Narva ajalugu

Allikas: Vikipeedia

See artikkel räägib Narva ajaloost.

Narva esiajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kiviaja asulakoht Narvas.

Narva aladel ja selle ümbruses on elatud juba kiviajal. Narva asula tekkis ilmselt muinaseestlaste linnuse kohale, mille lähedale ehitasid hiljem oma linnuse Taani kuninga vasallid.

Novgorodi kroonika teatas aastal 1172, et Novgorodis asus kaubaõu Nerveski või Nerovski konets (Nerevi õu). Vene ajaloolase Nikolai Karamzini sõnul on selle linnaosa ja kaubaõue nimi tuletatud kas Narva jõest või selle ääres olnud kauplemiskohast või kaupmeeste peatuskohast. Narva ajalugu põhjalikult uurinud Arnold Süvalep kinnitab, et selline nime ülekandumine võis tekkida ainult tihedate kontaktide tagajärjel.

Narvia 8 adramaaga küla märgiti esmakordselt Taani hindamisraamatus 1241.

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Narva Taani hertsogkonnas[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa hertsogkond., Taani valdused Eestis, Narva linnus

Novgorodlaste ja karjalaste ühisvägi laastas 1253. aastal maa-alad lääne pool Narva jõge. 1254. aastal tegid Riia piiskopkonna vägede ja Taani kuninga Virumaa vasallide Otto von Lüneburgi ja Didrich von Kiweli (Tidemandus de Kiveloe, Tidemannus ehk Theodoricus de Toyvele) juhtimisel sõjaretk Narva taha, vadjalaste ja karjalaste maale.

1256. aastal, Kiievi suurvürsti Aleksandri viibimise ajal Vladimiris, tegid Liivimaa sakslaste, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed Didrich von Kiweli juhtimisel retke Novgorodimaa valdustesse Ingerisse, Narva jõe idakalda piirkonda, kus alustasid ka Narva jõe idakaldale püsiva kantsi ehitamist[1], kuid novgorodlaste vastusõjakäigu oldi sunnitud taanduma vallutatud aladelt. Sõlmiti rahuleping 12 aastaks.

Jaanuaris 1268 tuli mitu vene vürsti oma vägedega (30 000 meest) üle Narva jõe, läksid Narvast mööda Rakvere alla ja sattusid oletatavasti Olgina koobastesse väe eest varjunud inimestele. Venelased juhtisid koopasse jõe veed. Koopaist välja tulnud tapeti, ülejäänud uppusid. 18. veebruaril toimus Kihola jõel verine lahing sama venelaste väe ja sakslaste-eestlaste vahel. Venelased said lüüa. Novgorodi vürst Dovmont rüüstas tagasiteel Virumaad.

1277. aastal kinnitasid ürikud, et Taani kuninga esindaja Eylard von Oberge nimetas end Eesti, Narva ja Tallinna komandandiks (capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam). Narva ajaloo asjatundjad on välja tulnud mõttega, et Narva võis olla Eesti alal ainuke linn, mis ei tekkinud linnuse ümber, vaid arenes välja külast.

1294. aastal tegi Taani kuninga vasall Virumaal, Otto von Kivel uue katse Vadjamaa vallutada ja ehitas Narva vastu sinna, kus nüüd asub Jaanilinn, teise linnuse, mis aga koos temale kuuluva suure külaga varsti hävitati venelaste Novgorodi vürsti väesalga poolt[2].

Linn kasvas ruttu, sai tõenäoliselt juba 1302. aastal Tallinna (Lübecki linnaõigused) Taani kuningalt, keda sestpeale peeti lossi omanikuks. 1329. aastal nimetatakse Narvat esimest korda kui castrum et civitas – linnus ja linn.

Next.svg Pikemalt artiklis Narva raad., Narva rae liikmete loend

Aastatel 1341–1342 toimunud Liivimaa–Pihkva sõja ajal, 1. aprillil 1342 põletasid Pihkva vürstiriigi väed Narva teist korda, tungides missa ajal lossi ja tappes kõik linlased.

Linn taastati kiiresti, sest juba 25. juulil 1345 andis Taani kuningas Valdemar IV Atterdag Narvale Lübecki linnaõigused, kuid oletatakse, et Narva sai linnaõigused juba kuningas Valdemar III ajal.

Esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas pärinevad 1346. aastast[viide?].

Liivi orduriigis[muuda | muuda lähteteksti]

Narva foogtkonna asend Põhja-Eestis

1347. aastal müüs Taani kuningas Põhja-Eesti ja koos sellega ka Narva linna Liivi ordule. Liivi ordu võimuperioodil, mis algas 1347, moodustati Narva foogtkond, mida valitses Narva foogt.

Next.svg Pikemalt artiklis Narva linnus.

Samal aastal alustas Liivi ordu Narva linnuse tugevdamist ja ehitas ka linnuse oma vajadustest lähtuvalt ümber konvendihooneks. Ordu ajal ehitati välja ka Narva linnuse Hermanni torn, selle vajaduse tingis Ivangorodi kindluse rajamine venelaste poolt Narva jõe vastaskaldale 1492. aastal. Linna ümber ehitas ordu umber kilomeetripikkuse Narva linnamüüri, mis pole tänaseni säilinud. Narva linnamüüris oli neli väravat: Viru värav läänes, Karjavärav põhjas, jõesadamasse viiv Vana värav idas ja Vee- ehk Väikevärav lõunas. Väravad olid üle löödud raudplaatidega, nende ees olid tõstesillad. Linnamüüri kindlustasid vähemalt seitse torni, müüri ümbritses vallikraav. Aja jooksul linnamüüri täiustati eesväravate ja kasutusele võetud suurtükkide tarbeks kohandatati keskaegsed müüritornid suurtükitornideks ehk rondeelideks, neist kaks on linnuse läänehoovi nurkades ümberehitatud kujul säilinud.

Septembris 1367 korraldasid Tallinna komtuur ja Järva ning Põltsamaa foogtid ühes Harju ja Viru aadlimeestega sõjaretke Vadjamaale, venelased aga põletasid kättemaksuks 2. novembril uuesti kindlustamata linna kolmandat korda maha. Alates 1380. aastatest hakkas linn kiiresti kasvama. Eeslinnuses asuva kihelkonnakiriku kui keskuse ümber ehitati hooned korrapäraste tänavaliinide äärde.

Narva lahing 1558

Liivimaa sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

1558. aasta algul alustas Moskva tsaaririik Liivi sõda. Sõja algetapis, Vene–Liivi sõjas rünnati Eestimaad kahe väega: üks tuli Vastseliina kaudu ja teine tungis üle Narva jõe. Narvast mindi esialgu mööda ja 25. jaanuaril rünnati Jõhvi kihelkonda. 1. aprillil alustas Jaanilinna linnus Narva pommitamist. 11. mail puhkes Narvas suur tulekahju. Moskva tsaaririigi väed kasutasid tekkinud segaduse ära ja vallutasid linna, kuid linnust vallutada ei suudetud. Linnuse kaitsjatega saavutati kokkulepe ning neid lubati vabalt lahkuda.

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Liivi sõda.

Vene võimu all 1558–1581[muuda | muuda lähteteksti]

Seejärel oli Virumaa ja Narva aastatel 1558–1581 Vene tsaaririigi võimu all ning järgmisel aastakümnel muutus Narva tähtsaks kaubalinnaks. Narva kujunes Vene riigi ainukeseks väliskaubandussadamaks. Sõja tulemusel jäi Venemaa tsaaririigi valdusse: Narva, Tartu ja Alutaguse, mõningad Järvamaa ja Virumaa maakonnad ning Venemaaga piirnevad alad. 1559. aasta suvel andis Vene tsaar oma kaupmeestele korralduse tuua kaubakontor Viiburist üle Narva. Samal aastal alustasid kaubavahetust Narva kaudu Lübecki kaupmehed. Inglise kaupmehed jõudsid Narva 1560 ning transiitkaubandus Venemaaga kandus Tallinnast üle Narva.

