Mine sisu juurde

Märtsiküüditamine

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib küüditamisaktsioonist tervikuna; Eestit puudutava kohta vaata artiklit Märtsiküüditamine Eestis.

MGB koostatud kaart küüditamisoperatsiooni elluviimiseks Leedus.

Märtsiküüditamine (läti keeles Marta deportācijas) ehk operatsioon Priboi (vene keeles Операция Прибой, 'murdlaine') oli Eestis, Lätis ja Leedus 1949. aasta 25.–28. märtsil läbiviidud massküüditamine. Sellega viidi Baltikumist välja üle 90 000 "riigi vaenlaseks" lahterdatud inimese, kes asustati sunniviisiliselt ümber Siberisse. Üle 70% küüditatutest olid naised või alla 16-aastased lapsed.[1]

Avalikult esitleti seda osana ühiskonna "dekulakiseerimisest", ent operatsiooni tegelikuks eesmärgiks maaühiskonna lõhkumise kaudu kollektiviseerimise ettevalmistamine ning Nõukogude okupatsioonivõimude vastu võitlevate metsavendade toetajate ja tugivõrgustiku hävitamine. Eesmärk ka täideti, 1949. aasta lõpuks olid kollektiviseeritud 93% talusid Lätis ja 80% Eestis. Leedus oli protsess aeglasem ning 1951. aasta teisel poolel korraldasid Nõukogude võimud seal veel ühe küüditamisaktsiooni, mida tuntakse operatsioon Osenina.

Ohvrite kõrge suremuse tõttu peetakse Nõukogude võimu küüditamisaktsioone mitmete autorite poolt genotsiidiks. Martensi klausli ja Nürnbergi harta alusel otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et tegu oli inimsusvastase kuriteoga.

Küüditatute ümberasumine pidi algse plaani järgi jääma alaliseks, ehkki Stalini surmale järgnenud destaliniseerimise Sulaaja perioodil lubati osadel neist siiski järgemööda koju naasta.

Väljasaadetavate arv

[muuda | muuda lähteteksti]

Mastaapse operatsiooni läbiviimisel oli esmaseks ülesandeks väljasaadetavate perekondade kindlaksmääramise töö käivitamine. Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu 29. jaanuaril 1949 vastu võetud määrusega nr 390-138ss pandi paika väljasaadetavate arvud Baltikumis. Eesti NSV-s 7500 perekonda, 22 500 inimest, Läti NSV-s 13 000 perekonda, 39 000 inimest ning Leedu NSV-s 8500 perekonda, 25 500 inimest. Kokku kuulus määruse järgi ümberasustamisele 29 000 perekonda ja 87 000 inimest.

  1. Rahi-Tamm & Kahar 2009, lk 380.