Iisrael

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Artiklit tuleb tõlkida ja kohandada!
Iisraeli Riik
heebrea מדינת ישראל
Medinat Yisra'él
araabia دولة اسرائيل
Dawlat Isrā'īl
Iisraeli lipp Iisraeli vapp
Iisraeli lipp Iisraeli vapp
Iisraeli asendikaart
Riigihümn HaTikva (Lootus)
Pealinn Jeruusalemm (ÜRO tunnustab pealinnana Tel Avivi)
Pindala 20 770 km²
Riigikeel(ed) heebrea ja araabia
Rahvaarv 8 134 100 (2013)[1]
Rahvastikutihedus 365,3 in/km²
Riigikord parlamentaarne demokraatia
President Shim'on Peres
Peaminister Binyamin Netanyahu
Iseseisvus 14. mai 1948
SKT 219,43 mld USD (2011)[2]
SKT elaniku kohta 29 531 USD[2]
Rahaühik uus seekel (NIS)
Ajavöönd maailmaaeg +2
Tippdomeen .il
ROK-i kood ISR
Telefonikood 972
Märkused ÜRO Peaassamblee 29.09.1947. a. otsusega on Iisraeli pindala 14 100 km²

Iisrael on riik Aasias Vahemere rannikul Lähis-Idas. Tema piirinaabriteks on Jordaania, Süüria, Liibanon ja Egiptus ning piiratud autonoomiaga Palestiina.

Iisraeli valitsus ja riigijuhtimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Iisraeli riigipeade loend
Next.svg Pikemalt artiklis Knesset

Iisraeli peaministrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iisraeli kaart
Next.svg Pikemalt artiklis Iisraeli peaministrite loend

Juudiriigi esmased valitsusorganid kujunesid välja Suurbritannia Ühendkuningriigi poolt hallatava rahvusvaheline Palestiina valitsusmandaadi ajal.

Next.svg Pikemalt artiklis Palestiina Juudi Agentuur
Next.svg Pikemalt artiklis Haganah
Next.svg Pikemalt artiklis Irgun

Riigi haldusasutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riiklik- ja sisejulgeolek[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iisraeli rahva ajalugu on ligikaudu 4000 aastat pikk ja selle alguseks loetakse Aabrami (Aabrahami) elu ja tegevust umbes 2000 eKr. Samast ajast algab ka Iisraeli usundi eellugu. Heebrea hõimude liit Iisrael hõivas 13. saj eKr Palestiina; seal muutusid hõimud paikseks. Iisraeli kuningriik tekib 1000 a eKr, ühtse riigi valitsejad on Saul, Taavet ja Saalomon. Juuda suguharu esiletõus algab peale ühtse kuningriigi lagunemist 928 eKr. Umbes 880. a. eKr rajas kuningas Omri Iisraeli pealinnaks Samaaria linna. Judaism religioose kombestikuna kujunes välja peale Babüloonia vangipõlve. Pärast viimast Jeruusalemma hävitamist aastal 70 pKr pagendati Iisraeli juudid kodumaalt.

Sionismiliikumise mõjul algas 1870. aastatel juutide naasmine Palestiinasse, mis hoogustus eriti Aškenazi juutide seas 1920.–30. aastatel, pärast seda soosivat Suurbritannia-poolset Balfouri deklaratsiooni (1917).

II maailmasõja aegne juutide hävitamine Natsi-Saksamaa okupeeritud aladel võimendas veelgi juudi riigi loomise ideed.

Juutide massiline immigratsioon Palestiinasse algas juba 1880. aastal ja nende pingutused elustada maad meelitas ligi pea samas suurusjärgus araablaste immigratsiooni.

