Innocentius II

Allikas: Vikipeedia
Innocentius II
Sünninimi Gregorio Papareschi
Valitsemisaja algus 14. veebruar 1130
Valitsemisaja lõpp 24. september 1143
Eelkäija Honorius II
Järeltulija Coelestinus II
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 24. september 1143
Surmakoht Rooma

Innocentius II (Gregorio Papareschi) oli paavst 11301143. Ta oli 164. paavst.

Gregorio Papareschi sündis Roomas Trastevere linnaosas patriitsi Giovanni Papareschi pojana.

Papareschi liitus augustiini regulaarkanoonikutega ja sai Santi Nicola e Primitivo kloostri abtiks. Urbanus II määras ta 1088 kardinaldiakoniks ja Paschalis II 1116 San Angelo in Pescheria kardinaldiakoniks. Ta oli 1116 legaat Pavias ja siirdus koos Gelasius II-ga 1118 Prantsusmaale, naastes koos Calixtus II-ga 1120 tagasi Itaaliasse.

Paavst saatis Papareschi 1122 legaadina Saksamaale, kus ta osales augustis 1122 Würzburgi piiskopi Ruggeri pühitsemisel ja 23. septembril 1122 Wormsi konkordaadi sõlmimisel. Ta vahendas aprillis 1123 Pisa ja Genova vahelisi läbirääkimisi. Ta oli 1123 koos kardinal Pietro Pierleoniga (hilisem vastupaavst Anacletus II) legaat Prantsusmaal, kus ta pidas märtsis 1124 Chartres'is sinodi. Honorius II saatis ta 1124 legaadina Saksamaale.

Kardinal Papareschi osales 4 paavsti valimistel 1118–1130.

Saamine paavstiks ja skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II (vasakul) koos püha Laurentiuse ja Calixtusega. Rooma Santa Maria in Trastevere kirik, 11401143.

Innocentius II valiti paavstiks 14. veebruari koidikul 1130 Roomas San Gregorio al Celio kloostris, ordineeriti 22. veebruaril preestriks ja pühitseti 23. veebruaril Santa Maria Nuova kirikus Ostia kardinalpiiskopi Giovanni poolt ametisse. Ta võttis nime Innocentius I järgi. Tema motto oli Adiuva nos, Deus salutaris noster (Aita meid, meie pääste Jumal: Ps. 79:9).

Innocentius II valisid paavstiks San Gregorio al Celio kloostris viibinud eelkõige Prantsusmaa ja Põhja-Itaalia päritolu kardinalid kantsler Aymery de la Châtre initsiatiivil. Salvador Miranda andmetel viibis kloostris kokku 16 kardinali, sealhulgas 4 kardinalpiiskoppi. Enamik kardinale, sealhulgas 2 kardinalpiiskoppi, ei tunnustanud teda ja valisid samal päeval San Marco kirikus Anacletus II, kes pühitseti ametisse 23. veebruaril Rooma Peetri kirikus Porto kardinalpiiskopi Pietro poolt.

Innocentiust toetasid reformimeelsed vaimulikud Bernard Clairvaux'st ja Magdeburgi peapiiskop Norbert, kes kutsusid valitsejaid teda toetama, mistõttu mõne kuu pärast tunnustasid teda paavstina pea kõik Euroopa kristlikud valitsejad, välja arvatud Akvitaania, Šotimaa, Lõuna-Itaalia ja mõned linnriigid.

Innocentius II põgenes Prantsusmaale, kus ta ekskommunitseeris Reimsi sinodil Anacletus II, kelle ekskommunikatsiooni kinnitas ta taas 1136 Pisa sinodil. Paavst saabus 1133 koos Saksa kuninga Lothar III-ga Rooma, kuid tema lahkumisel siirdus Pisasse. Pärast Anacletus II surma sai paavst 21. märtsil 1138 enda valdusesse Lateraani palee. 29. mail 1138 loobus uueks vastupaavstiks saanud Victor IV ametist ja tunnustas paavstina Innocentius II-st, kes lubas tema järgijatel jääda kiriklikesse ametitesse. Aprillis 1139 peetud II Lateraani oikumeenilisel kirikukogul tagandas paavst endiste vastupaavstide järgijad kiriklikest ametitest ja tühistas nende ordinatsioonid.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II kohtus 22. märtsil 1131 Lièges Saksa kuninga Lothar III-ga, keda ta kutsus üles asuma sõjakäigule vastupaavst Anacletus II vastu ja lubas ta kroonida Saksa-Rooma keisriks. Kuningas soovis paavstilt ilmikute investituuri taastamist.

