Aleksander VII

Allikas: Vikipeedia
Aleksander VII
Alexander VII.jpg

Sünninimi Fabio Chigi
Valitsemisaja algus 7. aprill 1655
Valitsemisaja lõpp 22. mai 1667
Eelkäija Innocentius X
Järeltulija Clemens IX
Sünnikuupäev 13. veebruar 1599
Sünnikoht Siena
Surmakuupäev 22. mai 1667
Surmakoht Rooma

Aleksander VII, ladinapäraselt Alexander VII (Fabio Chigi, 13. veebruar 159922. mai 1667) oli paavst 1655–1667. Ta oli 237. paavst.

Fabio Chigi sündis Sienas Ardengesca krahvi Flavio Chigi ja Laura Marsigli 11-lapselises peres seitsmenda lapsena. Tema isa oli Paulus V õepoeg. Kuna Chigi oli viletsa tervisega ja saanud lapsepõlves ajurabanduse, ei saadetud teda gümnaasiumi, vaid ta omandas esimesed haridusalased teadmised emalt ja mainekatelt koduõpetajatelt, nagu Andrea Cardilt, Giovanni Battista Borgheselt ja Celsio Cittadinilt. Ta õppis Siena ülikoolis filosoofiat, õigusteadust ja teoloogiat. 1626 omandas ta doktorikraadi. Detsembris 1626 saabus Chigi Rooma, kus määrati Püha Stefanuse rüütliordu kavaleriks. Ferrara aselegaadina teenis ta legaatide ja kardinalide Giulio Cesare Sacchetti ja Giovanni Battista Maria Pallotta alluvuses. Detsembris 1534 ordineeriti ta preestriks. Nuntsiusena Kölnis vahendas Chigi Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahu sõlmimist Münsteris. Tema luuletuste kogu 'Philomati musae iuveniles' ilmus 1656 Pariisis. Kardinalina toetas ta sulpitsiaanide tegevust.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1655. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII vapp.

Aleksander VII valiti paavstiks 7. aprillil 1655 Vatikani paavstipalees ja krooniti 18. aprillil kardinal Giangiacomo Teodoro Trivulzio poolt. Ta võttis arvatavasti Francesco Barberini soovitusel oma nime paavst Aleksander III järgi.

18. jaanuarist 7. aprillini 1655 toimunud konklaavi viimases voorus osales 64 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1559 toimunud konklaavi, millel valiti Pius IV. Konklaavil moodustasid kardinalid 4 fraktsiooni. Francesco Barberini juhitav fraktsioon moodustus Urbanus VIII määratud kardinalidest, Hispaania fraktsiooni juhtis Carlo de' Medici ja prantslaste fraktsiooni Rinaldo d'Este. Sõltumatud kardinalid moodustasid kardinal Decio Azzolini soovitusel oma fraktsiooni Squadrone volante, millest 17. sajandi lõpus kujunes Zelanti fraktsioon. Chigi oli sellel konklaavil algusest saadik üks soosikuid, kuid teisi kardinale heidutas tema vastuseis Jules Mazarini plaanidele Münsteris, mistõttu kaaluti kardinal Giulio Cesare Sacchetti valimist. Sacchetti vastu esitas veto Hispaania, KUID Saccheti nõudel võttis Mazarin tagasi kavandatud veto Chigi vastu. 15. veebruaril suri kardinal Pier Luigi Carafa. 21. jaanuaril saabus konklaavile Ascanio Filomarino, 25. jaanuaril Stefano Durazzo, 27. jaanuaril Friedrich von Hessen-Darmstadt ja 7. veebruaril Ernst Adalbert von Harrach. Aleksander VII valiti paavstiks Squadrone volante mõjul.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII ajal jätkus vaidlus jansenismi üle.

Paavsti suhted Prantsusmaa mõjuvõimsa kardinali Jules Mazariniga olid keerulised, kuna sel ajal, kui Chigi teenis veel Kölnis, oli ta vastu Mazarini plaanidele rahulepingute sobitamisel. Mazarin toetas seetõttu Farnese ja Este suguvõsade territoriaalseid pretensioone Kirikuriigi vastu. 7. novembril 1659 Hispaania ja Prantsusmaa vahel sõlmitud Püreneede rahulepingus ei arvestatud paavsti nõudmistega. Samuti halvendas paavsti suhteid Prantsusmaaga Mazariniga tülli läinud ja 15. veebruaril 1662 Pariisi peapiiskopi ametist loobunud kardinali Jean-François-Paul de Gondi de Retzi viibimine Roomas paguluses. 1655. aasta konklaavil oli Retz Chigi innukamaid toetajaid, kuid pärast konklaavi süüdistati teda vandenõu kavandamises.