„Nukra meelega ja südamevalus vaatasid Tallinna elanikud Roosiaialt (Rannavärava juures olnud künkalt) ja vallidelt, kuidas väljamaa laevad Tallinnast mööda Narva poole purjetasid. Nad hüüdsid appi Rootsi valitsust ning see keelaski Lübeckile ja kõigile teistele Läänemere-äärsetele linnadele kaubanduse "ristiusuliste vaenulise" Vene riigi all oleva Narvaga valjult ära. Kuid keeld jäi mõjutuks, sest äriasjus ei küsita tunnetest.“

Balthasar Russowi Liivimaa kroonika, Balthasar Russow

Rootsi kuningas, kes oli 1561. aastal Tallinna linna oma kaitse alla võtnudja oli ka kohustunud kaitsma Tallinna laokohaõigusi, lasi 1562. aastal, pärast nelipühi Soome lahel Narvast saabunud Lübecki kaupmeeste laevad kinni pidada ning konfiskeeris varad Rootsi riigi kasuks. Laevade konfiskeerimine oli ka hiljem Põhjamaade seitsmeaastase sõja üheks põhjuseks. 1566. aastal pidas Rootsi admiral Klas Horn üle 200 laeva Narva kaubateelt kinni, mis olid laaditud Inglise ja muude maade kalli kaubaga (kaleviga), mis muutis kaubatee Narva ohtlikuks. Narva blokeerimine lõpetati Rootsi võimude poolt alles 1570. aastal sõlmitud Stralsundi rahulepinguga.

1570. aastal toimus Moskva tsaari opritšnina rüüsteretk Vene-Liivi sõja tulemusel Moskva tsaaririigiga liidetud Narva, Novgorodi veresauna jätkuna, tapeti Novgorodiga seotud Narva venelasi, hävitati, põletatati. Linna vene rahvusest elanikud hävitati, kuid saksa kaupmehi ja Liivimaa talupoegi ei puututud.

Kahekümneviieaastane sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kahekümneviieaastane sõda.

1573 korraldasid venelased suure sõjakäigu Narva kaudu Eestisse, vallutades Paide linnuse. Pärast seda läks 16 000-meheline sõjavägi vallutama Läänemaad, sai aga Koluvere lahingus rootslastelt lüüa.

27. augustil 1577 tegid Rootsi väed sõjakäigu Narva jõe suudmesse, kus mitmed majad maha põletasid, paarsada venelast tapsid ja paar laeva sõjasaagiks said. 1579. aastal suvel tegid Rootsi väed uue sõjakäigu Narva, milles põletasid maha Narva alevid. Sama aasta sügisel toimunud sõjakäigu ajal piirasid nad ka Narva linna, kuid edutult.

6. septembril 1581 vallutasid Rootsi Kuningriigi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Narva ja seejärel ka Ingerimaa. 21. juulil 1585 asendati Narva Lübecki linnaõigused Rootsi linnaõigustega ning Narvas kehtestati ka Rootsis kehtiv evangeeliumi usu kiriklik valitsus. Narvale kinnitati ka uus Narva vapp Rootsi kuningas Johan III poolt, mille 18. sajandil kinnitas ka Vene keiser Peeter I.

Rootsi kuningriigis[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsiaegsed Narva kindlustused[muuda | muuda lähteteksti]

Narva vallutamise järel alustati Rootsi kuninga Johann III käsul Narva linnuse uuendustöid. Vana linnamüüri nurkadesse ehitati seniste keskaegsete tornide asemel mullaga täidetud neli torni ehk basteid. 17. sajandi alguses kindlustati linnamüüri mullavallidega, 80. aastatel ehitustööd jätkusid ning hakati uusitaalia tüüpi bastione ehitama. Ümberehitustööde käigus suleti Viru värav, mis jäi selle peale rajatud Vanavalli sisse, jõe poole avanenud Väike Rannavärav ehk Vana Rannavärav ja Veevärav jäi ka edaspidi kasutusse. Põhja avanev Karjavärav renoveeriti ja kindlustati täiendavalt.

Aastatel 16101613 toimunud Venemaa pärilussõja tulemusena, milles osalesid Rzeczpospolita ja Rootsi Kuningriik ning Romanovite dünastia Moskva tsaaririigi troonikandidaadid, kaotas tsaar Mihhail I Fjodorovitš ja Moskva tsaaririik kaotas Ingerimaa uuesti Rootsile ja kuningas Gustav II Adolfile. 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuga, said Rootsi Kuningriigi valdusse. Ingerimaa kubermangu keskuseks 1651. aastast oli Narva linn, kus asus ka Ingerimaa kuberner või asehaldur.

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi Ingeri.

