Augustiputš

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Augustiputš oli 19.21. augustil 1991 Nõukogude Liidus toimunud riigipöördekatse.

Isehakanud Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee – rühm NLKP Keskkomitee juhtkonda ja Nõukogude Liidu valitsusse kuulunud vandenõulasi – püüdis kõrvaldada Mihhail Gorbatšovi Nõukogude Liidu presidendi ametikohalt ning teha lõpp tema perestroikapoliitikale ja ennetada uue liidulepingu sõlmimist. Komitee kuulutas välja kuueks kuuks erakorralise seisukorra, Moskvasse viidi sisse täiendavad väeüksused, kohalik võim allutati komitee määratud sõjaväekomandantidele, kehtestati massiteabevahendite tsensuur ja osa massiteabevahenditest suleti.

Putš tõi kaasa riigi poliitilise olukorra radikaalse muutumise.

Sündmuste lühikokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

18. augustil 1991 loodi Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, millesse kuulusid NSV Liidu asepresident Gennadi Janajev ning NSV Liidu Kaitsenõukogu esimehe esimene asetäitja Oleg Baklanov, NSV Liidu kaitseminister Dmitri Jazov, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Vladimir Krjutškov, NSV Liidu peaminister Valentin Pavlov, NSV Liidu siseminister Boriss Pugo, NSV Liidu Talurahvaliidu esimees Vassili Starodubtsev ning NSV Liidu Riiklike Tööstus-, Ehitus-, Transpordi- ja Sideettevõtete ja -koondiste Assotsiatsiooni esimees Aleksandr Tizjakov. Komitee kuulutas 19. augusti varahommikul end organiks "riigi juhtimiseks ja erakorralise seisukorra režiimi tõhusaks elluviimiseks". Janajev allkirjastas seadluse, milles teatas, et asus alates 19. augustist 1991 täitma Nõukogude Liidu presidendi kohuseid "seoses Mihhail Gorbatšovi võimetusega täita oma NSV Liidu Presidendi kohuseid tervislikel põhjustel."[1][2]

Sündmuste käik Moskvas[muuda | muuda lähteteksti]

18. august[muuda | muuda lähteteksti]

Kell 8 alustas Dmitri Jazov nõupidamist kaitseministeeriumis. Moskva sõjaväeringkonna juhataja Nikolai Kalinin sai käsu valmistada ette 2. kaardiväe motoriseeritud laskurdiviisi ja 4. kaardiväe tankidiviisi sissetoomine Moskvasse ning NSV Liidu õhudessantvägede juhataja Pavel Gratšov sai käsu valmistada ette 106. õhudessantdiviisi sissetoomine Moskvasse. Vägede sissetoomine võis Jazovi sõnul toimuda samal päeval. Sõjaväeringkondade juhatajate abistamiseks sõitsid Jazovi näpunäidetel Leningradi, Riiga, Taškenti, Kirovabadi ja Kaunasesse kaitseministeeriumi esindajad.

Kell 11 alustas Vladimir Krjutškov nõupidamist NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee juhtkonnaga. Ta käskis saata keskaparaadi töötajate rühmad Lätti, Eestisse ja Leetu. Oma asetäitjale Valeri Lebedevile andis ta nimekirja 69 demokraatliku liikumise liidrist.

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

1991. aasta jooksul oli rahulolematus Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitikaga pidevalt suurenenud, sest sai järjest selgemaks, et tema üha aeglustuvad reformid ei suuda majandust ega riiki päästa. Viimases hädas oli Gorbatšov leppinud liidulepingu sõlmimisega, mis vanameelsete kommunistide arvates tähendas aga Nõukogude Liidu lõppu, vähemalt kommunistliku ja maailmapoliitilise suurvõimuna. Kuni 1990. aastani oligi Gorbatšov üpris selgelt radikaalse demokraatia ja majandusliku vabaduse poole liikunud, kuid siis taipas ka tema, et see võib riigi hävitada. Majandus oli üha enam kokku kukkumas ja suur osa inimestest oli kaotanud usu Nõukogude võimu. Enamikus liiduvabariikides, eriti Eestis, Lätis ja Leedus hakati nõudma täielikku iseseisvust ning 1990. aastal oli Leedu ka end sõltumatuks kuulutanud. Lisaks sellele süvenes detsentraliseeritus ja keskvõimu suutmatus olukorda kontrollida. Vene NFSV Ülemnõukogu esimeheks valiti radikaalne reformaator Boriss Jeltsin, kes nõudis turumajanduslike ja demokraatlike reformide jätkamist. Kuid Gorbatšov oli juba teist meelt ja otsustas üha enam toetuda vanameelsetele jõududele, lootes seeläbi Nõukogude Liidu säilitada. Nii olidki tema lähikonnaga liitunud Ministrite Nõukogu esimees Valentin Pavlov, asepresident Gennadi Janajev ja siseminister Boriss Pugo, kes kõik asusid perestroika suhtes kriitilistele positsioonidele. 1991. aasta keskpaigaks otsustas Gorbatšov siiski sõlmida liidu hoopis Jeltsiniga ja lootis, et reformid suudavad riigi päästa.