9. märtsil 1661 suri Mazarin ja Louis XIV sai Prantsusmaa ainuvalitsejaks. Ta määras 1662 suursaadikuks Rooma hertsog Charles III de Créquy. Kui Rooma miilits kavatses arreteerida Prantsusmaa-meelse kardinali Rinaldo D'Este palees elava käsitöölise, keda kardinali teenrite vahelesekkumise tõttu kätte ei saadud, käskis Mario Chigi paavsti teenistuses oleval Korsika väeosal miilitsaga liituda ja vahistada lisaks tagaotsitavale veel kardinali teenrid. Kardinali palee juures läks lööminguks ja Roomas puhkes mäss.

Vaevalt oli mäss vaibunud, kui 12. augustil 1662 puhkes Korsika väeosa sõdurite ja Créquy meeste vahel sõnelus, mis laienes kakluseks. Mehi rahustama tulnud hertsogi suunas tulistati lask, mis hertsogit ei tabanud, kuid sellega oli rikutud tema saadikupuutumatust. Ööl vastu 22. augusti rünnati suursaadiku abikaasa tõlda ja tapeti tema paaž. Pärast neid vahejuhtumeid kutsuti saadik tagasi Pariisi ja nuntsius Celio Piccolomini aeti Pariisist välja. Prantsusmaa väed okupeerisid kardinal Retzi soovitusel Avignoni ja Venaissini. Louis XIV nõudis süüdi olevate Korsika sõdurite karistamist ja pidas juhtunus vastutavaks Rooma kuberneri Lorenzo Imperialit, kuid Créquy hertsog teatas isiklikult, et Imperiali polnud juhtunus süüdi. Paavst saatis Prantsusmaale saadikuks Cesare Maria Antonio Rasponi, kuid teda ei võetud seal vastu. 12. veebruaril 1664 sõlmiti Pisa rahuleping, mille järgi pidi Aleksander VII laskma Korsika sõdurite kasarmu ette püstitada tänupüramiidi. Paavsti vabandust käisid Prantsusmaale edasi andmas Flavio I Chigi ja kuberner Imperiali. Vahepealsel ajal ei kinnitanud paavst Prantsusmaal ametisse määratud piiskoppe nende ametipostidele, kuningas omakorda ei toetanud paavsti võitlust türklastega.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ferdinand III surma järel toetas Aleksander VII Leopold I Habsburgi valimist Saksa-Rooma keisriks.

Suhted Hispaaniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hispaania keeldus tunnustamast paavsti nuntsiusena Camillo Massimot, kes pidi asendama senist nuntsiust Francesco Caetanit. Massimo võeti Hispaanias pidulikult vastu, kuid teda koheldi külalisena.

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII keeldus tunnustamast João IV-t Portugali kuningana. Samuti ei määranud paavst ametisse kuninga nimetatud piiskoppe, mistõttu kavatseti Portugalis moodustada rahvuskirik.

Suhted Poolaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII vahendas Poola kuninga Jan II ja ülestõusnute vahelisi läbirääkimisi.

Suhted Rootsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. juunil 1654 troonist loobunud kuninganna Kristiina sai 24. detsembril 1654 ametlikult katoliku kiriku liikmeks. Kristiina saabus 1655 Rooma, kus paavst võttis ta suurejooneliselt vastu, andis talle elukoha ja määras Kristiinale kulutuste tarbeks kindla sissetuleku. 25. detsembril 1655 konfirmeeris paavst Kristiina ja tema ristinimeks sai Alexandra. Järgmisel päeval andis paavst selle sündmuse auks dinee.

Suhted Itaalia riikidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venezia lubas 23. detsembril 1656 jesuiitidel pöörduda tagasi linnriiki. Vastukaaluks said veneetslased paavstilt finantsilist toetust võitluseks türklastega.

Aleksander VII vahendas Bologna ja Ferrara vahel Reno ja Po jõgedel laevatamisõiguse pärast puhkenud tüli. Bologna saatis paavsti juurde läbirääkimistele Giovanni Domenico Cassini.