Rootsiaegne Narva arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

1659. aastal toimus Narvas suur tulekahju, mille käigus hävines ka linna raekoda. 17. sajandi teisel poolel hakati Rootsi kuninga korraldusel Narva linna välja ehitama esinduslinnaks[3]. Linna väljaehitamise üheks põhjuseks oli asjaolu, et Rootsi soovis selle muuta oma teiseks pealinnaks. Rootsil olid suured vallutatud alad Ingeri- ja Vadjamaal, mida oli ebamugav kaugel teisel pool Läänemerd asuvast Stockholmist valitseda.

Rootsi teiseks pealinnaks Narva siiski ei saanud, küll aga sai Narva suursuguse barokse Narva vanalinna ning 1671. aastal valmis üks Eesti esinduslikumaid hooneid läbi aegade – Narva raekoda, Narva börsihoone (1695–1704) ning ka esinduslikud Hans Kindleri poolt hollandi vanaklassitsistlikus stiilis (1688–1693) ehitatud linnusekrahv Christian von Kocheni paleetaoline hoone, Narva raehärra H. Poorteni elamu (1695–1704) ja reeder Kettlewelli elamu 1698. aastal ning Narvas üheks Dahlbergi bastionaalse kaitsesüsteemi ehitustööde juhiks ja Narva raekoja ehitamist juhtinud Stahl von Holsteini elamu, mis hävisid 1944. aasta märtsipommitamises või sellele järgnenud linna taasehitamisel[4]. Märgatavalt arenes ka majandus ja kaubandus linnas ja selle ümbruses[5].

Next.svg Pikemalt artiklis Narva vanalinn.
Vaade Narvale ja Jaanilinnale Ingerimaa poolt, kujutis Adam Oleariuse 1656. aasta reisikirjeldustest

Vene–Rootsi sõda 1656–1661[muuda | muuda lähteteksti]

1656. aastal algas Rootsi ja Moskva tsaaririigi vaheline Vene–Rootsi sõda, 1657. aasta alguses põletasid Vene väed maha linna alevid ja 13. märtsil 1658 ületasid Vene väed tolleaegse piiri ja ründasid Rootsi vägede eelposte algselt Joala küla juures ning seejärel piirasid 17.–20. märtsini Narva linna. Piiramise lõpetas Rootsi ja Vene vahel sõlmitud vaherahu.

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658)., Vene-Rootsi sõda (1656–1661)

Narva kindlustused ja bastionid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Narva kindlus., Narva bastionid
Narva kindlus koos bastionide asukohtadega tänapäevasel Narva kaardil: 1-Spes, 2-Justitia, 3-Pax, 4-Victoria, 5-Honori, 6-Gloria, 7-Fama, 8-Triumphi, 9-Fortuna

Aastatel 1676–1680 alustati Narvas kaitserajatiste uuendamist fortifikatsioonide direktor Erik Dahlbergi kavade alusel, Vaubani süsteemi alusel. Ehitustöödega alustati 1682. aastal ja jätkati kuni Narva vallutamiseni venelaste poolt 1704. aastal. Valmis jõuti ehitada kuus bastionit (Gloria (Kuulsus), Victoria (Võit), Honori (Au), Triumphi (Triumf), Fortuna (Õnn) ja Fama bastion) ja lisaks bastionilaadne kindlustus Spes (Lootus), mis asus linnuse lõunamüüri ees. Wrangeli bastionit ei jõutud ümber ehitada bastioniks Pax (Rahu), samuti ei jõutud valmis linnuse kirdenurka kavandatud poolbastion Justitia (Õiglus). Bastionide kaitseks kavandatud viiest raveliinist jõuti valmis ehitada kaks. Ehitamata jäi Triumphi ja Fortuna bastioni vahele planeeritud läänevärav. Bastionid ümbritseti vallikraaviga, põhjasuunas ehitati uus värav – Kuningavärav, millest kujundati linna peavärav, vanadest väravatest jäi alles Veevärav ja Uus värav (hiljem Pimevärav)[6].

Narva Põhjasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Narva lahing 1700

Üsna Põhjasõja algul, 30. novembril 1700 toimunud Narva lahingus saavutasid arvulises vähemuses olnud Rootsi väed Vene vägede üle hiilgava võidu. Siiski võitis Põhjasõja Venemaa, Narva vallutati 1704. aastal ning Eestimaa läks 1710. aastal reaalselt Venemaa võimu alla.

