Lucius III

Allikas: Vikipeedia
Lucius III
Lucius III.jpg

Sünninimi Ubaldo Allucingoli
Valitsemisaja algus 1. september 1181
Valitsemisaja lõpp 25. november 1185
Eelkäija Aleksander III
Järeltulija Urbanus III
Sünnikuupäev 1097 või 1110 ?
Sünnikoht Lucca
Surmakuupäev 25. november 1185
Surmakoht Verona

Lucius III (Ubaldo Allucingoli, ka Umbaldo Allucingoli, Humbaldus Allucingoli või Hubaldus Allucingoli; 1097 või 1110 ? – 25. november 1185) oli paavst 1181–1185. Ta oli 171. paavst.

Ubaldo Allucingoli sündis Luccas ja astus Bernard Clairvaux' kutsel tsistertslaste ordusse, kus ta pühitseti mungaks. Ta sai hiljem Lucca kapiitli kanoonikuks. Innocentius II määras Allucingoli 23. veebruaril või mais 1141 Santa Prassede kardinalpreestriks ning Hadrianus IV 1. jaanuaril 1159 Ostia ja Velletri kardinalpiiskopiks. Allucingoli sai 1163 kardinalide kolleegiumi dekaaniks.

Kardinal Allucingoli oli Prantsusmaal legaadiks. Ta osales 1153 Konstanzi rahulepingu, 1156 Benevento rahulepingu ja 1177 Venezia rahulepingu sõlmimisel. Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa määras ta komisjoni, mille ülesandeks oli lahendada Venezia rahulepinguga lahtiseks jäänud küsimusi. Allucingoli kroonis septembris 1159 paavstiks Aleksander III.

Kardinal Allucingoli oli 11661167 legaat Sitsiilias ning 1167 ja 11681169 Konstantinoopolis.

Kardinal Allucingoli osales 7 paavsti valimistel 1143–1181.

1181. aasta paavsti valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lucius III valiti paavstiks 1. septembril 1181 Roomas Lateraani palees ja pühitseti ametisse pühapäeval 6. septembril Velletris kardinal Giaginto Bobo (hilisem paavst Coelestinus III) poolt.

31. augustist 1. septembrini 1181 toimunud valimistel osales Salvador Miranda andmetel 29 kardinali.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lucius III kohtus oktoobris 1184 Veronas peetud sinodil Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossaga. Nad pidasid läbirääkimisi Friedrichi poja Heinrichi kroonimise, uue ristisõja alustamise, ketserite tagakiusamise ja Toscana hertsoginna Matilda pärandi osas. Paavst keeldus Trieri peapiiskopina tunnustamast keisri soosikut ega soostunud Heinrichit kroonima kaaskeisriks. Paavst ei tahtnud tunnustada ka Heinrichi kihlumist Sitsiilia printsessi Konstanzega.

Suhted Iirimaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lucius III määras St. Edmundsi kloostri abti Samsoni delegaadiks Iirimaal. Ta ordineeris Dublini piiskopiks John Comyni.

Suhted Šotimaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lucius III vabastas Šoti kuninga William I kirikuvande alt ja saatis talle 17. märtsil 1183 kuldroosi. Paavst kohtus Glasgow' piiskopi Joceliniga.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomas puhkenud rahutuste tõttu siirdus Lucius III vahetult pärast paavstiks saamist Velletrisse. Ta jättis roomlastele kinnitamata eelkäijate antud privileegid. Ta naasis Rooma novembris 1181, kuid pidi märtsis 1182 taas lahkuma, elades hiljem Velletris, Anagnis, Lõuna-Itaalias, Bolognas ja Veronas.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lucius III tunnustas 1182 tsistertslasest abti ja müstiku Giacomo tegevust.

Ta tunnustas Vézelay kloostri munkade tegevust.

Cuenca piiskopkonna rajamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lucius III rajas 1183 Hispaanias Cuenca piiskopkonna.

Ketserite tagakiusamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lucius III koostas 4. novembril 1184 Veronas dekreedi "Ad abolendum", millega sätestati muuhulgas, et kui kirik on ketseri ekskommunitseerinud, võib ilmalik kohus määrata talle karistuse.

