Krimmi sõda

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Krimmi sõda
Panorama dentro.JPG
Toimumisaeg 16. oktoober 1853 – 30. märts 1856
Toimumiskoht Krimmi poolsaar, Must meri, Valge meri, Balkanid, Kaukaasia
Tulemus liitlasvägede võit, 1856. aasta Pariisi rahulepingu kohaselt ei tohtinud Venemaa luua Mustal merel sõjalaevastikku ning Osmanite riigi provintsid Moldaavia ja Valahhia said suuresti autonoomseteks. Sõja tulemusena saavutasid Osmanite riigi kristlased parema seisundi ja õigeusklikud said kontrolli vaidlusaluste kirikute üle
Osalised

Jõudude suurus
Kokku: ~603 132 Kokku: ~889 000[1]
  • Flag of Russia.svg 880 000
  • Naval Royal Standard of Greece (1833-1858).svg 1000 kreeka leegionäri
Kaotused
Kokku: ~223 513
  • Ottoman flag.svg 45 400[1]
    • 10 100 lahingus langenut, 10 800 haavadesse surnut, 24 500 haigustesse surnut
  • Flag of France.svg 135 485[1]
    • 8490 lahingus langenut, 11 750 haavadesse surnut, 75 375 haigustesse surnut, 39 870 haavatut
  • Flag of the United Kingdom.svg 40 462[1]
    • 2755 lahingus langenut, 1847 haavadesse surnut, 17 580 haigustesse surnut, 18 280 haavatut
  • Flag of Italy (1861–1946).svg 2166[1]
    • 28 lahingus langenut, 2138 haigustesse surnut
Kokku ~530 125[1]
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjast Venemaa ja liitlasriikide vahel 1853-1856; Krimmi kriisi kohta Ukraina ja Venemaa vahel 2014. aastal loe artiklist Krimmi kriis.

Krimmi sõda (Venemaal ka Idasõda ehk Восточная война, türgi keeles Kırım Savaşı) ehk Kümnes Vene-Türgi sõda oli oktoobrist 1853 kuni veebruarini 1856 kestnud sõda, mille Venemaa keisririik kaotas Prantsusmaa, Suurbritannia, Osmanite riigi ja Piemonte-Sardiinia liidule. Ka neutraalseks jäänud Austria keisririik etendas sõjas olulist osa.

Sõja ajend oli kristlaste õiguslik olukord toona Osmanitele kuulunud Pühal maal. Prantsusmaa toetas katoliiklasi, Venemaa õigeusklikke. Pikas perspektiivis olid põhjused Osmanite riigi nõrgenemine ning Prantsusmaa ja Suurbritannia soovimatus teha Venemaale rohkem järeleandmisi. Krimmi sõda kuulub pikka Vene-Türgi sõdade ritta, mis algas 16. sajandil ning lõppes Esimese maailmasõjaga.

Suurem osa relvakonfliktidest kulges Mustal merel ja Krimmi poolsaarel, kuid väiksemaid lahingutegevusi toimus ka Läänemerel, Anatoolias, Kaukaasias, Valgel merel ja Vaiksel ookeanil. 1853. aastal alustasid Venemaa ja Osmanite riik sõda Venemaa rolli pärast õigeusklike eestkostjana ning Venemaa purustas Sinopes Osmanite laevastiku. 1854. aastal astusid sõtta Prantsusmaa ja Suurbritannia, püüdes peatada Venemaa pealetungi. Vene kindluslinn Sevastoopol pidas piiramisele vastu enam kui aasta. Pärast Sevastoopoli langemist algasid rahuläbirääkimised ning rahu sõlmiti 1856. aasta märtsis Pariisis.

Lepingu kohaselt ei tohtinud Venemaa luua Mustal merel sõjalaevastikku ning Osmanite provintsid Moldaavia ja Valahhia said suure autonoomia. Sõja tulemusena saavutasid Osmanite riigi kristlased parema seisundi ja õigeusklikud said kontrolli vaidlusaluste kirikute üle. Venemaal algatati aga laiaulatuslikud reformid ning toimus ulatuslik demilitariseerimine. Sõjategevuse, sõja tõttu toimunud rahvasterände ja tekkinud rahvuslike liikumiste mõju oli tunda Ukrainas, Moldovas, Bulgaarias, Rumeenias, Kreekas, Türgis, Krimmis, Armeenias, Gruusias ja kogu Kaukaasias.

Krimmi sõda on läinud ajalukku mõlema poole suurte diplomaatiliste, logistiliste, meditsiiniliste ja taktikaliste vigade poolest. Sõjast on tuntud ka hulk meedikuid, näiteks tänapäevase õenduse loojad Florence Nightingale ja Mary Seacole Briti poolel ning välikirurgia edendaja Nikolai Pirogov Vene poolel. Samuti oli see üks esimesi tänapäevaseid sõdu, kus kasutati laialdaselt raudteid ja telegraafi ja mis leidis laiaulatuslikku kajastust trükimeedias ja fotograafias; tuntud on The Timesi korrespondendi William Russelli ning fotograafi Roger Fentoni töö. Kajastust parandasid tehnilised uuendused: 1854. aasta talvel laiendasid prantslased Musta mere rannikuni telegraafivõrgu ning 1855. aasta aprillis ühendasid britid Krimmi poolsaare muu maailmaga veealuse kaabli abil. Uudiste kiire levik mõjutas avalikku arvamust ja viis valitsusevahetuseni Suurbritannias.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Clodfelter 2017, lk 180.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Clodfelter, M. (2017). Warfare and Armed Conflicts: A Statistical Encyclopedia of Casualty and Other Figures, 1492-2015 (4th ed.). Jefferson, North Carolina: McFarland. ISBN 978-0786474707.