I maailmasõda ja Palestiina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese maailmasõja lahingute tulemusena vallutasid aastatel 1917–1918 Briti Egiptuse Ekspeditsioonikorpuse väed Edmund Allenby juhtimisel koostöös Araabia Lawrence poolt türgi okupatsioonivägedele vastuhakule õhutatud kohalike vastupanugruppidega Osmani impeeriumilt Palestiina piirkonna, kuhu aga Suurbritannia väed jäidki juutide ja araablaste vahelist habrast stabiilsust tagama.

1. novembril 1917. aastal võttis Suurbritania valitsus peaminister David Lloyd George juhtimisel vastu otsuse võimaldada juutidel Briti vägede poolt vallutatud territooriumitel saada oma -"rahvuslik kodu" (originaalis inglise keeles a national home), millest teavitas Suurbritannia välisminister Arthur Balfour nn. Balfouri deklaratsiooniga 2. novembril 1917. aastal Suurbritannia ja Iirimaa Sionistide Föderatsiooni esimees Walter Rothschildi.

Suurbritannia Ühendkuningriigi rahvusvaheline Palestiina valitsusmandaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurbritannia Ühendkuningriigile määrati 25. aprillil 1920. aastal Jeruusalemma piirkonnas Balfouri deklaratsiooni ellurakendamiseks rahvusvaheline mandaat. See mandaat määrati 1920. aastal toimunud San Remo konverentsi tulemustel, millel I maailmasõja võitnud Prantsusmaa ja Suurbritannia Ühendkuningriik otsustasid ühtlasi, et sõja kaotanud Ottomani Impeeriumi kolooniad Iraak, Süüria ja Liibüa saavad osalise iseseisvuse. Mandaadi kinnitasid 2. juunil 1922. aastal Rahvasteliiga 51 liikmesriiki. 30. juunil kinnitas seda ka Rahvasteliigasse mittekuuluva Ameerika Ühendriikide Kongress.

1923. aastal jagasid britid Palestiina kaheks administratiivpiirkonnaks – juutidele anti Jordani jõest läände jääv osa ning araablastele ida poole jääv osa. Selle partitsioneerimisega said araablased endale 75 protsenti Palestiina alast, kuhu loodi Transjordaania riik. Allesjäänud veerand Palestiinast pidi saama juutide kodumaaks.

See väike osa araablastest, kes jäid Jordani jõest läände, aga polnud rahul maa jagamisega ning alustasid seal elavate juutide ründamist. Kuigi britid püüdsid alguses korda luua, leidsid nad varsti, et see on võimatu[3].

II maailmasõda ja Palestiina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Palestiina juudid moodustasid Palestiina araablaste vastu organiseeritud kaitseorgani Haganah, mis on praeguste Iisraeli kaitsejõudude eelkäija. Samuti moodustus põrandaalune organisatsioon Irgun, mida juhtis hilisem Iisraeli peaminister Menaẖem Begin.

1947. aasta ÜRO partitsioneerimisresolutsiooni järgi pidi moodustatama allesjäänud 25 protsendile Palestiina alast juudiriik ning teine Palestiina araablaste riik (Transjordaania oli esimene). Jagamine pidi toimuma vastavalt rahvaarvudele. Juudid nõustusid resolutsiooniga, araablased aga lükkasid selle tagasi.

Iisraeli riigi väljakuulutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. mail 1948. kuulutasid juudid oma territooriumil välja Iisraeli riigi. Järgmisel päeval ründasid vastloodud riiki seitse Araabia naabrit – Egiptus, Jordaania, Süüria, Liibanon, Saudi Araabia, Iraak ja Jeemen.

Next.svg Pikemalt artiklis Araabia-Iisraeli konflikt

Iisraeli rünnanud araabiamaad kutsusid Iisraeli alal elavaid araablasi üles lahkuma, kuid neile lubati, et nad võivad pärast tagasi tulla ning iisraellaste elamised endale saada.

Kui sõda 19 kuuga läbi sai, anti Iisraeli alale jäänud araablastele Iisraeli kodakondsus ning neid ja nende järeltulijaid tuntakse Iisraeli araablastena. Lahkunud olid aga esimene „palestiina põgenike“ laine.

