Johannes Paulus II
Allikas: Vikipeedia
| Johannes Paulus II | ||||||||||||||||||
 |
||||||||||||||||||
|
Johannes Paulus II (Karol Józef Wojtyła, [k'arol j'uzef voit'õua]; 18. mai 1920 – 2. aprill 2005) oli paavst 1978–2005. Ta oli 264. paavst.
Johannes Paulus II oli ainus slaavlasest paavst ja esimene mitteitaallasest paavst pärast Hadrianus VI-t (1522). Ta on ainus paavst, kes on külastanud Eestit. Ajakiri Time valis ta 1994 aasta inimeseks. Ta oli kõige enam välisvisiite teinud paavst. Karol Wojtyła hüüdnimi oli Lolek.
Karol Józef Wojtyła sündis 18. mail 1920 Poolas Wadowices ühele juudi perekonnale kuulunud majas aadressil Ulica Rynek 2 Poola armee 12. jalaväerügemendi 1.leitnandi Karol Wojtyła (1879–1941) ja Emilia Kaczorowska (1884–1929) 3-lapselises peres noorimana. Ta ristiti 20. juunil 1920 sõjaväekaplani Franciszek Żaki poolt, tema ristivanemad olid Józef Kucmierczyk ja Maria Wiadrowska. Wojtyła sai esimese armulaua mais 1929 ja konfirmeeriti 3. mail 1938 Krakówi peapiiskopi Adam Sapieha poolt, millega seoses võttis ta Karol Hubert Rostworowski järgi oma konfirmatsiooninimeks „Hubert.” Wojtyła teenis kaks aastat Wadowice kirikus altaripoisina. Suvel 1932, mais 1939 ja mais 1942 käis ta palverännakutel Częstochowas. 14. detsembril 1935 sai Wojtyła Neitsi Maarja Seltsi liikmeks.
Wojtyła läbis 20. juunist 17. augustini 1938 Poola armee tööpataljoni koosseisus ajateenistuse, kuid keeldus relva kasutamast ja tulistamast. Juulis 1939 viibis ta taas sõjaväelisel väljaõppel.
1938 kolis ta koos isaga Krakówisse. 6. veebruaril 1939 ühines ta Krakówis üliõpilasseltsi euharistliku halastusosakonnaga. Veebruaris 1940 kohtus ta Jan Tyranowskiga, kes mõjutas tema usulisi veendumusi ja kelle mõjul liitus Wojtyła põrandaaluse usurühmaga Zywy Rózaniec. 1941 liitus ta salaorganisatsiooniga Unia. 1942 aastast jätkas ta õpinguid põrandaaluses seminaris. 29. veebruaril 1944 sai ta löögi Saksa veoautolt ja viibis haiglas 12. märtsini 1944.
11. novembril 1944 tehti Wojtyłale tonsuur, 17. detsembril 1944 ja 21. detsembril 1944 sai ta madalamad vaimulikupühitsused. 13. oktoobril 1946 ordineeriti ta kardinal Adam Sapieha poolt alamdiakoniks, 20. oktoobril 1946 diakoniks ja 1. novembril 1946 preestriks. 2. novembril 1946 pidas ta Krakówi katedraalis püha Leonardi krüptis oma esimese missa.
Nii piiskopi kui peapiiskopina osales Wojtyła 1962–1965 Teisel Vatikani oikumeenilisel kirikukogul, andes oma panuse kirikukogu mõjukate dokumentide, nagu usuvabaduse dekreedi Dignitatis Humanae ja kiriku pastoraalse konstitutsiooni Gaudium et Spes koostamisele.
Piiskop Wojtyła külastas Ameerika Ühendriike, Lähis-Ida, Aafrikat, Aasiat ja Austraaliat.
Wojtyła osales 29. septembrist 29. oktoobrini 1967, 30. septembrist 6. novembrini 1971, 27. septembrist 26. oktoobrini 1974 ja 30. septembrist 29. oktoobrini 1977 maailma piiskoppide sinodil. Ta osales 1976 Philadelphias toimunud armulauakongressil.
Ta valdas lisaks emakeelele 8 võõrkeelt: hispaania, inglise, itaalia, ladina, portugali, prantsuse, saksa ja vene keelt.
Kardinal Wojtyła osales 2 konklaavil 1978. Enne teda osales viimase paavstina 2 konklaavil Gregorius XVI.
[redigeeri] Hariduskäik
- 15. september 1926 – jaanuar 1931 Wadowice Marcin Wadowita-nimeline algkool
- Jaanuar 1931 – 14. mai 1938 Wadowice Marcin Wadowita-nimeline poiste keskkool
- 22. juuni 1938 – november 1939 Krakówi Jagellooni ülikooli filosoofiateaduskond, poola keel ja kirjandus
- 1939 jätkas õpinguid põrandaalustel kursustel
- 1942–1944 õpingud põrandaaluses seminaris
- Jaanuar 1945 – august 1946 Krakówi ülikooli teoloogiateaduskond
- 26. november 1946 – 19. juuni 1948 Roomas paavstlik Angelicum Athenaeum, õppis filosoofiat, (kaitses 14.– 19. juunil 1948 oma väitekirja Risti Johannese usudoktriini teemal)
- 16. detsember 1948 Krakówi ülikoolis teoloogiamagister
- 1957 Lublini katoliiklik ülikool, filosoofiadoktor, (kaitses tööd Max Scheleri vaadetest)
[redigeeri] Ametid
- 1938–1939 vabatahtlik raamatukogutööline Krakówi ülikoolis
- August 1940 Krakówi eeslinna restoranis toitude etteandja
- September 1940 – 1941 Solvay vabrikule kuulunud Zakrzóweki paekarjääri tööline
- 1941– 1944 Borek Faleckis Solvay vabriku veepuhastusjaama tööline
- 1948 – 17. märts 1949 Niegowici preester (ristis 48 last ja sõlmis 13 abielu)
- 1949 – 1. september 1951 Krakówi Święty Floriani koguduse preester
- 1954–1958 õpetas Lublini katoliiklikus ülikoolis; Częstochowa, Krakówi ja Katowice seminarides ning Krakówi ursuliinide konvendis eetikat.
