Kadriorg

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib piirkonnast; kohviku kohta vaata artiklit Kohvik Kadriorg

Kadriorg

Tallinn rahumae asum

Pindala: 2,56 [1] km²
Elanikke: 5010 (01.01.2017) [1]

Koordinaadid: 59° 26′ N, 24° 48′ Ekoordinaadid: 59° 26′ N, 24° 48′ E
Kadrioru asumi kaart
1725. aastal valminud Kadrioru loss
Kadrioru park
Russalka mälestussammas Kadriorus

Kadriorg on asum Tallinnas Kesklinna linnaosas. Asum paikneb Tallinna lahe ääres ning piirneb Maarjamäe, Paevälja, Kurepõllu, Uuslinna, Sikupilli, Torupilli, Raua ja Sadama asumitega. Kadrioru asumi pindala on 2,56km2.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1714. aastal omandas tsaar Peeter I Drentelni aadlisuguvõsalt suvemõisa koos väikese pargiga. 1718. aasta suvel rajati sinna maa-alale, mis jäi Lasnamäe järsu paekalda ja mere vahele, lossi- ja pargiansambel, mida tsaari abikaasa auks Jekaterinenthaliks ehk Catherinenthaliks, eestipäraselt aga Kadrioruks kutsuma hakati. Lossi ja pargi arhitektiks oli itaallane Niccolo Michetti. 1720. aasta juunist sai Kadrioru lossi ja pargi ehitus- ja kujundustööde juhatajaks Mihhail Zemtsov Peterburist.

Lisaks Kadrioru lossiansamblile rajati praeguse Poska tänava piirkonda maju lossi teenijatele ja ehitajatele. Seda hoonerühma nimetati Kadrioru lossialeviks ehk slobodaks. Kadrioru lossi ja teenijaskonnale vajalike elamute ehitamine lõi piirkonda suurema hoonestuse – enne seda asusid seal kandis Tallinna rae kirjutaja Heinrich Fonne kinnistud ja Drentelnide suvemõis.

18. sajandil Kadrioru lossi teenijaskonnale rajatud majad moodustavad tänapäevase Kadrioru hoonestuse vanema ja väärtuslikuma osa. Rida vanemaid maju hävis 1843. aasta tulekahjus, osa aga lammutati nõukogude ajal. Säilinud hoonetest on ühed vanemad aadressil Poska tänav 19 asuv hoonekompleks, mitmes järgus kujunenud hoovitiivaga elamu aadressil Poska tänav 33 ja ülevenemaalise klassitsistliku tüüpfassaadi järgi ehitatud ühekorruseline hoone aadressil Poska 35. Sloboda alale olid iseloomulikud pikad kitsad kinnistud ja hoonete paiknemine tiheda reana tänava ääres. Lossialevi piirkonna üheks omanäolisemaks majaks on rikkaliku venepärase puitpitsdekooriga õigeusu preestri elamu aadressil Poska 41 – Poska ja Koidula tänava nurgamaja.

Seoses Peeter I ootamatu surmaga 1725. aastal kadusid päevakorrast nii lossi kui pargi lõpetamine ning kavatsetust jäi nii mõndagi teostamata. Lossi ümbritseva kauni pargi lähedale tekkis küla, kus elasid lossi ja pargi ehitusega seotud inimesed. 19. sajandil kujutas Kadriorg endast Narva maantee äärset eeslinna ja rahvasuus kutsuti seda piirkonda slobodaks. Tollel ajal elas Kadriorus peamiselt vaesem rahvakiht ja ükski tallinlane ei söandanud minna "tatarlaste pesasse" suvitama , vaatamata sellele, et Kadriorus oli tsaari loss ning uhke park.

Supelasutuste rajamine 19. sajandi alguses mõjutas asumi edasist arengut oluliselt. Kadriorust sai Tallinna elanike ja arvukate kuurordi külastajate jaoks armastatud suvitus- ja jalutuspaik. Kadriorgu sõideti puhkama ja tervist kosutama isegi tsaaririigi pealinnast Peterburist. 1832. aastal suvitasid Kadriorus keiser Nikolai I kolm tütart. Korduvalt nähti suvitajate seas keiserliku perekonna liikmeid, kelle viibimine Kadriorus suurendas ka linnas elukallidust.

Kui Peterburist hakkasid kohale sõitma suvitajad, kes olid huvitatud soojadest vannidest ja meres suplemisest, hakkas Kadrioru tähtsus ka linnakodanike silmis suurenema. 1861. aastal ehitati Weizenbergi tänavale, praeguste Lahe ja Tormi tänavate vahele suplusasutus Supelsalong (arhitekt Ludwig Bohnstedt (1822–1885)). See oli mahukas puitehitis, mille osaks olid avarad salongiruumid ja restoran, lugemistuba ning vannitoad. Kõrgete akendega ühekorruseline hoone oli ümbritsetud sihvakate sammaste reaga, mis toetas kogu hoone pikkuses kulgevat galerii rõdu. 1881. aastal ehitati Supelsalong Bellevue ja Koževnikovi restoran (hilisem "Kontsertaed") ning tekkis Mäekalda tänav. Narva maantee ääres on kuurordiperioodi esindavatest hoonetest ainsana säilinud kunagine supelsalongi vannimaja (Narva maantee 80). Ülejäänud supelsalongi kompleksi hoonestus on hävinud. Aadressil Poska tänav 15 asus halvatuse ja muude raskete närvihaiguste raviasutus Kadrioru sanatoorium. Suvituspiirkonda ehitati väiksemaid ja intiimsemaid hooneid, millest on säilinud näiteks L. Koidula 4 ja 6, Mäekalda 9 ja 11), aga ka suuremaid esindusvillasid, näiteks villa Patria (J. Poska 36A), villa Mon Repos (Narva mnt 92), villa Favorita (Narva mnt 108). Suvilate juurde kuulusid suured rohke kõrghaljastusega aiad.

