Paks Margareeta

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Paks Margareeta
Dicke Margarete
Paks Margareeta ja Stoltingi torn.jpg
Üldinfo
Asukoht Tallinna vanalinn
Liigitus Tallinna linnamüüri kaitseehitis
Ehituse algus 1518
Ehituse lõpp 1529
Aadress Pikk tänav 70, Tallinn
Koordinaadid 59° 26′ 33″ N, 24° 44′ 58,2″ E
Tehniline ülevaade
Ehitusmaterjal paekivi
Projekt ja ehitus
Ehitusinsener Gert Koningk Münsterist

Paks Margareeta on Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud kaitsetorn Tallinna vanalinnas Pika tänava otsas. Seal asub Eesti Meremuuseum.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Paks Margareeta 2011. aastal

Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati Hollandi bastionidesüsteemi järgi[1] Suure Rannavärava eesvärava kolmanda uuendamise käigus 15181529 endise nn Roosiaia kohale. Praeguse nime sai torn 1842. aastal, enne seda kandis torn nime Rosencrantz [2]. Suurtükitorni ehituse kavandas tõenäoliselt Clemens Pale, 1520. aastaist juhtis töid meister Gert Koningk Münsterist, kes oli ametis olnud ka Oleviste kiriku juures. Rekonstrueerimistööd lõpetati täielikult 1531. aastal, põhiliste tööde lõppu (1529) märgib dolomiidist leekestiilis vapitahvel värava esiküljel[2]. Paksu Margareeta ehitamisega lõpeb Tallinna linnamüüri ehitamise ajalugu.

2018. aastal ehitustööde käigus leiti Paksu Margareeta suurtükitornist seni mitte teadaolevaid müürikatkeid, ilmselt Suure Rannavärava varasemasse ehitusetappi kuuluvate müüridega, mis ehitati 15. sajandi keskpaigas ehk enam kui 50 aastat enne Paksu Margareeta suurtükitorni. Tallinna linnamüürii valmimise järel tema algsel kujul, hakati linnas ehitama eeskaitsesüsteemi. Linnamüüri joonel asuvate väravatornide ette ehitati täienevad eesväravad ning on arvatud, et Paksu Margareeta kohal asus üks kahest väiksemast tornist, mis moodustasid Viru väravaid meenutava Suure Rannavärava eesvärava. Säilinud on ka läänepoolne torn teisel pool Suurt Rannaväravat. Paksu Margareeta vundamendi all säilinud müür 16. sajandi algusest kulges teisest, praeguseks hävinud tornist Tallinna sadama suunas. Tõenäoliselt pöördus see ilmselt üsna pea piki looduslikku nõlva Väikese Rannavärava suunas[3].

Suurtükitorn Paks Margareeta ehitati kolmveerandringikujulisena, läbimõõduga 25 m ning seinte paksusega 4,4–6,5 m, kusjuures seinte paksus kahanes astmeliselt ülespoole. Torn oli algselt viiekorruseline, kolm alumist korrust olid mõeldud suurtükkidele, neljas ja viies olid aga masikuliikorrus ning masikuliil asetsev korrus koos arvukate laskeavadega.

Suurtükitorni neljas korrus oli lahtise platvormina, vaid selle äärtes olev kaitsekäik oli katustatud. Torni kõrgus oli maapinna looduslikust langusest tingituna lääneküljel 16 m, idaküljel aga 22 m. Koos Paksu Margareetaga rajati ka 3 m paksune ja 6.8 m kõrgune külgkaitsevall Paksust Margareetast Stoltingi tornini[2].

Aastatel 16401650 rajati Paksu Margareeta kirdenurga ette Hornbastion. 16. sajandi lõpul rekonstrueeriti Hornbastion Suure Rannavärava bastioniks ning on tänaseni säilinud, mattes endasse Paksu Margareeta alaosa[2]. 16831704 rekonstrueeriti ka Paks Margareeta suurtükitorn – algne masikuliikorrus ning sellel asetsenud korrus lammutati ning asendati tavalise suurtükikorrusega, torn ise kaeti kõrge kivikatusega[2].

Pärast Põhjasõda paigutati siia elama sunnitöölised, kes olid rakendatud Tallinna sadama ehitustöödel. 1830. aastatel kohandati torn vanglaks, 1884. aastal ehitati Paksu Margareeta lõunaküljele neljakorruseline paekivist vangla abihoone, mis oli ka esimene algselt vanglaks mõeldud hoone Tallinnas. 1902. aastal likvideeriti Margareeta aias ehk Suure Rannavärava bastioni lähedal asunud vangimaja tarbeks rajatud kapsaaed ja prügila ja rajati vanakraami- ehk "täiturg". Paks Margareeta jäi ka pärast Tallinna Venemaa maakindluste nimekirjast väljaarvamist Insenerikorpuse valdusse ning seda kasutati vanglana.

1917. aasta märtsirevolutsiooni ajal vangla süüdati ja seal asunud poliitvangid vabastati. Tules hävisid torni sisemised puuehitised, keskaegse värava langevõre ning selle tõsteseadeldis. Oletatavaid maa-aluseid vangikonge otsides lõhati torni dünamiidiga[4].

Aastatel 19181922 oli suurtükitorn Sõjaministeeriumi; 1922–1923 Haridusministeeriumi ja 1923–1932 Teedeministeeriumi valduses.

Torni taheti kasutada pöörleva põrandaga tantsupõranda ehitamiseks, kinoks ja lõpuks linna puulaoks. Peale jäi tühjalt ja korrastamata seisvasse torni Tallinna Ajaloomuuseumi rajamise idee. Torni remondi eestvedajaks olid Tallinna Ajaloo Selts ning toonane linnaarhivaar Hugo Peets. 19381940 rekonstrueeriti vangla abihoone ning eesväravahoone Linnamuuseumi ruumideks[2]. Ekspositsioon avati linnarahvale 1940. aasta augustis.

Aastatel 19781980 rekonstrueeriti kogu säilinud kompleks Meremuuseumi tarbeks[2]. Paksus Margareetas paiknevad meremuuseumi näituseruumid, Suure Rannavärava peal ja nurgatornis asuvad personaliruumid.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Künnapi fotod[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Fortifikatsioon
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Paks Margareeta ja Suur rannavärav
  3. Stina Kordemets, Paksu Margareeta torni alt leiti keskaegseid müüriosi, Eesti Päevaleht, September 14, 2018
  4. Paksu Margareeta lahendamata saladus. Rahvaleht, 16. november 1938, nr. 214, lk. 4.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]