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjasõda., Põhjasõda Eesti alal
Next.svg Pikemalt artiklis Narva piiramine (1700)., Narva lahing (1700), Narva piiramine (1704)
Jaanilinn ja Narva 1860. aastal

Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Narva Peterburi kubermangus[muuda | muuda lähteteksti]

Narva kuulus pärast Eestimaa liitmist Venemaa Keisririigiga koos Narva maakonna ja Narva provintsiga Peterburi kubermangu koosseisu, kuid säilitas oma kohaliku omavalitsuse, rae ja allus kohtuasjus Eestimaa ülemmaakohtule. Linna majanduse taastamiseks andsid Venemaa valitsejad 1724. aastal linnale soodsama tollikorralduse, 1727. aastal õiguse kaubelda tubaka, soola ja põletatud viinaga Jamburgi ja Koporje maakonnas, kuni 75 km kaugusel Peterburi linnast. 1731. aastal andis Venemaa keisrinna Anna Ivanovna linnale, täiendavaid eesõigusi. 17321733 taastati Narva kaitserajatised.

1797. aastal anti Narva maakonna alad Eestimaa kubermangu koosseisu ja liideti Wesenbergi kreisiga, kuid Narva linn jäi maakonnavaba linnana Peterburi kubermangu Jamburgi maakonna koosseisu.

1843. aastal avati Narvas kreiskool, 1873. aastal avati Narvas kolmeklassiline merekool.

1854. aastal Krimmi sõja ajal blokeerisid Suurbritannia-Prantsusmaa ühislaevastik, Vene Balti mere laevastiku sadamad ja ka Narva, mis takistas linna kaubandust.

Tööstuslinnaks arenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kreenholmi Manufaktuuri Georgi vabriku hoone

19. sajandi esimesel poolel algas Narvas kiire tööstuse areng, mida soodustas Narva jõe koskede suur jõud. Esimeseks tähtsaks tööstusettevõtteks oli Paul Momma rajatud Narva kalevivabrik. 1845. aastal omandas aga kõik Joala kalevivabrikud Peterburi ärimees, parun Alexander von Stieglitz. 10. oktoobril 1858 alustas Narvas tööd Kreenholmi puuvillavabrik, tolle aja kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas. 1859. aastal alustas tööd kudumisvabrik, 1861. aastal ketrusvabriku uus osa. 1870. aastal avati uus ketrusvabrik, 1884. aastal Joala vabrik, 1890. aastal uus telliskivist Georgi vabrik. 1900. aastal ehitati vabriku elektrikeskjaam.

1867. aastal arvati Narva välja Venemaa kindluste nimekirjast ja 1870. aastal avatud Balti raudtee soodustas veelgi Narva muutumist tööstuslinnaks ning soodustas sidepidamist Eestimaa kubermangu ja keisririigi pealinna, Peterburiga. Narva linna arengul oli omapära, et tööstuslinnaks arenguga ning uute asumite moodustumisega (Joaoru alev, Narva ja raudteejaama vahel, Peetri alev, Paemurru jt) ei kuulunud need Narva linna koosseisu vaid Narva linna piirist läänepoole asunud Rakvere kreisi.

Narva liitumine Eestimaa kubermanguga[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Narva liitumine Eestiga.

1917. aastal toimusid Narva linnavolikogu valimised ning Narva linnapeaks sai Ants Dauman (1885–1920)[7], kelle juhtimisel viidi linnas läbi rahvahääletus Narva ja Ivangorodi liitumiseks Eestimaaga, eraldi Narva maakonnana. 16. novembril 1917 andis Venemaa RKN selleks nõusoleku.

„"Venemaa Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu tutvunud Narva linnavalitsuse esildisega 14. septembrist №1621 ja Narva linna pea A.E. Daumani isikliku ettekandega, avaldab oma põhimõttelist nõusolekut taotlusega, mis on kajastatud esildises, s.t.

  1. Narva linna eraldamisega Jamburgi maakonnast,
  2. kõigi linna ümbritsevate asulate ja manufaktuuride linna territooriumiga liitmisega,
  3. Narva maakonna moodustamisega ja
  4. liidetud linna ja Narva maakonna liitmisega Eestimaa kubermangu juurde liitmisega, juhul kui, eelnimetatud kohaliku omavalitsuse toimingud toimuvad kõigi demokraatlike elementide nõusolekel, keda see puudutab.