Alates 1880. aastast, kui Kadrioru suunal avati hoburaudteemarsuut, said Kadriorgu külastada ka linnakodanikud. Raudteevõrgustiku arenguga Venemaal vähenes aga Venemaalt tulnud puhkajate arv Tallinnas, kuna avatud raudteed võimaldasid uusi puhkusevõimalusi Krimmis ja Musta mere rannikul. 1891. aastal rajati Tallinna lahe äärde ligi poole kilomeetri pikkune ja üle 6 meetri laiune Kadrioru rannapromenaad. 1902. aastal püstitati rannapromenaadi algusse Russalka monument, mis mälestas soomuslaev Russalka hukkumist 1893. aastal teel Tallinnast Helsingisse.

1880. aastal toimus Kadriorus Lutheri heinamaal (praegusel Poska, Wiedemanni, J. Köleri ja Faehlmanni tänava vahelisel alal) III üldlaulupidu. See oli esimene laulupidu, mis peeti Tallinnas. Laulupeo üldjuhid olid Johannes Kappel ja David Otto Wirkhaus.

20. sajandi alguses alustati Kadriorus ulatuslikku ehitustegevust, mille käigus rajati piirkonda ka suuremaid üürimaju. Nende paigutustihedus erines senisest villa tüüpi hoonestusest. Esimene grupp esinduslike kodanlike korteritega puitelamuid ehitati aastatel 1904-1906 seni hoonestamata heinamaale Köleri ja Vesivärava tänava vahel (hooned J. Köleri 10, 12, 14, 16a ja 16 jt). Aastatel 1911–1914 ehitati Weizenbergi ja Koidula tänava äärde rida juugendstiilis puidust üürimaju (A. Weizenbergi 10, 12, 14; L. Koidula 10A, 7 ja 9).

1930. aastatest pärinevad Kadrioru funktsionalistlikud ja art déco sugemetega kortermajad ning villad Koidula tänaval ja Narva maanteel (Narva maantee 55). Sama aastakümne teisel poolel ehitati Kadriorgu ka üksikuid suuremaid funktsionalismimõjulisi või esindustraditsionalistlikke kivimaju (A. Weizenbergi 8, L. Koidula 3, 14A, 22, F. J. Wiedemanni 6, J. Poska 49 jt). Köleri tänava lõpuosa hoonestati nn Tallinna maja tüüpi kivitrepikodadega puumajadega.

1934. aastal toimusid Kadrioru staadionil I Eesti mängud, mille raames toimus I üldtantsupidu, kus osales üle 1500 tantsija. II tantsupidu toimus Kadrioru staadionil 1939. aastal.

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Arvestuslik rahvaarv[2][3][1]
2017 5010
2016 4819
2015 4561
2014 4303
2013 4123
2012 3999
2011 3681

Kadrioru asumi rahvaarv on aastatel 2011-2017 järjest tõusnud. 2016. aastal moodustasid 0-17aastased asumi elanikkonnast 23-31%, üle 68aastased moodustasid 3-9%. Samal aastal jäi eestlaste osakaal asumi elanikest 50-79% vahele.[4]

Olulisemad objektid[muuda | muuda lähteteksti]

Kadrioru asum on eelkõige tuntud Kadrioru lossi ja Kadrioru pargi poolest. Kadrioru administratiivhoones asub Eesti Vabariigi presidendi ametiresidents. Kadrioru asumi piiresse jääb Tallinna Lauluväljak.

Haridus ja kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kadriorus asuvad Eesti Metodisti kiriku teoloogiline seminar, Kadrioru raamatukogu, millega samas majas asub A. H. Tammsaare majamuuseum, ning Maarjamäe loss, mis kuulub Eesti Ajaloomuuseumile. Asumi piiresse jäävad veel Eduard Vilde muuseum, Kadrioru Lastemuuseum Miiamilla, Mikkeli muuseum, Peeter I Majamuuseum, Kumu kunstimuuseum ning Kadrioru kunstumuuseum.lja

Kadrioru asumi tänavad[muuda | muuda lähteteksti]

Kadriorus asuvad August Alle tänav, Bensiini tänav, Friedrich Robert Faehlmanni tänav, Filmi tänav, Gonsiori tänav, Joa tänav, Kadri tee, Lydia Koidula tänav, Kuristiku tänav, Johann Köleri tänav, Lahe tänav, Lepa põik, Lepa tänav, Liivaoja tänav, Maarjaheina tänav, Maarjamäe tänav, Mäekalda tänav, Nafta tänav, Narva maantee, Oru tänav, Petrooleumi tänav, Pirita tee, Jaan Poska tänav, Roheline aas, Tormi tänav, Vesivärava tänav, Jüri Vilmsi tänav, August Weizenbergi tänav, Ferdinand Johann Wiedemanni tänav.

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Tallinn arvudes 2017, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2017
  2. Tallinn arvudes 2011, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2011, lk 153
  3. Tallinn arvudes 2012, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2012, lk 155
  4. Tallinn arvudes 2016, Tallinna Linnavalitsus, Tallinn 2016, lk 37-38

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]