Kiriku institutsioonide reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Carlo de' Medici, Francesco Barberini
Cardinal nipote Flavio I Chigi
Riigisekretär Giulio Rospigliosi
Camerlengo Antonio Barberini
Rooma kardinalvikaar Marzio Ginetti

Üldkiriklikud otsused

Aleksander VII reguleeris 1659 abtide pontifikaalide privileegi.

11. juunil 1659 avaldatud apostellikus konstitutsioonis sätestas ta prelatuuride tingimused.

1662 sätestas ta, et vikaarideks määratavatel tuleb eelnevalt läbida vastav teadmiste kontroll kolme eksamineerija juuresolekul.

Kuuria

1655 määras ta Rota Romana audiitorid Magister Sacri Palatii ametisse.

Ta tühistas 26. oktoobril 1655 akolüütide kogu ja andis nende volitused üle Signatura gratiae 12 prelaadile.

Barnabiidid

Ta käskis barnabiitide kapiitlil koguneda Roomas, mitte Milanos.

Bona Morsi vennaskond

Ta kinnitas Vincenzo Caraffa soovitusel rajatud Bona Mors'i vennaskonna privileegid.

Jesuiidid

Ta tühistas 1. jaanuaril 1658 Innocentius X otsuse, mille alusel tohtisid jesuiidid pidada ameteid ainult 3 aastat.

Karmeliidid

Ta saatis 1656 karmeliidid Süüriasse misjoneerima.

Lazaristid

22. septembril 1655 avaldatud bullas 'Ex commissa' määras Aleksander VII Vincent de Pauli rajatud lazaristidele kongregatsiooni staatuse.

Piaristid

1656 tühistas ta Gregorius XV poolt piaristidele (Sch.P.) annetatud privileegi vandeandmiseks perseverantsil.

Muud otsused

1656 saatis ta laiali ristivendade ordu (fratres cruciferi).

Ta kinnitas 1665 Aleksander VI poolt Püha Haua rüütliordule sätestatud privileegi, mille alusel võis ordu määrata rüütliseisusesse väärikaid isikuid.

1665 tunnustas ta Raymond Bonali rajatud kongregatsiooni (bonaliste).

1666 tunnustas ta Marie de la Ferre rajatud Püha Joosepi hospitaliite (Religieuses Hospitalières de Saint-Joseph).

2. jaanuaril 1666 tunnustas ta Jean Eudes' rajatud kongregatsiooni (Congregatio Iesu et Mariae, CIM).

Liturgilised reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII avaldas 23. märtsil 1656 dekreedi, milles tunnustas Matteo Ricci arvamust vaidluses hiina riituse kasutamise üle. 17. augustil 1658 määras ta Hiina misjonärideks François Pallu ja Pierre de la Motte Lamberti. 9. septembril 1659 kohustas ta hiinlastest vaimulikke pidama missat ladina keeles.

Ta tunnustas tsistertslaste riitust. Tsistertslaste ordus abstinentsi pärast tekkinud vaidluses kinnitas Aleksander VII novembris 1657 Prièresi tsistertslaste kloostri abtile Sixtus IV otsuse toore liha kasutamise kohta. Vaidluse jätkudes kutsus paavst 26. jaanuaril 1662 tsistertslasi probleemi arutamiseks Rooma. Ühisobservandid saatsid Rooma Claude Vaussini, ranged observandid Val-Richeri abti ja La Trappe'i klooster Armand Jean de Rancé. 19. aprillil 1666 avaldatud bullas 'In suprema' lõpetas Aleksander VII vaidluse ja moodustas mõnest tsistertslaste kloostrist ühisobservandid, kuid ranged observandid jäid Cîteaux' abti jurisdiktsiooni alla. Paavst sätestas, et visitatsioonid peavad olema regulaarsed, tsistertslased peavad elama kloostrites, kloostrites tuleb kinni pidada öörahust ja ta kohustas tsistertslasi kasutama tonsuuri.

25. oktoobril 1660 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni 'Inter Cetera'.

Ta keelas 1661 missaali tõlkimise prantsuse keelde.

Ta käskis 1662 Lucas Holsteniuse koostatud 'Liber diurnuse' kasutusest kõrvaldada.

1664 keelas ta litaaniate tekstidesse lisada juurdekirjutusi.

24. septembril 1665 sätestas ta, et surmapatuna käsitletakse paastu rikkumist vaid siis, kui seda tehakse mittekuuletumisest ja põlgusest kanoonilise õiguse vastu. Seoses vaidlusega paastumise üle avaldas ta 18. märtsil 1666 ka teise bulla.