- 1. detsember 1956 – 15. november 1957 Lublini katoliikliku ülikooli eetikaprofessor
- 15. november 1957 – märts 1958 Lublini katoliikliku ülikooli dotsent
- 4. juuli 1958 – 13. jaanuar 1964 Ombi titulaarpiiskop ja Krakówi abipiiskop (pühitseti piiskopiks 28. septembril 1958)
- 16. juuni 1962 – 13. jaanuar 1964 Krakówi kapitulaarvikaar
- 13. jaanuar 1964 – 16. oktoober 1978 Krakówi peapiiskop
- 26. juuni 1967 – 16. oktoober 1978 San Cesareo in Palatio kardinalpreester
[redigeeri] 1978. aasta teine konklaav
Johannes Paulus II valiti paavstiks 16. oktoobril 1978 ja pühitseti ametisse 22. oktoobril, mil ta pidas jutluse sõnumiga „Ärge kartke!“ Ta on jäänud ainsaks paavstiks, kes oma ametissepühitsemisel võttis kardinalide õnnitlused vastu seistes, mitte istudes. Ta valis oma paavstinime Johannes Paulus I järgi. Johannes Paulus II sai paavstiks 58-aastaselt, olles noorim paavst pärast Pius IX.
14. – 16. oktoobrini 1978 kestnud konklaavil osalesid 111 kardinali. Konklaavil olid peamised soosikud kardinal Giuseppe Siri ja kardinal Giovanni Benelli. Kui kumbki soosik ei saanud vajalikul arvul hääli, tegi kardinal Franz König ettepaneku valida paavstiks mitteitaallane. Vajalikku häältehulka ei saadud seni kokku, kuni kardinal Sebastiano Baggio asus toetama kardinal Wojtyłat. Ta osutus valituks konklaavi 8 voorus kompromisskandidaadina, saades 97 häält. 16. oktoobril kell 18:18 kohaliku aja järgi anti konklaavi otsusest Sixtuse kabelis teada valge suitsuga ja uus paavst ilmus paavstipalee palkonile kell 19:15.
[redigeeri] Välispoliitilised suhted
[redigeeri] Vatikani siseriiklikud otsused
Johannes Paulus II ajal oli suurim finantsskandaal Vatikanis 1981–1982 peapiiskop Paul Marcinkuse poolt juhitud Vatikani panka tabanud skandaal.
26. novembril 2000 kehtestati paavsti otsuse alusel Vatikani uus põhiseadus, mis jõustus 22. veebruaril 2001.
[redigeeri] Pastoraalsed visiidid
Johannes Paulus II tegi 104 pastoraalset visiiti väljaspool Itaaliat, mille käigus ta külastas 129 riiki, sealhulgas Eestit. Ta tegi Itaalias 146 pastoraalset visiiti ja Roomas 748 pastoraalset visiiti. Seni polnud ükski paavst nii palju reisinud. Esimest korda mõnda riiki saabununa suudles paavst selle riigi maapinda, kuid alates 2000 ta seda toimingut terviseprobleemide tõttu enam ei teinud.
[redigeeri] Atentaadid
[redigeeri] 1981. aasta atentaat
Johannes Paulus II liikus enne Vatikanis peetavat üldaudientsi 13. mail 1981 Püha Peetruse väljakul spetsiaalse autoga missale kogunenud rahva hulgas, kui umbes kella 17.15 paiku kohaliku aja järgi tulistas Mehmet Ali Ağca 9 mm Browningist tema suunas kaks lasku, millest üks tabas paavsti kõhtu ja teine vasakusse kätte. Tulistamises said haavata ka turistid Ann Odre ja Rose Hall. Teine atentaadis osaleja Oran Celik pidi lõhkama pommid, kuid ei teinud seda. Ağca taskust leiti varem valmiskirjutatud kiri, milles ta kinnitas oma teo motiivina, et tappis paavsti protestiks Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide imperialismi vastu ning protestiks El Salvadoris ja Afganistanis toimuva genotsiidi vastu.
Paavsti opereeriti Gemelli haiglas mitu tundi ja ta viibis haiglas kolm nädalat. Ağcale mõisteti 22. juulil 1981 eluaegne vanglakaristus. 27. detsembril 1983 kohtus Johannes Paulus II Ağcaga ja andestas talle. Paavsti palvel anti 14. juunil 2000 Ağcale amnestia ja ta siirdus Türgisse. 1985 toimus Itaalias atentaadikatse asjus uus kohtuprotsess, et uurida Bulgaaria eriteenistuse seotust atentaadikatsega, kuid süütõendite vähesuse tõttu ei suudetud seda kahtlustust tõestada.
