tallinn. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Heino Gustavson. Aegna, Tallinn 1998.
  • Toivo Meikar. Aegna ja Viimsi metsade ajaloost. – XXII Eesti looduseuurijate päev: Tallinna lähisaarte loodus, Tartu–Tallinn 1999.
  • Henn Pärn. Aegna, Naissaare ja Tallinna rannikumetsade seisund okaste morfomeetria alusel. – XXII Eesti looduseuurijate päev: Tallinna lähisaarte loodus, Tartu–Tallinn 1999.
  • Triinu Nutt. Kukemarjad (Empetrum L.) Põhja-Eestis. – XXII Eesti looduseuurijate päev: Tallinna lähisaarte loodus, Tartu–Tallinn 1999.
  • Ljudmilla Martin. Naissaare ja Aegna epifüütsed suursamblikud. – XXII Eesti looduseuurijate päev: Tallinna lähisaarte loodus, Tartu–Tallinn 1999.
  • Henn Pärn. Naissaare ja Aegna puistute ökoloogilisest seisundist. – Naissaare loodus ja selle kaitse, Tallinn 1999.
  • Virkko Lepassalu. Ekskursioon hakklihamasinasse (Heino Gustavsoni kommentaar). – Luup, 1999, nr 12 (95). (Aegna saarel asuvatest pommidest; vestlusest kunagise Rohelise Rügemendi liidri Hugo Udusaarega; skeem: Aegna militaarrajatised 1940. aastal).
  • Margit Kull. Rekreatsiooni võimalused Aegna saarel, bakalaureusetöö, Tallinna Pedagoogikaülikool 2003, juhendaja Joe Noormets.
  • Robert Nerman. Aegna, Tallinn 2008. ISBN/ISSN 9789949180103

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]