1949. aastal lõppenud Iseseisvussõja järel oli Iisraeli riik veidi suurem kui 1947. aasta ÜRO plaan ette nägi. See ala, millest pidi saama teine Palestiina araablaste riik, oli okupeeritud. Gaza maariba oli Egiptuse oma ning Juudea ja Samaaria ehk tänapäevane Läänekallas Transjordaania oma. Transjordaaniale jäi ka enamik Jeruusalemmast, sealhulgas terve vanalinn (ja Nutumüür).

1950. aastal annekteeris Transjordaania Läänekalda ametlikult ning kõigile seal elavatele araablastele anti kodakondsus. Kuna Transjordaania oli Jordani jõe mõlemal kaldal, pandi riigile nimeks Jordaania. Nii said araablased kokku 85 protsenti kunagisest Briti mandaadi alusest Palestiinast.

1949.–1967. aastani, kui Juudea-Samaaria ning Gaza olid araablaste poolt okupeeritud, ei püütud kordagi saavutada neil aladel iseseisvat riiki. Palestiinlaste liider Yasser Arafat ning tema 1964. aastal loodud Palestiina Vabastusorganisatsioon asusid seda taotlema alles siis, kui pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal oli Läänekallas ja Gaza Iisraeli valdusse läinud.

1967. aasta mais mobiliseerisid Egiptus, Jordaania ja Süüria oma armeed Iisraeli piiri äärde, et massiivse invasiooniga Iisrael hävitada. Iisrael aga korraldas ennetava rünnaku Egiptuse pihta, hävitades selle õhuväe. Kuna Jordaania sellest ei teadnud, alustati Läänekaldalt Iisraeli ründamist, Süüria väed valmistusid Iisraeli ründama Golani kõrgustikult.

1949.-1967. aastani oli Gaza Egiptuse oma, Golani kõrgustik Süüria oma ja Läänekallas Jordaania valduses. Pärast Kuuepäevast sõda aga jäid need Iisraelile, lisaks sai Iisrael ka Egiptuse Siinai kõrbe.

Läänekaldal ja Gazas elas toona 850 000 araablast, kes pärast Kuuepäevast sõda hakkasid end nimetama põgenikeks ning neist sai põgenike teine laine.

Läänekalda ja Gaza araablased olid valmis pärast 1967. aastat lahkuma, kuid toonane Iisraeli armeekindral Moshe Dayan palus neil jääda. Dayani plaan oli inimesi harida, pakkuda neile töökohti, arstiabi ja muud.

1973. aasta oktoobris toimus lühike Jom Kippuri sõda, milles Egiptus ja Süüria üritasid eelmistes sõdades kaotatut tagasi saada. Sõda algas Egiptusele ja Süüriale edukalt, kuid Iisrael suutis end peagi koguda ja sundis oma vasturünnakutega vastased alistuma.

1982. aastal sõlmisid Iisrael ja Egiptus rahulepingu ning Iisrael andis Siinai poolsaare Egiptusele tagasi. Süürialt saadud Golani kõrgendikud on endiselt Iisraeli valduses, nagu ka Läänekallas ja Gaza.

1982. aastal tõi Iisrael välja väed Siinaist; 1985 Liibanonist (v.a. puhvertsoonist riigi piiril).

1993. aastal tunnustasid Iisrael ja PVO teineteist. 2000. aastal tõi Iisrael väed välja Liibanonist, 2005. aastal tõi väed välja ja likvideeris asunudused okupeeritud Gaza piirkonnast.

2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt

Aastal 2006 tungisid organisatsiooni Ḩizb Allāh sissid üle Iisraeli-Liibanoni piiri, tapsid 5 Iisraeli sõdurit ja võtsid vangi kaks sõdurit. Vangi võetud sõdureid hoiti Liibanoni territooriumil ja nad tagastati aastal 2008 vangide vahetuse käigus.