Innocentius II liitus augustis 1132 Piacenzas Lothari väega, kes tungis kevadel 1133 Rooma, kus paavst kroonis ta 3. juunil 1133 keisriks ja pärandas talle Toscana krahvinna Matilda valdused.

Paavst kutsus Lothari 1136 taas Itaaliasse võitlema Sitsiilia krahvi Ruggero II-ga (Roger II). Ta saatis 1130–1136 legaadina Saksamaale kardinal Gerardo Caccianemici (hilisem paavst Lucius II).

Suhted Itaalia valitsejatega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II ekskommunitseeris 1136 Sitsiilia krahvi Ruggero II (Roger II). 1137. aasta lõpus asus Ruggero II pidama paavsti ja vastupaavsti esindajatega läbirääkimisi.

Innocentius II tungis suvel 1139 Lõuna-Itaaliasse, kuid Ruggero II poeg Ruggero purustas tema väe ja võttis paavsti pantvangi. Paavst tunnustas Mignano rahulepinguga Ruggerot Sitsiilia kuningana.

Ta vahendas 1133 Pisa ja Genova vahelise rahulepingu sõlmimist.

Suhted Aragóniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II vabastas 1134 Aragóni kuningaks saanud Ramiro II mungatõotustest.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II kohtus 1131 Chartres'is Inglise kuninga Henry I-ga ja toetas tema surma järel puhkenud võimuvõitluses Inglise kuningana Stephen'it.

Ta saatis 1138 Inglismaale legaadina Ostia kardinalpiiskopi Albérici.

Suhted Lähis-Idaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II sätestas ladina Tüürose peapiiskopkonna kuuluvuse Jeruusalemma patriarhaadi jurisdiktsiooni alla.

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II tegutses Portugali iseseisvumisel vahendajana Portugali ja Léoni vahel.

Portugali kuningas Afonso I kinnitas 1143 paavstile oma truudust.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II siirdus 1130 Pisa ja Genova kaudu Prantsusmaale. Ta pidas Étampes'is sinodi, kus kohtus Louis VI-ga ja kroonis 25. oktoobril 1131 Reimsis peetud sinodil Prantsusmaa kroonprintsi Louis (hilisem kuningas Louis VII) Louis VI juuresolekul kaasvalitsejaks.

Ta külastas 2-aastase reisi käigus ka Fleury'd, Orléansi, Laoni, Le Puy'd, Vézelay'd, Cluny kloostrit, Morigny kloostrit, Clairvaux' kloostrit, Clermont-Ferrandi, Toursi, Rouenit ja Namurit.

1141 suri Bourges'i peapiiskop Albéric, kuid kapiitel ei tunnustanud Louis VII määratud kandidaati Cadurci, vaid valis piiskopiks Pierre de La Châtre, keda omakorda ei tunnustanud kuningas. La Châtre saavutas Roomas paavsti poolehoiu, kuid Louis VII ei lubanud tal asuda piiskopkonda, mispeale paavst pani Prantsusmaa interdikti alla.

Innocentius II saatis legaadina Prantsusmaale Yves Chartres'ist, kes ekskommunitseeris 1142 Lagny sinodil Vermandois'i krahvi Raoul I. Ta saatis legaadina Prantsusmaale kardinal Ubaldo Allucingoli (hilisem paavst Lucius III).

Suhted Iiri piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II määras 1139 Armagh peapiiskopi Malachy paavstlikuks legaadiks Iirimaal ja andis talle palliumi.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius määras 1133 Genova peapiiskopi metropoliidiks ja andis talle palliumi. Ta sätestas Genova ja Pisa piiskopkondade jurisdiktsioonid.

Ta eraldas 1133 Luni piiskopkonnast Brugnato piiskopkonna.

