Coelestinus III

Allikas: Vikipeedia
Coelestinus III
Sünninimi Giacinto Bobo
Valitsemisaja algus 30. märts või 10. aprill 1191
Valitsemisaja lõpp 8. jaanuar 1198
Eelkäija Clemens III
Järeltulija Innocentius III
Sünnikuupäev 1105 või 1106
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 8. jaanuar 1198
Surmakoht Rooma

Coelestinus III, ka Celestinus III (Giacinto Bobo, ka Giacinto Bobone, Giacinto Bobbone või Hyacinthus; 1105 või 11068. jaanuar 1198) oli paavst 1191–1198. Ta oli 175. paavst.

Giacinto Bobo sündis Roomas aadliku Pietro Bobo peres. Tema suguvõsa võttis hiljem nimeks Orsini, kust pärinesid ka paavstid Nicolaus III ja Benedictus XIII.

Bobo ordineeriti alamdiakoniks. Ta asus 1138 õppima Pariisis Pierre Abélard'i juures teoloogiat ja dialektikat. Tema õpingukaaslasteks olid Brescia Arnaldo ja Guido di Castello (hilisem paavst Coelestinus II). Bobo kaitses Abélardi õpetust 1140 Sensi sinodil, kus talle oponeeris Bernard Clairvaux'st.

Paavst Coelestinus II määras Bobo 1144 tuhkapäeval Santa Maria in Cosmedini kardinaldiakoniks. Ta oli 11541156 legaat Hispaanias, kus ta otsis toetust ristisõja korraldamiseks ja oli taas samas ametis 11721174, et lõpetada Toledo ja Braga peapiiskoppide vahelist vaidlust, olles ühtlasi Lérida sinodi eesistuja. 1158 oli ta legaat Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossa juures ja 11621165 oli legaadiks Prantsusmaal. 1164 määrati ta kardinal protodiakoniks. 1171 koostas ta Santiago de la Espada rüütliordu reeglistiku. Ta sai Aleksander III-lt ülesande vabastada Friedrich I Barbarossa ekskommunikatsioonist, keiser määras ta 1177 Venezia rahulepingu järel moodustatud komisjoni koosseisu, mille ülesandeks oli lahendada rahulepinguga lahtiseks jäänud küsimusi.

Kardinal Bobo osales 10 paavsti valimistel 1144–1191. Ta on ainus kardinal, kes on osalenud nii paljudel paavsti valimistel.

1191. aasta paavsti valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

CelestinusIIItitel.jpg

Coelestinus III valiti Salvador Miranda andmetel paavstiks kas 30. märtsil või 10. aprillil 1191 Roomas Septizodiumis, ordineeriti Vaiksel Laupäeval 13. aprillil preestriks ja pühitseti ametisse 1. ülestõusmispühal 14. aprillil. Ta võttis nime Coelestinus II järgi.

1191 toimunud valimistel osales Salvador Miranda andmetel 33 kardinali.

Coelestinus III oli paavstiks saades 85-aastane. Ta oli teadaolevalt vanim paavstiks saanud isik pärast Agathot. Hiljem pole ükski isik nii kõrges eas paavstiks saanud.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III (paremal) kroonib Heinrich VI Saksa-Rooma keisriks. Petrus Ebulus, "Liber ad honorem Augusti", 1196.

Coelestinus III kroonis 2. ülestõusmispühal 15. aprillil 1191 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keiseriks Heinrich VI. Keiser siirdus seejärel paavsti manitsustele vaatamata Lõuna-Itaaliasse, et taotleda abikaasa Konstanze kaudu endale Sitsiilia krooni, kuid pidi Napoli lähistel Saksamaa siseprobleemide tõttu tagasi pöörduma ja oma abikaasa Itaaliasse jätma. Keisrile seni truudust vandunud alad asusid peatselt toetama Sitsiilia kuningaks kuulutatud Tancredi, kelle kätte Konstanze sattus pantvangi. Tancredi vabastas keisrinna alles paavsti nõudel.

Brabanti hertsogi Heinrich I vend Albert de Louvain valiti 1191 kapiitli poolt Liège piiskopiks. Keiser Heinrich VI ei tunnustanud teda piiskopina ja Albert siirdus õiguse saamiseks Rooma, kus ta apelleeris paavstile. Paavst ordineeris Alberti diakoniks, määras ta seejärel kardinaliks ning saatis Reimsi peapiiskopi Guillaume de Blois' juurde omapoolse soovitusega. Reimsi peapiiskop ordineeris Alberti piiskopiks, kuid Albert oli vaevalt Reimsist lahkunud, kui ta tapeti Saksa aadlike poolt.