Demokraatliku elanikkonna nõusolekust ja teostatud toimingutest on vajalik RKN teavitamine".“

10. detsembril 1917 toimus Narvas selle küsimuse otsustamiseks referendum ning 80% elanikkonnast toetas seda[8]. 21. detsembril 1917 tunnistas seda otsust (Narva ja Jaanilinna eraldumist Jamburgi maakonnast ja eraldi Narva maakonna loomist, mis koosnes Narvast ja Ivangorodist) ka Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee.

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Narva Esimeses maailmasõjas ja Eesti Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

4. märtsil 1918 jõudsid Saksa väed Narva ning linnas valitsenud nõukogude võimuorganid ja punakaardiväeosad taandusid Jamburgi piirkonda. Saksa okupatsioon kestis 1918. aasta märtsist novembrini. 11.–14. novembril 1918 andsid Saksamaa esindajad kõrgema poliitilise võimu üle rahvuslikule valitsusele.

Saksa väed hakkasid pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas, Compiègne'i vaherahu sõlmimist ja Novembrirevolutsiooni Saksamaal Narvast taganema 28. novembril ning 29. novembril vallutasid Nõukogude Venemaa Punaarmee relvastatud jõudude abil linnas võimu bolševikud, kes moodustasid Narvas Eesti Töörahva Kommuuni.

Next.svg Pikemalt artiklis Narva lahing (1918).

Eesti Vabadussõja käigus, 18/19. jaanuaril 1919, vabastasid Eesti väed ja Soome vabatahtlikud Utria dessandiga linna Nõukogude okupatsioonist.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda., Narva lahing (1919), Viru rinne, Loodearmee

Narva Eesti iseseisvusaastail 1918–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi algusajal likvideeriti sõjajäljed Narvas, laiendati Narva eeslinnu, alustati mahapõlenud Joaoru taashoonestamist. 1930. aastatel loodi Joaorgu supelrand ja korrastati jõeäärt, linn muutus turismikeskuseks. Eesti Vabariigi ajal asus Narvas 1. Jalaväerügement. Haldusreformiga sai Narva 1. mail 1938 teise astme linnaks. Rahvaarv oli 20 000 elanikku. Linnapeaks oli 1940. aastal Johan Hansing.

Narva linna plaan, 1929. aastast
Next.svg Pikemalt artiklis Viru Ingeri.

Narva II maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis 1941. aastal.

Narva oli 1944. aastal kuus kuud rindelinn. Suurem osa Narva hoonetest, sealhulgas ajalooline vanalinn sai kannatada Nõukogude pommirünnakute ja suurtükitule tagajärjel. Olulisi vägesid ega lahinguid linnas siiski ei olnud, need toimusid Narva jõel kas linnast ülal- või allpool. Peamiselt purustasid linna Nõukogude õhurünnakud tühjaks evakueeritud linnale (peamiselt 6. märtsi õhurünnak), samuti mitmete hoonete õhkimine taganevate Saksa vägede poolt. Purustuste tulemusel oli varemeis Peetri eeslinn, Uusküla ja praktiliselt kogu vanalinn, hävitatud olid iidne Narva Börsihoone, kaalukoda, apteek ja paljud teised sajanditevanused majad. Pimeaia ja Suure tänava elamurajoon olid maa pealt pühitud. Narva Hermanni linnuse torn oli nagu maha niidetud. Ainult Kreenholmist oli osa vabrikuhooneid jäänud terveks, Narva raekojast oli pommitamise järel säilinud ainult vundament ja kõrge kivitrepp. Linnas hävis 98,2% elamispinnast. Enne saksa vägede lahkumist, õhkisid need viimasedki säilinud hooned.

Next.svg Pikemalt artiklis Narva lahing (1944).

