Aadlilipkond

Aadlilipkond (varem eesti keeles aadlilipp) oli aadli poolt ülal peetav regulaarväeüksus Rootsis ja mõnes teises riigis.

Rootsi

Aadlilipkond eksisteeris Rootsis ja selle valdustes 16.–18. sajandini.

Tegemist oli Rootsi esimese regulaarse ratsaväeüksusega. On oletatud, et ta ulatub tagasi 1280. aasta Alsnö stadga'ni, millega Rootsi aadel vastutasuks oma privileegidele kohustus kuningat sõjas aitama nn ratsateenistusega.

Kindla organisatsiooni andis aadliratsaväele alles Erik XIV 1565. aastal. Nimetus Adelsfanan ('aadlilipkond') võeti kasutusele 1571.

Organisatsioon oli eri aegadel erinev; keskeltläbi vastas aadlilipkond väiksemale ratsaväerügemendile. Kui Rootsi ratsavägi (fanorna) organiseeriti rügementideks, säilitas aadlilipkond oma nime. Kõik ohvitserid olid aadlikud. Gustav II Adolfi ajal oli aadlilipkonnal kolm kompaniid Rootsis ja üks Soomes. Vastavalt 1634. aasta Rootsi valitsemiskorralduse § 31-le” (rootsi: 1634 års regeringsform) oli Rootsi kuningriigis 28 ratsa- ja jalaväerügementi. Aadlilipkonnale omistati kõrgeim positsioon ratsaväes. Aastal 1640 aadlilipkond reorganiseeriti ning juurde tuli neljas kompanii. Pärast 1658. aastat, mil Skåne läks üle Rootsi koosseisu, rajati viies kompanii Skånesse.

Aastal 1680, kui kuningas Karl XI teostas sõjaväereformi uue väkke võtmise süsteemi rajamisega, tagati Karl XI-le 18 000 jalaväelasest ja 8000 ratsaväelasest koosnev professionaalne armee. Sellele võis veel lisada 7000 jala- ja 3000 ratsameest Soomes.

1680. aastatest oli aadlilipkonnas kompaniisid kuus: Upplandi, Soome, Västergötlandi, Södermanlandi, Östergötlandi ja Skåne kompanii. Lipkond tuli kokku ainult sõja korral ning aadli privileegide kohaselt tohtis ta teenida ainult Rootsis. Aastal 1702 laskis Karl XII siiski viia Rootsi kompaniid üle Baltimaadesse. Aadlilipkond osales muu hulgas Lundi lahingus 1676 ja Fraustadti lahingus (Wschowa lahingus) 1706 ning sattus 1709 Perevolotšna all Vene sõjavangi, kuid Poltava lahingus ei osalenud.

Pärast Karl XII surma 1718 lakkas aadlilipkond olemast võitlusvõimeline üksus. Viimast korda kutsuti ta kokku 1743. Liikmete arv oli siis 395. Edaspidi eksisteeris see ainult paberil. Liikmete kohustused piirdusid sellega, et kord aastas tuli teatada kompaniiülemale oma aadress. Nad olid vabastatud teatud maksudest ning neil ei olnud muud sõjaväelist kohustust.

Aadlilipkonna Soome harus oli 155 meest ning neil oli samasugune staatus nagu Rootsi haru liikmetel.

Eesti

Esimene aadlilipkond Eestis oli Eestimaa aadlilipkond, mille käskis moodustada Saksa ordu kõrgmeister Heinrich Dusemer 23. mail 1350. See eksisteeris vaheaegadeta 1712. aastani.

Rootsi ajal olid Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa aadlilipkonnad Eestis samal alusel Rootsi omadega.

Välislingid