Paavst polnud rahul, et Austria hertsog Leopold V vangistas Kolmandast ristisõjast tagasi pöördunud Inglise kuninga Richard I ja andis ta Heinrich VI kätte, kuid ta ei ekskommunitseerinud keisrit, vaid 1193 Leopoldi. Leopold V ei pööranud karistusele esialgu tähelepanu, kuid kui ta oli ratsutamisel murdnud jalaluu, saatis ta Salzburgi peapiiskopi Albert III Rooma, et saada absolutsiooni, kuid suri enne selle saamist gangreeni tagajärjel.

Paavst sõlmis Tancrediga 1192 Gravina lepingu (konkordaat), kuid pärast Tancredi surma 1194 soovis Heinrich VI leida paavstiga lepitust. Heinrich VI tegi paavstile ettepaneku korraldada ristisõda ja paavst saatis vastavad bullad Euroopa riikidesse. Keiser ja paavst pidasid oktoobrist novembrini 1196 läbirääkimisi, mille jooksul pakkus Heinrich paavstile katedraalidest saadavaid tulusid, kuid paavst keeldus neist, kartes kiriku sõltumatuse kaotamise pärast. Läbirääkimised lõppesid edutult ja 28. septembril 1197 suri Heinrich VI.

Suhted Hispaaniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III veenis Léoni kuningat Alfonso IX-t hülgama plaani abielluda kuninga sugulase Portugali printsessi Teresaga. Seejärel abiellus kuningas 1197 Kastiilia printsessi Berenguelaga, kes oli samuti tema sugulane, mistõttu paavst pani Léoni interdikti alla.

Vahepeal oli Léoni kuningas tunginud muhameedlaste abiga Kastiiliasse, mistõttu paavst ekskommunitseeris ta.

Paavst andis privileege Pamplona piiskopile Pedro de Artajonale.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III saatis legaadina Inglismaale Ely Williami, kes osutus ebapopulaarseks.

Ta ordineeris 1192 Bath'i piiskopiks Savarici. Ta nõustus Glastonbury kloostri ühendamisega Bath'i piiskopkonna koosseisu, kuid kloostri mungad polnud selle otsusega rahul.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III ei tunnustanud Prantsusmaa kuninga Philippe II lahutust kuninganna Ingeburge'st (Ingeborg), kes oli apelleerinud Rooma. Kuningas abiellus paavsti vastuseisust hoolimata Agnès de Méranie'ga.

Paavst püüdis vahendada Prantsusmaa ja Inglismaa vahelist konflikti.

Suhted Armeeniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiliikia vürst Levon II otsis paavsti toetust, et saada Armeenia kuninga tiitlit. Coelestinus III nõudis omakorda, et Kiliikia kirik tunnustaks Rooma jurisdiktsiooni ja saatis Mainzi peapiiskopi Konrad I Tarsusesse, kus sõlmiti kiriku unioon.

Suhted Küprosega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III reorganiseeris 1196 katoliku kiriku Küprosel.

Suhted Norraga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III toetas Trondheimi peapiiskopi Eirik Ivarssoni võitlust Norra kuninga Sverre Sigurdssoniga. Paavst saatis 15. juunil 1194 peapiiskopile kirja, milles andis talle volituse kuningas ekskommunitseerida.

Coelestinus III ja Liivimaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Coelestinus III saatis 27. aprillil 1193 Liivimaa (Ikšķile) piiskopile Meinhardile bulla "Auditis laudum praeconiis", milles ta tunnustas Meinhardi tegevust ja lubas tal värvata isikuid, keda ta peab misjoni läbi viimiseks sobivateks. Paavst võimaldas Meinhardil vabastada Liivimaale misjonitööle asunud vaimulikud oma ordude ettekirjutustest toidu, jookide ja riietuse osas (...dispensandi cum eis in cibis, potibus quia et vestibus...) [1].

Henriku Liivimaa kroonika järgi saatis Meinhard 1195 või 1196 Rooma paavsti juurde saadikuna Toreida Theoderichi, kes andis paavstile ülevaate olukorrast Liivimaal [2]. Kroonikas mainitakse Coelestinus III bullat, milles ta lubas kõigi pattude andeksandmist igaühele, kes lähevad Liivimaale misjonitööle. Paavst märkis ka, et ristituid tuleb sundida usust kinni pidama.

Kroonika järgi saatis paavst kirja piiskop Bertholdile ning tõotas pattude andeksandmist igaühele, kes võtab vastu ristimärgi ja relvastub sõnamurdlike liivlaste vastu (contra perfidos Lyvones) [3].

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III ajal hävitasid Rooma kodanikud Tuscolo linna. Linna hävitamises abistasid "Catholic Encyclopedia" andmetel roomlasi paavsti ja Saksa-Rooma keisri Heinrich VI väed.

Paavst sõlmis San Miniatos rahulepingu Kirikuriigi ja Toscana linnade vahel.