Atentaadi uurimise muutsid raskeks Ağca pakutud erinevad vastuolulised versioonid. Esmalt kinnitas ta, et on PVO liige, seejärel seostas oma tegevust Bulgaaria eriteenistusega, Itaalia salateenistusega ja CIAga. Tema tegevust on seostatud ka Nõukogude Liidu poliitikaga ja Vatikani panga reformimispüüetega.
[redigeeri] 1982. aasta atentaat
Johannes Paulus II viibis 12. mail 1982 palverännakul Fatima basiilikas, kui teda ründas täägiga relvastatud endine preester Juan María Fernández y Krohn, kes protesteeris Teise Vatikani oikumeenilise kirikukogu sätestatud muudatuste vastu. Turvamehed tõrjusid rünnaku, mistõttu paavst viga ei saanud.
[redigeeri] Teised atentaadid
16. veebruaril 1981 plahvatas Pakistanis Karachis enne paavsti peetud missa algust pomm (teistel andmetel granaat).
Novembris 1982 hoiti Hispaanias ära ETA rünnak paavsti vastu.
1. veebruaril 1983 arreteeriti Itaalias narkoäriga tegelenud türklane Mustafa Savas, kes oli kavatsenud mais korraldada atentaati paavsti vastu.
Märtsis 1983 avastati El Salvadoris paavsti vastu suunatud vandenõu.
Juulis 1983 taheti paavstile Poolas korraldada atentaati.
6. mail 1984 sihtis Sŏuli katedraali ees paavsti mängupüstoliga Lõuna-Korea tudeng.
Mais 1986 arreteeriti Amsterdamis türklane, kes kavatses paavsti tappa.
25. novembril 1986 vahistati Brisbane'is austraallane nelja molotovi kokteiliga, kes kavatses paavsti üllatada.
Al-Qā‘idah kavatses paavsti tappa jaanuaris 1995 Filipiinidel, kuid atentaadi ettevalmistuskohas puhkes 6. jaanuaril 1995 tulekahju. Seda atentaati seostati Ramzi Youssefiga, kes oli 1993 Maailma Kaubanduskeskuses toimunud plahvatuse korraldajaks.
12. aprillil 1997 avastati paavsti visiidil Bosnia ja Hertsegoviinasse 23 tankitõrjemürsku silla alt, mida paavsti autokolonn pidi ületama.
14. mail 1997 teatas Liibanoni julgeolekuteenistus, et avastati vandenõu, mille raames taheti paavsti lennukit rünnata Liibanonis rakettidega.
10. novembril 2002 avaldas ajaleht The Sunday Times artikli "Mastermind of 9/11 plotted to kill Pope", mille väitel kavatseti paavsti tappa 1999 Filipiinidel, kuid see visiit jäi tookord paavsti viletsa tervise tõttu ära. Teistel andmetel oli tegu 1995 plaanitud katsega.
Juunis 2003 ähvardasid islamiäärmuslased paavsti tappa Horvaatias. Bosnias ja Hertsegoviinas tehti samal ajal mitmeid ähvardusi võltspommidega.
[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega
| Kuuria | ||||||||
|
Üldkiriklikud sätted
Johannes Paulus II taunis preestrite osalemist poliitikas. Ta rõhutas 25. märtsil 1992 avaldatud apostellikus üleskutses Pastores dabo preestrite koolitust.
27. märtsil 1980 saatis ta läkituse Ukraina piiskoppidele,
10. märtsil 1986 kohtus ta Itaalia sõjaväekaplanitega,
Kuuria
Johannes Paulus II erasekretär oli Stanisław Dziwisz.
Johannes Paulus II reorganiseeris 26. juunil 1988 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga Pastor bonus kuuria.
Ta määras kardinalide kolleegiumi dekaaniks 19. detsembril 1986 Agnelo Rossi, 5. juunil 1993 Bernardin Gantini ja 30. novembril 2002 Joseph Ratzingeri.
Ta määras Vatikani riigisekretäriks 8. aprillil 1984 Agostino Casaroli ja 29. juunil 1991 Angelo Sodano.
Ta määras camerlengoks 5. mail 1979 Paolo Bertoli, 25. märtsil 1985 Sebastiano Baggio ja 5. aprillil 1993 Eduardo Martinez Somalo.
Ta määras Rooma kardinalvikaariks 1. juulil 1991 Camillo Ruini.
Ta määras 25. novembril 1981 Joseph Ratzingeri Usudoktriini kongregatsiooni prefektiks.
Aafriklaste Misjoni Selts
Ta saatis 23. oktoobril 1986 ja 15. juunil 1991 läkituse Aafriklaste Misjoni Seltsi (S.M.A.) üldkapiitlil osalejatele. Ta saatis 19. mail 1995 läkituse misjonäridele.
Anna ordu
Paavst saatis 31.detsembril 1990 ja 19. detsembril 2002 läkituse Anna ordu nunnadele ning 20. jaanuaril 1997 ordu üldkapiitlil osalejatele.
Augustiinlased
Ta kohtus 28. aprillil 1979 augustiinlastega. Ta saatis 7. mail 1982, 10. juulil 1984, 14. novembril 1987, 26. septembril 1989, 23. septembril 1995, 22. jaanuaril 2001, 7. septembril 2001 ja 11. oktoobril 2001 augustiinlastele läkitusi.
Barnabiidid
Ta saatis barnabiitidele 8. juulil 2000 ja 6. juulil 2002 läkitusi.
