Narva ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Narva ajaloost; Teises maailmasõjas väeosast vaata Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva".

Narva ajalugu on Narva linna ja Narva piirkonna arengu ja ajalooliste sündmuste ülevaade.

Narva esiajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Narva aladel ja selle ümbruses on elatud juba kiviajal.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti esiaeg#Noorem kiviaeg ehk neoliitikum, Kunda kultuur, Narva kultuur, Narva keraamika
Next.svg Pikemalt artiklis Olgina maa-alune kalmistu, Sope maa-alune kalmistu
Kiviaja asulakoht Narvas

Narva asula tekkis ilmselt muinaseestlaste linnuse kohale, mille lähedale ehitasid hiljem oma linnuse Taani kuninga vasallid.

Novgorodi kroonika teatas aastal 1172, et Novgorodis asus kaubaõu Nerveski või Nerovski konets (Nerevi õu). Vene ajaloolase Nikolai Karamzini sõnul on selle linnaosa ja kaubaõue nimi tuletatud kas Narva jõest või selle ääres olnud kauplemiskohast või kaupmeeste peatuskohast. Narva ajalugu põhjalikult uurinud Arnold Süvalep kinnitab, et selline nime ülekandumine võis tekkida ainult tihedate kontaktide tagajärjel.

Keskaegne Narva[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti keskaeg

Narva Taani hertsogkonnas[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Eestimaa hertsogkond, Taani valdused Eestis ja Narva linnus

Alutaguse muinaskihelkond piirnes läänes Askälä ja võib-olla ka Lemmu kihelkonnaga, põhjas Soome lahega, idas Narva jõe ja Novgorodi vürstiriiki kuuluva Vadjamaaga ning lõunas Peipsi järvega.

Aastatel 12191220 allutas ja ristis Taani Põhja-Eesti, sealhulgas Virumaa koos Alutaguse kihelkonna aladega. 1219–1238 oli kihelkond koos ümbritsevate kihelkondadega võimuvõitluste tallermaa. 1238. aastal tagastati Stensby lepinguga Taanile kogu Põhja-Eesti, mis vahepeal oli Mõõgavendade ordu ja tema järglase Liivi ordu valduses. Aastatel 1219–1241 koostasid mungad Taani hindamisraamatu, mille järgi oli Alutagusel (Alentagh), 316 adramaad (talu). Narvia 8 adramaaga küla märgiti esmakordselt samuti Taani hindamisraamatus.

Next.svg Pikemalt artiklis Alutaguse kihelkond

Novgorodlaste ja karjalaste ühisvägi laastas 1253. aastal maa-alad lääne pool Narva jõge. 1254. aastal tegid Riia piiskopkonna vägede ja Taani kuninga Virumaa vasallide Otto von Lüneburgi ja Didrich von Kiweli (Tidemandus de Kiveloe, Tidemannus ehk Theodoricus de Toyvele) juhtimisel sõjaretk Narva taha, vadjalaste ja karjalaste maale.

Taani kuninga valdused ja Skandinaavia, 1219

1256. aastal, Kiievi suurvürsti Aleksandri viibimise ajal Vladimiris, tegid Liivimaa sakslaste, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed Didrich von Kiweli juhtimisel retke Novgorodimaa valdustesse Ingerisse, Narva jõe idakalda piirkonda, kus alustasid ka Narva jõe idakaldale püsiva kantsi ehitamist[1], kuid novgorodlaste vastusõjakäigu oldi sunnitud taanduma vallutatud aladelt. Sõlmiti rahuleping 12 aastaks.

1256. aastast olid esimesed teated Narva linnusest, mis ehitati Narvia küla lähistele, esialgu küll üle Narva jõe, tänapäevase linnuse vasta. 1346. aastast olid ka esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas. Alutaguse kihelkonna maadele moodustati 13. sajandil Jõhvi, Lüganuse ja Narva kirikukihelkonnad. Aastast 1623 kandis Narva kihelkond Vaivara kihelkonna nime.

Läänemere-äärsete paganate maade jaotus ristisõdijate riikide vahel, 12251250. Taani kuninga maad on märgitud kaardi ülaosas

Jaanuaris 1268 tuli mitu vene vürsti oma vägedega (30 000 meest) üle Narva jõe, läksid Narvast mööda Rakvere alla ja sattusid oletatavasti Olgina koobastesse väe eest varjunud inimestele. Venelased juhtisid koopasse jõe veed. Koopaist välja tulnud tapeti, ülejäänud uppusid. 18. veebruaril toimus Kihola jõel verine lahing sama venelaste väe ja sakslaste-eestlaste vahel. Venelased said lüüa. Novgorodi vürst Daumantas rüüstas tagasiteel Virumaad.

1277. aastal kinnitasid ürikud, et Taani kuninga esindaja Eylard von Oberge nimetas end Eesti, Narva ja Tallinna komandandiks (capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam). Narva ajaloo asjatundjad on välja tulnud mõttega, et Narva võis olla Eesti alal ainuke linn, mis ei tekkinud linnuse ümber, vaid arenes välja külast.

1294. aastal tegi Taani kuninga vasall Virumaal, Otto von Kivel uue katse Vadjamaa vallutada ja ehitas Narva vastu sinna, kus nüüd asub Jaanilinn, teise linnuse, mis aga koos temale kuuluva suure külaga varsti hävitati venelaste Novgorodi vürsti väesalga poolt[2].

Linn kasvas ruttu, sai tõenäoliselt juba 1302. aastal Tallinna (Lübecki linnaõigused) Taani kuningalt, keda sestpeale peeti lossi omanikuks. 1329. aastal nimetatakse Narvat esimest korda kui castrum et civitas – linnus ja linn.