Paavst keelas humiliati ordu vaimulikel jutlustamise.

Bruno kanoniseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lucius III kanoniseeris 5. septembril 1183 Bruno Segnist.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lucius III määras 1182 kardinaliks oma onupoja Uberto Allucingoli.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lucius III määras 17 uut kardinali. Ta ordineeris piiskopiks John Comyni ja alamdiakoniks hilisema Cremona piiskopi Sicardo.

  1. Albino, Santa Maria Nuova kardinaldiakon
  2. Uberto Allucingoli
  3. Andrea Boboni
  4. Pedro de Cardona
  5. Adelardo Cattaneo
  6. Pietro Diana
  7. Ugo Etherianus
  8. Gerardo, Sant' Adriano kardinaldiaokn
  9. Giovanni, San Marco kardinalpreester
  10. Pandolfo Masca
  11. Melior, Santi Giovanni e Paolo kardinalpreester
  12. Ridolfo Nigelli
  13. Ottaviano, Santi Sergio e Bacco kardinaldiaon
  14. Simeone Paltinieri
  15. Raniero, kardinalpreester
  16. Rolando, Santa Maria in Portico Octaviae kardinaldiakon
  17. Soffredo, Santa Maria in Via Lata kardinaldiakon

Lucius III kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lucius III pühitses 8. juulil 1184 Bologna katedraali.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lucius III suri 25. novembril 1185 Veronas ja maeti Verona katedraalis.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Thomas Becket iseloomustas 2. juulil 1168 Ubaldo Allucingolit mittekorrumpeerunud kardinalina. Sama hinnangu andis ta ka kardinal Giaginto Bobole (hilisem paavst Coelestinus III).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Heinrich Büttner: Das Privileg Lucius III. von 1182 für das Prämonstratenserstift Rodenkirchen bei Bolanden. "Zeitschrift für die Geschichte des Oberrheins" 107, 1959: 24-39.
  • Alexandra Chirkova: Die zwei für das flämische Kloster St-Bertin ausgestellten litterae Alexanders III. und Lucius' III. in der Urkundensammlung von Nikolai P. Likhatschew. "Auxiliary historical disciplines" 29, 2005: 100-117.
  • Hans Dadder: Eine Urkunde des Papstes Lucius III. (1181-1185) für das Kloster St. Alban in Mainz. "Hessisches Jahrbuch für Landesgeschichte" 9, 1959: 215-224.
  • Georges Despy: Deux actes faux fabriqués au chapitre de Chimay: la 'charte d'Erlebold de 887' et la "bulle de Lucius III de 1182". Rita Lejeune, "Clio et son regard. Mélanges d'histoire, d'histoire de l'art et d'archéologie offerts à Jacques Stiennon à l'occasion de ses 25 ans d'enseignement à l'Univ. de Liège". Liège, 1982: 115-128.
  • Anne Duggan: The Correspondence of Thomas Becket, Archbishop of Canterbury. 2000.
  • Robert Fawtier: Note sur une bulle inédite du pape Lucius III pour l'abbaye de Saint Evre de Toul. "Bulletin mensuel de la Société d'archéologie lorraine" 6, 1906: 137-143.
  • Heinrich Fichtenau, Denise A. Kaiser: Heretics and Scholars in the High Middle Ages, 1000-1200. 2000.
  • Attilio Gabrielli: Un conclave a Velletri: elezione e residenza di Lucio III. Velletri, 1923.
  • Oliviero Iozzi: La tomba di Lucio III in Verona. Roma, 1907.
  • William Jones: The history of the Waldenses. 1816.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Stephan Kuttner: Pope Lucius III and the bigamous Archbishop of Palermo. John Watt, "Medieval Studies: presented to Aubrey Gwynn". Dublin, 1961: 409-453.