6. mail 1667 avaldas ta dekreedi atritsiooni kohta.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jansenism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Jansenism

Innocentius X hukkamõistva otsuse järel 1653 väitsid jansenistid, et vaidlusalused 5 lauset ei sisaldu Cornelius Janseniuse 'Augustinuses', mille tõttu kinnitas Aleksander VII 16. oktoobril 1656 avaldatud bullas 'Ad sanctam', et need laused selles teoses ikkagi sisalduvad. 15. veebruaril 1665 avaldas Aleksander VII apostelliku konstitutsiooni 'Regiminis apostolici', milles ta kohustas Prantsusmaa vaimulikkonda tunnustama 5 lause hukkamõistmist erilise vormeliga. 18. jaanuaril 1667 mõistis ta hukka 4 prantsuse piiskoppi, kes ei tunnustanud tema otsust 5 lause suhtes.

Probabilism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Probabilism
Next.svg Pikemalt artiklis Laksism

Aleksander VII ajal teravnesid vaidlused probabilismi ja laksismi üle. 1657 mõistis ta hukka Blaise Pascali 'Provintsiaalkirjad', kuid nende mõjul mõistis ta 24. septembril 1665 pärast Willem Herincxi tööde avaldamist ekskommunitseerimise ähvardusel hukka 28 situatsiooni. 18. märtsil 1666 lisas ta veel 17 situatsiooni, mis on ekskommunitseeritavad.

Paavsti ilmeksimatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII saatis 1656 tunnustava kirja Pierre de Marcale, kes ei soovinud avaldada teost paavsti ilmeksimatuse vastu. 1665 ja 1666 Sorbonne'is ägenenud vaidlustes ilmeksimatuse üle sattus Aleksander VII vastuollu kardinal Retzi ideedega.

Neitsi Maarja pärispatuta saamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

8. detsembril 1661 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Sollicitudo omnium' kaitses ta vaidluses Neitsi Maarja pärispatuta saamisest Gregorius XV sätestatud conceptio kasutamist dominiiklaste eelistatud sanctificatio asemel ja rõhutas, et Neitsi Maarja pärispatuta saamine on kogu kristlaskonna vana usk. Tema palvel kirjutas Giovanni Battista Marini traktaadi 'Tractatus de Conceptione B. M. Virginis'.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII saatis 1656 karmeliidid Süüriasse misjoneerima.

Ta tunnustas Pariisi rajatud välismisjoni seminari.

Ta rõhutas kirjas Pärsia valitsejale, et Kaldea patriarh Simeon peab jääma ametisse; patriarh saatis talle oma usutunnistuse, millega ta tunnustas paavsti ülemkarjasena.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII avaldas 1. detsembril 1657 bulla 'Verbi aeterni', milles nõudis juudi rahvusest neofüütidele ius gasaga õigust. Seda nõuet kordas ta ka 15. novembril 1658 avaldatud bullas 'Ad ea per quae'. 23. mail 1662 avaldatud bullas 'Ad apostolicae dignitatis' kinnitas ta konkordaadi juudi rahvusest neofüütide kolleegiumi ja germaani kolleegiumi vahel. 6. märtsil 1663 sätestas ta privileegid juudi rahvusest neofüütide vanematele.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII kanoniseeris 5 isikut:

  1. Kastiilia Fernando III 31. mail 1655
  2. Toomas Villanovast 1. november 1658
  3. Franciscus Salesist 19. aprill 1665
  4. Johannes Mathast 21. oktoober 1666
  5. Felix de Valois 21. oktoober 1666

Ta kuulutas õndsaks 2 isikut:

  1. Franciscus Salesist 8. jaanuar 1662
  2. Pedro de Arbués 26. aprill 1664

Ta sätestas 27. mail 1659 õndsakskuulutatute austamise reeglid ja kinnitas, et õndsakskuulutatute pilte ei tohiks kirikus eksponeerida ilma paavsti nõusolekuta. Ta lubas 22. mail 1662 Aloysius Gonzaga austamist Castiglione linnas tähistada terve aasta jooksul ja laiendas selle privileegi mõne aja pärast jesuiitidele. 4. augustil 1657 kinnitas ta Raymond Nonnatuse austamise (venerabilis).

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII keeldus paavstiks saades oma sugulasi Rooma lubamast ja oma teenistusse võtmast, kuid 24. aprillil 1656 tühistas ta varasema otsuse ja lubas neil tulla Rooma.

