Evangeelne luterlik kirik Eestis

Allikas: Vikipeedia

Evangeelne luterlik kirik Eestis on artikkel evangeelse luterliku kiriku ajaloost praeguse Eesti alal. Tänapäeval Eestis tegutsevast kirikust vaata artiklist Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.

Usupuhastuse ehk reformatsiooni tulemusena moodustunud usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: rooma-katoliiklikuks, luterlikuks, kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuruumiks. Luterlik kirik kujunes Eesti suurimaks konfessiooniks pärast reformatsiooni jõudmist maale 16. sajandi 20. aastatel ja luterlikud kogudused tekkisid Eestis reformatsiooni käigus Eesti katoliiklikest kogudustest aastatel 1523–1532. Luterlik ruum hõlmas varauusajal osa Saksa aladest, samuti Taani, Norra, Rootsi, Soome ja Kuramaa, lõplikult ka alates Rootsi võimu kehtestamisest ka Eesti- ja Liivimaa.

Reformatsiooni käigus tekkinud eestikeelse usuõpetuse vajadustest lähtudes koostati esimesed eestikeelsed luterlikud katekismused: Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koelli tõlgitud eestikeelne Wanradti ja Koelli katekismus 1535. aastal ja Tartu Jaani koguduse kaplani Franz Witte tõlgitud Lutheri katekismus, mis trükiti Lübeckis kas 1553. või 1554. aastal.

Rootsi impeeriumi Läänemere-äärsed dominioonid 17. sajandil

Rootsi territoriaalkirik[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma-katoliku kiriku ülemvõim Eestimaal lõppes Rootsi ülemvõimuga 1561. aastal Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Luterluse ainumonopol oli Rootsis kinnitatud Uppsalas aga juba 16. veebruaril 1593. aastal ja seda positsiooni tugevdati 1595. aastal 21. oktoobri otsustega, milles keelati igasugune luterlusest kõrvalekaldumine.

17. sajandi alguseks oli Tallinna linnas välja kujunenud Saksa luterlike linnadele tüüpiline territoriaalkiriku kirikuvalitsus, Tallinna rae ja vaimulikkonna esindajatest koosnev Tallinna linnakonsistoorium. Konsistooriumi esimees oli üks Tallinna bürgermeistritest ja aseesimees Tallinna superintendent. Toompeal, tegutses Eestimaa Provintsiaalkonsistoorium. Provintsiaalkonsistooriumile allusid maakogudused ja Toompea Tallinna toomkirik ning Provintsiaalkonsistooriumi juhtis Eestimaa piiskop.

 Pikemalt artiklites Eestimaa piiskop ja Tallinna piiskoppide loend

Maapiirkondades olid kihelkonnakirikute tasemel ametiisikuks, kes täitis majanduslikke ja politseilisi ülesandeid kirikueestseisja, kelleks enamasti olid kohalikud mõisnikud. Kirikueestseisja ametikohad kaotati Eestis 1919. aastal. Kirikueestseisjad nimetas igas Eesti kihelkonnas ametisse kohalike mõisnike hulgast ülemkirikueestseisja. Ülemkirikueestseisja-ametisse kuulusid Eestimaa maanõunik ilmaliku eesistujana, maakohtu liige ilmaliku kaasistujana ja praost vaimuliku kaasistujana. Ülemkirikueestseisja-ameti ülesandeks oli: kirikueestseisjate juhendamine, nende tegevuse kontrollimine, ametisse seadmine ja vallandamine; kirikuhoonete, teede ja sildade korrashoiu organiseerimine; kirikumaade omandiõiguslike probleemide lahendamine; koguduste majandusliku olukorra, kirikuõpetajate sissetulekute ja vaimulike leskede ning orbude eest hoolitsemine ja vaeste hoolekande organiseerimine; ebausukommetega võitlemine; järelevalve talurahvakoolide üle.

1627. aastal nimetas Rootsi kuningas Gustav II Adolfi poolt Eestimaale kohalikku kirikuelu reformima saadetud Västeråsi piiskop Johannes Rudbeckius, Eestimaal ametisse Eestimaa Provintsiaalkonsistooriumile allunud maapiirkondade praostid:

Saaremaa ja Muhumaa olid Liivi sõja ajal läinud Taani kuningriigi koosseisu, mille osaks jäid nad kuni 1645. aastani, Brömsebro rahuni.

