Urbanus VII

Allikas: Vikipeedia
Urbanus VII
Urban VII.jpg

Sünninimi Giambattista Castagna
Valitsemisaja algus 15. september 1590
Valitsemisaja lõpp 27. september 1590
Eelkäija Sixtus V
Järeltulija Gregorius XIV
Sünnikuupäev 4. august 1521
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 27. september 1590
Surmakoht Rooma

Urbanus VII (Giambattista Castagna; 4. august 152127. september 1590) oli paavst 15. septembrist 27. septembrini 1590. Ta oli 228. paavst.

Tema isa Cosimo Castagna oli Genova aadlik. Tema ema Costanza Ricci oli pärit Roomast ning oli kardinal Cristoforo Giacobazzi õde. Giambattista Castagna õppis tsiviil- ja kanoonilist õigust Perugia ülikoolis ning Padova ülikoolis. Ta lõpetas tsiviil- ja kanoonilise õiguse doktorina Bologna ülikooli. 1551 sai temast oma onu kardinal Girolamo Verallo audiitor (sekretär), kes määrati paavsti saadikuks Prantsusmaale. Julius III määras Castagna Signatura gratiae referendiks ja 1. märtsil 1553 nimetati ta Rossano peapiiskopiks. Kardinal Verallo ordineeris Castagna preestriks 30. märtsil ja piiskopiks 4. aprillil 1553.

Julius III saatis Castagna kuberneriks Fanosse 14. juunil 1555. Paulus IV ajal oli ta 1559 Città di Castello komissar ning Perugia ja Umbria kuberner. 15621563 osales ta Trento oikumeenilisel kirikukogul. 1565 saadeti ta koos kardinal Ugo Boncompagniga Hispaaniasse nuntsiuseks, kuhu ta jäi 1572. aastani, ristides selles ametis Hispaania kuninga Felipe II tütre. 1573 astus ta Rossano peapiiskopi kohalt tagasi ja sai nuntsiuseks Venezias. 29. detsembrist 1576 29. novembrini 1577 oli ta Bologna kuberner, 15781580 legaat Flandrias ja Kölnis. Castagna oli Gregorius XIII esindaja Madalmaade rahukonverentsil. 12. detsembril 1583 sai ta San Marcello kardinalpreestriks (pühitseti ametisse 9. jaanuaril 1584). 1584–1585 oli ta legaat Bolognas. 19. novembril 1586 sai temast Rooma inkvisitsiooni peainkvisiitor. Ta osales kardinalina 1585 ja 1590 toimunud konklaavidel.

1590. aasta esimene konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Sixtus V 27. augustil 1590 suri, sisenesid 54 kardinali 7. septembril Vatikani paavstipalees alanud konklaavile ja valisid kardinal Castagna 15. septembril paavstiks. Lisaks temale oli valimistel soosikuks ka kardinal Marco Antonio Colonna.

Konklaavil tekkis 3 fraktsiooni: Gregorius XIII kardinalid, Sixtus V kardinalid ja Ascanio Colonna järgijad. Kaks viimast fraktsiooni toetasid Marco Antonio Colonna saamist paavstiks.

8. septembril saabus konklaavile kardinal Ludovico Madruzzo, kes tõi kaasa Hispaania kuninga Felipe II koostatud nimekirja prelaatidest, keda kuningas soovis uue kirikupeana näha. Nende seas olid peale Madruzzo veel Tolomeo Gallio, Giovanni Antonio Facchinetti, Girolamo Simoncelli ja Gabriele Paleotti.

Esmalt asusid kardinalid toetama Galliot, kuid kui kardinal Michele Bonelli keeldus teda pooldamast, tõusis uueks soosikuks kardinal Ippolito Aldobrandini (hilisem paavst Clemens VIII), kes aga loobus, sest ta polnud vastuvõetav kandidaat Hispaaniale.

9. septembril saabus konklaavile kardinal Niccolò Sfondrati (hilisem paavst Gregorius XIV). Samuti asusid konklaavi töös osalema kardinalid Paleotti ja Federico Cornaro, kes olid haiguse tõttu esimesest voorust eemale jäänud. Õhtul liitus nendega kardinal Scipione Gonzaga.

10. septembril teatas kardinal Madruzzo, et Hispaania oleks rahul, kui paavstiks saaks kardinal Facchinetti. Tema vastu olid aga Toscana hertsog ja kardinal Alessandro Damasceni Peretti, mistõttu Facchinetti kandidatuur ei läinud seekord läbi. Samuti oli hertsog vastu Simoncelli valimisele. Samal päeval liitus kardinalidega Ippolito de' Rossi.

13. septembril tahtsid mõned kardinalid panna tiaara Marco Antonio Colonna pähe, kuid nende katse ei läinud läbi ja seega olid Colonna edasised võimalused järgmiseks paavstiks saada pärsitud. Uueks sobivaks kandidaadiks tõusis Toscana hertsogi ja Hispaania toetusel Castagna, kes sai järgmisel päeval toimunud voorus 20 häält.

Valitsemisaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus VII andis 2000 tukatit kardinal Nicolas de Pellevé'le ja 1000 tukatit kardinal William Allenile, kes olid kulutanud kogu oma raha konklaavile reisimiseks. Ta lasi koostada nimekirja puudust kannatavatest isikutest ning käskis Rooma pagaritel teha suuremad pätsid ja müüa neid odavamalt. Ta keelas oma kantsleritele siidist rõivaste kandmise. Urbanus VII teatas ka, et ei määra ühtki oma sugulast kuuria ametnikuks. Urbanus VII pärandas kogu oma vara vaestele Rooma tüdrukutele.

Järgmisel päeval (teistel andmetel kolm päeva hiljem) pärast valimisi haigestus uus paavst malaariasse. Ta suri enne paavstiks kroonimist 27. septembril veidi enne keskööd ja maeti Vatikani basiilikasse. 21. septembril 1606 maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Maria sopra Minerva kirikusse.

Urbanus VII valitses 12 päeva, mis on lühim valitsemisaeg ajaloos, sest preester Stephanuse valitsemisaega ei loeta ametlike valitsemisaegade hulka.

Francesco Bassano on temast teinud portree.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Sixtus V
Paavst
1590
Järgnev:
Gregorius XIV