Basiliaanid
Ta saatis 14. veebruaril 1980, 9. juulil 1982 ja 8. juulil 2000 läkitusi Josafati basiliaanide ordu üldkapiitlil osalejatele. Ta külastas 11. juunil 1999 Varssavis basiliaanide kirikut.
Benediktiinid
Paavst kohtus 21. märtsil 1980 Monte Cassino kloostri abtiga, 23. märtsil 1980 Norcia ja Spoleto benediktiinidega, 19. märtsil 1986 Prato benediktiinidega ja 8. mail 1986 Cesena benediktiinidega,
Ta saatis 22. mail 1980 läkituse Itaalia benediktiinidele, 21. septembril 1980 benediktiini abtidele, 5. septembril 1982 Camaldoli munkadele, 2. septembril 1984 Alatri benediktiinidele, 15. juunil 1985 Vittoria Veneto benediktiinidele, 29. märtsil 1985 benediktiinidele, 26. septembril 1988 benediktiini abtidele, 14. juulil 1991 Aosta benediktiinidele, 19. märtsil 1993 Farfa benediktiinidele, vallombrosaanide benediktiini abtile 21. märtsil 1999, benediktiinide kongressile 8. septembril 2000, Itaalia benediktiinidele 7. septembril 2000, silvestriini benediktiinidele 8. septembril 2001, benediktiini konföderatsiooni kongressile 23. septembril 2004 ja Monte Cassino abtile 21. märtsil 2004.
Paavst külastas 17. septembril 1993 Camaldoli kloostrit,
Ta saatis 28. veebruaril 1979 läkituse Camaldolese nunnadele, 16. jaanuaril 1989 Itaalia benediktiinide abtissidele, 14. oktoobril 1999 ja 25. augustil 2000 benediktiini nunnadele.
Bernardiinid
Ta saatis 11. veebruaril 2003 läkituse bernardiinidele.
Birgitiinid
Ta saatis 5. veebruaril 1998 ja 3. oktoobril 2002 läkituse birgitiinidele ning birgitiinide üldkapiitlil osalejatele 9. veebruaril 2004.
Bosco salesiaanid
Paavst saatis 1. mail 1990, 1. aprillil 1996, 13. novembril 2000 ja 12. aprillil 2002 läkitused Bosco salesiaanidele.
Dominiiklased
Paavst saatis 5. septembril 1983 läkituse dominiiklaste üldkapiitlil osalejatele, 26. mail 1984 nunnadele, 19. märtsil 1986 Prato dominiiklastele, nunnadele 5. jaanuaril 2001 ja dominiiklastele 15. veebruaril 2002.
Egidio liikumine
Paavst saatis 6. veebruaril 1988, 25. märtsil 1989, 14. aprillil 1990, 18. aprillil 1992, 10. aprillil 1993 ja 8. veebruaril 2002 läkitused Egidio liikumise liikmetele.
Eliisabeti nunnaordu
Paavst saatis 14. novembril 1998 läkituse Eliisabeti nunnaordule ja üldkapiitlil osalejatele 15. novembril 2004.
Focolare
Paavst saatis 21. veebruaril 1982, 19. augustil 1984, 6. veebruaril 1997 ja 30. detsembril 1998 läkituse Focolare liikumise liikmetele. Ta kohtus 11. veebruaril 1988 ja 13. veebruaril 2003 Focolare liikumise piiskoppidega.
Frantsiskaanid
Paavst saatis oma läkitused frantsiskaanide üldkapiitlil osalejatele 21. juunil 1979, 19. mail 1983, 14. juunil 1988 ja 7. juunil 2001. Ta saatis läkitused 8. märtsil 1982, 15. juunil 1989 ja 22. novembril 2002 frantsiskaanide kolmanda ordu assambleel osalejatele. Ta saatis 9. juulil 1983, 27. mail 1989 ja 12. juunil 1995 läkitused frantsiskaani konventuaalide üldkapiitlil osalejatele.
Ta külastas 18. mail 1982 Portugali frantsiskaane ja 22. veebruaril 1992 Senegalis frantsiskaanide nunnakloostrit,
Ta saatis läkitused erinevatele frantsiskaanide kogudustele 29. märtsil 1980, 15. novembril 1980 29. oktoobril 1981, 2. jaanuaril 1983, 27. veebruaril 1986, 23 mail 1987, 31. detsembril 1990, 10. jaanuaril 1993, 17. septembril 1993, 17. juunil 1995, 24. juunil 1995, 2. mail 1997, 5. mail 1997, 9. mail 1998, 28. oktoobril 1999 ja 17. veebruaril 2001.
Ta saatis 12. novembril 1986 läkitused frantsiskaani nunnadele, 11. juunil 1988 Montevergine klarisside kloostri nunnadele, 19. detsembril 1994 frantsiskaani Alcantarine nunnadele, 3. juunil 1995 Assisi klarissidele, teistele nunnadele 15. novembril 1999, 15. juunil 2000, 17. juunil 2000 ja 6. juulil 2001.
Ta saatis 23. septembril 1991, 2. augustil 1999 ja 4. juunil 2003 läkitused frantsiskaanide generaalministrile ning konventuaalide generaalministrile 17. märtsil 2003.
Gabrielliidid
Paavst saatis 5. jaanuaril 1989 läkituse gabrielliitide üldkapiitlile ja gabrielliitidele 7. jaanuaril 1995.