Poola-Rootsi sõdade (1600–1611, 1626–1629, Altmargi vaherahu) tulemusel läksid ka Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti Rootsi võimu alla. Juba 23. augustil 1622 andis Gustav II Adolf välja määruse, mille alusel sai Liivimaal superintendendiks ja inspektoriks kirikute ja pastorite üle dr Hermann Samson.

Rootsi Örebro eeskirjadega keelati kirikuteenistusse võtta neid vaimulikke, kes ei olnud õppinud Uppsala ülikoolis. Et kindlustada Rootsi poliitilist ja eriti selle riigiluterlikku kohalolu Liivimaal ning piirata Rootsi riigialamate välismaiseid ülikooliõpinguid, asutati 1632. aastal ülikool ka Tartus, millele anti kõik Uppsala ülikooli privileegid. Liivimaa vaimulikkonna ja aadli haridusetaseme tõstmiseks Liivimaal asutas kuningas Gustav II Adolf 1632. aastal Tartu ülikooli, kus oli neli teaduskonda: teoloogiateaduskond, meditsiiniteaduskond, filosoofiateaduskond ja õigusteaduskond. Tartu Ülikoolis avati usuteaduskond esimest korda 1632. aastal, mil sellest sai ülikooli traditsiooniline juhtiv fakulteet. Uppsala ülikooli eeskujul oli ette nähtud neli professorikohta. Õppetöö vormideks olid loengud ja disputatsioonid. Academia Gustavianas (1632–1656) ja Academia Gustavo-Carolinas (1690–1710) töötas usuteaduskonnas kokku 18 õppejõudu.

1629. aastal asutati Põhja-Eestis Eesti Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium[1]. 1638. aastal nimetati Eestimaa piiskopiks Joachim Jhering

Lõuna-Eestis ja Liivimaal asutati 1633. aastal Liivimaa Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium, mille ülesanneteks olid Rootsi kuningriigi dominioonide hulka kuulunud Eesti- ja Liivimaa kiriku- ja usuelu korraldamine, kirikute ehitamise ja nende regulaarsete sissetulekute tagamine, vaimulike ja kooliõpetajate ametiülesannete täitmise ja elukommete järele valvamine, abielurikkumiste, koguduste ja vaimulike omavaheliste lahkhelide ja tüliküsimuste lahendamine. Konsistooriumi presidendiks määrati superintendent.

1636. aastal loodi Liivimaal superintendent Hermann Samsoni eestvõttel samuti kuus praostkonda: Eesti aladel Narva praostkond, Pärnu praostkond ja Tartu praostkond ning kolm praostkonda Põhja-Läti aladel: Riia, Koknese ja Cēsises. Pärast Rootsi võitu Poola üle Rootsi-Poola sõjas ei olnud luteri kiriku vaenlaseks enam katoliku kirik ja selle struktuurid, kuid ometi jätkas kirik kogu Rootsi aja võitlust nn katoliikliku ebausuga. Selle nn teise reformatsiooni ajal võideldi maarahva rahvausundiliste elementidega (17. sajandil toimus Eesti- ja Liivimaal ligikaudu 170 nõiaprotsessi, mille käigus hukati vähemalt 44 inimest) ning libahundiprotsesse: 1615. aastal Tallinna protsess; 1617 – Kiviloo protsess; 1618, teine Tallinna protsess; 1623, Keila Merimõisa protsess; 1628, Undla protsess; 1636, Kurna protsess; 1640, Pada protsess; 1650, Pühalepa protsess; 1651, Idavere protsess; 1691/1692 – Roosna-Alliku protsess ja 1695 – Nabala protsess[2][3],[4].

 Pikemalt artiklis Rootsi aeg

1641. aastal loodi ka seni Rootsi Ingerimaa kubermangus Narva praostkond ning määrati ametisse ka Narva ja Ingeri superintendent, esimene superintendent oli Heinrich Stahl.

Rootsi võimu ajal oli luterlus riigikiriku staatuses ja Rootsi kuninga Karl XI poolt 30. novembril 1692. aastal Eestimaa piiskopkonna jaoks välja antud Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse täienduse tagajärjel muutus Eestimaa territoriaalkirik Rootsi territoriaalkiriku üheks piiskopkonnaks ja sellega liideti ka Tallinna territoriaalkirik[5].