Aleksander VII vend Mario Chigi sai paavsti vägede kindraliks ja 1663 Magliano Pecoreccio markiiks. Tema poeg Flavio I Chigi sai 1657 kardinaliks.

Aleksander VII venna Augusto Chigi teine abikaasa oli Francesca Piccolomini, kelle suguvõsast pärinesid paavstid Pius II ja Pius III. Nende poeg Agostino Chigi oli diplomaat, kes sai riigivürstiks, 1661 Formello hertsogiks, 1662 Campagnano vürstiks, 1665 Magliano Pecoreccio markiiks ja Sant'Angelo kindluse kastellaaniks.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII pühitses 38 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens IX. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast, 1 sakslane, 1 austerlane ja 1 prantslane. Aleksander VII kaotas 8. jaanuaril 1661 Santa Maria Nuova kardinaldiakoni tiitli. Ta rajas 26. juunil 1662 Santa Maria in Portico Octaviae kardinaldiakoni tiitli asemele Santa Maria in Portico Campitelli kardinaldiakoni tiitli. 14. jaanuaril 1664 rajas ta Santa Maria della Scala kardinaldiakoni tiitli.

  1. konsistoorium 9. aprill 1657
    1. Antonio Bichi in pectore
    2. Girolamo Buonvisi
    3. Flavio I Chigi
    4. Girolamo Farnese in pectore
    5. Nicola Guidi di Bagno
    6. Camillo Melzi
    7. Francesco Maria Sforza Pallavicino in pectore
    8. Scipione Pannocchieschi d'Elci in pectore
    9. Francesco Paolucci
    10. Giulio Rospigliosi (Clemens IX)
  2. konsistoorium 29. aprill 1658
    1. Volumnio Bandinelli in pectore
    2. Giacomo Franzoni in pectore
    3. Odoardo Vecchiarelli in pectore
  3. konsistoorium 5. aprill 1660
    1. Pascual de Aragón-Córdoba-Cardona y Fernández de Córdoba
    2. Gregorio Giovanni Gasparo Barbarigo
    3. Francesco Maria Mancini
    4. Pietro Vidoni
    5. Franz Wilhelm von Wartenberg
  4. konsistoorium 14. jaanuar 1664
    1. Girolamo Boncompagni
    2. Carlo Bonelli
    3. Carlo Carafa della Spina
    4. Angelo Celsi
    5. Giannicolò Conti in pectore
    6. Neri Corsini in pectore
    7. Alfonso Michele Litta in pectore
    8. Giacomo Filippo Nini in pectore
    9. Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni in pectore
    10. Celio Piccolomini
    11. Cesare Maria Antonio Rasponi in pectore
    12. Paolo Savelli
  5. konsistoorium 15. veebruar 1666
    1. Innico Caracciolo in pectore
    2. Carlo Roberti de' Vittori in pectore
    3. Giulio Spinola in pectore
    4. Vitaliano Visconti in pectore
  6. konsistoorium 7. märts 1667
    1. Giovanni Delfino
    2. Luis Guillermo de Moncada Aragón Luna de Peralta y de la Cerda
    3. Guidobald von Thun
    4. Louis de Vendôme

Aleksander VII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII. Domenico Guidi büst.

Tema ajal ehitas Gian Lorenzo Bernini Vatikanis asuvat Püha Peetruse väljakut ümbritseva kolonnaadi. Tema ajal lõpetati Rooma ülikooli hoonete ehitus ja rajati raamatukogu, renoveeriti Santa Maria del Popolo kirik ja Scala Regia. Roomas rajati Strada del Corso ja laiendati Castel Gandolfot. Ta lasi 1665 Püha Peetruse basiilika võlvkaarele kinnitada Rooma keisrimündi kujutise. Aleksander VII oli Pietro Berrettini, Claude de Lorraini, Christian Lupuse, Carlo Maratta, Giovanni Francesco Grimaldi, Pierre Mignardi ja Ferdinando Ughelli patroon. Bartolomeo Mastrio pühendas talle oma teose.

Ta sätestas Capranica kolleegiumi rektori määramise protektorite poolt.

Ta kohustas Urbanuse kolleegiumi (Collegio Urbano) tudengeid jääma Usupropaganda kongregatsiooni alluvusse.

18. jaanuaril 1666 esitleti avalikult traditsiooni järgi Peetrusele kuulunud tooli, mida keskajal kasutati paavstide kroonimistseremoonial. Aleksander VII ettepanekul ümbritseti tool pronksist kaitsekihiga ja asetati Püha Peetruse basiilikasse.