Putšistide eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]

Putšistide põhieesmärk oli Gennadi Janajevi sõnade järgi hoida ära Nõukogude Liidu likvideerimine[3], mis nende arvates pidi algama 20. augustil, mil pidi aset leidma esimene etapp uue liidulepingu allakirjutamisel, millega Nõukogude Liit oleks muudetud konföderatsiooniks (Suveräänsete Riikide Liiduks). Tol päeval pidid lepingule alla kirjutama Vene NFSV ja Kasahhi NSV esindajad; ülejäänu pidi toimuma viiel kohtumisel kuni 22. oktoobrini. Gennadi Janajev on öelnud: "20. kuupäeval me ei lubanud liidulepingule alla kirjutada, me nurjasime sellele liidulepingule allakirjutamise." (Janajevi intervjuu raadiojaamale Ehho Moskvõ[3]).

Putšistidele on omistatud ka isiklikke motiive: nad püüdsid säilitada oma ametikohti, mille nad pärast uue riigi moodustamist oleksid kaotanud. Seda on rõhutanud teiste seas Mihhail Gorbatšov.

Ühes Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee esimestest avaldustest, mida levitasid Nõukogude raadiojaamad ja kesktelevisioon, osutati järgmistele eesmärkidele, mille elluviimiseks kehtestati riigis erakorraline seisukord:[4] "ületada sügav ja igakülgne kriis, poliitiline, rahvuste ja kodanike vaheline konfrontatsioon, kaos ja anarhia, mis ähvardavad Nõukogude Liidu kodanike elu ja julgeolekut, meie Isamaa suveräänsust, territoriaalset terviklikkust, vabadust ja sõltumatust; lähtudes üldrahvaliku referendumi tulemustest Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu säilitamise kohta; juhindudes meie Kodumaa rahvaste, kõigi nõukogude inimeste elutähtsatest huvidest".

Algus[muuda | muuda lähteteksti]

23. juulil 1991 avaldas rühm, kuhu kuulusid NLKP funktsionäärid (nt Zjuganov, Varennikov) ja mõni kirjanik (Valentin Rasputin, Juri Bondarev) vanameelses ajalehes Sovetskaja Rossija avaliku kirja "Slovo k narodu" ('Sõna rahvale'), mida hiljem on nimetatud augustiputši manifestiks. Pöördumises märgiti, et "meie maa, suur riik, mis on antud meie hoolde ajaloo, looduse, kuulsusrikaste esivanematega, hukkub, mureneb, vajub pimedusse ja olematusse". Kiri, milles kutsutakse üles NSV Liitu säilitama ja "aitama kaasa nõukogude võimu ümberkujundamisele tõeliselt rahvalikuks", märgib ühtlasi partei juhtkonna "konservatiivsete" liikmete üleminekut marksistlik-leninistlikult ideoloogialt vene natsionalismile.

18. augustil oli Gorbatšov Musta mere ääres puhkamas, kui kella 17 paiku sisenesid tema suvilasse mõned vanameelsed kommunistid, kes tahtsid teda sundida võimust loobuma Janajevi kasuks. Gorbatšov keeldus ja ta suleti koduaresti. Seejärel väitsid riigipöörajad avalikkusele, et Gorbatšov on haigestunud ega saavat oma presidendikohuseid täita. Tema asemele asus asepresident Janajev, kes koos oma kaaslastega valmistas ette Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee loomist, mis pidi võimu haarama. 19. augusti hommikuks oldi valmis võimu haarama Moskvas.

Putš[muuda | muuda lähteteksti]

Riigipöörajad saatsid välja avaldused, milles teatasid, et nüüdsest valitseb kuni Gorbatšovi "tervenemiseni" Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee ja tegevriigipeaks saab Janajev. Komitee avaldusest:

Kaasmaalased!
Nõukogude Liidu kodanikud!
Raskel, Isamaa saatuse jaoks kriitilisel tunnil pöördume me teie poole!
Meie suure Kodumaa kohal on surmaoht! M. S. Gorbatšovi poolt algatatud reformipoliitika, mis oli mõeldud vahendiks riigi dünaamilise arengu tagamisel ja ühiskondliku elu demokratiseerimisel, on jõudnud rea põhjuste tõttu ummikusse. Esialgse entusiasmi ja lootused on asendanud usu puudumine, apaatia ja meeleheide. Võim on kaotanud kõigil tasanditel elanikkonna usalduse. Politikaanlus on tõrjunud ühiskondlikust elust välja mure Isamaa saatuse ja kodaniku pärast. Levib õel mõnitamine kõigi riigiinstitutsioonide üle. Riik on muutunud sisuliselt juhitamatuks.[...]
Käimas on rünnak töötajate õiguste vastu. Õigus tööle, haridusele, tervishoiule, eluasemele, puhkusele on seatud küsimärgi alla.
Isegi inimeste elementaarne isiklik julgeolek on aina enam ja enam seatud ohtu. Kuritegevus kasvab kiiresti, organiseerub ja politiseerub. Riik vajub vägivalla ja seadusetuse kuristikku. Iialgi varem ei ole saavutanud sellist ulatust seksi ja vägivalla propaganda, mis seavad ohtu tulevaste põlvkondade elu ja tervise. Miljonid inimesed nõuavad meetmete võtmist laiutava kuritegevuse ja kisendava moraalituse vastu.

[5]

Avalduse koostamises osales ka skandaalne teleajakirjanik Aleksandr Nevzorov[6]. Seda korrati ka samal päeval korraldatud pressikonverentsil, kus Janajev oli niivõrd närvis, et kõne ajal ta käed värisesid. Pavlovit polnud, sest teda tabas hüpertooniline kriis. Lisaks Pugole, Janajevile ja Pavlovile olid putšiga liitunud ka KGB juht Vladimir Krjutškov ning kaitseminister Dmitri Jazov. Kokku oli Erakorralise seisukorra komitees 8 liiget. Sõjavägi toodi Moskva tänavatele. Putši ajal piirati lubatud ajakirjanduse avaldamine ajalehtedega, nagu Pravda, Izvestija, Trud, Selskaja Žižn jms.

Kuid putšiste tabas ebaõnn, sest Jeltsinit ei õnnestunud vahistada ja Moskvas olevate väeüksuste juhataja Gratšov läks Jeltsini poole üle. Ka enamik liiduvabariike ei toetanud riigipöördekatset ja nii saadeti nende vastu sõjavägi. Kõige suuremad väekontingendid saadeti Eesti, Läti ja Leedu vastu. Moskvas aga algas barrikaadide ehitamine ja rahvas koondus Jeltsini kaitseks. Temaga liitusid ka populaarsed perestroikafiguurid Eduard Ševardnadze ja Aleksandr Jakovlev ning tšellist Mstislav Rostropovitš.

20. augusti õhtul püüdsid putšistidele lojaalseks jäänud väeüksused Vene NFSV Ülemnõukogu hoonet (Valge Maja) vallutada ja tapsid kolm inimest. Samal ajal teatas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Eesti Vabariigi taastamisest ja rahvast kutsuti üles kaitsma strateegilisi positsioone, näiteks teletorni. Läti teatas Läti Vabariigi taastamisest 21. augustil. Ka Moskvas oli juba selge, et putš on läbi kukkunud. 21. augustil läksid viimased väeüksused Jeltsini poole üle ja enamik putšiste loobus üritusest. Mõned neist püüdsid veel asja jätkata, lennates 22. augustil Gorbatšovi juurde, et välja pressida tema toetust, kuid too nimetas neid reeturiteks ja laskis Jeltsini pooldajatel nad arreteerida. Sellega oli riigipöördekatse läbi. 23. augustil naasis Gorbatšov Moskvasse. Tegelik võim oli selleks ajaks juba Jeltsini kätte läinud.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Augustiputš hävitas kommunistide lootuse Nõukogude Liidu edasikestmiseks. Rahvas kaotas igasuguse usu kommunistidesse ja nende lubadustesse. Isegi Gorbatšovi ei toetatud enam, sest ta polnud suutnud midagi muuta. Venelased hakkasid enam lootma Jeltsinile, kes oli putšistid võitnud. Nii oli riigipöördekatsel hoopis vastupidine efekt, kui selle korraldajad olid lootnud: Nõukogude Liit muutus vaid sümboolselt eksisteerivaks monstrumiks, mis jäi ootama oma laialisaatmist. 23. augustil keelati NLKP ajutiselt ja Gorbatšov pidi peasekretäri kohast loobuma. Novembris keelati kompartei lõplikult ning Jeltsin asus koos Ukraina ja Valgevene juhtidega moodustama SRÜ-d. Detsembriks oli selge, et Nõukogude Liidul pole enam tulevikku, ja Gorbatšov astus riigipea kohalt tagasi. Jeltsini Venemaast sai Nõukogude Liidu õigusjärglane ja kommunistlik süsteem kaotas nähtavasti igaveseks oma usaldusväärsuse reaalselt toimiva riigikorrana.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]