Halastuse misjonärid (Ema Teresa ordu)
Paavst kohtus 13. detsembril 1979, 15. detsembril 1981 ja 3. veebruaril 1986 Ema Teresaga. Ta saatis 5. septembril 2000 läkituse orduliikmetele.
Jesuiidid
Johannes Paulus II nõudis 1979 jesuiitide ülemkindralilt Pedro Arrupelt sekularismi likvideerimist jesuiitide seast ja vabastusteoloogia toetamise lõpetamist. 21. septembril 1979 saatis paavst kirja jesuiitide juhtkonnale. 1981 sai Arrupe ajurabanduse, tema tegevus ülemkindralina peatati ning jesuiidid määrasid tema asemele kohusetäitjaks generaalvikaar Vincent O'Keefe. Paavst ei tunnustanud O'Keefe ametit, vaid määras oma esindajateks Paolo Dezza ja Joseph Pittau. Paavst saatis 27. veebruaril 1982 kirja jesuiitide provintsiaalidele. Märtsis 1982 peeti Frascatis jesuiitide kongregatsioon. Dezza otsustas kokku kutsuda üldkongregatsiooni, kus 13. septembril 1983 valiti uueks ülemkindraliks Peter Hans Kolvenbach. Paavsti tegevust taunisid mitmed teoloogid, nagu Karl Rahner.
Paavst saatis 5. oktoobril 1986 kirja Kolvenbachile ja 5. jaanuaril 1995 jesuiitidele
Joosepi kongregatsioon
Paavst saatis 1. detsembril 1978 läkituse Püha Joosepi kongregatsioonile (C.S.J.).
Jumala Johannese hospitalliidid
Paavst saatis läkitused 7. mail 1987 ja 2. detsembril 1995 hospitalliitidele (O.H.), 25. novembril 1988 üldkapiitlil osalejatele ja 22. oktoobril 1997 ülempriorile.
Kamilliaanid
Paavst saatis läkitused kamilliaanidele (O.S.C.) 7. mail 1987, 20. mail 1989, 19. mail 1995, 15. mail 2000 ja nunnadele 15. juunil 2002.
Kanossiaanid
Paavst saatis 25. märtsil 1996 läkituse kanossiaanide üldkapiitlil osalejatele ja kanossiaanidele 16. veebruaril 2002.
Kapitulaarid
Paavst saatis läkitused kapitulaaridele 22. juunil 1985 ja 14. oktoobril 1988.
Kaputsiinid
Paavst saatis läkitused kaputsiinide üldkapiitlil osalejatele 5. juulil 1982, 12. juulil 1988, 1. juulil 1994 ja 25. oktoobril 2004. Ta kohtus 1. märtsil 1984 kaputsiinide juhtidega ja 28. septembril 1984 kaputsiinide ordumeistriga.
Ta saatis läkitused 31. oktoobril 1998 kaputsiini nunnadele, kaputsiinidele 7. juulil 2000 ja 7. veebruaril 2002 ning Itaalia kaputsiinidele 29. oktoobril 2003/
Karmeliidid
Paavst saatis läkitused 2. juunil 1980 Lisieux' karmeliitidele, 29. septembril 2000 ja 26. märtsil 2001 karmeliitidele. Ta saatis läkitused 4. mail 1985, 29. septembril 1989, 22. aprillil 1991, 23. septembril 1995 ja 9. novembril 2004 karmeliitide üldkapiitlil osalejatele.
Ta kohtus 7. mail 1980 Nairobi karmeliitidega, 20. juunil 1992 Lodis karmeliitidega ja paljasjalgsete karmeliitide ordukindrali Camillo Macisega 29. aprillil 2003].
Kartuuslased
Paavst saatis 5. oktoobril 1984 läkituse Calabria kartuuslastele ja kartuuslaste ülemkindralile 15. mail 2001.
Klaretaanid
Paavst saatis 13. oktoobril 1979, 21. septembril 1985 ja 8. septembril 2003 läkitused klaretaanide üldkapiitlil osalejatele. Ta saatis 19. septembril 1991 ja 22. septembril 1997 läkitused klaretaanidele.
Kolbe misjonärid
Johannes Paulus II tunnustas Kolbe misjonäre 25. märtsil 1992. Ta saatis 19. juunil 2000 misjonäridele läkituse.
Komboniaanid
Paavst saatis läkitused 7. mail 1987, 20. septembril 1991, 30. oktoobril 1992 ja 9. oktoobril 1998 komboniaanidele.
Kristuse Leegion
Paavst saatis Kristuse Leegionile läkitused 4. jaanuaril 2001, 30. novembril 2004 ja 31. jaanuaril 2005.
Kristlike Vendade kongregatsioon
Paavst saatis läkitused 16. mail 1986 ja 22. märtsil 2002 Kristlike Vendade kongregatsiooni (Congregatio Fratrum Christianorum) üldkapiitlil osalejatele, 25. märtsil 1988 Ploërmeli kristlike vendade üldkapiitlil osalejatele.
Loreto instituut
Paavst saatis 8. septembril 1979 läkituse Loreto Francesco Baracca instituudile.
Malta ordu
Paavst kohtus 9. juulil 1979, 26. juunil 1984, 4. juulil 1988, 19. oktoobril 2000 ja 22. juunil 2004 Malta ordu suurmeistriga. Ta saatis Malta ordu liikmetele 24. juunil 1999 läkituse.
Mariaanid
Paavst saatis läkitused mariaanidele 6. juulil 1984, 30. juunil 1987, 22. juunil 1993 ja 1. juulil 1999.
