Omakaitse (1917–1918)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on vabatahtlikust relvastatud organisatsioonist, mis tegutses Eestis 1917–1918; samanimelise organisatsiooni kohta 1941–1944 vaata artiklit Omakaitse.

Omakaitse
Asutatud 1917
Tegevuse lõpetanud 1918
Peakorter Tallinn
Tegevuspiirkond Eestimaa
Juhtkond Eduard Saarepera
Eugen Wilde (Tallinn, 1918)
Johan Pitka (Tallinn, 1918)

Omakaitse (lühend OK) oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Eestis 19171918.

Kui aastal 1917 pärast Venemaa Veebruarirevolutsiooni riiklikud korrakaitsestruktuurid lakkasid toimimast, moodustati kohalike omavalitsuste alluvuses toimiv Omakaitse (mõnes kohas nimetati seda ka reservmiilitsaks). 1917. aasta märtsi esimestel päevadel oli Sõjatööstuse Komitee moodustanud Tallinnas rahvamiilitsa, kelle etteotsa sai Konstantin Päts, kuid Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu pani Tallinnas ametisse Aleksander Hellati.

Omakaitsel oli 1917. aasta lõpus umbes 10 000 liiget (neist 3200 Tallinnas ja 1400 Tartus). Tallinna 3200 liikme hulgas oli umbes 1500 töölist, 300 kaupmeest, 600 majaperemeest ja 800 äriteenijat. Miilitsa kõrval oli Omakaitse kaalukaks jõuks korra tagamisel linnas.

Omakaitse Tallinnas[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta augusti lõpus toimus Tallinnas advokaat Leonhard Saar-Keerdi korteris koosolek, kus moodustati "Tallinna elanikkude Omakaitse asutav komitee" ja juba 1917. aasta 2. septembril peeti Brookusmäel Eesti Sõjaväelaste Kodu ruumides Eesti tähtsamate asutuste esindajate koosolek, millel toetati kodanikualgatuse korras loodavat korrakaitsestruktuuri.

1917. aasta 18. septembril toimus samas hoones Brookusmäel ka Omakaitse asutamiskoosolek, kus oli esindatud 76 organisatsiooni ja asutust. Koosolekul tunnistati Tallinna Elanike Omakaitse organiseerimise vajalikkust ning võeti vastu Johan Pitka ja Eduard Saarepera koostatud põhikiri. Organisatsiooni nimeks sai „Omakaitse”. Omakaitse Nõukogusse kuulusid kõigi Tallinnas elavate rahvaste esindajad, täidesaatvasse komiteesse valiti linna rahvastiku koosseisule vastavalt 4 eestlast, 2 sakslast, 2 venelast ja 1 juut. Tallinna elanike Omakaitse seltsi ruumid asusid Brokusmäel (Olevimägi) maja nr.10, täidesaatva komitee esimeheks oli Eduard Saarepera ja sekretäriks Leonhard Saar-Keerd.

11. novembril 1917 saadeti Tallinna elanike Omakaitse ja Punakaart Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee korraldusel laiali.[1] ning tehti ettepanek Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogule moodustada Omakaitsest ja Punakaardist, vastavalt Venemaa Ajutise Valitsuse poolt välja antud seadusele töölismiilits[2].

Omakaitse Saksa okupatsiooni ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa okupatsiooni ajal Omakaitse tegevus maakondades keelustati. Tallinna Omakaitse korraldati ümber uue põhikirja järgi ja nimetati Bürgerwehriks ja Bürgerwehr allutati linnapealikule. Juhatuse esimeheks sakslane, abiesimeheks Johan Pitka.

Saksa okupatsiooni ajal moodustati Omakaitsest põranda all tegutsev Eesti Kaitseliit. 11. novembril 1918. aastal tuli Eesti Kaitse Liit põranda alt välja ning Tallinna Omakaitse ühines sellega. Omakaitsest sai Kaitseliit Tallinnas 11. novembril 1918 olid koos nii Eesti põrandaaluste Omakaitseüksuste esindajad kui ka Saksa legaalse omakaitse juhid. Koosolekut juhatas Johan Pitka, koosolek tunnistas Saksa omakaitse lõpetatuks ja Pitka tänas sakslasi koostöö eest ja palus samas sakslastel isiklikud relvad ära anda ja ruumist lahkuda. Samal koosolekul teatas Johan Pitka Eesti Kaitse Liidu asutamisest. Omakaitseüksustest sai Kaitseliidu tuumik.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Protest. (11. novembril 1917 korraldatud revolutsioonikomitee sissetungist Omakaitse ruumidesse)" Teataja, nr 255, 14. november 1917, lk 3
  2. Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee istungi protokoll, 2. november 1917