Next.svg Pikemalt artiklites Narva raad ja Narva rae liikmete loend

Aastatel 1341–1342 toimunud Liivimaa-Pihkva sõja ajal, 1. aprillil 1342 põletasid Pihkva vürstiriigi väed Narva teist korda, tungides missa ajal lossi ja tappes kõik linlased. Linn taastati kiiresti, sest juba 25. juulil 1345 andis Taani kuningas Valdemar IV Atterdag Narvale Lübecki linnaõigused, kuid oletatakse, et Narva sai linnaõigused juba kuningas Valdemar III ajal. Esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas pärinevad 1346. aastast[viide?].

Liivi orduriigis[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa ordu valdused aastatel 1346(1347)–1558

1347. aastal müüs Taani kuningas Põhja-Eesti ja koos sellega ka Narva linna Liivimaa ordule. Liivimaa ordu võimuperioodil, mis algas 1347, moodustati Narva foogtkond, mida valitses Narva foogt.

Narva regiooni tähtsus keskajal seisnes Narva linna majanduskeskuse valdamises. Narva kindlusel ja linnal oli vahetu kokkupuude Narva jõega ning Narva jõgi oli kaubanduslik arter Euroopa ja Vene alade vahel. Narva valdaja dikteeris kaubanduspoliitika Narva regioonis, Euroopa ja Venemaa piiril. Suur osa Hansaliidu ja Venemaa kaubavahetusest läbis Narvat transiidina. Liivimaa ordu oli huvitatud kaubanduse arenemisest Narvas kuid Ordul oli ka hansalinnadega erimeelsusi Venemaa kaubandusküsimustes ning Hansaliit püüdis pidevalt ordut Vene kaubaturult välja tõrjuda. Narva regioonis vastandusid ning mõningate eranditega ka ühtisid Liivi ordu, Hansaliidu ja Vene vürstiriikide huvid. Narva jõe sulgemine venelastele oleks viimased isoleerinud Euroopast ja asetanud majandus-strateegiliselt halba olukorda. Liivi ordu oli huvitatud Narva linna kasvamisest kaubavahetuse käigus, sest Narva suurenemine aidanuks kaasa ka kindluse tugevnemisele ja Narva kui piirilinna tugevnemine oli Liivi ordu huvides.

Narva foogtkonna asend Põhja-Eestis

Narva foogtkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Narva foogtkond, Narva foogt

Narva foogtkond loodi pärast Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna) minekut ordu võimu alla 1347. aastal. Narva kui oluline piirilinnus võeti ordu kontrolli alla siiski juba 1343. aastal, vahetult pärast Jüriöö ülestõusu, kuid esimene foogt on nimeliselt teada alles 1370. aastast. Narva foogtkond võis algselt hõlmata ka hilisema Vasknarva foogtkonna ala, kuid selle kohta väga täpset teavet pole. Foogtkond paiknes Vana-Liivimaa äärmisel kirdepiiril ja pidi enda peale võtma Novgorodist lähtuva rünnaku peatamise. Tema idapiir läks mööda Narva jõge, mille taga olid esialgu Novgorodi vürstiriigi, alates 1478. aastast Moskva suurvürstiriigi valdused. Narva foogtkonnast lõunas asus Vasknarva foogtkond, läänes Rakvere foogtkond. Foogtkonda juhtis foogt, kelle käes oli kõrgeim sõjaline, haldus- ja kohtuvõim.

Narva linnus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Narva linnus, Narva linnamüür

1347. aastal alustas Liivimaa ordu Narva linnuse tugevdamist ja ehitas ka linnuse oma vajadustest lähtuvalt ümber konvendihooneks. 1349. aastal kevadel ehitas Liivimaa ordu puust linnuse Vasknarva kohale, kuid see hävitati varsti venelaste poolt. Aastatel 14271442 ehitas Liivimaa ordu Vasknarva ordulinnuse endisele kohale uuesti üles. Linnus sai Vasknarva foogtkonna keskuseks. Ordu ajal ehitati välja ka Narva linnuse Hermanni torn, selle vajaduse tingis Jaanilinna linnuse rajamine venelaste poolt Narva jõe vastaskaldale 1492. aastal. Vasknarva vastas asus venelaste 1431. aastal rajatud Oudova linnus.

Jaanilinna linnus 1616. aastal

Linna ümber ehitas ordu umber kilomeetripikkuse Narva linnamüüri, mis pole säilinud. Narva linnamüüris oli neli väravat: Viru värav läänes, Karjavärav põhjas, jõesadamasse viiv Vana värav idas ja Vee- ehk Väikevärav lõunas. Väravad olid üle löödud raudplaatidega, nende ees olid tõstesillad. Linnamüüri kindlustasid vähemalt seitse torni, müüri ümbritses vallikraav. Aja jooksul täiustati linnamüüri eesväravaid. Kasutusele võetud suurtükkide tarbeks kohandati keskaegsed müüritornid suurtükitornideks ehk rondeelideks, neist kaks on linnuse läänehoovi nurkades ümberehitatud kujul säilinud.

Septembris 1367 korraldasid Tallinna komtuur ning Järva ja Põltsamaa foogtid ühes Harju ja Viru aadlimeestega sõjaretke Vadjamaale, venelased aga põletasid kättemaksuks 2. novembril uuesti kindlustamata linna kolmandat korda maha tungides Vasknarva juurest kuni Jõhvini. Aastal 1407 sooritasid venelased rüüsteretke üle Vasknarva Jõhvini, jõudes ka Rakvereni. Alates 1380. aastatest hakkas Narva linn kiiresti kasvama. Eeslinnuses asuva kihelkonnakiriku kui keskuse ümber ehitati hooned korrapäraste tänavaliinide äärde.