1650. aastal jagati Harjumaa kaheks praostkonnaks:

  • Ida-Harju – Jaani, Jüri, Juuru, Jõelähtme, Kose ja Kuusalu kihelkond;
  • Lääne-Harju praostkond – Toomkogudus, Hageri, Keila, Madise, Nissi ja Rapla kihelkond.

1686. aasta kirikuseadus kinnitas piiskopi/ülemsuperintendendi õigust praoste ametisse nimetada, kuid kohalikud kirikuõpetajad võisid esitada endale enam meeldivaid kandidaate. Praostid pidid igal aastal külastama praostkonna kogudusi, kogunema kahel korral aastas korraldatavale piiskoplikule sinodile, et arutada kirikuprobleeme, eksamineerida õpetajakandidaate ja ordineerida neid ametisse.

Rootsi kuninga Karl XI 1686. aasta korraldusega algas köstrikoolide ulatuslikum asutamine, korralduse kohaselt tuli igasse Eestimaa ja Liivimaa kihelkonda asutada kool. 1688. aastal oli Eesti- ja Liivimaa 41 kihelkonnas kokku 49 talurahvakooli (köstrikoolid, külakoolid, mõisakoolid) ligikaudu 1100–1200 õpilasega. 1694. aastal tegutses Mandri-Eesti 45 kihelkonnas 59 kooli. Koolivõrk oli tihedam Lõuna-Eestis, eriti Tartumaal. Köstrikoolides õpetati lugemist, katekismust ja kirikulaulu.Rootsi aja lõpul asutatud köstrikoolide tegevus katkes Suure näljahäda (1695–1697) ajal ning sellele järgnenud Põhjasõja aastatel. Köstrikoolide taastamine ja uute loomine kihelkonnakeskustesse algas 1720.–1730. aastatel. 18. sajandi keskpaigas tegutsesid köstrikoolid enamikus Liivimaa ja paljudes Eestimaa kihelkondades. Köstrikoolide peamiseks ülesandeks oli endiselt talurahva lastele lugemise õpetamine.

1686. aasta kirikuseaduse kehtestamisega tekkis lisaks Eestimaa piiskopkonnale neli uut superintendentkonda – Liivimaa, Riia, Saaremaa ja Ingerimaa. Seadus jõustus Eesti-, Liivi- ja Saaremaal koos kohalike muudatustega 1690. aastate esimesel poolel.

Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjasõja tulemusena liideti Eesti- ja Liivimaa Venemaa koosseisu ja sellest alates nimetas Eestimaal praostid ametisse Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium, samuti pandi Saaremaal ametisse 1731. aastal Saaremaa superintendent, kes allus praosti õigustes Eestimaa piiskopile.

Kirikuõpetaja ameti saamiseks oli vajalik saksa keelse ülikooli teoloogiaõpingute edukas läbimine. 18. sajandi 1730-ndaist aastaist kuni 1800. aastani olid Eestimaal töötavaist pastoreist teoloogiahariduse saanud Göttingeni ülikoolis 14, Jena ülikoolis 32 ja Halle ülikoolis 25. Liivimaa ja Saaremaa vaimulike teoloogiaõpingute kõige olulisemad õppimiskohad olid Jena 121-l, Königsbergi ülikool 77-l, Halle 73-l ja Leipzigi ülikool 51-l, Göttingen 30-l[6].

1772. aastal moodustati Virumaa idaosast Alutaguse praostkond, kuhu kuulusid Jõhvi, Lüganuse, Viru-Nigula ja Vaivara kihelkond.

18. sajandi viimasel veerandil, pärast asehalduskorra kehtestamist (1784–1796) moodustati eraldi praostkonnad Eesti- (Põhja-Eestis igas kreisis (5)) ja Liivimaa kubermangus:

Põhja-Liivimaal nimetati Pärnu 2. praostkond ümber Viljandi praostkonnaks ja Tartu 2. praostkond Võru praostkonnaks.

1797. aastal taastati asehalduskorra-eelse halduskord ja ka endine praostkondade süsteem.

