Linnaõigus

Allikas: Vikipeedia

Linnaõigus on keskajast pärinev õigusnormide kogum linnakogukonna jaoks[1].

Lääne-Euroopas tekkisid linnaõigused alates 11. sajandist, kui linnad vabanesid feodaalide võimu alt.[1]

Linnaõiguste väljatöötamisel tugineti nt kohalikul tavaõigusel, privileegidel (nt turuõigus) ja raemäärustel[1].

Eesti linnade linnaõigused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keskaegsete linnade linnaõigused pärinesid Saksamaa linnade õigustest. Nt Tallinnas kehtestas Taani kuningas Erik IV 1248 Lübecki õiguse. See õigus kehtestati ka 1302 Rakveres ja 1345 Narvas.[2].

Riia sai 13. sajandi II poolel Hamburgi linnaõiguse ning selle põhjal tekkis Riia linnaõigus, mis levis Tartusse, Haapsallu, Paidesse, Uus-Pärnusse ja Viljandisse.[2]

Eesti linnades kehtisid linnaõigused 1877. aasta linnareformini[1].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti entsüklopeedia. 5. köide: KONJ–LÕUNA. Tallinn: Valgus, 1990, lk 583.
  2. 2,0 2,1 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 297.