Narva ja Vasknarva linnused kontrollisid kahte peamist marsruuti Eesti territooriumile Kirde-Eesti aladel. Narva kindlust kasutati ka soodsa baasina rüüsteretkede korraldamisel Vene aladele, mis ulatusid kuni Neeva jõeni. 1448. aastal planeeriti suurem sõjakäik Narva alt venelaste vastu. Narvast sisemaale suunduvale, Tallinna viiva tee äärde rajati vaenlasele vastupanu avaldamiseks 15.16. sajandil orduvasallide Kalvi, Purtse, Järve ja Edise vasallilinnused. Narva linnusest lääne suunas oli järgmine tõsiselt võetavam sõjaline tugipunkt Rakvere linnus. Narva ja Rakvere vahele jäävad kohaliku tähtsusega linnused koos Toolse lossi ja Jõhvi kindluskirikuga ei omanud otsustavat sõna.

Liivimaa sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

1558. aasta algul alustas Moskva tsaaririik Liivi sõda. Sõja algetapis, Vene–Liivi sõjas rünnati Eestimaad kahe väega: üks tuli Vastseliina kaudu Tartu piiskopkonda ja teine tungis üle Narva jõe. Liivimaa ordu kaitstud Narvast mindi esialgu mööda ja 25. jaanuaril rünnati Jõhvi kihelkonda.

1. aprillil alustas Jaanilinna linnus Narva pommitamist. 11. mail puhkes Narvas suur tulekahju. Moskva tsaaririigi väed kasutasid tekkinud segaduse ära ja vallutasid linna, kuid linnust vallutada ei suudetud. Linnuse kaitsjatega saavutati kokkulepe ning neid lubati vabalt lahkuda.

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Liivi sõda, Narva piiramine (1558)

Vene võimu all 1558–1581[muuda | muuda lähteteksti]

Seejärel oli Virumaa ja Narva aastatel 1558–1581 Moskva tsaaririigi võimu all ning järgmisel aastakümnel muutus Narva tähtsaks kaubalinnaks. Narva kujunes Moskva riigi ainukeseks väliskaubandussadamaks. Sõja tulemusel jäi Moskva tsaaririigi valdusse: Narva, Tartu ja Alutaguse, mõningad Järvamaa ja Virumaa maakonnad ning Venemaaga piirnevad alad. 1559. aasta suvel andis Vene tsaar oma kaupmeestele korralduse tuua kaubakontor Viiburist üle Narva. Samal aastal alustasid kaubavahetust Narva kaudu Lübecki kaupmehed. Inglise kaupmehed jõudsid Narva 1560 ning transiitkaubandus Venemaaga kandus Tallinnast üle Narva.

„Nukra meelega ja südamevalus vaatasid Tallinna elanikud Roosiaialt (Rannavärava juures olnud künkalt) ja vallidelt, kuidas väljamaa laevad Tallinnast mööda Narva poole purjetasid. Nad hüüdsid appi Rootsi valitsust ning see keelaski Lübeckile ja kõigile teistele Läänemere-äärsetele linnadele kaubanduse "ristiusuliste vaenulise" Vene riigi all oleva Narvaga valjult ära. Kuid keeld jäi mõjutuks, sest äriasjus ei küsita tunnetest.“

Balthasar Russowi Liivimaa kroonika, Balthasar Russow

Rootsi kuningas, kes oli 1561. aastal Tallinna linna oma kaitse alla võtnud ja oli ka kohustunud kaitsma Tallinna laokohaõigusi, lasi 1562. aastal, pärast nelipühi Soome lahel Narvast saabunud Lübecki kaupmeeste laevad kinni pidada ning konfiskeeris varad Rootsi riigi kasuks. Laevade konfiskeerimine oli ka hiljem Põhjamaade seitsmeaastase sõja üheks põhjuseks. 1566. aastal pidas Rootsi admiral Klas Horn üle 200 laeva Narva kaubateelt kinni, mis olid laaditud Inglise ja muude maade kalli kaubaga (kaleviga), mis muutis kaubatee Narva ohtlikuks. Narva blokeerimise lõpetasid Rootsi võimud alles 1570. aastal sõlmitud Stralsundi rahulepingu järel.

1570. aastal toimus Moskva tsaari opritšnina rüüsteretk Vene-Liivi sõja tulemusel Moskva tsaaririigiga liidetud Narva, Novgorodi veresauna jätkuna, tapeti Novgorodiga seotud Narva venelasi, hävitati, põletati. Linna vene rahvusest elanikud hävitati, kuid saksa kaupmehi ja Liivimaa talupoegi ei puututud.

Kahekümneviieaastane sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kahekümneviieaastane sõda

1573 korraldasid venelased suure sõjakäigu Narva kaudu Eestisse, vallutades Paide linnuse. Pärast seda läks 16 000-meheline sõjavägi vallutama Läänemaad, sai aga Koluvere lahingus rootslastelt lüüa.

27. augustil 1577 tegid Rootsi väed sõjakäigu Narva jõe suudmesse, kus mitmed majad maha põletasid, paarsada venelast tapsid ja paar laeva sõjasaagiks said. 1579. aastal suvel tegid Rootsi väed uue sõjakäigu Narva, milles põletasid maha Narva alevid. Sama aasta sügisel toimunud sõjakäigu ajal piirasid nad ka Narva linna, kuid edutult.

Narva kindlus

6. septembril 1581 vallutasid Rootsi Kuningriigi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Narva ja seejärel ka Ingerimaa. 21. juulil 1585 asendati Narva Lübecki linnaõigused Rootsi linnaõigustega ning Narvas kehtestati ka Rootsis kehtiv evangeeliumi usu kiriklik valitsus.