Viterbo piiskopkonna reorganiseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III reorganiseeris 1192 Itaalias Viterbo piiskopkonna.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III lubas Coimbra prioril kanda piiskopi ametitunnuseid.

Munklus ja rüütliordud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavst Coelestinus III tunnustab Saksa ordut.

Coelestinus III andis 1192 Saksa ordule privileege ja kinnitas 21. detsembril 1196 ordu privileegid.

Ta pani Monte Cassino benediktlaste kloostri interdikti alla, kuna klooster toetas Saksa-Rooma keisrit Heinrich VI-t.

Ta määras 1191 Pierre de Poitiers' vahendama St.-Eloi ja St.-Victori kloostrite vahelist tüli.

Ta tunnustas 1193 Jeruusalemma hosptitaliitide naisordut, 1197 Alcántara rüütliordut, 4. novembril 1197 Monte Vergine kongregatsiooni ja 1198 Fiore Giacomo ordut.

Ta nõustus Glastonbury kloostri ühendamisega Bath'i piiskopkonna koosseisu, kuid kloostri mungad polnud selle otsusega rahul.

Kristlik eetika ja moraal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III mõistis hukka duelli.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III kanoniseeris 7 isikut:

  1. Bernwald Hildesheimist 8. jaanuar 1193
  2. Gérard de Sauve-Majeur 27. aprill 1197
  3. Giovanni Gualberto 24. oktoober 1194
  4. László I 27. juuni 1192
  5. Pierre de Tarentaise 10. mai 1191
  6. Rosendo (Rudesind) 1195
  7. Ubaldo Baldassini 4. märts 1192

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III määras kardinalideks oma sugulased Niccolò Bobone ja Bobone.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III määras 11 uut kardinali. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Honorius III.

  1. Niccolò Bobone
  2. Bobone, San Teodoro kardinalpreester
  3. Pietro Capuano
  4. Cencio Savelli, kardinaldiakon (Honorius III)
  5. Giacomo Cesarini
  6. Fidanzio, San Marcello kardinalpreester
  7. Guido, San Marco kardinalpreester
  8. Roffredo dell'Isola
  9. Simon de Limbourg
  10. Albert de Louvain
  11. Giovanni di San Paolo

Tagasiastumise kavatsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III kavatses 1197. aasta jõulude ajal ametist loobuda kardinal Giovanni di San Paolo kasuks, kuid teised kardinalid ei nõustunud sellega.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Coelestinus III suri 8. jaanuaril 1198 Roomas ja maeti Lateraani basiilikas. Ta oli surres 92-aastane. Hiljem on umbes sama vanalt surnult Gregorius XII, veel vanemana aga Gregorius IX ja Leo XIII.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Thomas Becket iseloomustas 2. juulil 1168 Giacinto Bobot mittekorrumpeerunud kardinalina. Samasuguse hinnangu andis ta ka kardinal Ubaldo Allucingolile (hilisem paavst Lucius III).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  2. Henriku Liivimaa kroonika ( I, 12).
  3. Henriku Liivimaa kroonika (II, 3).