Ḩizb Allāh tulistas konflikti käigus üle Liibanoni piiri Iisraeli pihta ligi 4000 raketti. Iisrael vastas õhu- ja maarünnakuga peamiselt Lõuna-Liibanonis. Kõige rohkem said kannatada Liibanoni tsiviilstruktuurid, kui Iisraeli õhuvägi ründas Ḩizb Allāhi infrastruktuuri Liibanonis. Lisaks viis Iisrael Liibanoni oma vägesid ning teostas blokaadi.

Viimased Iisraeli väed lahkusid Liibanonist detsembris 2006 kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1701, mis nägi ette relvakonflikti lõpetamise ja Ḩizb Allāhi desarmeerimise. ÜRO rahuvalvajad pole täitnud resolutsiooni sätet, mis nägi ette Ḩizb Allāhi jt Lõuna-Liibanoni relvastatud rühmituste desarmeerimise. Iisraeli luure andmetel on Ḩizb Allāh oma relvastust täiendanud ja suurendanud[4].

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tel Aviv
Haifa

2011. aasta seisuga elab Iisraelis 7 746 000 inimest.[1]

Iisraeli rahvusgrupid on järgmised:[1]

Suuremad linnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koht Linn Elanike arv
(2009)
1 Jeruusalemm 780 200
2 Tel Aviv 404 400A
3 Haifa 265 500
4 Rishon LeZion 228 200
5 Be'er-Sheva 194 300

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

2011. aastal oli Iisraeli SKP 219,43 miljardit USA dollarit.[2]

2010. aastal oli töötus 6,4%. 2007. aastal elas 23,6% elanikkonnast allpool vaesuspiiri.[5]

SKP jaotumine
sektoritesse
(2010)[5]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
2,4%
Tööstus
32,6%
Teenindus
65%
Tööjõu jaotumine sektoritesse
(2008)[5]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
2%
Tööstus
16%
Teenindus
82%

Eksport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iisraeli tähtsaimad ekspordiartiklid on[5]

Iisraeli tähtsaimad ekspordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 35,05%, Hong Kong 6,02%, Belgia 4,95% (2009).[5]

Import[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iisraeli tähtsaimad impordiartiklid on[5]

  • toorained
  • sõjaväevarustus
  • tootmisvahendid
  • töötlemata teemandid
  • kütused
  • teraviljad
  • tarbekaubad.

Iisraeli tähtsaimad impordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 12,35%, Hiina 7,43%, Saksamaa 7,1%, Šveits 6,94%, Belgia 5,42%, Itaalia 4,49%, Suurbritannia 4,03%, Holland 3,98% (2009).[5]

Iisraeli kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juudid on traditsiooniliselt pidanud judaismi kultuuriks, millel on oma ajalugu, keel (heebrea keel), esivanemate kodumaa – Iisrael. Igas linnas on sünagoog, mis on filosoofia, eetika ja religioosse praktika keskus. Rabid on judaismi nimetanud arenevaks religioosseks tsivilisatsiooniks.

Next.svg Pikemalt artiklis Jidiši keel
Next.svg Pikemalt artiklis Heebrea keel
Next.svg Pikemalt artiklis Heebrea kirjandus
Next.svg Pikemalt artiklis Juudi keel
Next.svg Pikemalt artiklis Juudi kirjandus
Next.svg Pikemalt artiklis Iisrael Eurovisiooni lauluvõistlusel
Next.svg Pikemalt artiklis Iisraeli jalgpallikoondis

Iisrael — süüdistused rassismis, antisemitism ja rahvustevahelised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 ynet.co.il vaadatud 14.05.11
  2. 2,0 2,1 2,2 imf.org vaadatud 14.05.11
  3. Palestine Royal Commission ReportJuly 1937
  4. Ban: Hezbollah hindering talks on prisoner swap, Haaretz, 2008
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 cia.gov vaadatud 14.05.11

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

31.6080555634.81805556