Narva pärast Teist maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Narva 3550 sõjas purustatud kivihoonest olid taastamiskõlblikud vaid 198 hoonet. Enne sõda Narvas elanud 34 000 elanikust elas pärast sõda, 1946. aastal seal vaid mõni üksik eestlane põhiliselt linna äärealadel. Pärast sõda ei lubatud põliselanikel linna tagasi pöörduda, sest Sillamäele planeeriti rajada salajane uraani rikastustehas ja Narvast pidi saama Sillamäe elamisrajoon. Kuna taheti kiiresti taastada Narva tekstiilitööstuse võimsust, siis toodi linna hulganisti inimesi Venemaalt. 1944. aasta lõpul elas linnas 550 inimest, 5 aasta pärast juba üle 15 000. Narva linna taastasid sõjavangilaagritest vabastatud ja seejärel sundkorras tööpataljonidesse määratud soldatid ja Narva rajatud vangilaagri vangid. Narva piirkonnas asus sõjavangilaager nr 393 ja selle osakonnad.

Narva jõe paremkaldal asuv Jaanilinn eraldati Narvast ja liideti Vene NFSV-ga 1945. aastal. 1946. aastal kehtestati Vene NFSV Leningradi oblasti ja Eesti NSV vahel piir[9] ijoon, millega liideti Narva-tagused vallad Leningradi oblasti koosseisu.

Narva Eesti NSV ajajärgul[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Narva vanalinna oli võimalik taastada ning enamiku majade ja kirikute müürid olid püsti, otsustas uus võim kõik maatasa teha. Alates 1950. aastate algusest varemed õhiti ja suure osa vanalinna asemele ehitati tänapäevased korterelamud. Kirikud lammutati ehitusmaterjaliks. Narva Peetri kiriku kividest ehitati Narva raudteejaam. Üldise lõhkumise käigus lasti õhku ka Aleksandri kiriku kellatorn, mis oli lahingutes terveks jäänud.

Õnneks säilis ja taastati Narva raekoda ning seda tänu tollaste muinsuskaitsjate kavalusele – nimelt väideti nõukogude võimudele, et seal olla novembris 1918 Eesti Töörahva Kommuun välja kuulutatud, mistõttu vajab see kui revolutsioonimälestis säilitamist. Tegelikult ei olnud Töörahva Kommuunil raekojaga mingit sidet, selle kihutuskoosolekuid peeti hoopis Aleksandri kirikus.

1955. aastal suleti Narva jõgi Kreenholmi saarest 250 m (joast 600 m) ülalpool tammiga ja vesi suunati jõe paremal kaldal Ivangorodis rajatud Narva hüdroelektrijaama. Tammi taha tekkis 190 km2 suurune tehisjärv – Narva veehoidla. 1960. aastatel ehitati Narva ja Ivangorodi vahele betoonist Sõpruse sild, anti käiku Balti Soojuselektrijaam ja Baltijetsi tehas.

Viimased sõjast säilinud Püha Antoniuse rooma-katoliku kiriku müürid lammutati 1980. aastal seoses Moskva olümpiamängudega.

Pärast Teist maailmasõda asustati linn peamiselt migrantidega. Endised narvalased, kes pärast sõda soovisid Narva tagasi tulla, ei saanud Narvas elamispinda. Tänapäeval on Narva elanikest eestlasi vaid 4%.

Narva pärast taasiseseisvumist[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aastast on Narva linnapea keskerakondlane Tarmo Tammiste. Enne teda on pärast taasiseseisvumist linna juhtinud Raivo Murd, Eldar Efendijev, Imre Liiv, Tarmo Tammiste ise ja Eduard East.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Bonnell, Russisch-livländische Chronographie, Peterburi 1862, lk. 71
  2. Bonnell, Russisch-livländische Chronographie, Peterburi 1862, lk. 89
  3. Linna arhitektuuri ja ehitusjärelevalve teenistuse ajaloost Narvas, http://www.narvaplan.ee
  4. Jüri Tõnissson, Miks ei taastatud Narva vanalinna?, Kultuur ja Elu 2/2010
  5. Enn Küng, Manufaktuuriettevõtlusest ja veskitest Narva jõel 17. saj. II poolel, Tuna 2009 nr 3, lk 12–33
  6. NARVA KINDLUSTUSED JA LINNUS, Narva Muuseum (vaadatud 4. august 2013
  7. Антс Эрнестович Дауман – как Дауман возвращал Нарву Эстонии
  8. Bolševike võimuhaaramine käis läbi raskuste
  9. :ru:Указ Президиума ВС СССР от 27.08.1946 об установлении границы между РСФСР и Эстонской ССР

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]