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Gerhard Baaken: "Die Verhandlungen zwischen Kaiser Heinrich VI. und Papst Coelestin III. in den Jahren 1195 – 1197". "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 27, 1971: 457-513; "Imperium und Papsttum". Köln, 1997: 31-80.
  • Katrin Baaken: "Zu Wahl, Weihe und Krönung Papst Cölestins III". "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 41, 1985: 203-211.
  • José M. Martí Bonet: "Privilegios papales del Archivo Diocesano de Barcelona. Celestino II a Celestino III, a. 1144 al 1196". "Anthologica Annua" 26./27.1979/1980: 779-820.
  • Mary Cheney: "The Decretal of Pope Celestine III on Tithes of Windmills". "Bulletin of Medieval Canon" 1, 1971: 63-66.
  • John Doran, Damian J. Smith: "Pope Celestine III (1191-1198): diplomat and pastor". Aldershot, 2008.
  • Anne Duggan: The Correspondence of Thomas Becket, Archbishop of Canterbury. 2000.
  • Horst Enzensberger: "Enrico VI e Celestino III". "Nicolaus. Studi storici", 10, 1 (1999): 17-35.
  • Fidel Fita y Colomé: "El Concilio de Lérida en 1193 y Santa Maria la real de Nájera. Bulas inéditas de Celestino III, Inocencio III y Honorio III". "Boletín de la Real Academia de la Historia", 26 (1895): 332-383.
  • Iben Fonnesberg-Schmidt: The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254. Leiden, Boston, Brill, 2007.
  • Paul Grosjean: "La prétendue canonisation d'Aelred de Rievaulx par Célestin III". "Analecta Bollandiana" 78, 1960: 124-130.
  • Zoe Isenring: "Fürstenethik in den Schreiben der Päpste von Gregor VII. bis Coelestin III". Bern, 1970.
  • Evelyn Mary Jamison: "Eine Urkunde Celestins III. für S. Crisanto di Filetto". "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 36, 1956: 321-323.
  • Edouard Jordan: "Henri VI a-t-il offert à Célestin III de lui faire hommage pour l'Empire?" "Mélanges d'histoire offerts à Ferdinand Lot". Paris, 1925: 285-306.
  • Karl Jordan: "Papst Cölestin III. und die Welfen zu Beginn seines Pontifikats". "Archiv für Diplomatik" 23, 1977: 242-256; "Festschrift Walter Heinemeyer", 1979: 242-256.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Karl Kollmann: ""Schuld" ist Papst Cölestin III.: warum in diesem Jahr so viele Orte e. 800-Jahr-Feier begangen haben". "Das Werraland", 47, 1995: 75-76
  • Vitalien Laurent: "Rome et Byzance sous le pontificat de Celestin III (1191-1198)". "Echos d'Orient" 39, 1940: 26-58.
  • Beatrice Lees: "The Letters of Queen Eleanor of Aquitaine to Pope Celestine III". "The English Historical Review" 21, 1906: 78-92.
  • Johannes Leineweber: Papst Cölestin III. Jena, 1905.
  • Pietro de Leo: "Di una sconosciuta lettera di papa Celestino III a Bernardo Balbi da Pavia vescovo di Faenza". "Rivista di storia della chiesa in Italia" 30, 1976: 115-118.
  • Werner Maleczek: Papst und Kardinalskolleg von 1191 bis 1216: die Kardinäle unter Coelestin III. und Innocenz III. Giancarlo Andenna, "Pensiero e sperimentazioni istituzionali nella "Societas Christiana" (1046-1250)". Vita e Pensiero, 2007.
  • Giordano Monzio Compagnioni: "Celestino III. La lettera "Gloriosus Deus" e i documenti successivi". Vallombrosa, 2001.
  • Charles Edmond Perrin: "Les négociations de 1196 entre l'empereur Henri VI et le pape Célestin III". "Mélanges d'histoire du moyen âge dédiés à la mémoire de Louis Halphen". Paris, 1951: 565-572.
  • Volkert Pfaff: "Die Kardinäle unter Papst Coelestin III". "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte" (ZSR) 41, 1955: 58-64; ZSR 52 1966: 332-369; ZSR 75, 1989: 401-407
  • Volkert Pfaff: "Pro posse nostro. Die Ausübung der Kirchengewalt durch Papst Coelestin III". "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte" 43, 1957: 89-131.
  • Volkert Pfaff: "Feststellungen zu den Urkunden und dem Itinerar Papst Coelestins III". "Historisches Jahrbuch" 78, 1959: 110-139.
  • Volkert Pfaff: "Papst Coelestin III". "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte" 47, 1961: 109-128.
  • Volkert Pfaff: "Der Vorgänger: Das Wirken Coelestins III. aus der Sicht von Innozenz III". "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte", 60, 1974: 121-167.
  • Volkert Pfaff: "Analekten zur Geschichte Papst Coelestins III. 1191-1198". "Historisches Jahrbuch" 109, 1989: 191-205.
  • Adriano Ruggeri: "Due documenti ritrovati: i privilegi di Celestino III (1195) e di Onorio III (1216) in favore dell'abbazia dei SS. Quirico e Guilitta di Micigliano (Rieti)". "Rivista storica del Lazio", 4, 1996: 3-24.
  • Albert Starà: "Eine Urkunde Papst Cölestins III. für das Kloster Unser Lieben Frauen zu Magdeburg". "Geschichtsblätter für Stadt und Land Magdeburg" 51/52 (1916/1917): 212-216.
  • Otto Thielepappe: "Das Verhältnis Papst Coelestins III. zu den Klöstern". Greifswald, 1914.
  • Raffaelo Volpini: "Nuove minute di Alessandro III, Celestino III, Innocenzo III". "Rivista di storia della chiesa in Italia", 43, 1989: 322-363.
  • Stefan Weiß: Die Urkunden der päpstlichen Legaten von Leo IX. bis Coelestin III. (1049-1198). Köln-Weimar-Wien 1995.
  • Karl Wenck: "Die römischen Päpste zwischen Alexander III. und Innocenz III. und der Designationsversuch Weihnachten 1197". Albert Brackmann, "Papsttum und Kaisertum. Forschungen zur politischen Geschichte und Geisteskultur des Mittelalters. Paul Kehr zum 65. Geburtstag". München, 1926: 415-474.
Eelnev:
Clemens III
Rooma paavst
1191-1198
Järgnev:
Innocentius III