Ta saatis laiali Innocentius X poolt Ravennasse rajatud maroniidi kolleegiumi.

Domenico Guidi tegi temast büsti ja Gian Battista Gaulli il Baciccio on temast teinud portree.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VII-l oli alates märtsist 1667 tõsiseid terviseprobleeme ja ta suri 22. mail 1667 Roomas neerukivide tagajärjel tekkinud tüsistustesse. Ta maeti Vatikani basiilikasse.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Marcel Albert: Nuntius Fabio Chigi und die Anfänge des Jansenismus, 1639–1651. Roma, 1988.
  • Alessandro Angelini: Il busto marmoreo di Alessandro VII scolpito da Gian Lorenzo Bernini nel 1657. "Prospettiva", 89–90, 1998: 184–92.
  • R. d'Apprieu: Le pape Alexandre VII et l'"Introduction à la Vie Dévote". "La Revue Savoisienne" 102, 1962: 50–54.
  • A. Bagatta: Le vite d'Innocenzo X e d'Alessandro VII regnante fino all'anno MDCLXIII. "Le vite de' Pontefici del Platina et altri". Venezia, 1663: 851–880.
  • John Bargrave: Pope Alexander VII. and the college of cardinals. Camden Society, 1867.
  • Alberto Bartòla: Alessandro VII e Athanasius Kircher S.J. Ricerche ed appunti sulla loro corrispondenza erudita e sulla storia di alcuni codici chigiani. "Miscellanea Bibliothecae Apostolicae Vaticanae" 3, 1988: 7–105.
  • Judith E. Bernstock: Bernini's Tomb of Alexander VII. "Saggi e Memorie di Storia dell'Arte" 16, 1988: 167–190, 363–373.
  • Pierre Blet: Louis XIV et les papes aux prises avec le jansénisme. "Archivum Historiae Pontificiae" 31, 1993: 109–192.
  • S. Bodson: Le rapport de Fabio Chigi sur la condamnation des cinq propositions (1652–1654). "Augustiniana" 13, 1963: 58–99.
  • Vincent Borg: Fabio Chigi, apostolic delegate in Malta (1634- 1639). Città del Vaticano, 1967.
  • Monika Butzek: Il Duomo di Siena al tempo di Alessandro VII. Carteggio e disegni (1658–1667). München, 1996.
  • Hermann Bücker: Der Nuntius Fabio Chigi (Papst Alexander VII.) in Münster 1644–1649, nach seinen Briefen, Tagebüchern und Gedichten. Münster, 1958.
  • F. Callaey: La physionomie spirituelle de Fabio Chigi (Alexandre VII) d'après sa correspondance avec le p. Charles d'Arenberg fr. mineur capucin. "Miscellanea Giovanni Mercati", V, 1946: 451–476.
  • Ignazio Ciampi: L'epistolario inedito di Fabio Chigi, poi papa Alessandro VII. "Atti della Accademia dei Lincei" 1, 1876–1877: 393–403.
  • Maria Caterina Crisafulli: Lettere di Virgilio Malvezzi a Fabio Chigi. Fasano, 1990.
  • Giuseppe Cugnoni: Note al Commentario di Alessandro VII sulla vita di Agostino Chigi. "Archivio della Società Romana di storia patria" (ASRSP) 2 (1878–1879): 209–226, 475–490; ASRSP 3 (1879–1880): 213–232, 291–305, 422–448; ASRSP 4 (1880–1881): 56–76, 195–216.
  • Jacobo Curzietti, Mascia Meleo: Arte religiosa e potere politico nella Roma del Seicento. S. Macioce, "Ori nell'arte: per una storia del potere segreto delle gemme". Roma, 2007: 182.
  • Jacobo Curzietti: Alessandro VII Chigi e l'arte orafa tra politica e misticismo. S. Macioce, "Ori nell'arte: per una storia del potere segreto delle gemme". Roma, 2007: 183–184.
  • Maarten Delbeke: A Note on the Immaculist Patronage of Alexander VII: Chigi and the Pilgrimage Church of Scherpenheuvel in the Low Countries. "Bulletin de l'Institut historique Belge de Rome" 71, 2001: 167–200.
  • Maurizio Fagiolo dell'Arco: Ritratto di Alessandro VII benedicente di Giovan Battista Gaulli, il 'Bacicco'. M. Fagiolo dell'Arco, "L'Ariccia del Bernini". Roma, 1998: 133–136.