Luterlik usuteaduskond oli ka 1802. aastal (taas)avatud keiserlikus Tartu Ülikoolis, koolitades luteri pastoreid terve Vene keisririigi tarbeks. 1918. aastani oli usuteaduskond (peamiselt) saksakeelne, 1918. aastast eestikeelne.

1804. aastal jagati Põhja-Liivimaal asuvate praostkondade piirid ümber, sh taastati Viljandi ja Võru praostkond.

  • Võru praostkonda kuulusid lõunaeestimurdelised kihelkonnad: Antsla, Hargla, Kambja, Kanepi, Karula, Nõo, Otepää, Puhja, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Vastseliina, Võnnu ja Võru;
  • Tartu praostkonda kuulusid Kodavere, Kursi, Laiuse, Maarja-Magdaleena, Palamuse, Torma-Lohusuu ja Äksi kihelkond.
  • Pärnu praostkonda kuulusid Audru, Halliste ja Karksi, Mihkli, Pärnu-Jaagupi, Saarde, Tori, Tõstamaa ja Vändra kihelkond.
  • Viljandi praostkonda kuulusid Helme, Kolga-Jaani, Paistu, Pilistvere, Põltsamaa, Suure-Jaani, Tarvastu ja Viljandi kihelkond.

Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kirik[muuda | muuda lähteteksti]

1832. aasta 28. detsembril võeti Venemaa keisri Uus evangeelse luteri kiriku seadus, millega kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks ja millega Peterburis asutati Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistoorium, millele allutati kõik Läänemere kubermangude, Soome ja Venemaa luterlikud konsistooriumid ja kogudused. Eesti-ala on jaotatud nelja evangeelse konsistooriumi vahel: Eesti-, Liivi- ja Saaremaa ning Tallinna linn. Konsistooriumi juhtis ilmalik eesistuja, kelle määras keiser. Konsistooriumi abipresidendiks määrati kubermangu kõrgeim vaimulik kindralsuperintendent. Ka uue seaduse järgi säilis patronaadiõigus kirikuõpetaja valimistel. Kiriku majanduselu korraldas uue seaduse kohaselt ülemkirikueestseisus. Seda institutsiooni juhtis ülemkirikueestseisja-amet. Neid oli Eestimaa kubermangus 4 ja Liivimaa kubermangu Eesti-alal ja Saaremaal 3. Vene aja lõpul oli Eestis 78 patronaadikogudust ja 36 kogudust, kus kirikuõpetaja valis kirikukonvent.Koos kirikuseadusega võeti kasutusele kõikidele kohustuslik jumalateenistuse ja kiriklike talitluste käsiraamat – agenda. Kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks. Luterlik kirik riigikiriku staatust ei saanud, jäädes vaid sallitavaks kirikuks vene õigeusu kiriku kõrval. 1830.–1840. aastail toetas Keiserliku Tartu Ülikooli ülikooli usuteaduskond Eesti- ja Liivimaa maakirikuid kriisis, mille tekitasid vennastekoguduste ja Vene õigeusu kiriku konkurents. Seaduse põhjal loodi koguduste juurde haldusorganina kirikukonvendid, mille pädevusse kuulusid kiriku majandusasjad. Konvendi moodustasid kinnisvara omavad koguduseliikmed, sellel osales ka pastor (hääleõiguseta) ja vajadusel kirikuvöörmündrid.

Konsistooriumiringkondade eesotsas olid (provintsiaal)konsistooriumid, mis koosnesid ilmalikust presidendist, vaimulikust asepresidendist, neile lisaks oli kaks vaimulikku ja kaks ilmalikku kaasistujat. Konsistooriumi-ametid olid eluaegsed. Konsistoorium oli ringkonna kõrgeim vaimulik organ, kes korraldas vaimulikkonna üle kontrolli (visitatsioonide näol ilmselt), kinnitas ametisse pastoreid ja praoste, mõistis nende üle kohut, teostas järelevalvet usuõpetuse üle koolides, mõistis kohut pere-, abielu ja muude asjade üle.

 Pikemalt artiklis VELK Eestimaa konsistooriumiringkond, Tallinna, Saaremaa, Liivimaa konsistooriumipiirkond

Kreisi tasandil olid praostkonna kirikukoguduste juhiks praostid, kohalikul tasandil kirikukoguduste juhiks ilmalik kiriku eestseisja ja vaimulik pastor ning majandusküsimustega kohalikult ei tegeldud. Pastoriks võiks olla Venemaa keisririigi ülikooli usuteaduskonna diplomiga isik ja õppida võis vaid kahes kohas: Tartus ja Turus ning mitte Saksamaal.