Kristervall

Narva vallutamise järel alustati Rootsi kuninga (1568–1592) Johan III käsul Narva linnuse uuendustöid. Vana Narva linnamüüri nurkadesse ehitati seniste keskaegsete tornide asemel mullaga täidetud neli torni ehk basteid. 17. sajandi alguses kindlustati Narva linnamüüri mullavallidega: Liivavall, Vanavall, Kuningavall, Kristervall.

Narvale kinnitati ka uus Narva vapp Rootsi kuningas Johan III poolt, mille 18. sajandil kinnitas ka Vene keiser Peeter I.

Rootsi kuningriigis[muuda | muuda lähteteksti]

Narva Rootsi Ingeri dominiooni pealinnana

Narva Rootsi Ingeri keskusena[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 16101613 toimunud Venemaa pärilussõja tulemusena, milles osalesid Rzeczpospolita ja Rootsi Kuningriik ning Romanovite dünastia Moskva tsaaririigi troonikandidaadid, kaotasid tsaar Mihhail I Fjodorovitš ja Moskva tsaaririik Ingerimaa uuesti Rootsile ja kuningas Gustav II Adolfile.

1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuga, said alad Rootsi Kuningriigi valdusse. Soome lahe idaosa valdamise pärast toimunud nn. Ingeri sõja lõpetanud rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Jaanilinna linnusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni. Stolbovo rahuga määratud piir kehtis Vene-Rootsi sõjani aastatel 16561658.

1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahuga see piir muudeti, kuid taastati Kärde rahuga 1661. aastal ja kehtis kuni Põhjasõjani. Rootsi Ingeri keskuseks aastatel (1651–1706) oli Narva linn, kus asus ka Ingerimaa kuberner või asehaldur.

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi Ingeri, Narva ja Ingerimaa superintendentide loend, Ingerimaa, Ingeri ajalugu, Läänemereprovintsid
Rootsi krooni Läänemereprovintsid 17. sajandil

Kirde-Eesti piirkonna kontrollimine oli Rootsi riigi jaoks tähtis, sest see võimaldas hoida maismaa kaudu ühendust Rootsi Läänemereprovintside Eesti- ja Liivimaa ning Soome vahel. Ühenduse võtmeks oli Narva kindlus ja ühenduse alalhoidmine sõltus Narva kindluse valdamisest. Narva kindluses paiknev Rootsi garnison tagas rootslaste sõjalise kohaloleku Ingerimaal, mis ühendaski Liivimaad Karjala aladega. Narva kindlus omas strateegilist osa Rootsi Läänemere provintside valitsemises.

17. sajandi teisel poolel tekkis Inglaste kõrgendatud huvi Narva vastu, mis oli ajendatud eelkõige sellest, et Venemaa Arhangelski-kaubandus läks järjest hollandlaste kätte. Olulist osa mängis ka Charles I (1600–1649) hukkamine 1649. aastal, mille järel tsaar Aleksei Mihhailovitš (1629–1676) tühistas inglastele antud kaubandusprivileegid. Inglise-Venemaa kaubavahetuse jätkumine sai toimuda ainult koostöös Rootsiga. 1661. aastal sõlmiti Suurbritannia ja Rootsi vahel sõprus- ja kaubandusleping, mis asendati 1665. aastal põhjalikuma liidulepinguga. Too lepe lubas inglastel asutada kolmes Rootsi linnas oma kaubaühingud ja rajada kaubahoove: Narvas, Landskronas ja Stades. Rootsi-Inglise kaubanduspoliitika tagajärel tekkis 17. sajandi teiseks pooleks Narva üsna arvukas inglise kaupmeeste koloonia, kelle poolt asutati linnas ka Narva anglikaani kogudus.

Rootsiaegne Narva vanalinn[muuda | muuda lähteteksti]

Fonne maja, Suur tänav 21/Raekoja plats

1659. aastal toimus Narvas suur tulekahju, mille käigus hävines ka linna raekoda. 17. sajandi teisel poolel hakati Rootsi kuninga korraldusel Narva linna välja ehitama esinduslinnaks[3]. Linna väljaehitamise üheks põhjuseks oli asjaolu, et Rootsi soovis selle muuta oma teiseks pealinnaks. Rootsil olid suured vallutatud alad Ingeri- ja Vadjamaal, mida oli ebamugav kaugel teisel pool Läänemerd asuvast Stockholmist valitseda.

Rootsi teiseks pealinnaks Narva siiski ei saanud, küll aga sai Narva suursuguse barokse Narva vanalinna ning 1671. aastal valmis üks Eesti esinduslikumaid hooneid läbi aegade – Narva raekoda, Narva börsihoone (1695–1704) ning ka esinduslikud Hans Kindleri poolt hollandi vanaklassitsistlikus stiilis (1688–1693) ehitatud linnusekrahv Christian von Kocheni paleetaoline hoone, Narva raehärra H. Poorteni elamu (1695–1704) ja reeder Kettlewelli elamu 1698. aastal ning Narvas üheks Dahlbergi bastionaalse kaitsesüsteemi ehitustööde juhiks ja Narva raekoja ehitamist juhtinud Stahl von Holsteini elamu, mis hävisid 1944. aasta märtsipommitamises või sellele järgnenud linna taasehitamisel[4]. Märgatavalt arenes ka majandus ja kaubandus linnas ning selle ümbruses[5].

Next.svg Pikemalt artiklis Narva vanalinn
Vaade Narvale ja Jaanilinnale Ingerimaa poolt, pilt Adam Oleariuse 1656. aasta reisikirjeldustest

Vene–Rootsi sõda 1656–1661[muuda | muuda lähteteksti]

1656. aastal algas Rootsi ja Moskva tsaaririigi vaheline Vene–Rootsi sõda, 1657. aasta alguses põletasid Vene väed maha linna alevid ja 13. märtsil 1658 ületasid Vene väed tolleaegse piiri ja ründasid Rootsi vägede eelposte algselt Joala küla juures ning seejärel piirasid 17.–20. märtsini Narva linna. Piiramise lõpetas Rootsi ja Vene vahel sõlmitud vaherahu.