Suhted Saksa piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II sätestas 1134, et Taani, Rootsi, Norra ja Gröönimaa kogudused jäävad Hamburg-Bremeni piiskopkonna jurisdiktsiooni alla.

Ta rajas 14. oktoobril 1140 Wolini saarel Julini piiskopkonna ja ordineeris selle piiskopiks Adalberti.

Suhted Taani piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II saatis palliumi Lundi peapiiskopile Eskilile, kuid määras piiskopkonna Hamburg-Bremeni peapiiskopkonna jurisdiktsiooni alla.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II andis indulgentse palveränduritele, kes palvetavad Soissonsi kirikus.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II mõistis 1139 toimunud II Lateraani oikumeenilisel kirikukogul hukka Pierre de Bruys', Brescia Arnaldo ja 1140 Pierre Abélardi teoloogilised vaated.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II kanoniseeris 3 isikut. Ta sätestas Geneviève mälestamispäevana 26. novembri.

  1. Godehard Hildesheimist 1131
  2. Hugues Grenoble'ist 22. aprill 1134
  3. Sturmius Fuldast 19. aprill 1139

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II toetas Clairvaux' Bernardi ja Norberti tegevust ning andis nende juhitud ordudele privileege. Ta tunnustas 1133 kartuuslaste tegevust.

Ta andis tsistertslaste käsutusse Roomas Santi Vincenzo e Anastasio kloostri.

Ta määras Cluny abtiks Albérici.

Ta võttis Konstanzis asuva Salemi kloostri paavstliku protektsiooni alla.

Ta tunnustas 1140 Zwettli kloostri rajamist.

Paavst külastas Cluny kloostrit, Saint-Denis' kloostrit ja Clairvaux' kloostrit.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II vennapoeg Gregorio Papareschi sai 1134 ja vend Pietro Papareschi 1142 kardinaliks.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II määras 74 kardinali. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Lucius III ja vastupaavst Victor IV. Aprillis 1139 peetud II Lateraani oikumeenilisel kirikukogul sätestati paavsti valimise kord, mille alusel võisid paavsti valida vaid kardinalid.

Ta ordineeris oma valitsemisajal 70 piiskoppi, 20 preestrit ja 18 diakonit.

Innocentius II kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II pühitses 1131 Soissons'i kiriku, Cluny kloostri kiriku, Géronsarti kloostri kiriku altari ja 1132 San Pietro in Ciel d'Oro kiriku Pavias.

Tema ajal renoveeriti Roomas Santa Maria in Trastevere ja Santi Vincenzo e Anastasio kirikud. Santa Maria in Trastevere kirikus asub teda kujutav mosaiik.

Ta kutsus 1143 Rooma õpetlase Robert Pulleni.

