Pius III

Allikas: Vikipeedia
Pius III
Pius III, Nordisk familjebok.png

Sünninimi Francesco Todeschini-Piccolomini
Valitsemisaja algus 22. september 1503
Valitsemisaja lõpp 18. oktoober 1503
Eelkäija Aleksander VI
Järeltulija Julius II
Sünnikuupäev 29. mai 1439
Sünnikoht Siena
Surmakuupäev 18. oktoober 1503
Surmakoht Rooma

Pius III (Francesco Todeschini-Piccolomini; 29. mai 143918. oktoober 1503) oli paavst 1503. Ta oli 215. paavst.

Francesco Todeschini sündis Sienas Pietro (Nanno) Todeschini ja Laudomia Piccolomini peres 4 lapsest vanimana. Tema ema vend Enea Piccolomini lapsendas ta, mille järel hakkas Francesco perekonnanimena kasutama ka Piccolomini nime.

Piccolomini õppis Perugia ülikoolis õigusteadust, omandas doktorikraadi, siirdus seejärel Pius II teenistusse ja ordineeriti diakoniks. 1462 osales ta püha Andrease reliikvia toomisel Rooma. Novembris 1463 viibis ta Roomas puhkenud katku tõttu Pienzas. Kui Pius II siirdus 1464 suvel ristisõtta, jäi Piccolomini paavsti esindajaks Rooma. Järgmiste paavstide ajal oli ta Inglismaa ja Saksamaa kardinalprotektor. 1468 osales ta Roomas Saksa-Rooma keisri Friedrichi pidulikul vastuvõtul. Paulus II saatis ta 1471 legaadina Saksamaale, kus ta osales Regensburgi riigipäeval. Legaadina Umbrias taastas ta Perugias poliitilise korra ning lahendas piirivaidluse Foligno ja Spello linnade vahel. Sixtus IV ja Aleksander VI ajal püüdis ta Roomast viibida eemal. Tema suhted Aleksander VI-ga olid jahedad, kuna Piccolomini oli keeldunud temalt 1492 konklaavil vastu võtmast altkäemaksu ja taunis 1497 Kirikuriigi alade läänistamist paavsti pojale Giovanni Borgiale. Aleksander VI saatis Piccolomini oma delegatsiooni koosseisus novembris 1494 Itaaliasse tunginud Prantsusmaa kuninga Charles VIII juurde, kuid kuningas keeldus teda vastu võtmast. 27. mail 1495 siirdus Piccolomini koos paavstiga Orvietosse. 1497 määras paavst ta kirikureformi komisjoni liikmeks.

Kardinal Francesco Todeschini-Piccolomini osales 1464, 1484, 1492 ja 1503 toimunud konklaavidel. Ta kroonis 12. septembril 1484 paavstiks Innocentius VIII ja 26. augustil 1492 Aleksander VI.

Piccolomini rajas Sienasse Libreria Piccolomini raamatukogu. Ta oli Pinturicchio patroon.

Ferdinand Gregoroviuse järgi oli tal tosin last, kuid seda fakti ei peeta usaldusväärseks.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1503. aasta esimene konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius III vapp

Pius III valiti paavstiks 22. septembril 1503 Vatikani paavstipalees, ordineeriti 30. septembril preestriks, 1. oktoobril piiskopiks ja krooniti 8. oktoobril kardinal Giuliano della Rovere (hilisem paavst Julius II) poolt. Ta võttis nime oma onu Pius II järgi.

16. – 22. septembrini 1503 toimunud konklaavil osales 37 kardinali. Sellel konklaavil olid soosikud kardinalid Georges d'Amboise, Giuliano della Rovere ja Ascanio Maria Sforza Visconti. Pius III valiti paavstiks kompromisskandidaadina 4 voorus.

Valitsemisaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius III valitses 26 päeva. See oli paavstluses lühim valitsemisaeg pärast Coelestinus IV-t (1241). Viletsa tervise tõttu pidi ta missadel osaledes istuma ja tema kroonimistseremoonial jäeti mitmed talitused ära. Alates 13. oktoobrist kannatas ta ägedate podagrahoogude käes ja 17. oktoobril tõusis tal palavik.

Pius III lubas Roomast konklaavi ajal lahkuma sunnitud Cesare Borgial pöörduda tagasi Rooma ja pidas 18. oktoobril 1503 kardinalide konsistooriumi, kuid ei määranud sellel ametisse uusi kardinale. Mainzi peapiiskop Berthold von Henneberg esitas talle protesti seoses Rooma rahaliste nõudmistega ja indulgentside levitamisega Saksamaal.