Next.svg Pikemalt artiklites Vene-Rootsi sõda (1656–1658) ja Vene-Rootsi sõda (1656–1661)

Narva kindlustused ja bastionid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Narva kindlus ja Narva bastionid
Narva kindlus koos bastionide asukohtadega tänapäevasel Narva kaardil: 1 – Spes, 2 – Justitia, 3 – Pax, 4 – Victoria, 5 – Honori, 6 – Gloria, 7 – Fama, 8 – Triumphi, 9 – Fortuna

Aastatel 1676–1680 alustati Narvas kaitserajatiste uuendamist fortifikatsioonide direktor Erik Dahlbergi kavade alusel, Vaubani süsteemi alusel. 17. sajandi 80-aastatel hakati ehitama uusitaalia tüüpi bastione. Ümberehitustööde käigus suleti Viru värav, mis jäi selle peale rajatud Vanavalli sisse, jõe poole avanenud Väike Rannavärav ehk Vana Rannavärav ja Veevärav jäi ka edaspidi kasutusse. Põhja avanev Karjavärav renoveeriti ja kindlustati täiendavalt. Ehitustöid alustati 1682. aastal ja jätkati kuni Narva vallutamiseni venelaste poolt 1704. aastal. Valmis jõuti ehitada kuus bastionit (Gloria (Kuulsus), Victoria (Võit), Honori (Au), Triumphi (Triumf), Fortuna (Õnn) ja Fama bastion) ja lisaks bastionilaadne kindlustus Spes (Lootus), mis asus linnuse lõunamüüri ees. Wrangeli bastionit ei jõutud ümber ehitada bastioniks Pax (Rahu), samuti ei jõutud valmis linnuse kirdenurka kavandatud poolbastion Justitia (Õiglus). Bastionide kaitseks kavandatud viiest raveliinist jõuti valmis ehitada kaks. Ehitamata jäi Triumphi ja Fortuna bastioni vahele planeeritud läänevärav. Bastionid ümbritseti vallikraaviga, põhjasuunas ehitati uus värav – Kuningavärav, millest kujundati linna peavärav, vanadest väravatest jäi alles Veevärav ja Uus värav (hiljem Pimevärav)[6].

Narva Põhjasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Narva lahing 1700

Üsna Põhjasõja algul, 30. novembril 1700 toimunud Narva lahingus saavutasid arvulises vähemuses olnud Rootsi väed Vene vägede üle hiilgava võidu. Siiski võitis Põhjasõja Venemaa, Narva vallutati 1704. aastal ning Eestimaa läks 1710. aastal reaalselt Venemaa võimu alla.

Next.svg Pikemalt artiklites Põhjasõda ja Põhjasõda Eesti alal
Next.svg Pikemalt artiklites Narva piiramine (1700), Narva lahing (1700) ja Narva piiramine (1704)
Jaanilinn ja Narva 1860. aastal

Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Narva Peterburi kubermangus[muuda | muuda lähteteksti]

Narva kuulus pärast Eestimaa liitmist Venemaa Keisririigiga koos Narva maakonna ja Narva provintsiga Peterburi kubermangu koosseisu, kuid säilitas oma kohaliku omavalitsuse, rae ja allus kohtuasjus Eestimaa ülemmaakohtule. Linna majanduse taastamiseks andsid Venemaa valitsejad 1724. aastal linnale soodsama tollikorralduse, 1727. aastal õiguse kaubelda tubaka, soola ja põletatud viinaga Jamburgi ja Koporje maakonnas, kuni 75 km kaugusel Peterburi linnast. 1731. aastal andis Venemaa keisrinna Anna Ivanovna linnale, täiendavaid eesõigusi. 17321733 taastati Narva kaitserajatised.

1797. aastal anti Narva maakonna alad Eestimaa kubermangu koosseisu ja liideti Wesenbergi kreisiga, kuid Narva linn jäi maakonnavaba linnana Peterburi kubermangu Jamburgi maakonna koosseisu.

1843. aastal avati Narva kreiskool, 1873. aastal avati Narvas kolmeklassiline merekool.

1854. aastal Krimmi sõja ajal blokeerisid Suurbritannia-Prantsusmaa ühislaevastik, Vene Balti mere laevastiku sadamad ja ka Narva, mis takistas linna kaubandust. 1864. aastal kustutati Narva kindlus sõjalise tähtsuse ning kindluste nimekirjast, sest Venemaa keisririigi koosseisus ei olnud Narva jõgi enam välispiir, vaid jäi Venemaa keisririigi valdustesse.

Tööstuslinnaks arenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kreenholmi Manufaktuuri Georgi vabriku hoone

19. sajandi esimesel poolel algas Narvas kiire tööstuse areng, mida soodustas Narva jõe koskede suur jõud. Esimeseks tähtsaks tööstusettevõtteks oli Paul Momma rajatud Narva kalevivabrik. 1845. aastal omandas aga kõik Joala kalevivabrikud Peterburi ärimees, parun Alexander von Stieglitz. 10. oktoobril 1858 alustas Narvas tööd Kreenholmi puuvillavabrik, tolle aja kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas. 1859. aastal alustas tööd kudumisvabrik, 1861. aastal ketrusvabriku uus osa. 1870. aastal avati uus ketrusvabrik, 1884. aastal Joala vabrik, 1890. aastal uus telliskivist Georgi vabrik. 1900. aastal ehitati vabriku elektrikeskjaam.