Kirikuorganisatsiooni finantseerisid kogudused ja talupoegadel olid teatud kohustused ka kiriku vastu. Nt. Rakvere kihelkonna ülem-kirikueestseisja teateil olid selle kihelkonna talupoegadel kiriku vastu järgmised kohustused. Igal aastal tuli talupoegadel anda pastoritele ühelt adramaalt 1 vakk rukist, 1 vakk otri, 1 vakk kaeru, 6 leisikat heinu; igalt talult aga, hoolimata suurusest, 1 kana, 1 nael linu, 1 süld puid. Teopäevadena tuli teha pastorile ühelt adramaalt 1 ½ rakme- ja 2 jalapäeva aastas. Rehepeksuks nõuti adramaalt 1 päev aastas. Köstrile pidid talupojad maksma igalt adramaalt 2 külimittu rukist ja 2 külimittu otra, kellalööjale 6 toopi rukist ja 6 toopi otra. Peale selle maksis talupoeg kirikuõpetajale ristimise eest 10 kopikat, laulatamise eest 30, armulauale kirjutamise eest 1 kopika, peremehe või perenaise matmise eest 80 kopikat, sulase, sulase naise, tüdruku, vabadiku või tema naise matmise eest 40 kopikat, alla ühe aasta vanuse lapse matmise eest 10 kopikat, 1—5-aastase lapse matmise eest 15 kopikat, üle 5 aasta vanuse lapse matmise eest 20 kopikat, leeritamise eest 1 süld puid[7].

Lisaks mõisa ja riigikohustustele lasus talupojal veel rida koormisi kihelkonna kiriku heaks, kirikuõpetajale kui köstrile tuli viia andamit loonuses: kanu, mune, linu, puid jne. Iga kirikliku toimingu – laulatuse, ristsete, matuse jne – puhul tuli maksta veel eritasu. Kirikuhärrale ehk õpetajale tegid kõiksugu talutöid leerilapsed. Leer kestis kuus nädalat, sellest ajast tuli kolm nädalat käia kevadel ja 3 sügisel. Leeriajast puududa ei tohtinud, ka mitte haigestumise põhjusel, sest puuduvate päevade arv tuli järgi teha, kuna võis ka nii juhtuda, et õpetajahärra üldsegi leeri lõpetada ei lasknud ja siis tuli uuesti otsast alata. Leerilaste töö oli igasugune: peksti rehte, puhastati ja kraavitati heinamaid, lahutati sõnnikut, lõigati rukist, riisuti kirikaialt lehti, tehti aedu, veeti puid ja raiuti hagu nagu kunagi mõisatöölised. Tüdrukud karjatasid loomi, õmblesid ja ketrasid: ketrust tehti kas üleval kirikuhärra ruumes või seal, kus korteris oldi. Kogu leeriaeg tehti üks päev tööd, teine päev oldi leeris ja ikka nii, et üks osa leerilastest oli tööl, teine osa leeris. Korteris olid leerilapsed kirikule lähemal asuvais külades.

19. sajandi alguses oli toimunud eestlaste massilisem usuvahetusliikumine, mille käigus oli 1840. aastate lõpuks Venemaa õigeusu kirikuga liitunud ligikaudu 65 680 eestlast.

Kuni 19. sajandini olid nii linna- kui ka maakoguduste luteri vaimulikud ja kirikuarvestus valdavalt saksakeelsed, Eesti teoloogid hakkasid teenistusi pidama maakoguduste kantslites ja jutluseraamatutes alles 19. sajandi lõpul. 1910. aasta alguseks oli Eesti- ja Liivimaal ametis vähemalt 83 eesti rahvusest preestrit Vene õigeusu kirikus Eestis, kuid eestlastest pastoreid vaid 46. Kuni 20. sajandi alguseni oli luterlus kolonialistliku loomuga, sest sarnaselt misjonimaadega puudus eestlaste omakeelne vaimulikkond.

1890. aastal kaotati Tallinna linnakonsistoorium ja Saaremaa konsistoorium, neist moodustati praostkonnad, Tallinna praostkond liideti Eestimaa ja Saaremaa praostkond Liivimaa konsistooriumiga.