  • Peter Landau: Papst Lucius III. und das Mietrecht in Bologna. Stephan Kuttner, "Proceedings of the Fourth International Congress of Medieval Canon Law". Città del Vaticano, 1976: 511-522.
  • Henry Charles Lea: A History of the Inquisition of the Middle Ages. 2004.
  • Andrew Lewis: Deux lettres inédites du pape Lucius III pour la collégiale de Notre-Dame de Mantes. "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes" 161, 2003: 637-644.
  • Giuseppe Ligato: Lucio III e la difesa della Terra Santa. "Studi sull'oriente cristiano" 2, 1998: 109-135.
  • René Locatelli: "Causam dominus papa nobis commisit terminandam." Quatre actes de juges délégués par Lucius III pour l'abbaye d'Acey au lendemain du schisme victorin (1181-1184). Horst Kranz, "Inquirens subtilia diversa. Dietrich Lohrmann zum 65. Geburtstag". Aachen, 2002: 85-108.
  • E del Malmol: Mélanges historiques: Bulle donnée en 1182 (1183, avant le 6 septembre?) par le pape Lucius III en faveur de l'abbaye de Brogne ou St-Gérard. "Annales de la Société archéologique de Namur" 12 (1872/1873): 495-499.
  • Pierre Mangin: Bulle du pape Lucius III. pour l'abbaye d'Autrey. "Au Bord de la Mortagne" 12, 1984: 27-28.
  • László Mezey: L'autenticità di due bolle di Alessandro III e di Lucio III. "Annali della Scuola Speciale per Archivisti" 11, 1971: 64-74.
  • Hannes Möhring: Zwei aiyubidische Briefe an Alexander III. und Lucius III. bei Radulf de Diceto zum Kriegsgefangenenproblem. "Archiv für Diplomatik" 46, 2000: 197-216.
  • Volkert Pfaff: Sieben Jahre päpstlicher Politik. Die Wirksamkeit der Päpste Lucius III., Urban III., Gregor VIII. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 67, 1981: 175-177.
  • Pighi: Centenario di Lucio III e Urbano III in Verona. Verona, 1886.
  • Marco Pozza: La tradizione del privilegio di Lucio III del 1182 in favore del patriarca gradense Enrico Dandolo. "Archivio veneto" 168, 2006: 103-112.
  • Johannes Ramackers: Eine Kassation von Papstbriefen unter Lucius III. "Historisches Jahrbuch" 55, 1935: 547-551.
  • Charles J. Reid: Power over the body, equality in the family. 2004.
  • Antonio de Rito: Lucius papae III privilegium. "La chiesa Crotonese" 20, 1995: 189-198.
  • Ian Stuart Robinson: The papacy 1073-1198: continuity and innovation. 1990.
  • Jean-Marc Roger: Une bulle inédite du pape Lucius III pour l'ordre de l'Hôpital (4 novembre 1183). "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes" 132, 1974: 97-100.
  • Hans-Bernd Spies: Verona, Hauptwirkungsstätte Papst Lucius' III. und Ausstellungsort seiner Urkunde vom 21. Dezember 1184 für das Stift Aschaffenburg. "Mitteilungen aus dem Stadt- und Stiftsarchiv Aschaffenburg" 7 (2002/2004): 213-223.
  • Matthias Thiel: Das Privileg Papst Lucius' III. für das Stift Aschaffenburg von 1184. Aschaffenburg, 1984.
  • Gulielmus Tyre: Pope Lucius III. 1855.
  • John A. Watt: The Church and the Two Nations in Medieval Ireland. 2005.
  • Karl Wenck: Die römischen Päpste zwischen Alexander III. und Innocenz III. und der Designationsversuch Weihnachten 1197. Albert Brackmann, "Papsttum und Kaisertum. Forschungen zur politischen Geschichte und Geisteskultur des Mittelalters. Paul Kehr zum 65. Geburtstag". München, 1926: 415-474.
  • Erich Wisplinghoff: Eine unbekannte Urkunde des Papstes Lucius III. "Rheinische Vierteljahrsblätter" 46, 1982: 81-84.
Eelnev:
Aleksander III
Rooma paavst
1181-1185
Järgnev:
Urbanus III