  • Ivan Golub: Juraj Krianic in the Diary of Pope Alexander VII. "Orientalia christiana periodica" 47, 1981: 459–464.
  • Christine Maria Grafinger: I libri della Biblioteca Vaticana donati da Alessandro VII alla Propaganda Fide. "Il Bibliotecario" 32, 1992: 97–101.
  • Dorothy Metzger Habel: Alexander VII and the Private Builder: Two Case Studies in Development of via del Corso in Rome. "Journal of the Society of Architectural Historians" 49, 1990: 293–309.
  • Dorothy Metzger Habel: The urban development of Rome in the age of Alexander VII. Cambridge, 2002.
  • Olaf Hein, Rolf Mader: Ein Rom-Gedicht des Fabio Chigi (Alexander VII.). "Römische Historische Mitteilungen", 32–33, 1990–1991: 153–156.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Richard Krautheimer, Roger B.S. Jones: The Diary of Alexander VII. Notes on Art, Artists and Buildings. "Römisches Jahrbuch für Kunstgeschichte" 15, 1975: 199–233.
  • Richard Krautheimer: Roma Alessandrina: the remapping of Rome under Alexander VII. Poughkeepsie, 1982.
  • Richard Krautheimer: "Il porton di questo giardino": an urbanistic project for Rome by Alexander VII (1655–1667). "Journal of the Society of Architectural Historians" 42, 1983: 35–42.
  • Richard Krautheimer: The Rome of Alexander VII, 1655–1667. Roma, 1987.
  • Vlastimil Kybal, Giovanni Incisa della Rocchetta: La nunziatura di Fabio Chigi (1640–1651). Roma, 1943–1946.
  • Aimé Legrand, Lucien Ceyssens: La correspondance antijanséniste de Fabio Chigi nonce à Cologne plus tard pape Alexandre VII. Bruxelles, Rome, 1957.
  • Louis J. Lekai: Pope Alexander VII and the Cistercian Observances. "The Catholic Historical Review" 45, 1959: 1–23.
  • Jean Lionnet: Les activités musicales de Flavio Chigi, cardinal neveu d'Alexandre VII. "Studi Musicali" 9, 1980: 287–302.
  • Jean Lionnet: Les événements musicaux de la légation du cardinal Chigi en France, été 1664. "Studi Musicali" 25, 1996: 127–153.
  • Ida Macchia: Relazioni fra il padre Sforza Pallavicino e Fabio Chigi. Torino, 1907.
  • Torgil Magnuson: From the election of Innocent X to the death of Innocent XI. 1986.
  • Tod A. Marder: Alexander VII, Bernini, and the urban setting of the Pantheon in the seventeenth century. "Journal of the Society of Architectural Historians" 50, 1991: 273–292.
  • Valentino Martinelli: Alessandro VII e Pierfrancesco Mola. Studi offerti a Giovanni Incisa della Rocchetta. Roma, 1973: 283–292.
  • Mascia Meleo: La collezione dei "preziosi" di Maria di Savoia: doni e dispersione dell'eredità sabauda da Innocenzo X Pamphili ad Alessandro VII Chigi. S. Macioce, "Ori nell'arte: per una storia del potere segreto delle gemme". Roma, 2007: 185–193.
  • Tomaso Montanari: Sulla fortuna poetica di Bernini. Frammenti del tempo di Alessandro VII e di Sforza Pallavicino. "Studi Secenteschi" 39, 1998: 127–164.
  • Giovanni Morello: I rapporti tra Alessandro VII e Gian Lorenzo Bernini negli autografi del papa. E. Cropper, "Documentary Culture: Florence and Rome from Grand-duke Ferdinand I to Pope Alexander VII". Bologna, 1992: 185–207.
  • Leandro Ozzòla: L'arte alla corte di Alessandro VII. "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 31, 1908: 5–92.
  • Pietro Sforza Pallavicino: Vita di Alessandro VII. Prato, 1839–1840.
  • Gabriella di Paolo Dollorenzo: Alessandro VII e l'umanesimo dantesco. L. Fava Guzzetta, "Dante e i papi: Altissimi cantus". Roma, 2009: 75–86.
  • Pio Paschini: I Chigi. Roma, 1946.