Mariannhilli misjonärid
Paavst saatis Mariannhilli misjonäridele 29. oktoobril 2002 läkituse.
Maristid
Paavst saatis 26. oktoobril 1985 läkituse maristide üldkapiitlil osalejatele ja 15. oktoobril 1993 maristidele.
Mertsedariaanid
Paavst saatis 22. mail 1986 ja 25. mail 1998 läkitused mertsedariaanide (O. de M.) üldkapiitlil osalejatele.
Minimi ordu
Paavst saatis läkitused Minimi ordule 24. mail 1996, 3. juulil 2000 ja 14. septembril 2002. Ta kohtus Minimi ordu ülemkindraliga Giuseppe Fiorini Morosiniga 1. aprillil 2003.
Neokatehumenaalne Tee
Johannes Paulus II tunnustas 30. augustil 1990 Neokatehumenaalse Tee liikumist ja kinnitas 29. juunil 2002 Neokatehumenaalse Tee liikumise esialgse põhikirja. 17. jaanuaril 1994 saatis paavst neokatehumeenidele eriläkituse.
Ta kohtus 5. septembril 1979 ja 2. novembril 1980 liikumise rajajatega.
Ta saatis 4. novembril 1979, 18. novembril 1979, veebruaris 1980, 2. novembril 1980, 14. detsembril 1980, 7. jaanuaril 1982, 7. märtsil 1982, 10. veebruaril 1983, 4. detsembril 1983, 23. märtsil 1984, 25. septembril 1984, 2. detsembril 1984, 3. märtsil 1985, 9. detsembril 1985, 4. mail 1986, 27. märtsil 1987, 26. aprillil 1987, 12. detsembril 1987, 27. jaanuaril 1988, 31. jaanuaril 1988, 10. aprillil 1988, 30. detsembril 1988, 3. jaanuaril 1991, 28. märtsil 1993, 20. juunil 1993, 12. Detsembril 1994, 24. jaanuaril 1997 ja 21. septembril 2002 neokatehumeenide kogudustele läkitusi.
Notre Dame institutsioonid
Paavst saatis Notre Dame de Salette misjonäridele 5. novembril 1992 läkituse, 4. mail 2000 läkituse ja kongregatsiooni üldkapiitlil osalejatele 11. oktoobril 2004 läkituse.
Olivetiaanid
Paavst saatis 1. augustil 1998 läkituse olivetiaanidele.
Opus Dei
Paavst kinnitas 28. novembril 1982 avaldatud apostellikus konstitustsioonis Ut sit validum Opus Dei personaalprelatuuri. Ta alustas Josemaría Escrivá kanoniseerimisprotsessi ja kuulutas ta pühakuks 6. oktoobril 2002. Paavst ordineeris piiskopiks Álvaro del Portillo ja Javier Echevarria. Ta kohtus 16. augustil 1982 Opus Dei liikmetega, saatis 23. augustil 1990 läkituse Opus Dei naisliikmetele ja Opus Dei noortele 29. märtsil 1994. Ta saatis 12. jaanuaril 2002 läkituse Opus Dei rajaja Escrivá sünniaastapäeva puhul peetud kongressil osalejatele.
Oratoorium
Ta saatis läkituse Filippo Neri oratooriumile 5. oktoobril 2000.
Pallottiinid
Paavst saatis 6. oktoobril 1998 ja 14. oktoobril 2004 läkitused pallottiinidele.
Passionistid
Paavst saatis läkitused 1. oktoobril 1984 passionistidele, 17. detsembril 1999 passionistide nunnade üldkongregatsioonil osalejatele ja passionistide ülemkindralile 25. augustil 2000.
Pauliinid
Ta saatis läkitused pauliinidele 31. märtsil 1980, 21. märtsil 1983, 19. juunil 1983, 22. märtsil 1986, 13. aprillil 1992, 15. mail 1998 ja 13. septembril 2001. Ta saatis läkitused üldkapiitlil osalejatele 4. septembril 1995 ja 13. mail 2004.
Peter Claveri misjonärid
Ta saatis 14. oktoobril 1995 läkituse Peter Claveri misjonäride üldkapiitlil osalejatele ja kohtus misjonäridega 29. aprillil 1994.
Piaristid
Ta saatis 24. juunil 1997 kirja piaristide ülemale ja 5. juulil 1997 piaristide üldkongregatsioonil osalejatele.
Premonstratensiaanlased
Ta saatis läkituse premonstratensiaanlaste üldkapiitlil osalejatele 29. septembril 2003.
Providentsiaalid
Ta saatis üldkapiitlil osalejatele 16. mail 1992, 30. mail 1992, 24. mail 1993 ja 18. mail 1998 läkitused. Ta saatis 7. oktoobril 1997 läkituse providentsiaalide ülemale.
Püha Haua rüütliordu
Ta saatis läkitused Püha Haua rüütliordule 26. märtsil 1981, 11. detsembril 1983, 24. aprillil 1993, 17. oktoobril 1998, 2. märtsil 2000 ja 16. oktoobril 2003.
Püha Vaimu kongregatsioon
Paavst saatis läkituse Püha Vaimu kongregatsiooni ülemkindralile 24. mail 2002 ja 26. mail 2003. Ta saatis 28. juunil 1996 läkituse Püha Vaimu kongregatsiooni misjonäridele.
Pühima Perekonna kongregatsioonid
Ta saatis 20. novembril 1987 läkitused Pühima Perekonna nunnaordu üldkapiitlil osalejatele ja Pühima Perekonna munkade ülemkindralile 22. juunil 2001.