Vaade Narvale, ca 1894. Oscar Kleineh

1867. aastal arvati Narva välja Venemaa kindluste nimekirjast ja 1870. aastal avatud Balti raudtee soodustas veelgi Narva muutumist tööstuslinnaks ning soodustas sidepidamist Eestimaa kubermangu ja keisririigi pealinna, Peterburiga. Narva linna arengul oli omapära, et tööstuslinnaks arenguga ning uute asumite moodustumisega (Joaoru alev, Narva ja raudteejaama vahel, Peetri alev, Paemurru jt) ei kuulunud need Narva linna koosseisu, vaid Narva linna piirist lääne pool asunud Rakvere kreisi.

Narva liitumine Eestimaa kubermanguga[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Narva liitumine Eestiga

1917. aastal toimusid Narva linnavolikogu valimised ning Narva linnapeaks sai Ants Dauman (1885–1920)[7], kelle juhtimisel viidi linnas läbi rahvahääletus Narva ja Jaanilinna liitumiseks Eestimaaga, eraldi Narva maakonnana. 16. novembril 1917 andis Venemaa RKN selleks nõusoleku.

„"Venemaa Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu tutvunud Narva linnavalitsuse esildisega 14. septembrist №1621 ja Narva linna pea A. E. Daumani isikliku ettekandega, avaldab oma põhimõttelist nõusolekut taotlusega, mis on kajastatud esildises, s.t.

  1. Narva linna eraldamisega Jamburgi maakonnast,
  2. kõigi linna ümbritsevate asulate ja manufaktuuride linna territooriumiga liitmisega,
  3. Narva maakonna moodustamisega ja
  4. liidetud linna ja Narva maakonna liitmisega Eestimaa kubermangu juurde liitmisega, juhul kui, eelnimetatud kohaliku omavalitsuse toimingud toimuvad kõigi demokraatlike elementide nõusolekel, keda see puudutab.

Demokraatliku elanikkonna nõusolekust ja teostatud toimingutest on vajalik RKN teavitamine".“

10. detsembril 1917 toimus Narvas selle küsimuse otsustamiseks referendum ning 80% elanikkonnast toetas seda[8]. 21. detsembril 1917 tunnistas seda otsust (Narva ja Jaanilinna eraldumist Jamburgi maakonnast ja eraldi Narva maakonna loomist, mis koosnes Narvast ja Jaanilinnast) ka Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee.

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Narva esimeses maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

4. märtsil 1918 jõudsid Saksa väed Narva ning linnas valitsenud nõukogude võimuorganid ja punakaardiväeosad taandusid Jamburgi piirkonda. Saksa okupatsioon kestis 1918. aasta märtsist novembrini. 11.–14. novembril 1918 andsid Saksamaa esindajad kõrgema poliitilise võimu üle rahvuslikule valitsusele.

Eesti Töörahva Kommuun[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõja käigus Nõukogude Punaarmee poolt vallutatud ja ETK võimu all olnud territoorium

Saksa väed hakkasid pärast Saksamaa kaotust esimeses maailmasõjas, Compiègne'i vaherahu sõlmimist ja Novembrirevolutsiooni Saksamaal Narvast taganema 28. novembril ning 29. novembril vallutasid Nõukogude Venemaa Punaarmee relvastatud jõudude abil linnas võimu bolševikud, kes moodustasid Narvas Eesti Töörahva Kommuuni.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Töörahva Kommuun

Narva Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabadussõja käigus, 18/19. jaanuaril 1919, vabastasid Eesti väed ja Soome vabatahtlikud Utria dessandiga linna Nõukogude okupatsioonist.

Next.svg Pikemalt artiklites Eesti Vabadussõda, Narva lahing (1918) ja Narva lahing (1919)

Loodearmee 1919. aasta sügispealetungi ebaõnnestumisel Petrogradile taandusid Loodearmee väed Eestisse. Loodearmee pealetungi kokkuvarisemise järel taandusid valgete väeüksused Peterburi alt Narva jõe suunas. Nende taandumisel võtsid Eesti vägede 1. Diviis rindelõigu Jamburgi ja Soome lahe vahel oma kontrolli alla, jättes valgete üksused katma piirkonda Jamburgist lõunas. Narva regiooni kaitsega alustati enne, kui Loodearmeed jälitav Punaarmee Narva jõeni jõudis. Vägede määramisel Narva jõe joonel, VasknarvaKrivasoo võis olla kaks eesmärki: blokeerida Punaarmee pealetung ning tõkestada valgete Loodearmee kontrollimatu taandumine Eesti territooriumile.

Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed (7. ja 15.), Eesti pani vastu 85 000 meest. Nõukogude Vene väejuhatus juhindus pealetungil Narvale kahest eesmärgist: purustada lõplikult Loodearmee ja vallutada Narva linn ja Narva jõe joon, et sellega mõjutada algavaid Eesti ja Nõukogude Vene vahelisi rahuläbirääkimisi. Narva kaitseoperatsioon kestis 16. novembrist 1919 kuni 3. jaanuarini 1920. aastal, Narva kaitseoperatsiooni eesmärk oli Narva linna ja Narva jõe joone säilitamine. Narva kaitselahingute ajal tuli Eesti vägedel Punaarmee pealetungi tõrjumisel lisaülesandena desarmeerida Loodearmee Eestisse taandunuid allüksusi.

Next.svg Pikemalt artiklites Narva kaitselahingud, Krivasoo lahing, Viru rinne ja Loodearmee

Narva kaitselahingud Eesti Vabadussõjas 1919–1920 jagunesid kolme etappi: esimene lahing kestis 1919. aasta novembri keskpaigast kuu lõpuni, teine lahing kestis 7.–20. detsembrini, pärast pausi kestis Punaarmee viimane pealetung 28.–30. detsembrini. Nõukogude Venemaa Punaarmee ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul. Tartu rahuleping kehtestas Eesti piirialadel kuni 1921. aasta lõpuni neutraaltsooni. Neutraalsel alal ei võinud paikneda suured üksused, ega rajada kindlustusi. Kuid Eesti-Vene vaheline piir märgiti Narva piirkonnas Narva ja Jamburgi linna vahele.

