Krimmi sõda

Allikas: Vikipeedia
Krimmi sõda
Crimean-war-1853-56.png

Toimumisaeg 1853. aasta – 1856. aasta
Toimumiskoht Must meri ja Krimmi poolsaar
Tulemus 1856. aasta Pariisi rahulepingu kohaselt ei tohtinud Venemaa luua Mustal merel sõjalaevastikku ning Osmanite riigi provintsid Moldaavia ja Valahhia said suuresti autonoomseteks. Sõja tulemusena saavutasid Osmanite riigi kristlased parema seisundi ja õigeusklikud said kontrolli vaidlusaluste kirikute üle
Osalised
Flag of Russia.svg Venemaa keisririik Flag of France.svg Prantsuse teine keisririik
Flag of the United Kingdom.svgSuurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik
Ottoman flag.svg Osmanite riik
Flag of Italy (1861-1946).svg Sardiinia kuningriik
Jõudude suurus
Venemaa poolel 720 000 (700 000 Vene armees, 3000 Bulgaaria, 2000 Serbia-Montenegro ning 1000 Kreeka leegionis) Liitlaste poolel umbes miljon meest (400 000 prantslast, 300 000 türklast, 250 000 britti ja 15 000 sardiinlast)
Kaotused
400 000 – 450 000 300 000 – 375 000
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjast Venemaa ja liitlasriikide vahel 1853-56; Krimmi kriisi kohta Ukraina ja Venemaa vahel 2014. aastal loe artiklist Krimmi kriis.

Krimmi sõda (Venemaal ka Idasõda, Восточная война) oli oktoobrist 1853 kuni veebruarini 1856 kestnud sõda, mille Venemaa keisririik kaotas Prantsusmaa, Suurbritannia, Osmanite riigi ja Piemonte-Sardiinia liidule. Ka neutraalseks jäänud Austria keisririik etendas sõjas olulist osa.

Sõja ajend oli kristlaste õiguslik olukord toona Osmanitele kuulunud Pühal maal. Prantsusmaa toetas katoliiklasi, Venemaa õigeusklikke. Pikas perspektiivis olid põhjused Osmanite riigi nõrgenemine ning Prantsusmaa ja Suurbritannia soovimatus teha Venemaale rohkem järeleandmisi. Krimmi sõda kuulub pikka Vene-Türgi sõdade ritta, mis algas 16. sajandil ning lõppes Esimese maailmasõjaga.

Suurem osa relvakonfliktidest kulges Mustal merel ja Krimmi poolsaarel, kuid väiksemaid lahingutegevusi toimus ka Läänemerel, Anatoolias, Kaukaasias, Valgel merel ja Vaiksel ookeanil. 1853. aastal alustasid Venemaa ja Osmanite riik sõda Venemaa rolli pärast õigeusklike eestkostjana ning Venemaa purustas Sinopes Osmanite laevastiku. 1854 astusid sõtta Prantsusmaa ja Suurbritannia, püüdes peatada Venemaa pealetungi. Vene kindluslinn Sevastoopol pidas piiramisele vastu enam kui aasta. Pärast Sevastoopoli langemist algasid rahuläbirääkimised ning rahu sõlmiti 1856. aasta märtsis Pariisis.

Lepingu kohaselt ei tohtinud Venemaa luua Mustal merel sõjalaevastikku ning Osmanite provintsid Moldaavia ja Valahhia said suure autonoomia. Sõja tulemusena saavutasid Osmanite riigi kristlased parema seisundi ja õigeusklikud said kontrolli vaidlusaluste kirikute üle. Venemaal algatati aga laiaulatuslikud reformid ning toimus ulatuslik demilitariseerimine. Sõjategevuse, sõja tõttu toimunud rahvasterände ja tekkinud rahvuslike liikumiste mõju oli tunda Ukrainas, Moldovas, Bulgaarias, Rumeenias, Kreekas, Türgis, Armeenias, Gruusia, Krimmis ja kogu Kaukaasias.

Krimmi sõda on läinud ajalukku mõlema poole suurte diplomaatiliste, logistiliste, meditsiiniliste ja taktikaliste vigade poolest. Sõjast on tuntud ka hulk meedikuid, näiteks tänapäevase õenduse loojad Florence Nightingale ja Mary Seacole Briti poolel ning välikirurgia edendaja Nikolai Pirogov Vene poolel. Samuti oli see üks esimesi tänapäevaseid sõdu, kus kasutati laialdaselt raudteid ja telegraafi ja mis leidis laiaulatuslikku kajastust trükimeedias ja fotograafias; tuntud on The Timesi korrespondendi William Russelli ning fotograafi Roger Fentoni töö. Kajastust parandasid tehnilised uuendused: 1854. aasta talvel laiendasid prantslased Musta mere rannikuni telegraafivõrgu ning 1855. aasta aprillis ühendasid britid Krimmi poolsaare muu maailmaga veealuse kaabli abil. Uudiste kiire levik mõjutas avalikku arvamust ja viis valitsusevahetuseni Suurbritannias.

Kokku võitles liitlaste poolel umbes miljon meest (400 000 prantslast, 300 000 türklast, 250 000 britti ja 15 000 sardiinlast) ning Venemaa poolel 720 000 (700 000 Vene armees, 3000 Bulgaaria, 2000 Serbia-Montenegro ning 1000 Kreeka leegionis). Inimkaotused olid ligikaudu 300 000 – 375 000 liitlaste ja 400 000 – 450 000 Vene poolel.