Pühima Südame institutsioonid
Paavst kohtus 2. juunil 1991 Poolas ordu nunnadega ja 4. juunil 1995 Brüsselis kongregatsiooni liikmetega. Ta saatis läkituse 22. juunil 1979 üldkapiitlil osalejatele, 8. septembril 1987 misjonäridele; 31. mail 1991, 15. oktoobril 1994, 25. märtsil 1996 ja 30. mail 1997 kongregatsioonile; misjonäridele 2. detsembril 1999 ja 4. juulil 2002, üldkapiitlil osalejatele 10. juunil 2003 ja kongregatsioonile 21. septembril 2000. Ta saatis 15. septembril 2001 läkituse preestritele.
Pühima Vere kongregatsioonid
Ta saatis 19. oktoobril 1989 ja 5. juulil 1999 läkitused kongregatsioonidele.
Redemptoristid
Ta saatis läkitused redemptoristide üldkapiitlil osalejatele 6. detsembril 1979 ning redemptoristidele 18. novembril 1985, 24. mail 1987 ja 3. oktoobril 2003.
Rogatsionistid
Ta saatis 23. aprillil 1983, 26. juulil 1997, 6. detsembril 2001 ja 10. juulil 2004 läkitused rogatsionistidele.
Rosminiaanid
Ta saatis 26. septembril 1998] läkituse rosminiaanidele.
Saksa ordu
Ta saatis 11. veebruaril 1991 läkituse Saksa ordule.
Salesiaanid
Paavst saatis läkitused salesiaanidele 5. mail 1979, 3. aprillil 1984, 27. aprillil 1985, 24. augustil 1989, 9. november\9. novembril 1990, 24. jaanuaril 1991, 27. mail 2000 ja 26. veebruaril 2002.
Schönstatti preestrid
Paavst saatis 28. novembril 1980 läkituse Schönstatti preestrite üldkapiitlil osalejatele, 19. detsembril 1993 ja 17. aprillil 1998 preestritele.
Serra Internazionale liikumine
Paavst saatis 29. märtsil 1980 läkituse Serra Internazionale liikumisele
Skalabriniaanid
Paavst saatis 16. oktoobril 1986 läkituse skalabriniaanide üldkapiitlil osalejatele ja skalabriniaanidele 9. veebruaril 2001.
Stigmatiini vennad
Ta saatis läkituse stigmatiini vendadele 12. veebruaril 2000.
Teatiinid
Paavst saatis 23. oktoobril 1993 läkituse teatiinidele.
Trinitariaanid
Paavst saatis 29. mail 1989 läkituse trinitariaanide üldkapiitlil osalejatele ja trinitariaanidele 15. juunil 2001.
Tsistertslased
Paavst saatis läkitused 17. detsembril 1987 tsistertslastele, 8. septembril 1995 tsistertslaste üldkapiitlil osalejatele, 18. augustil 1997 Itaalia tsistertslaste abtpresidendile, 6. märtsil 1998 tsistertslastele, 25. septembril 1998 tsistertslaste abtissidele ja tsistertslastele 19. septembril 2002.
Ursuliinid
Paavst külastas 22. mail 1983 ursuliinide konventi Milanos ja 1. juulil 1995 Bratislavas ursuliinide kirikut. Ta saatis ursuliinidele läkitused 23. juunil 1980, 29. mail 1984, 12. oktoobril 1995, 18. juulil 2002 ja 27. augustil 2003.
Vincenzo Pallotti apostolaat
Ta saatis Vincenzo Pallotti apostolaadile 2. novembril 1985 läkituse.
Vintsentiinid
Ta saatis 11. jaanuaril 1980, 28. aprillil 1983, 20. juunil 1985, 27. mail 1991 ja 6. novembril 1995 läkitused Vincent de Pauli poolt rajatud kongregatsiooni nunnadele, 30. juunil 1986 Vincent de Pauli institutsioonide kongressil osalejatele ja Vincent de Pauli Seltsi presidendile 14. veebruaril 2001.
Vennaskonnad
Paavst saatis 3. mail 1981 läkituse Famiglie Nuove liikumise esindajatele, 27. septembril 1986 läkituse Charles de Foucauld poolt rajatud institutsioonile (Petits Frères de Jésus), 12. juulil 1988 Halastuse Vendade kongregatsiooni üldkapiitlil osalejatele, 11. juulil 1988 San Viatore institutsiooni üldkapiitlil osalejatele, 9. novembril 1988 Marcellina kongregatsioonile, 5. jaanuaril 1989 Siena Katariina kongregatsioonile, 27. oktoobril 1989 Maarja Teenrite üldkapiitlil osalejatele, 14. mail 1993 Jean-Baptiste de La Salle rajatud kongregatsiooni (Frères des Écoles chrétiennes, F.E.C.) üldkapiitlil osalejatele, 19. juunil 1993 Consolata nunnade üldkapiitlil osalejatele, 2. juunil 1993 Kõige Pühima Sakramendi kongregatsioonile, 30. oktoobril 1993 Sources Chretiennes instituudi liikmetele, Joosepi oblaatidele 3. veebruaril 1994, 2. jaanuaril 1995 Siena Katariina misjonäride nunnadele, 19. mail 1995 Jeanne Antida Thouret kongregatsiooni nunnadele, Paul de Chartres nunnade üldkapiitlile 30. septembril 1995, 16. detsembril 1995 Carlo Borromeo misjoninunnadele, 5. jaanuaril 1998 Mantellate nunnadele, 30. aprillil 1999 Capitano ja Gerosa nunnaordudele, 30. juunil 1999 Caburlotto instituudile, 5. juulil 1999 Consolata misjonäride nunnadele, Joosepi oblaatidele 17. veebruaril 2000, Cantalice nunnadele 16. juunil 2000, Cottolengo institutsioonile 2. septembril 2002 ja Siena Katariina nunnadele 11. aprillil 2003.
