Johannes XIII

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; Konstantinoopoli patriarhi kohta vaata lehekülge Johannes XIII (Konstantinoopoli patriarh).

Johannes XIII
Valitsemisaja algus 1. oktoober 965
Valitsemisaja lõpp 6. september 972
Eelkäija Leo VIII, Benedictus V
Järeltulija Benedictus VI
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 6. september 972
Surmakoht Rooma

Johannes XIII (ladinapäraselt Ioannes XIII) oli paavst 965972. Ta oli 133 paavst.

Johannes (erinevates allikates ka Giovanni, Bon, Bono, Sergio, Joannes Bonus) oli sündinud Roomas ja ta oli Johannes Episcopuse poeg. "Catholic Encyclopedia" järgi võis ta pärineda Crescenzi (Crescentii) suguvõsast ja tema ema võis olla Teodora Noorem, kelle abikaasa oli paavsti ametnik (vestararius) Johannes Crescentius (Giovanni Crescenzi), kes sai 940. aasta paiku Narni piiskopiks. Nende peres oli kolm poega ja kaks tütart.

Paavst Johannes XII määras Johannese bibliothecariuseks ja 962. aastal valiti ta Narni piiskopiks. Johannes osales novembris 963 Roomas toimunud sinodil, kus tagandati Johannes XII ja valiti Leo VIII. Salvador Miranda järgi sai ta Benedictus V ajal umbes aastal 964 kardinalpreestriks.

Johannese nimi esineb 10. detsembril 961 avaldatud bullas "Quonian semper sunt", millega Johannes XII kinnitas Fulda kloostrite privileegid, 12. veebruaril 962 avaldatud bullas "Si pastores ovium", millega Johannes XII andis palliumi Trieri peapiiskopile Heinrichile, 8. märtsil 962 avaldatud bullas "Convenit apostolico" ja 9. detsembril 963 avaldatud bullas "Convenit apostolico moderamine", millega Leo VIII kinnitas Salzburgi peapiiskopkonna privileegid.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo VIII suri kevadel 965, mistõttu Rooma vaimulikud ja aadlikud soovisid esmalt Hamburgis pagenduses viibinud Benedictus V naasmist Rooma, kuid Saksa-Rooma keiser Otto I keeldus Benedictust tunnustamast ega lasknud teda Itaaliasse.

Johannes XIII valiti paavstiks kompromisskandidaadina Otto I saadikute Cremona piiskopi kroonik Liutprandi ja Speyeri piiskopi Ottgari (Otger) juuresviibimisel. Ta pühitseti ametisse 1. oktoobril 965.

965. aasta Rooma ülestõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Detsembris 965 puhkes Roomas ülestõus, mille tulemusena tagandati Johannes XIII ametist, vangistati ja saadeti seejärel Campagnasse asumisele, kus tal õnnestus põgeneda Capua vürsti Pandolfo I juurde ja siirduda sealt Otto I õukonda.

Otto I tuli kevadel 966 Itaaliasse, tungis 14. novembril Rooma, karistas ülestõusu korraldajaid ja seadis paavsti taas ametisse.

Suhted Saksa-Rooma keisriga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes XIII andis Privilegium Ottonianumi alusel truudusvande keiser Otto I-le, kes aitas tal 966 Rooma naasta. Keiser viibis 966–972 Itaalias.

Otto I laiendas aprillis 967 Ravennas toimunud sinodil Kirikuriigi piire.

Johannes XIII kroonis 25. detsembril 967 Saksa-Rooma kaaskeisriks Otto II ja 14. aprillil 972 sõlmis tema abielu Bütsantsi printsessi Theophanoga.

Suhted Tšehhiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tšehhi vürst Boleslav II soovis paavstilt, et see rajaks Praha piiskopkonna. Paavst määras Hradčany kloostri abtissiks vürsti õe Milada.

Suhted Konstantinoopoli patriarhiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes XIII andis Konstantinoopoli patriarhi jurisdiktsiooni alla kuuluvatele Capua ja Benevento piiskoppidele metropoliidi volitused. Patriarh rajas seepeale Otranto peapiiskopkonna.

Suhted Briti piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes XIII andis 972 palliumi York'i peapiiskopile Oswaldile.

Suhted Hispaania piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes XIII määras Vici piiskopi Ato (Atton) metropoliidiks, kuid võttis aasta hiljem temalt metropoliidi ametitiitli ära.

Suhted Saksa piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes XIII kinnitas Magdeburgi piiskopkonna staatuse peapiiskopkonnana. Ta kinnitas 20. aprillil 967 Magdeburgi peapiiskopkonna privileegid ja andis 18. oktoobril 967 peapiiskop Adalbertile palliumi. Ta andis Magdeburgi peapiiskopile privileegi, mille alusel võis ta rajada uusi piiskopkondi.

Kloostrireform[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes XIII andis 970 Metzi St. Vincentiuse kloostri abtile privileegi, mille alusel võis abt kanda dalmaatikat.

Ta kinnitas Cluny kloostri privileegid.

Tsölibaadi edendamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes XIII kutsus aprillis 967 Ravennas peetud sinodil vaimulike järgima tsölibaati.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes XIII määras 10 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Benedictus VI ja Benedictus VII ning vastupaavst Bonifatius VII.

  1. Benedictus (Benedetto, Benedictus VI)
  2. Benedictus (Benedetto, Benedictus VII)
  3. Benedictus (Benedetto), Santa Maria in Trastevere kardinalpreester
  4. Crescentius (Crescenzio)
  5. Domnus (Domno)
  6. Franco (Francone, Bonifatius VII)
  7. Ianuarius (Gianver)
  8. Johannes (Giovanni), Frascati piiskop
  9. Julianus (Giuliano)
  10. Leo (Leone), Ostia piiskop

Johannes XIII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes XIII ajast hakati paavsti dokumente dateerima Jeesus Kristuse sündimise järgi.

Ta soovitas Otto I-le õpetlast Gerbertit.

Kirikuloolase Cesare Baronio järgi hakati Johannes XIII ajal nimetama kirikukelli pühakute järgi.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes XIII suri 6. septembril 972 Roomas ja maeti San Paolo fuori le Mura kirikusse.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • Karl Uhlirz: Zur Beurtheilung der Bulle Johanns XIII. für Meissen. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 16, 1895: 508-518.
Eelnev:
Leo VIII, Benedictus V
Rooma paavst
965972
Järgnev:
Benedictus VI