Pius III ja Eesti [1][muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius III oli kardinalina Saksa ordu konservaator.

Saksa ordu kõrgmeister Johann von Tiefen teavitas 1494 kardinal Piccolominit Venemaalt lähtuvast sõjalisest ohust. kõrgmeister Friedrich von Sachsen soovis temalt 1498 ja 30. detsembril 1501 eestkostet paavsti juures, et korraldada ristisõda õigeusklike venelaste vastu.

Kõrgmeister kirjutas kardinalile 27. veebruaril 1500 Michael Sculteti Kuramaa piiskopiks määramise osas ja palus 16. mail 1502 kardinal Piccolominil toetada paavsti juures Liivi ordu saadiku avaldust.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius III haud

Pius III suri 18. oktoobri õhtul 1503 Roomas podagra tõttu tekkinud veremürgitusse ja maeti Rooma Peetri kiriku San Andrea kabelisse. Tema jalale oli tehtud 27. septembril kaks sisselõiget, kuid neist polnud abi. Tema säilmed maeti hiljem ümber San Andrea della Valle kirikusse. Pärast tema surma levisid kuuldused paavsti mürgitamisest, kuid neid kuuldusi on peetud alusetuteks.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

1911 'Encyclopedia Britannica' iseloomustab teda laitmatu isikuna. Sigismondo de Conti on rõhutanud tema mõõdukust.

Viide[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Rino Avesani: Sulla battaglia di Varna nel 'De Europa' di Pio II: Battista Franchi e il cardinale Francesco Piccolomini. "Atti e Memorie della Deputazione di Storia Patria delle Marche" 8, 1964-1965: 85-103.
  • Domenico Bandini: Gli antenati di Pio III. "Bullettino Senese di Storia Patria". 73-75, 1966-1968: 239-251.
  • Marco Bussagli: Alberto Aringhieri fra Pio II e Pio III. A. Antoniutti, "Enea Silvio Piccolomini". Roma, 2007: 311-318.
  • F. Donati: Arredi sacri e libri posseduti dal cardinale Francesco Piccolomini. "Miscellanea Storica Senese", 1, 1893: 150-153.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Charles Maumené: Une Ambassade du Pape Alexandre VI au Roi Charles VIII: Le Cardinal François Piccolomini. "Revue des deau mondes", 52, 1909: 677-708.
  • Eugene Müntz: Les arts á la cour des papes Innocent VIII, Alexandre VI, Pie III (1484 – 1503). Recueil de documents inedits ou peu connus. Paris, 1898.
  • Valeria Novembri, Carlo Prezzolini: Papa Pio III: Francesco Tedeschini-Piccolomini. Montepulciano, 2005.
  • Enea Piccolomini: Aleuni documenti inediti interno a Pio II e a Pio III. "Atti e Memorie della Sezione Letteraria e di Storia Patria della R. Accademia dei Rozzi", 1, 1871: 39-43.
  • Enea Piccolomini: De codicibus Pii II et Pii III deque bibliotheca ecclesiae cathedralis. "Bullettino Senese di Storia Patria", 6, 1899: 483-496.
  • Enea Piccolomini: La famiglia di Pio III. "Archivio della Reale Società Romana di Storia Patria" 26, 1903: 146-164.
  • Enea Piccolomini: Il Pontificato di Pio III secondo la testimonianza di una fonte contemporanea. "Archivio storico Italiano" 32, 1903: 102-138.
  • Joseph Schlecht: Pius III. und die deutsche Nation. "Festschrift Georg von Hertling", München 1913: 305-328.
  • Alfred A. Strnad: Francesco Todeschini-Piccolomini. Politik und Mäzenatentum im Quattrocento. "Römische Historische Mitteilungen" 8/9, 1964-1965-1965-1966: 101-425.
  • Alfred A. Strnad: Pio II e suo nipote Francesco Todeschini Piccolomini. "Atti e Memorie della Deputazione di Storia Patria delle Marche", 8, 1964-1965: 35-84.
  • Alfred A. Strnad: Pius III. und Österreich. "Theologisch-praktische Quartalschrift" 116, 1968: 175-189.
  • Curzio Ugurgieri della Berardenga: Pio II Piccolomini con notizie su Pio III e altri membri della famiglia. Firenze 1973: 504-523.
  • Elena Vecchi-Pinto: La missione del cardinale Francesco Piccolomini legato pontificio presso Carlo VIII. "Archivio della Deputazione Romana di Storia Patria", 68, 1945: 97-110.
  • C. Wirz: Die Pontifikate Alexanders VI. und Pius' III. 1918
Eelnev:
Aleksander VI
Paavst
1503
Järgnev:
Julius II