1890. aastail alanud venestamine ei lubanud kutsuda Keiserliku Tartu Ülikooli usuteaduskonda õppejõude Saksamaalt, samuti hakati õppejõude ametisse nimetama teaduskonna arvamust kuulamata. Kui varem oli teaduskond tegutsenud saksakeelsena ka muidu venekeelses ülikoolis, siis 1916. aastal anti korraldus minna üle vene keelele. Protesti märgiks astusid usuteaduskonna professorid ametist tagasi ning teaduskond lõpetas tegevuse, õppetöö taastus alles Saksa okupatsiooni ajal 1918. aasta sügisel.

Enne Eesti kiriku iseseisvumist olid praeguse Eesti territooriumil järgmised praostkonnad:

Esimese maailmasõja ajal toimus Vene riigivõimu ja Vene õigeusu riigikiriku luterluse-vastane kampaania. Luteri vaimulikke paljastati ja kahtlustati sidemetes Saksamaaga, Saksa lennukitele, laevadele ja tsepeliinidele tulega märkuandmises, lehmade lennukitega Saksamaale saatmises, kirikuisse raadiosaatjate peitmises, Saksa sõjavangide toetamises, vaenlase heaks propaganda tegemises. Andrei Rennikovi propagandaartiklite seeria "Imede maa" avaldati ajalehes "Novoje Vremja", hiljem ka raamatuna vene, eesti ja läti keeles. "Rennikovi artiklid on kirjutatud propaganda parimaid traditsioone järgides. Ta kord süüdistab, kord vihjab, kord lihtsalt kirjeldab, aga see kõik on esitatud stiilis, mis ei võimalda mõelda teisiti, kui et baltisakslased on ebalojaalsed, lausa reeturlikud ja muidugi omakasupüüdlikud.[8] Mida hullemaks läksid kaotused rindel, seda hullemaks muutusid ka vaimulikevastased süüdistused ja süüdimõistmised. Võimud ja ajakirjandus otsisid kõikvõimalikke vihjeid näiteks salaorganisatsioonidesse, välismaistesse ja kohalikesse võrgustikesse kuulumise kohta või ükskõik millist muud "välismaa jälge". Tihti piisas perekondlikest sidemetest, laste või muude pereliikmete viibimisest Saksamaal, aga ka seal õppimisest või lühiajalisest töötamisest.[9] Kampaania tulemusel vähenes Eesti vaimulike koguarv umbes neljandiku, lätis umbes kolmandiku võrra.[10] 1916. aastal muudeti Tartu ülikooli viimane saksakeelne teaduskond, usuteaduskond, venekeelseks, mille tagajärjel õppetöö seal sisuliselt lakkas.[11]

Vene võimu poolt represseeritud Eestimaa ja Liivimaa vaimulikke:

Vaba rahvakirik[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aastal toimunud luterliku kiriku I kirikukongress määratles luterliku kiriku "vaba rahvakirikuna".

1935. aastal olid Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikus (E.E.L.K.) järgmised praostkonnad: Tallinna, Rootsi, Saksa, Ida-Harju, Järva, Lääne-Harju, Viru, Narva-Alutaguse, Tartu, Valga, Viljandi, Võru, Lääne, Pärnu, Saaremaa, Saarte-Lääne, lisaks kaks eraldiseisvat kogudust: Toomkogudus ja Tartu Ülikooli kogudus.

1940. aastal Eesti okupeerimisel Nõukogude vägede poolt võttis kiriku juhtimise enesele Johan Kõpp, kes valiti piiskopiks H. B. Rahamäe asemele. Eesti annekteerimisel NSV Liidu koosseisu hakkas ka Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku suhtes kehtima Nõukogude Liidu seadusandlus ja ametlik ideoloogia – võitlev ateism. Kiriku vara natsionaliseeriti, liikmemaksu kogumine keelustati. Kiriku ainsaks majanduslikuks sissetulekuallikaks jäi vabatahtlik annetus. Koolides lõpetati usuõpetuse tunnid, samuti peatati usuteaduskonna töö Tartu Ülikoolis. Usulise kirjanduse väljaandmine keelustati, vaimulikud raamatukogud määrati hävitamisele. Samuti keelati laste- ja noortetöö ning katkestati sise- ja välismisjon – sh suhted väliskirikutega. Mitmed õpetajad jt kirikutegelased arreteeriti või mobiliseeriti Punaarmeesse.