Traditsiooni järgi andis Iiri piiskop Malachy paavstile üle kirjutise oma prohvetikuulutustega.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius II suri 24. septembril 1143 Roomas ja maeti esmalt Lateraani basiilikasse, kuid hiljem viidi tema säilmed Santa Maria in Trastevere kirikusse.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Wilhelm Arndt: Zwei Bullen Innocenz II. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde", 4, 1879: 199–201.
  • Myriam Soria Audebert: La propagande pontificale et sa réception au temps des schismes (XIe-XIIe siècles). Innocent II, Anaclet II: la mémoire d’une guerre de libelles, lectures et débats. Rossana Castano, "Comunicazione e propaganda nei secoli XII e XIII. Atti del convegno internazionale (Messina, 24–26 maggio 2007)". Fortunata Latella, Tania Sorrenti, Roma 2007: 595–612.
  • Johannes Bachmann: Die päpstlichen Legaten in Deutschland und Skandinavien (1125–1159). Berlin, 1913.
  • Constance Hoffmann Berman: The development of Cistercian economic practice during the lifetime of Bernard of Clairvaux: the historical perspective on Innocent II's 1132 privilege. "Bernardus Magister", 1992: 303–313.
  • Paul Bonenfant: Saint-Jean de Bruxelles ou Saint-Médard de Soissons? A propos des prétendues lettres d'Innocent II de 1131. "Bulletin de la Commission Royale", 91, 1927: 1–26.
  • Gastone Cambin: Bolla di Papa Innocenzo II (1130–1143) negli scavi di Castel San Pietro. "Schweizer Archiv für Heraldik. Archivum heraldicum", 106, 1992: 4–5.
  • Marjorie Chibnall: Innocent II and the Canterbury election of 1138. "Hommage Raymonde Foreville", 1989: 237–245.
  • Bernard Delmaire: Un acte inédit d'Innocent II pour l'abbaye du Mont-Saint-Eloi (1139). "Licet preter solitum Ludwig Falkenstein zum 65 Geburtstag", Aachen, 1998: 47–54.
  • Charles Dereine: Une bulle d'Innocent II pour Höningen dans le ms. Bruxelles B.R. 1840–48. "Scriptorium", 6, 1952: 279.
  • Aryeh Grabois: Le schisme de 1130 et la France. "Revue d'histoire ecclésiastique" 76, 1981: 593-612.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Bruno Krings: Ein Brief Papst Innozenz' II. vom Jahre 1140 zugunsten des Generalkapitels der Prämonstratenser. "Analecta Praemonstratensia" 64, 1988: 342–348.
  • Henri Lacaille: Bulles des papes Innocent II et Eugène III pour l'abbaye de Savigny. "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes", 57, 1896: 217–221.
  • Jean Leclercq: Une épître d'Innocent II a l'évêque Henri de Boulogne. "Rivista di storia della chiesa in Italia", 5, 1951: 263–265.
  • Felix Liebermann: Ein Brief Innocenz' II. an Heinrich I. von England. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde", 14, 1889: 616–617.
  • Werner Maleczek: Das Kardinalskollegium unter Innozenz II. und Anaklet II. "Archivum historiae pontificiae" 19, 1981: 27–78.
  • Stephan Molitor: Das Privileg Papst Innozenz' II. für Kloster Gengenbach von 1139 Februar 28 (JL. 7949). "Zeitschrift für die Geschichte des Oberrheins", 141, 1993: 359–373.
  • Engelbert Mühlbacher: Die streitige Papstwahl des Jahres 1130. Innsbruck, 1876.
  • Pier Fausto Palumbo: Lo scisma del 1130. Roma, 1942.
  • Luigi Pellegrini: La duplice elezione papale del 1130. "Raccolta Giovanni Soranzo", 1968: 265–302
  • Timothy Reuter: Zur Anerkennung Papst Innocenz' II. Eine neue Quelle. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters", 39, 1983: 395–416.
  • Franz Josef Schmale: Die Bemühungen Innocenz' II. um seine Anerkennung in Deutschland. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 65, 1954: 240–269
  • Franz Josef Schmale: Studien zum Schisma des Jahres 1130. Köln, 1961.
  • Franz Josef Schmale: Papsttum und Kurie zwischen Gregor VII. und Innocenz II. "Historische Zeitschrift", 193, 1961, 265–285; "Probleme des 12. Jahrhunderts", 1968: 13–31
  • Andrea Barbara Schmidt, Peter Halfter: Der Brief Papst Innozenz II. an den armenischen Katholikos Gregor III. Ein wenig beachtetes Dokument zur Geschichte der Synode von Jerusalem (Ostern 1141). "Annuarium Historiae Conciliorum" 31, 1999: 50–71.
  • Robert Somerville: Pope Innocent II and the study of Roman law. "Revue des études islamiques", 44, 1976: 105–114; R. Somerville, "Papacy, councils and canon law", 1990: 105–114.
  • Mary E. Stroll: The jewish pope: ideology and politics in the papal schism of 1130. Leiden, 1987.
  • Johann Baptist Sägmüller: Ein angebliches Papstwahldekret Innocenz' II. 1139. "Theologische Quartalschrift", 84, 1902: 364–387.
  • Richard Zoepffel: Die Doppelwahl des Jahres 1130. Berlin, 1871.
  • Georg Wieczorek: Das Verhältnis des Papstes Innocenz II. (1130 bis 1143) zu den Klöstern. Greifswald, 1914.
Eelnev:
Honorius II
Rooma paavst
11301143
Järgnev:
Coelestinus II