  • Pio Pecchiai: Il metropolita Cirillo di Trebisonda ed una sua protesta contro Innocenzo X. "Orientalia christiana periodica" 15, 1949: 167–184.
  • Ludwig Perger: Fabius Chigi (als Papst Alexander VII.) zu Münster. "Zeitschrift für vaterländische Geschichte und Altertumskunde (Westfalen)" 22, 2, (1862): 372.
  • Paolo Piccolomini: Carteggio inedito di Fabio Chigi, poi papa Alessandro VII. "Bullettino Senese di Storia Patria" 15, 1908: 3–31.
  • Konrad Repgen: Fabio Chigis Instruktion für den Westfälischen Friedenskongress. Ein Beitrag zum kurialen Instruktionswesen im Dreissigjährigen Krieg. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 48, 1953: 79–104, 104–116.
  • Konrad Repgen: Der papstliche Protest gegen den Westfalischen Frieden und die Friedenspolitik Urbans VIII. "Historisches Jahrbuch" 75, 1956: 94–122.
  • Konrad Repgen: Die Finanzen des Nuntius Fabio Chigi. Ein Beitrag zur Sozialgeschichte der römischen Führungsgruppe im 17. Jahrhundert. E. Hassinger, "Geschichte, Wirtschaft, Gesellschaft. Festschrift für Clemens Bauer". Berlin, 1974: 229–80.
  • Konrad Repgen: Diarium Chigi 1639–1651. Münster, 1984.
  • Konrad Repgen: Die Proteste Chigis und der päpstliche Protest gegen den Westfälischen Frieden (1648/50). Vier Kapitel über das Breve 'Zelo domus Dei'. Dieter Schwab, "Staat, Kirche, Wissenschaft in einer pluralistischen Gesellschaft. Festschrift zum 65. Geburtstag von Paul Mikat". Berlin, 1989: 623–647.
  • Alfred von Reumont: Fabio Chigi-Papst Alexander VII.-in Deutschland (1639–1651). "Zeitschrift des Aachner Geschichtsvereins" 7, 1885: 1–48.
  • Peter Johannes Antonius Nicolaas Rietbergen: Papal Patronage and Propaganda: Pope Alexander VII (1655–1667), the Biblioteca Alessandrina and the Sapienza Complex. "Mededelingen van het Nederlands Instituts te Rome" 47, 1987: 157–177.
  • Giovanni Incisa della Rocchetta: Gli appunti autobiografici d'Alessandro VII nell'Archivio Chigi. "Mélanges Eugène Tisserant". Città del Vaticano, 1964: 439–457.
  • Leopoldo Sandri: Alessandro VII – Fabio Chigi. "Bullettino senese di storia patria" 68, 1961: 3–27.
  • Bernardina Sani: Nuovi documenti e proposte per una messa a fuoco della cultura chigiana prima e dopo il papato di Alessandro VII. "Neretum" 1, 2002: 17–30.
  • Laura Schiavi: La mediazione di Roma e di Venezia nel Congresso di Münster per la Pace di Vestphalia tra Francia e Allemagna. Bologna, 1923.
  • Arianna Serra: I riflessi della politica finanziaria di Alessandro VII nelle monete del suo pontificato. "Studi Romani" 5, 1957: 184–88.
  • Aemilianus Springhetti: Alexander VII P.M. poëta latinus. "Archivum Historiae Pontificiae" 1, 1963: 265–294.
  • Peter Stephan: Der Griff nach den Sternen. Die gentilizische Kodierung des römischen Stadtraums durch Grabmäler unter Sixtus V. und Alexander VII. Carolin Behrmann, "Grab – Kult – Memoria. Studien zur gesellschaftlichen Funktion von Erinnerung". Köln-Weimar, 2007: 75–103.
  • Kaspar Zollikofer: Berninis Grabmal für Alexander VII: Fiktion und Repräsentation. Worms, 1994.
  • M. Zucchini: Una scrittura del cardinale Giulio Sacchetti a Papa Alessandro VII per rimettere in piedi l'arte dell'agricoltura. "Economia e Storia" 4, 1957: 278–282, 282–285.
  • Emanuela Trotta: Il carteggio tra Cassiano dal Pozzo e Fabio Chigi. "Nouvelles de la République des Lettres" 2, 1995: 87–110.
  • John Varriano: Alexander VII, Bernini and the Baroque Papal Medal. "Studies in the History of Art" 21, 1987: 249–260.
Eelnev:
Innocentius X
Paavst
16551667
Järgnev:
Clemens IX