Narva Eesti iseseisvusaastail 1918–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Narva linna plaan 1929. aastast

Jaanuaris 1919 läks kogu Narva linn (koos Jaanilinnaga) Eesti Vabariigi kontrolli alla ning Nõukogude Venemaa tunnustas seda ametlikult Tartu rahulepingus (1920). Narva linnaosana oli Jaanilinna ametlik nimetus Jaani eeslinn.

Eesti Vabariigi algusajal likvideeriti sõjajäljed Narvas, laiendati Narva eeslinnu, alustati mahapõlenud Joaoru taashoonestamist. 1930. aastatel loodi Joaorgu supelrand ja korrastati jõeäärt, linn muutus turismikeskuseks. Haldusreformiga sai Narva 1. mail 1938 teise astme linnaks. Rahvaarv oli 20 000 elanikku. Linnapeaks oli 1940. aastal Johan Hansing.

Narva ja Narva-tagune 1925. aastal
Next.svg Pikemalt artiklis Narva-tagune, Jaanilinn Eesti osana

Narva-tagune ala jäi jaanuaris 1919 Eesti Vabadussõja käigus Eesti Vabariigi kontrolli alla ning Nõukogude Venemaa tunnustas seda ametlikult Tartu rahu lepinguga (1920) ja jäi strateegilise kaitsealana Eesti riigi kontrolli alla. Narva-taguse territooriumi põhjaosa on põline vadja-isuri asuala ning osa ajaloolisest Ingerimaast. Seda territooriumi nimetati mitteametlikult Eesti Ingeriks. Narva-tagused vallad (Narva, Piiri (end Kose) ja Karjati vald) kuulusid halduslikult Viru maakonna koosseisu ning nende pindala oli kokku 375 km². Jaanilinn oli rahvaarvult suurim Narva-tagune asula ning see kuulus kuni 1945. aastani halduslikult Narva koosseisu.

Narva-tagune territoorium koosnes Narva, Piiri (end Kose) ja Karjati vallast ning kuulus halduslikult Vaivara kihelkonda.

Narvas asus Eesti Vabariigi ajal 1. Jalaväerügement.

Next.svg Pikemalt artiklites Viru Ingeri ja Laidoneri liin

Narva teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Narva Teises maailmasõjas
Sõjategevus Eestis ja Leningradi rindel juuni 1941 – detsember 1941. aastal

1941. aasta alanud Nõukogude-Saksa sõjas Saksa vägede Operatsioon Barbarossa käigus 7. augustil jõudis XXVI korpuse 254. jalaväediviis Kunda juures Soome laheni, poolitades sellega Eestis võitlevad Punaarmee üksused, Punaarmee ja Balti laevastiku grupeeringu taganemistee mööda maismaad lõigati täielikult ära ning XXVI korpus suunati Narva peale. 15. augustil alanud Saksa vägede pealetungil mööda merekallast ning lõuna poolt Tallinna–Narva raudteeliini vallutati Vaivara raudteejaam, see ohustas Sõtke jõel asunud Punaarmee üksuste positsiooni ümberpiiramisega ning kaitsel asunud Punaarmee üksused taandusid. 17. augustil vallutas 291. jalaväediviis Narva, 19. augustil ületas 93. jalaväediviis endise Nõukogude Liidu piiri ja 20. augustil jõudis 291. jalaväediviis välja Luuga jõeni ja XXVI korpus viidi Eestist ära.

Next.svg Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis 1941. aastal

1943. aastal alustati Pantheri kaitseliini ehitusega, kaitseliin algas Narva jõe suudmest ja läbis Peipsi järve kirdenurga ning jätkus Pihkva järvest lõuna suunas. Narva jõe lõigust jõuti täielikult valmis ehitada positsioonid Narva sillapeal. Varuliiniks mõeldud Tannenbergi liin paiknes Mummassaarest üle Sinimägede Vaivarani.

Lahinguskeem Narva ja Virumaa piirkonnas 1944. aasta 10. veebruarist 23. aprillini

1944. aasta jaanuaris Leningradi ja Novgorodi alt alanud pealetungiga sundis Punaarmee Saksa väegrupi Nord taganema. Jaanuari lõpus jõudsid Punaarmee Leningradi rinde üksused Eesti piiridele. Leningradi rinde üksused jõudsid 2. veebruaril Narva jõeni ja saatsid kohe oma eelosad üle jõe, moodustades sillapead Narva-Jõesuus, Riigikülas ja VaasaVepskülaSiivertsi piirkonnas. Saksa vägede kaitset piirkonnas teostas Armeegrupp Narwa. Armeegrupp Narwa vastutusala algas 18. armee vastutusala piirilt Tammispealt, kulgedes mööda Peipsi põhjakallast Narva jõeni ning piki jõge Soome laheni ulatudes Narva jõe suudmest kuni Tallinnani. 25. jaanuaril algas Narva evakueerimine, mis kestis kuni 2.-3. veebruarini.