[redigeeri] Liturgilised otsused
Johannes Paulus II rõhutas 16. oktoobril 1979 avaldatud apostellikus üleskutses Catechesi tradendae katehheesi tähtsust.
25. jaanuaril 1983 avaldati uus kanoonilise õiguse koodeks, mille puhul paavst avaldas 11. oktoobril 1992 apostelliku konstitutsiooni Fidei depositum.
Ta välistas 18. oktoobril 1990 preestrite abielud.
7. detsembril 1992 ilmus katoliku kiriku katekismus.
Ta taunis 30. mail 1994 naiste ordineerimist.
Ta kuulutas 19. oktoobril 1997 Kiriku doktoriks Thérèse Lisieux'st.
1983–1984 tähistati Kristuse lunastuse juubeliaastat. 2000. aastat tähistati juubeliaastana. Oktoobrist 2002 kuni oktoobrini 2003 peeti roosipärja aastat.
[redigeeri] Neitsi Maarja austamine
Johannes Paulus II seostas 1981.aasta atentaadist pääsemist Neitsi Maarjaga. Ta käis palverännakutel Neitsi Maarjaga seotud pühapaikades Fatimas, Lourdesis ja Loretos. Ta nimetas Međugorje pühapaika maailma spirituaalseks südameks. 14. juunil 1993 kroonis ta Hispaanias La Rabbida Neitsi Maarja pühakuju.
Entsüklika Redemptoris Mater oli pühendatud Neitsi Maarjale.
[redigeeri] Ideoloogilised vaidlused
1. mail 1991 avaldatud entsüklikas Centessimus annus mõistis Johannes Paulus II hukka marksismi ja tarbijaliku kapitalismi.
[redigeeri] Teoloogilised vaidlused
Johannes Paulus II avaldas 2003 entsüklika Ecclesia de Eucharistia, milles ta rõhutas armulaua sakramendi tähtsust.
[redigeeri] Vabastusteoloogia
28. jaanuaril 1979 kritiseeris Johannes Paulus II CELAMi konverentsil vabastusteoloogiat. Ta taunis eelkõige vägivalla õigustamist vabastusteoloogide poolt. Soosiva suhtumise pärast vabastusteoloogiasse saatis ta 1979 tauniva kirja jesuiitide ülemkindralile Pedro Arrupele. Visiidil Nicaraguasse 28. aprillil 1983 mõistis paavst vabastusteoloogia hukka, kuid tema jutlust kippus katkestama rahvas. Samal visiidil noomis ta preester Ernesto Cardenali.
Paavst taunis Leonardo Boffi vaateid.
[redigeeri] Teised vaidlused
Johannes Paulus II ajal olid valdav enamus Usudoktriini kongregatsiooni poolt hukka mõistetud või taunitud isikutest teoloogid ja vaimulikud.
Teoloog Hans Küng ei tunnustanud paavsti ilmeksimatuse dogmat ja jäi detsembris 1979 ilma õigusest õpetada teoloogiat.
Dominikaan Jacques Pohier sattus kirikuga vastuollu, sest eiras dogmaatilist vaadet Kristuse ülestõusmisest. 1979 keelati tal õpetada teoloogiat ja pidada missat.
Moraaliteoloogia professor Charles Curran oli vastu katoliku kiriku eetikale. Tal keelati 1986 õpetada teoloogiat.
Teoloog Edward Schillebeeckx vaidlustas arusaama Kristuse loomusest ja Neitsi Maarja neitsilikkuse. Tema teoloogilisi vaateid tauniti.
Johannes Paulus II pani 2. jaanuaril 1997 kirikuvande alla Sri Lanka teoloogi Tissa Balasuriya. Järgmisel aastal loobus Balasuriya oma vaadetest ja tal lubati teoloogiat õpetada.
Johannes Paulus II ajal tauniti veel Anthony Kosniki, Bernhard Häringi, Matthew Foxi, Mary Agnes Mansouri, Elisabeth Morancy, Arlene Violeti, Raymond Hunthauseni, Robert Nugenti, Jeannine Gramicki, John McNeilli, Barbara Ferraro, Patricia Hussey, Eugen Drewermanni, Ivone Gebara ja Jacques Gaillot vaateid.
[redigeeri] Entsüklikad
- Centesimus annus 1. mai 1991
- Dives in misericordia 30. november 1980
- Dominum et vivificantem 18. mai 1986
- Ecclesia de eucharistia17. aprill 2003
- Evangelium vitae 25. märts 1995
- Fides et ratio 14. september 1998
- Laborem exercens 14. september 1981
- Redemptor hominis 4. märts 1979
- Redemptoris mater 25. märts 1987
- Redemptoris missio 7. detsember 1990
- Slavorum apostoli 2. juuni 1985
- Sollicitudo rei socialis 30. detsember 1987
- Ut unum sint 25. mai 1995
- Veritatis splendor 6. august 1993