1944. aasta sügisel, mil Nõukogude väed okupeerisid taas Eesti, lõhenes luterlik kirik olude sunnil kaheks: kodu- ja pagulaskirikuks. Eestist lahkunud piiskop Johan Kõpp sai kaasa kõik volitused E.E.L.K. järjepidevuse jätkamiseks võõrsil. Ühes temaga lahkus kodumaalt 70 vaimulikku.

 Pikemalt artiklis Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik

Kirikuteenistuse mõisted[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kogudus, kirikuliikmete väikseim, algselt territoriaalsel printsiibil moodustunud inimeste ühendus. Maapiirkondades langesid koguduste piirid üldjuhul ühte kihelkonna piiridega, Eesti- ja Saaremaal esines selles osas tihti ka erisusi. Teataval maa-alal asetsevate koguduste koondis moodustab praostkonna, mille eesotsas on kõrgema vaimulikuna praost. Koguduse tegevust korraldas ja juhtis pastor, kelle valikul teenistuskohta omas otsustavat tähtsust Patronaadiõiguse alusel kirikupatroon, ehk see, kelle maa peale oli kirikuhoone kunagi rajatud. 18.–19. sajandil abistasid teda köstrid ja vöörmündrid (Saaremaal aga rottmeistrid). Pindalalt suuremate kihelkondade puhul võidi kirikust kaugemal asuv kogudus moodustada abikoguduse koos abikiriku, juhatuse ja köstriga, kes toimetas kiriklikke talitusi. Pastor ehk koguduseõpetaja käis seal teatavail tähtpäevadel jumalateenistusi pidamas. Kogudus võis liikmete arvukuse või kõneldava keele erinevuste tõttu jaguneda pihtkondadeks.
  • Pihtkond
  • vaimulikud

Eestimaal ja Liivimaal kiriku ja kirikukogukonna juures tegutsenud köstrid (kirikuõpetaja abiline, kes pidi talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama), organistid, kellamehed jt kirikuteenrid ei kuulunud vaimulikkonna hulka.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Konsistoorium
  2. ↑ Matthias Johann Eisen, "Eestimaa nõidade põletamine" (Agu, 1923, nr 49, Ihk. 1587–1590; nr 50, Ihk. 1633–1638)
  3. ↑ "Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands" (1877)
  4. ↑ R. Winkler, "Baltische Monatsschrift" (1909)
  5. ↑ Andres Andresen, Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710–1832
  6. ↑ Arvo Tering. Göttingeni ülikool ning selle osa Eesti- ja Liivimaa haritlaskonna kujunemises XVIII sajandil ja XIX sajandi algul. Keel ja Kirjandus, 1987. Nr 10,lk 621
  7. ↑ Jaan Konks, PÄRISORJUSEST KAPITALISMI LÄVENI. JOONI EESTIMAA MINEVIKUST. VII. TALURAHVA KOORMISED JA OLUKORD MÕISAMAJANDUSE KASVU TINGIMUSTES. 2. Talupoja kohustused riigi ja kiriku vastu. UURIMUSI LÄÄNEMEREMAADE AJALOOST I, Tartu Riiklku Ülikooli Toimetised, TARTU 1973, lk 94-95
  8. ↑ Priit Rohtmets. Kirikuelu Eestis Esimese maailmasõja ajal. Esimene maailmasõda ja Eesti. II. Tartu 2016. Lk. 240–241.
  9. ↑ Priit Rohtmets. Kirikuelu Eestis Esimese maailmasõja ajal. Esimene maailmasõda ja Eesti. II. Tartu 2016. Lk. 241.
  10. ↑ Priit Rohtmets. Kirikuelu Eestis Esimese maailmasõja ajal. Esimene maailmasõda ja Eesti. II. Tartu 2016. Lk. 254.
  11. ↑ Priit Rohtmets. Kirikuelu Eestis Esimese maailmasõja ajal. Esimene maailmasõda ja Eesti. II. Tartu 2016. Lk. 254.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Evangeelne_luterlik_kirik_Eestis&oldid=6578762"