Next.svg Pikemalt artiklites Märtsipommitamine Narvas ja Märtsipommitamine

Narva oli 1944. aastal kuus kuud rindelinn, suurem osa Narva hoonetest, sealhulgas ajalooline vanalinn sai kannatada Nõukogude pommirünnakute ja suurtükitule tagajärjel. Olulisi vägesid ega lahinguid linnas siiski ei olnud, need toimusid Narva jõel kas linnast ülal- või allpool. Peamiselt purustasid linna Nõukogude õhurünnakud tühjaks evakueeritud linnale (peamiselt 6. märtsi õhurünnak), samuti mitmete hoonete õhkimine taganevate Saksa vägede poolt. Purustuste tulemusel oli varemeis Peetri eeslinn, Uusküla ja praktiliselt kogu vanalinn, hävitatud olid iidne Narva börsihoone, kaalukoda, apteek ja paljud teised sajanditevanused majad. Pimeaia ja Suure tänava elamurajoon olid maa pealt pühitud. Narva Hermanni linnuse torn oli nagu maha niidetud. Ainult Kreenholmist oli osa vabrikuhooneid jäänud terveks, Narva raekojast oli pommitamise järel säilinud ainult vundament ja kõrge kivitrepp. Linnas hävis 98,2% elamispinnast.

Next.svg Pikemalt artiklites Narva lahing (1944) ja Sõjategevus Eestis (1944)

Narva pärast teist maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Narva 3550 sõjas purustatud kivihoonest olid taastamiskõlblikud vaid 198 hoonet. Enne sõda Narvas elanud 34 000 elanikust elas pärast sõda, 1946. aastal seal vaid mõni üksik eestlane põhiliselt linna äärealadel. Pärast sõda ei lubatud põliselanikel linna tagasi pöörduda, sest Sillamäele planeeriti rajada salajane uraani rikastustehas ja Narvast pidi saama Sillamäe elamisrajoon. Kuna taheti kiiresti taastada Narva tekstiilitööstuse võimsust, siis toodi linna hulganisti inimesi Venemaalt. 1944. aasta lõpul elas linnas 550 inimest, 5 aasta pärast juba üle 15 000. Narva linna taastasid sõjavangilaagritest vabastatud ja seejärel sundkorras tööpataljonidesse määratud soldatid ja Narva rajatud vangilaagri vangid. Narva piirkonnas asus sõjavangilaager nr 393 ja selle osakonnad.

1944/45. aastatel Eesti NSV-st ja Läti NSV-st eraldatud alad, võrreldeldes 1939. aasta territooriumidega

Narva jõe paremkaldal asuv Jaanilinn eraldati Narvast ja liideti Vene NFSV-ga 1945. aastal. 1946. aastal kehtestati Vene NFSV Leningradi oblasti ja Eesti NSV vahel piir[9] ijoon, millega liideti Narva-tagused vallad Leningradi oblasti koosseisu.

Narva Eesti NSV ajajärgul[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Narva vanalinna oli võimalik taastada ning enamiku majade ja kirikute müürid olid püsti, otsustas uus võim kõik maatasa teha. Alates 1950. aastate algusest varemed õhiti ja suure osa vanalinna asemele ehitati kaasaegsed korterelamud. Kirikud lammutati ehitusmaterjaliks. Narva Peetri kiriku kividest ehitati Narva raudteejaam. Üldise lõhkumise käigus lasti õhku ka Aleksandri kiriku kellatorn, mis oli lahingutes terveks jäänud.

Õnneks säilis ja taastati Narva raekoda ning seda tänu tollaste muinsuskaitsjate kavalusele – nimelt väideti nõukogude võimudele, et seal olla novembris 1918 Eesti Töörahva Kommuun välja kuulutatud, mistõttu vajab see kui revolutsioonimälestis säilitamist. Tegelikult ei olnud Töörahva Kommuunil raekojaga mingit sidet, selle kihutuskoosolekuid peeti hoopis Aleksandri kirikus.

1955. aastal suleti Narva jõgi Kreenholmi saarest 250 m (joast 600 m) ülalpool tammiga ja vesi suunati jõe paremal kaldal Jaanilinnas rajatud Narva hüdroelektrijaama. Tammi taha tekkis 190 km2 suurune tehisjärv – Narva veehoidla. 1960. aastatel ehitati Narva ja Jaanilinna vahele betoonist Sõpruse sild, anti käiku Balti Soojuselektrijaam ja Baltijetsi tehas.

Viimased sõjast säilinud Püha Antoniuse Rooma-Katoliku kiriku müürid lammutati 1980. aastal seoses Moskva olümpiamängudega.

Pärast teist maailmasõda asustati linn peamiselt migrantidega. Endised narvalased, kes pärast sõda soovisid Narva tagasi tulla, ei saanud Narvas elamispinda. Tänapäeval on Narva elanikest eestlasi vaid 4%.

Narva pärast taasiseseisvumist[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aastast on Narva linnapea keskerakondlane Tarmo Tammiste. Enne teda on pärast taasiseseisvumist linna juhtinud Raivo Murd, Eldar Efendijev, Imre Liiv, Tarmo Tammiste ise ja Eduard East.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Bonnell, Russisch-livländische Chronographie, Peterburi 1862, lk 71
  2. Bonnell, Russisch-livländische Chronographie, Peterburi 1862, lk 89
  3. Linna arhitektuuri ja ehitusjärelevalve teenistuse ajaloost Narvas, http://www.narvaplan.ee
  4. Jüri Tõnissson, Miks ei taastatud Narva vanalinna?, Kultuur ja Elu 2/2010
  5. Enn Küng, Manufaktuuriettevõtlusest ja veskitest Narva jõel 17. saj. II poolel, Tuna 2009 nr 3, lk 12–33
  6. NARVA KINDLUSTUSED JA LINNUS, Narva Muuseum (vaadatud 4. august 2013
  7. Антс Эрнестович Дауман – как Дауман возвращал Нарву Эстонии
  8. Bolševike võimuhaaramine käis läbi raskuste
  9. :ru:Указ Президиума ВС СССР от 27.08.1946 об установлении границы между РСФСР и Эстонской ССР

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]